CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, September 30, 2018

Ainult üks mõte siin ja seal juba räägitud teemal

Taas varahommik, taas uimane. Taas kolan netis. Külastasin seekord üht FB gruppi, mis mulle nii… ümardades üldse ei meeldi, aga kus tegelikult räägivad vahel ka mõistlikud inimesed mõistlikku juttu. Kerisin üht foorumilõime pidi alla, arutelu keerles selle ümber, miks ometi jagatakse lapsi tööõpetuses soopõhiselt eraldi gruppidesse ja eraldi programmidesse.

Ausalt, ma ei tea, miks, ei ole õppealajuhataja käest küsinud ka, pole otseselt minu vastutusala… ja lapsevanemana oleksin niiehknii rõõmus, sest mu poegadele meeldib puutöö väga ja neile meeldib väga ka aeg-ajalt kokandustunnis käia ja õpetajad on meil niiehknii Imelised. Küllap oleks tütardega sama lugu, ma hästi ei kujuta ette, et mul saaks olla tütar, kes ei huvituks käsitööst (eeskuju ja muu sedasorti jutt).

Aga tuli üks mõte. Üksainus, mida ma arvatavasti ei ole niimoodi varem välja öelnud. Meie koolis on tüdrukutel nais- ja poistel meesõpetaja. Nii tüdrukute kui poiste tööõpetuseklassi uks käib kohe korralikult kinni, ei ole klaasiga ega midagi. Kas ei või olla nii, et sellest uksest sisse minnes tunneb noor laps - lähtume keskmisest, nii-öelda standardsest lapsest -, et ta siseneb justkui mingisse omamoodi klubisse? Koolis on meil põhiainetes ikkagi kõik ühtemoodi sooneutraalselt lapsed ja kehaline kasvatus tegelikult ei erista nii väga*, mis sa seal eristud, kui spordiväljakul teevad tüdrukud mingeid harjutusi ja samal ajal jooksevad poisid sealsamas kõrval ümber tiigi… või siis jällegi ühed turnivad ja teised mängivad pesapalli (kõrvalküsimus, mis imeasja pärast kõik tänapäeval pesapalli mängivad?). Ei mingit klubi. Aga käsitöös… Tüdrukute õpetaja pidavat vahel tunnis oma teisme-ea päevikuid ette lugema ja tüdrukud arrrrrrmastavad teda hirmsasti, ka need, kes kudutöö nutuga nurka viskavad. Poisid jällegi räägivad, et puutööõpetaja (nad teevad midagi metalliga ka, aga põhirõhk on ikkagi puidul) on üldse kõige toredam, ja ka poolhaigena minnakse puutöötundide päeval kooli, sest puutöö. Igatahes, kui mina eelmisel nädalal üht poiskest tema ema palvel tehnoloogiatunnist laenasin, vaatasid lapsed mind nagu vasikad valget väravat - mingi tädi. Poiste tööõpetuse klassis! Naisterahvas! Tuli uksest sisse!

Sest sugu sooks, laps tahab tunda, et ta kuulub mingisse gruppi, kuhu vähemalt mõned teised… ei kuulu. Nii väga vale, kui meie versus nemad ka ei ole. Ja vahel on tore teada, et mõnd paika ka koolimajas ümbritseb mingi salapära ja see on natuke nagu võõras territoorium. Võib-olla?

Kõik see mõte on täiesti mitteteaduslikult ühe esmaspäevahommikuse unise aju sünnitis, ei pretendeeri tõele, tugineb ainult aastate jooksul nähtud olukordadele.

Tegelikult meeldib mulle poiste ja tüdrukute üleüldiselt eraldi õpetamise mõte ka natuke, aga mitte piisavalt, et ma selle kohta praegu või üldse kunagi oskaksin midagi arukat arvata.


___________
*muide, keegi laps, võimalik, et täitsa isiklik, küsis minult hiljuti, miks poisid ja tüdrukud kehalises kasvatuses eraldi tundides käivad. Seletasin siis, et luustik ja lihased arenevad ikkagi eri sugudel üldjuhul erinevalt ja kasvukiirus ja puberteet ja nii edasi… vähemalt nii saan mina sellest asjast aru.


Ootamatult saabus meile talv

Oligi ju nii, veel kümme päeva tagasi oli üle mõistuse soe, siis oli laupäeva, mis mahtus minu sügise-definitsiooni alla ja pühapäevast alates on meil juba tõsine kütteperiood. Kassid protestivad valjusti, kui neid õue suunata, ja kõrvitsalehed on surnud, järelikult on esimene maapinna-miinus ka mingil hetkel ära juhtunud.

Üks selle nädala haripunkt olid kindlasti JJ teenitud rasvane "5" ajaloos - õpetajalt, kelle nõudmised ületavad reeglina õpilaste ootusi ja kes seetõttu kuigi palju häid hindeid panna ei saa - aga mingil hetkel peab see noor inimene ju ennast teaduslikult ja täpselt väljendama õppima! Tundub, et meie koolisüsteemis on midagi veel rohkem mäda kui siiani paistis. Nimelt näen ma, et algklassides ei õpita suurt midagi, muudkui lugemist ja jutustamist ja lugemist ja jutustamist… Teises kooliastmes läheb õudselt palju auru rühmatööde ja muu tilulilu peale, aga kolmandas kooliastmes on programm raksti palju tihedam ja nõudmised sellised, nagu… nagu nad oleksid võinud esimesest klassist peale ollagi, kui aus olla. Ütlesin ka JJ-le, et tuleb ära harjuda - lõbutsemine on läbi ja järgmised kuus aastat tuleb tõsiselt tööd teha. Järgmisel päeval JJ Endise Klassijuhatajaga vesteldes kuulsin, et tema olevat enda seitsmendas klassis käivale pojale sama öelnud.

Teine haripunkt oli ilmselt Teadlaste Öö. Sel aastal oli programm küll palju lahjem kui varem, aga tundus, et tegime õige valiku - käisime Tervishoiu Kõrgkoolis ja tundus, et tegime õige valiku. Mind meelitati tekikoti vahetamise õpituppa (rullimismeetod, aitäh, ei tundunud siiski päris mõnus), lapsed ja Mees katsetasid, kuidas on olla kõrges eas ja kehva nägemisega. Lillebror pesi pühendunult käsi ja suuremad poised sõitsid ratastoolidega ringi. Kõik lapsed said ära proovida, kuidas käib elustamine - Unistaja igatahes sai südamemassaaži nõksu kätte - ja kes tahtis, sai teadusteatrit kah vaadata.

Enne Teadlaste Ööd käis Lillebror katsetamas, kas talle puutööringis meeldib. Meeldis küll. Nüüd me peame leidma lahenduse, kuidas ja kuhu see laps reedeõhtuti paigutada, kui JJ ja Unistaja puutööst juunioridesse edasi lähevad, aga õhtuse bussini (endisesse Vallakeskusesse, koju ei tule meil siin nii hilja midagi) on veel üle tunni aja aega...

Pühapäeval tegime emmedega kohvikut. Toimus tavaline võileivamäärimise- ja nõudepesuosadus. Tähendab, väga õnnistatud osadus, loomulikult.

Septembrikuu eesmärgid on täidetud osaliselt (nagu mittetraumeeriv hindamine esimeses kooliastmes: "oskad osaliselt" on vist umbes kolm). Peod, laadad ja mud üritused on peetud, aga õunamahla pressinud me ei ole, JJ tuba edeneb teosammul (aga me ostsime seinaplaadid välja ja Mees lasi poistel kipsisõrestiku-materjali garaažist tuppa tuua!) ja PLN toita perekond ära 150 euroga kuus kukkus kolinal läbi. No aga seda viimast võin ma uuel kuul uuesti proovida. Tegelikult ei oleks see päris võimatu. (sel kuul läks 240 eurot pluss koolitoit pluss töölõunad pluss kolm väljas söömist, mis käivad eraldi arvestuse alla - kui kedagi huvitab)

Friday, September 28, 2018

Poesabast

Kõigepealt märkasid mind ja liitrist mahlapakki kaks ontliku olemisega noormeest. Sedasorti poisid olid, kes arvatavasti käivad filmifestivalide programmi vaatamas või teevad midagi muud kultuurset. Märkasid ja rabasid enda kaubakuhja kassalindil koomale, et minu mahlapakk ära mahuks.

Võib-olla nad ei olnud eestlased. (Mees oli kuskil mingit hispaania- või itaaliakeelset vestlust ka kuulnud, aga ta ei pööranud vestlejatele tähelepanu)

Seisin, ootasin, vaatasin hajameelselt noormeeste oste. Kõigepealt jäid mulle silma kõige fäänsimad tomatid, mida Selverist reede õhtul saab. Siis olid seal peenemat sorti riis, valge vein, basiilikupott ja vähemalt kahte sorti juustu, üks vist mozzarella ja teine Forte juust, ei mingit Valio Eesti juustu või midagi muud sarnast. Midagi oli veel, aga ei jäänud meelde.

Igatahes pakkisid nad ostud ontlikult paberkotti ja läksid oma gurmeeõhtusööki valmistama. Mina maksin mahlapaki eest ja võtsin tänumeeles vastu perekonna poolt pakutava burgeri, selle H-tähega keti oma. Sündis süüa küll.

Et ma homme teen perele ahjus balsamico ja rosmariiniga mahepeete, ei huvitanud selles kassasabas kedagi… noored teksaülikondades mehed olid fäänsid ja väsinud olemisega, kergelt hallinev ja reede õhtule kohaselt lontis mamma hillbilly.

Tegelikult oli vaja kiiret ampsu enne teadlaste öösse sukeldumist, ja amps pidi lähtuma laste lollikindlatest eelistustest… aga nojah, nii need asjad on.

Ja veel tegelikumalt… oli see olukord omal moel naljakas. Kas see oli James Krüss, kelle suurepärases vaarisa-raamatus kirjutati, et sõnake "ja" sobib ühendama kõige erinevamaid asju. Kroon ja hapu heeringas, tõepoolest (või risoto ja burks teeb sama välja).

Monday, September 24, 2018

Lugesin noorteraamatuid

Jõugu Juht on jõudnud ikka, kus emal on lapse lugemisvarasse võrdlemisi vähe võimalik sekkuda. Ema soovitustesse suhtutakse kahtlustavalt, seevastu ülitoreda eesti keele õpetaja soovitusi võetakse kuulda. Järgmine raamat olevat "Kevade", see teeb mulle rõõmu. Ikkagi klassika.

Aktuaalne raamat aga oli Helga Nõu "Pea suu!" või "Tõmba uttu!" või midagi kolmandat ka. Noh, ma polnud neist kumbagi ise lugenud, arvasin, et ju sobib… Poeg luges esimese neist läbi, küsisin näha.

Ei sobi! Esiteks, 15-aastased hukas noored on midagi muud kui meie seitsmenda bee 13- ja 12-aastased - päris suur seltskond seal on kuueselt kooli pandud, ma ei tea, miks. Ja meie koolis ei tuleks küll keegi selle peale, et õpetajat peaks kustutuskummiga viskama, mis raskestikasvatatavate laste kooli see proua Nõu kirjeldab?

Puhh.

Tegelikult on nii, et tõepoolest, selles eas muutub laps aastaga väga palju ja kui ma JJ-d ja enamikku tema klassi lastest vaatan, siis need "Pea suu!" raamatu sündmused ei ole veel nende normaalsus. Ausalt. Kevadel… võimalik, poolteise aasta pärast - kardetavasti küll, aga praegu. On. Veel. Vara.

Ja et raamat oli käepärast, lugesin kohe teisest kah üle poole läbi… Vabandage, see polnud ka midagi asi. Mulle küll hästi meeldib, kuidas autor teismeliste emotsioone kirjeldab, see on tõesti väärtuslik, aga kõik see käitumuslik pool ümberringi ja oeh, õpilane Joonas Karu pingutatult popp ja noortepärane kõnepruuk… Meenutab klippi "Kuki-muki, poisid!" mingist umbes 1990. aasta muusikavideosaatest. Loen lõpuni küll, sest tahan teada, millega see asi lõpeb, aga tegelikult ei meeldi, ausalt.

Muidugi, minu suhtumine tekkis hoopis kolmanda raamatu foonil, sest eelmisel nädalal lugesin muuhulgas läbi Wolfgang Herrndorfi "Miks me varastasime auto". Vaat see teos tundub olevat seitsmendale klassile eakohane. On olemas kõik vajalikud komponendid nagu koolikiusamine, ebameeldivad õpetajad, õnnetu armumine, omadega puntras vanemad, veel rohkem omadega puntras kambajõmm, natuke kriminaalsust, põnev tüdruk ja kuhjaga janti. Miinus klišeed ja tarbetud allapoole-vööd-naljad ja -mõtted, mis on vist iga eesti noorteraamatu kohustuslik osa. Ainult et selle autor ei ole eestlane, võeh, eks ole. Püüan JJ-d ära osta (ta juba vingatas, et pealkirjas on varastamisest, tema kui kristlane ei tohi sellist asja lugeda - noh, Nõu raamatute sündsusetumaid lõike nautis küll…), et ta seda raamatut samuti loeks… ja toredale eesti keele õpetajale tutvustan ka.

Suur Vend

Mulle tegelikult meeldib Facebook kui nähtus. Hästi mugav on, levib palju huvitavat infot ja kui tahtmist on, saab ise ka pilte näidata ja rääkida, mida mõtled või teed.

Eelmisel nädalal teatas Facebook mulle rahulolevalt, et on minu uudisvoost eemaldanud hulga ebavajalikke lehekülgi (millele ma olen muidugi märkinud, et tahan nende uusi postitusi kohe oma uudisvoos näha), sest nii on parem. Läks jupp aega normaalsuse taastamiseks, välja oli roogitud seltskond blogilinke, kodumajapidamise-alaseid lehekülgi ja midagi kristlikku minu meelest ka.

Täna vaatasin igaks juhuks kõiki kunagi "laigitud" lehekülgi üle - ega seal midagi aktuaalsust kaotanut ei ole ja üldse. Hm, märkasin, mõnelt lehelt pole ammu midagi uut näinud… noh, nendest mõnel jällegi ei toimugi kuigi tihti midagi. Ja siis oli kaks vaieldamatult kristliku pealkirjaga lehekülge, mille kohta süsteem teatas mulle, et nende arvates on tegu pahatahtliku lingiga ja mingu ma sealt parem ära. Ega mina ei tea, äkki need ongi kaaperdatud või midagi… aga kuna viimasel ajal blokeerib FB kristlikke seisukohavõtte üsna suvaliselt, tekitab sedasorti asi paranoiat.

Samal ajal jäävad mõningate lehtede uuemad postitused ikkagi nägemata, selle asemel tuleb kuhjade viisi mustade kasside pilte (kassifännide kogukond on äärmiselt aktiivne, aga selle vastu pole mul tegelikult midagi) ja korduvalt Lõuna-Eesti ehituskaupade foorumist teadet, et keegi müüb oranži septikut. Midagi on nagu nihkes. Kõige totram on muidugi see, kui umbes kuus minu sõbralisti inimest on mingit firmat jälgima asunud, siis tuleb selle firma reklaam kõpsti mulle ka ja ärakeelamise peale vabandatakse, et proovime sulle edaspidi paremaid reklaame näidata… ma loomulikult ei taha üldse reklaame.

Aga reklaamid ja kassipildid las olla, üldisel foonil on see kristlike lehtede ärakeelamine ikkagi kahtlane. Ma tegelikult ei pruugi nõustuda iga seisukohaga, mida teised kristlased (nagu kristlased üle maailma) väljendavad, või mulle ei pruugi meeldida nende väljendamise vorm - ikka juhtub -, aga ma tahaksin siiski ise otsustada, kas räägitakse õiget juttu või on tegu valeõpetusega. Ja otse loomulikult loen ma FB-d ainult siis, kui ma olen päris arvuti taga ja kui ma tahan. Mitte telefonist iga kõlli peale, võeh. Nii et see uudisvoog peab olema umbes nagu aegade alguseni taasesitatav. Urr.

Sunday, September 23, 2018

See nädal, kui me sõime ära selleaastase porgandisaagi

Nii oligi. Kevadel külvasin kolm pikka peenart… ja tuli mitu nädalat ülisooja  ja -kuiva ilma. Lõputult kasta ei julgenud, sest kaev. Idanes umbes viisteist seemet, nendest umbes neli tekitasid arvestatava porgandi. Ülejäänute kohta sai küsida: "See porgand või?" nagu Kusti metsamoorilt.

Muid märkimisväärseid sündmusi juhtus ka.

Mina ei saa kuidagi üle faktist,. et veel reedel oli meil väga soe ilm, nagu suvel. Millal seda enne on juhtunud, et septembri teises pooles… ja nii edasi. Laupäevaks, just täpselt Õunaõuepäeva ja Lillebrori Sõbra sünnipäevapeo puhuks ilm aga muutus. Muutus kohe nii, et hommikupoole sadas kiriku ees pargis vihma. Ja siis veel vihma… ja veel vihma. Meie olime küll omainimeste juures ega pidanud Triibuliste Kaltsuvaipade väljapanekuga kiirustama nagu päris laadal, aga märg oli ikka olla. Kui vihm ükskord järele jäi, oli elu täitsa ilus, ehkki kõhedavõitu. Lillebror müüs iirisejuurikaid ja viieeuroseid mütse-salle-kindaid, tal oli lausa omaette laud. Meist teisel pool kõrval müüs Tartu Maheaed kõrvitsat ja pastinaaki. Jõugu Juht abistas Laenulapse Isa õunamahlateol ja -müümisel, Unistaja oli pannkoogitelgis ja toimetas seal kassaga. Pakuti Mehist Burgerit ja Professori Seljankat (Professori enese poolt kokkukeedetuna on maitsvam), smuutisid, väga mitut sorti kooki ja vist midagi veel. Teismelised aelesid suurte kott-toolide otsas ja väiksemad lapsed tegid meie selja taga hiigelmulle. Toast sai raamatuid ja ilusaid käsitöökaarte ja üldse… aga jaheduse tõttu oli rahvast siiski oodatust vähem liikvel ja söögiasjandust jäi üle.

Meie telk tekitas elevust peamiselt sellega, et võttis esimest korda kõigi laadalkäidud aastate jooksul tuule alla. Mina istusin rahulikult paigal, lõpetasin tuisukirjalise salli keskosa, kui äkitselt hakkas midagi toimuma … vuhvaku… ja siis lamas telk mu selja taga katuse peal siruli, kõik neli jalga taeva poole. Hea, et keegi pihta ei saanud.

Mingil hetkel sõrmitsesin haapsalu sale ja mõtlesin, mida ometi selle musta eksperimendi mõttes kootud nahkhiiresalliga peale hakata, seda ei kingi ja muster on kah kiiksuga… ja pool tundi hiljem astus ligi üks koguduseõde ja avaldas soovi seesama must sall ära osta. Et võivad nahkhiired olla küll. Mina olin küll kududes mõelnud, et must ja nahkhiired, küllap on selle tulevasel omanikul vähemalt paaritu arv kõrvarõngaid… aga läks hoopis eriti malbele ja vooruslikule pereemale. Igatahes oli mul hea meel. Huvitav, kas mustadele sallidele oleks ikkagi natuke rohkem turgu? Näiteks Sofia muster oleks süsimustana kindlasti väga ilus. Praegu ma muidugi seda kuduma ei hakkaks, sest üks teine õde lubas natuke raha koguda ja piibeleht-lehel salli oma emale jõuluks kinkida, ma alustan homme uue piibeleht-lehel keskosa ära… sest mulle meeldib see muster hirmsasti ja potentsiaalne sallimüük on piisav vabandus, et just seda kududa.

Täna otsustasime võtta ühe puhkamise-päeva, mille mina lootsin sisustada aiatöödega… aga juhtus nii, et kuigi ilmateade lubas siiakanti kuiva ilma, ei olnud pilved ilmateadet lugenud. Aiatöödest saime tehtud kõrvitsanoppimise. Viis kõrvitsat, kokku vähemalt nelikümmend viis kilo - sobib. Ei sobi, et üht eksemplari oli keegi suurushullustuses lind aktiivselt nokkida üritanud (õunapuu on sealsamas kõrval), selle pidin kohe täna ära lahkama. Eks siis homme süüakse meil üle pika aja kõrvitsasuppi.

Täna olin just hõivatud kolmapäeval korjatud kukeseentest (vahepeal ikka menetletud, jah) kukeseenevormiga, kui Lillebror tuli ja teatas, et Mees rääkivat kellegi joodikuga. Alkoholijoobe kohta ei oska öelda, aga halb nägi see mees välja küll, võimalik, et tõesti pikaajalised halvad valikud. Rääkimise tulemusena selgus, et võõras olevat seenel käies ära eksinud ja Mees läheb teda nüüd koju viima. Tagasi jõudes imestas Mees, kuidas võõras üldse meie juurde sai, vahepeal olevat üks suurem kruusatee ja mitu maja… Aga vahetult enne seda, kui Mees tagasi jõudis, keeras õue politseiauto. Mis mõttes, mõtlesin, meil pole kunagi politseiga midagi tegemist… Oli täitsa korralik politseinik, kogudusevend K, nagu selgus (küsisin kindluse mõttes järele, me ei ole seal isiklikult kokku puutunud) - ja otsis täpselt sama meest, keda viimast Mees just saabus… nad siis ühtlustasid infovälju (nagu üks mu kolleeg öelda armastab), hädine seeneline olevat eile õhtust saadik kaotsis olnud. Oeh.

Veel alustasime kütteperioodiga, ostsime ja tellisime suuremas koguses seina- ja põrandaplaate ühe orva jaoks JJ tulevases toas ja hankisime Unistajale uued spordijalatsid. Senised olevat liiga õhukese tallaga! Minu meelest on spordijalats spordijalats, universaalselt inetu ega sobi kuhugi, aga näe, vahe pidavat vahel olema. Tuleval nädalal on muidugi õppetöö ka spordinädala tõttu häiritud, las ta siis jookseb nende asjandustega, kui vaja on.

Wednesday, September 19, 2018

Uhh seda Perekooli ja ühest tähtsast sõnast

Minu kodusolemise-hommikute tüüpiline seisund on uimasus. Tavaliselt loen Internetti läbi umbes kella üheksani, siis hakkan toimetama. Mõnel päeval olen uimasem kui mõnel teisel päeval… ja mõnel päeval saab Internet enne läbi loetud kui ma tegutsemisvalmis oleksin. Täna vaatasin Perekooli "Väikelapse" foorumit, kuhu mul isiklikel põhjustel muidugi enam asja ei ole, väikelapsed puuduvad… ja lugesin, kuidas peab kasvatama lumehelbekesi. Jutt käis minu meelest poolteise- kuni kuueaastastest.

Et laps peab ilmtingimata iga kord poes käies saama mingi paarieurose asja.
Et pahandust teinud (nt meelega lõhkunud, venda löönud jne) lapse ükskõik kuhu rahunema saatmine on jõhker vaimne vägivald, sihipäraselt halvasti käituval lapsel on kindlasti tähelepanupuudus ja teda tuleb eelkõige lohutada.
Et hoidja peab lapsele kõike lubama, keelata ei tohi, sest keelamise ja kasvatamise õigus on ainult vanematel.
Et väikese lapsega peab vahetpidamata tegelema, muidu on laps õnnetu, süüa teha, koristada jne tohib ainult lapse uneajal.
Et kaheaastast last tuleb õues kanda süles nii palju, kui laps tahab - kui laps keeldub kärus istumast. Jutt käis niisama õueminekust, mitte sihipärasest kulgemisest punktist A punkti B.
Et lapsi ei tohi panna magama enne kella 11 õhtul, muidu nad ei maga päeval. Lõunauni pidavat olema nii pikk, kui lapsele sobib, vajadusel ka neli-viis tundi.
Et poolteiseaastane laps, kes loomu poolest ei oska raamatuid vaadata, tohibki vanema õe-venna raamatuvaatamist (koos vanemaga!) segada ja lõhkuda-lärmata, sest ta ju ei oska veel.
Et lasteaiaõpetaja alandab last, sundides teda kasutama väljendeid "Palun vabandust, et ma segan" ja "Palun veel süüa". Vabandust palub tänapäeva laps ikka ainult siis, kui ta on kedagi kõvasti löönud!
Ja kuidas, oh kuidas saaksid emad paariaastaste kõrvalt rahulikult telekat vaadata?

Tule taevas appi, ütlen ma selle peale. Mõistlikud soovitused, muide, karjuti seal maha, lapse individuaalsus ja tahe ja vajadused ja...

Ma selle kõige peale kirjutan teile ühest väga tähtsast sõnast, mis peab igal lapsel saama selgeks väga ruttu. Mõnel lapsel läheb see selgekssaamine ruttu, mõnel vaevaliselt. Paraku on vist nii, et ruttu äraõppiva lapse jaoks ei ole see eluliselt vajalikki, raskustega lapse eluspüsimiseks võib see sõnake olla hädavajalik.

Sõna on nimelt: "EI!"

Ajal, Mil Meil Veel Lapsi Ei Olnud, käis külas üks naine oma lapsega. Minu meelest oli laps kaks aastat ja neli kuud vana… sest sõber MN esikpoeg MM, keda ma tol perioodil tihti kohtasin, oli täpselt sama vana, sellepärast tekkis see võrdlus. Too külaskäinud naine - me ei suhtle enam aastaid, asjaolud, mis meid kokku viisid, lõppesid ära - oli teinud oma kodu absoluutselt lapsekindlaks ja nii palju kui mina aru sain, lasi oma lapsel lihtsalt olla, ei tegelenud, ei suhelnud, ei õpetanud. Rääkis, et oli last beebina palju üksi koju võrevoodisse jätnud, sest pidi ise tööl käima. Töökoht olnud küll saja meetri kaugusel, aga ma ei kujuta hästi ette… Igatahes ei osanud see laps eakohaselt rääkida, käituda ega midagi. Ei-sõna polnud ta vist elus kuulnud. Nõuderiiuli suutsin ma päästa, lõhnaõlipudelit mitte. emakene oli pahane, miks meie lastetu kodu ei ole lapsekindel… Mina jällegi olin harjunud, et küllatulevad lastega sõbrad passivad ise oma lapsi või siis ütlevad, et äkki sa oled hea ja paned vaat need asjad ära, meie lapse jaoks on need hirmus kiusatus, aga ta ei peaks neid võtma… Muide, nii emal kui lapsel läheb FB andmetel praegu ilusti, poisist on kena noormees saanud ja ema elus on kindlasti palju rohkem stabiilsust kui tol ajal, mul on hea meel (igale potile sobiv kaas jne) - aga see tookordne külaskäik oli ikka õudne küll, ma arvan, et ka nende jaoks.

Võimalik, et tolle külaskäigu järel otsustasingi, et oma lapsi tahan õpetada paigal püsima ja sõna kuulama, ringi rabeleda oskavad lapsed loomu poolest ka. Ja et mina ei hakka kodu absoluutselt lapsekindlaks (koledam kodukeemia ja muu taoline oli loomulikult kättesaamatutes kohtades, aga nii üleüldiselt) tegema, lapsed on ju üldiselt täitsa intelligentsed ja õppimisvõimelised tegelased?*

Aeg läks edasi ja me saime ise lapsed. Ühega oli ühtmoodi, teisega teistmoodi… ühega ei ole see sõnakuulmise-komponent siiamaani toimima hakanud. Vähemalt suure osa ajast. Ja laps on sama suure osa ajast hirmus solvunud, miks temaga pahandatakse. On juhtunud, et meil on kõigest hirmust ja armust hoolimata kodus suveräänne prints. Aga kui seesama suveräänne prints tita oli…

Juhtus nii, et see laps otsustas umbes aastaselt, et tema on kõige kompetentsem isik majas. See otsus tuli päevapealt ja oli minu meelest otseses seoses lapse oskusega ronida maas seisvasse turvahälli sisse ja sealt välja nii, et turvahäll ümber ei kuku (mis asjaoludel me seda toas, mitte autos hoidsime, ma enam ei tea, aastast last ikka enam hälliga käevangu ei võta). Sellest hetkest algas pikk-pikk jonniperiood ja vajadus õpetada "ei"-d. Ei tohi ronida kuhugi, kust saab kergesti alla kukkuda. Ei tohi prügikotis sobrada. Ei tohi küdevat pliiti puutuda (selle õppis ise ära, laps ei olnud rumal). Ei tohi tugevast plastmassist mänguasju suure kaarega loopida. Ei tohi nõusid laua pealt maha visata. Ei tohi sõrmi ukse vahele toppida. Ei tohi… ühesõnaga, ei tohi teha asju, mis on ohtlikud lapsele endale, teistele inimestele ja/või kodusele varale. Oi, sellega kaasnes palju kisa. Väga palju kisa. Väga, väga palju kisa. Õige mitu korda päevas rabasin röökiva tite kaenlasse ja parkisin ta lastetuppa mänguasjakasti kõrvale - karju siin lõpuni, siis räägime edasi. Lastetoast lahkumine oli täitsa võimalik, lävepakud polnud sel hetkel enam mingi takistus, uksed olid kõik lahti ja emme alati kuuldekaugusel. Tegelikult kestis see kõige hullem kisa-aeg kindlasti vähem kui kaks nädalat (tõenäoliselt isegi vähem), siis õppis laps ära, et vähemalt lapsevanema nähes tuleb sõna kuulata ja karjumine ei aita, nii väga tore kui enda või teiste elu ja tervise ohtuseadmine ka ei tundu. Hea seegi. Ega laps rumal ei ole. Ühel päeval kõige hullema kisa-aja lõpupoole sattusime Kaubamajas peale tite-eakohaste mänguasjade soodusmüügile. Just sedasorti asju meil veel ei olnud, ostsime ühe komplekti. Andsime lapsele kätte. Laps oli alguses kõhklev, kas ikka tohib? Jaa, ütlesime, muidugi, sinu oma! Kui õnnelik oli lapsuke, et midagi kõigi nende ei-de hulgas on ka Jaa. Sellest hetkest sai laps aru, et maailmas on kahte sorti asju - mõned keelatud, mõned lubatud. Hästi kiiresti tulid lapse huvisfääri tagasi kõik varasemad jaa-asjad ja "ei" oli kah selge. Jonniperiood jätkus mitmesugustel teemadel, aga vähemalt mõnda aega ei pidanud tuttavas keskkonnas selle konkreetse lapse elu ja tervise pärast väga muretsema. Ja pisikese lapse kasvatamise ajal on paar kuud juba päris pikk aeg ja õnnistatud hingetõmbamise võimalus lapsevanemale.

Ühe erivajadustega laste kooli õppealajuhataja rääkis meile tööasjus kunagi, et lapsel on vaja tunda ja mõista sõna "peab" - see on juba kõrgem pilotaaž, peaks selgeks saama hiljemalt viiendaks sünnipäevaks. Peab autos kasutama turvavööd, peab hambaarsti juures hambad ette näitama, peab süües olema ettevaatlik, et mitte pudistada… peab õppima ära igasugused asjad ja oskused, mida elus vaja läheb.

Eelpoolkirjeldatud suveraäänse printsi puhul oli peab-sõna õppimine samuti raske ja vaevaline, osaliselt ei ole selge siiamaani… aga jällegi, eluliselt hädavajalikud asjad on korras. Kui Perekooli lugeda, siis on see asi ilmselt õnn ja rõõm… või on siiski tegu lapse kohutava ahistamise ja tema individuaalsuse hirmsa allasurumisega? Vabandust, see on vist juba sarkasm.

_________
*teate, ma pole mitte kunagi kasvatanud diagnoositavalt hüperaktiivset või tõsise vaimupuudega last, räägin ikka täitsa tavalistest lastest, kes on üldjuhul targemad, kui me arvata oskame.

Tuesday, September 18, 2018

Nagu laps jõule...

Reedel juhtus selline uskumatu asi.

Tulin aiast, istusin korraks arvuti taha, vaatasin FB-sse. Noh, et äkki keegi vajab haapsalu salli või midagi. Ei vajanud. Hoopis Saara kirjastus oli teada andnud, et müügile on saabunud defitsiitne raamat "Helga Rüütli sallid". Kaks tükki olevat, kes ees, see mees.

See on ilus raamat. "Tahan," mõtlesin. Mingi ime läbi töötas Saara netipood ja töötas pank ja kõik, muidu puhub meil sageli tuul poole tegevuse pealt Interneti ära. Viis minutit hiljem oli meili peal kinnitus, et olete ostnud Saara e-poest… ja Saara e-poes seda raamatut enam ei olnud. Tähendab, keegi teine õnnelik jõudis ka.

Hakkasin närima küüsi, sest pakk pidi saabuma automaati. Reedel ostetud… ei tea, kas pühapäevaks jõuab… Ei jõudnud. Äkki esmaspäevaks… Ei jõudnud. Tegelikult pandi vist alles esmaspäeva hommikul teele, ega mina neid kirjastuseasju ei tea, kui tihti nad pakke välja saavad saata ja mis kohustused veel on, ei ole ju tegu mingi suurfirmaga. Täna peab see pakk tulema!

Närisin küüsi. Tööpäev sai läbi, ohkasin Mehele, kes mulle koolimaja juurde järgi saabus, et näe, pole piuksu ega midagi… Ja just siis tuli piuks. Muide, ülejäänud sõnumid Smartpostilt rääkisid LõngaLangi saadetistest. Võib öelda, et kogu minu kogemus pakiautomaatidega on seotud käsitööga. :)

Sain automaadiga täitsa üksi hakkama. Pakitud oli põhjalikult ja meil ei ole autos kääre… aga kuskilt kaksatud terava servaga kivi oli. Perekond naeris, et emme avab pakki pihukirvega. Toimis küll, kuigi ma tavatingimustes eelistaksin siiski kääre.

Väga ilus raamat on. Minu oma. Nurrrrrrr. Kas ja mis ulatuses ma sealseid mustreid koon, pole teada, sest esiteks koon ma kõige meelsamini mustreid, mis lõpuks ka pähe jäävad, aga katsuge te 50-60 silmuse laiust mustrit pähe saada… Aga ilus on. Ja minu oma (mul muid tänapäeval välja antud salliraamatuid peale selle väikese põhiraamatu ei olegi). Nurrrrrrr veel.

Oli ikka õigus neil seal kirjastuse FB kirjutajatel, et defitsiidi omamine tekitab hea enesetunde. Saara kirjastusel on teisigi ilusaid raamatuid, ostke teie ka.

Sunday, September 16, 2018

Ups, me tegime seda jälle

Kui me täna kirikust koju jõudsime ja esikus valge kass vastu tuli, oli selge, et... Jõugu Juhi tulevase toa aken oli lahti jäänud nii ööseks kui tänaseks päevaks. Valge kass sai nimelt hommikul eestuksest õue.

Esiteks on õnn ja rõõm soojast ilmast - külma öö puhul oleksime märganud, et midagi ei klapi. Teiseks on, nojah, Jumala hoidmine, et siia keegi juhuslik kaak ära ei eksinud… kuigi seesama aken on ka kinnisest peast nii nurgatagune, et selle lõhkumist ja sealtkaudu sisseronivat murdvarast ei märkaks küll mitte ükski naaber… samas märkaks naabrid võõrast autot võib-olla küll, siin küla vahel nimelt eriti palju liiklust ei ole. Eks me püüame edaspidi hoolikamad olla.

Jõugu Juhi toas on vahepeal toimunud areng mõningase krohvimise ja juhtmete vedamise näol. Osa krohvimisest on veel tegemata ja pahteldamisest pole üldse mõtet rääkida, tapeedist ammugi mitte… aga me nii natukehaaval. Muide, kuskohas Eestis müüakse Raufaser-tapeeti? Seda, kus on kahe õhema paberikihi vahel peenikesed puidulaastud? Meile sobib see sort nimelt kõige paremini.

Kuigi toa valmimisega läheb veel aega, ostsime ära teise sisustuselemendi. Esimene oli laelamp, Hannoveri IKEAst - ka selle paikapanemiseni läheb veel aega. Teine aga on üks soliidne kahvatu-salatirohelise polstriga tugitool. JJ oli ise alguses natuke segaduses, miks tugitool, arvutitooli oleks vaja… aga tema-mehikene on siiani näinud ainult sõprade standardses suuruses tube, kümnel (umbes) ruutmeetril voodi, kapp, kirjutuslaud, merisiga ja võib-olla ka vend oma voodi-kapi-lauaga… meil on mõisahoone, lapse tuba saab olema suurem kui vanavanemate elutuba. Ka täiesti lagedas ruumis on üsna raskesti hoomatav, kui äraeksinult voodi-kapp-laud komplekt selles ruumis mõjuma hakkab, lesimistooli oli kohe kindlasti tarvis.

Aias olen mässanud maasikapeenardega. Ehk homme saan ühe täitsa uue pika peenra valmis. Aiatööd võtavad aega, sest ühtpidi ei jaksa ma hästi kaevata (täna näiteks tegin endale ühe eriti jämeda nõgesejuurikaga tõsiselt liiga), teistpidi tunnevad meie kihulased suurepäraselt kella ja asuvad tegutsema igal õhtul kell viis. See välistab aiatööd enamikul päevadest.

No ja sel ühel tööpäeval, mil ma lõunase bussiga koju tulin, keetsin hoopis kaheksa purki borši. Mehele sobib ka suurepäraselt, et mina teen hoidise peaaegu valmis, tema tuleb koju ja keerab kaaned kinni - ega tal selle boršiteo juures suurt midagi mud teha poleks olnudki.

Mees käis esimest sessi ülikoolis. Ta olevat oma erialal ainus meessoo esindaja. See pole just eriti üllatav. Ülikool pluss täiskohaga töötamine olid ilmselt pingutavad, tänaseks on tal seltsiks mingisugune viirus. Noh, taskurätikuid me ostsime ja kuuma teed saab ka teha, vajadusel isegi kuuma jalavanni.

Lillebror käis loodusringis. Väga meeldis. Ka see pole mitte kuskiltpidi üllatav. Veel kirjutas Lillebror kooli tarbeks kaks kirjatükki. Neist esimese nagu noor Gerald Durrell, ainult loodusteaduslikud sõnad olid veatud, teise puhul ei õnnestunud seegi, see oli üllatav küll. Nüüd teeme Lillebroriga jälle igal nädalal etteütlust, kuni ta inimese kombel kirjutama saab.

Unistaja kirjutas samuti kirjandit, teemaks "Minu esimene koolipäev". Absoluutselt ootuspäraselt alustas ta lausega "Minu esimene koolipäev oli ka minu seitsmes sünnipäev," mis oli sulatõsi. Mida õpetaja kirjandist arvab, me veel ei tea.

Uuel nädalal on PLN saada valmis maasikapeenardega, krohvimisega ja elada üle Õunaõuepäevade kohvik-väikemüük. Pärast seda tohib tulla sügis.

Thursday, September 13, 2018

Elust enesest (aiapidajatele mittesoovitav)

Kahjuks on see tõestisündinud lugu, juhtunud Eestis aastal 2018.

Üks kuldaväärt, väga austamisevääriline memm jäi tööposti otsas hambusse pätiohtu noorukile (13+), kes saatis teda siia ja sinna, peamiselt oli tegu naiste kehaosadega. Kuna nooruk oli tunginud täitsa valele territooriumile, kutsus memm abi. Abiliseks juhtus laste ja noorte probleemidega tegelev ametnik, ju ta oli parajasti käepärast.

Mida ametnik noorukiga tegi, sellest ajalugu vaikib, aga memme ja ametniku vahel hargnes järgnev vestlus.

Ametnik: "Mida ta teile siis täpselt ütles?"
Memm: "No ta saatis mind p***i ja v***u ja..."
Ametnik: "Ahaa. Aga kui järgmine kord keegi niimoodi ütleb…"
Memm: "Jaa?" /see on ju see koht, kus ootaks mingit eriti mõjuvat pedagoogilist nõksu, ikkagi tähtis ametnik, silt rinnas ja puha/
Ametnik: "... siis mõelge, et p***, see on nagu oleks teile antud üks kaunis roos, ja v***, et nagu üks ilus nelk…"
Memm pärast mõningast jahmunud vaikust: "Et kui p****e saadetakse, siis mõtlen, et näe, krüsanteem…?"
Ametnik: "Jaa, muidugi, väga tore, te saite täiesti õigesti aru!"
Samal hetkel möödus daam, pluusi peal suur roosipilt… Tõmbame halastuse mõttes siinkohal eesriide ette.

Keegi rääkis seda lugu tänasel koosolekul, kuna seltskond oli väiksemapoolne, oli meil väga lõbus pakkuda kõikvõimalikke lilli kõikvõimalike inetuste asemel. Jah, Postimehe tänaste (või oli see eilsete) pealkirjade puhul võiks ju ka mõelda, et pojeng või liilia… 

Kui me laste ropendamisse niimoodi suhtuma hakkame, siis on elu üks suur lilleaed (ümber väikse maja?). Krüsanteem küll!

Tuesday, September 11, 2018

Argipäevane PLN

Hommikul 6.40 tiriseb meil ja lastetoas. Lapsed kulgevad iseseisvalt vannituppa ja kööki, umbes kümme minutit hiljem vangun sinna mina, veel kümme minutit hiljem Mees. Hommikuks süüakse seda, mida on.

7.20 kuni 7.30 on kodust lahkumise kellaaeg. Mõnel päeval nädalas jään mina koju, aga lastel algab kool 8.15 ja Mehel oleks ka sel ajal viisakas kohal olla. Hommikused kellaajad nihkuvad siis varasemaks, kui öökülmad ja libedus tekivad, esialgu seda õnnetust veel pole.

Kuni umbes kella 16-ni toimub koolitöö ja töötöö ja kui ma olen kodus, siis minu puhul koduperenaisetamine ja käsitöötöö (või vajadusel ka töötööasjad, kaugjuhtimisega), ja kui on huviringipäev, siis ringid ja trennid. Mõni päev mõnel natuke kauem, mõni päev mõnel natuke vähem, aga nii keskmiselt.

Siis sõidetakse koju, kui ei ole mingit akuutset katastroofi, poes tuleb käia enne viimaste ringiaegade lõppu.

Kodus pakutakse õhtusööki kella 17 ja 18.30 vahel, jällegi, kui ma olen kodus, ootan perekonda valmis toiduga, aga ma ei ole iga päev kodus.

Laste jaoks algab õhtu lõppemine Lillebrorile huvipakkuva multikaga kell 20, vastavalt meeleolule vaatavad teised ka... või ei vaata. Siis vaatavad huvilised laste teadussaadet ja lõpuks kõik laste uudiseid, silmaringi huvides. Need lõpevad vist 20.55, aga võib-olla et päris 21.00, ma ei olegi süvenenud. Kogu programmi pakub saksa riiklik lastekanal KiKa ja poisid (lapsevanema puhevil-hetk) saavad saksa keelest ilusti aru, üksikuid sõnu  ja väljendeid vahel küsivad.

Siis pestakse, riietutakse pidžaamadesse ja loetakse unejuttu. Tegelikult ma loen eelkõige Lillebrorile, servast ka Unistajale, aga elutoas on kõige parem wifi, nii et Jõugu Juht kuulab ka - nii palju kui telefoninäppimine võimaldab. Selle tulemusena võib muidugi juhtuda, et Lillebroril jäävadki teadlikus elus suurem osa Doktor Dolittle'i raamatuid, naksitrallide lood ja näiteks Kollase Rähni Ordu lugu kuulamata, sest püüan loetavate raamatute taseme hoida kuskil Unistaja ja Lillebrori vahel.

Lapsed lähevad kuskil 21.30 ja 21.45 vahel oma tuppa ja panevad ukse kinni. Reeglina on kella kümneks õhtul vaikus ja rahu... ja vanemad lohisevad pool üksteist voodisse, sest ei jaksa kauem.

Postituse inspireeris Perekoolist loetud küsimus, mis kell 11-14-aastased lapsed magama lähevad. Vist tollessamas teemas oigas keegi, mis te ajate oma lapsi kell üheksa voodisse, kas te siis õhtuti külas, teatris ja kinos ei käigi... No ma tahaks näha kooliealiste lastega nädala sees külaskäimist, mis kauem kui kella üheksani kestab. Aga ega me eriti jah nädala sees külas ei käi, kõigil sõpradel on palju lapsi ja palju tegemist, peamiselt näeme pühapäeval kirikus. Kinos ja teatris käime harva, erandeid pole nagu mõtet PLNi sisse panna, eks ole.

Sunday, September 9, 2018

Ploom pähe!

Millegipärast oli pealkirjaks kasutatud sõnaühend kasutuses nii umbes  1992-93. aasta paiku mingi väikese grupi minu tolleaegsete sõbrannade poolt, kirjeldamaks kellegi üllatust. Sellest tuletati veel "tegi ploominägu", jahmunud ilme kohta.

Mina sain sel nädalal sõna otseses mõttes ploomiga pähe, sest kõrgematele okstele ei ulatu ka redeli pealt ja raputades on valesse kohta maanduv ploom raputaja paratamatu risk. Raputamise tagajärjel tekkis muuhulgas neliteist purki ploomikompotti, aga vilju on seal puu otsas veel…

Veel olen sel nädalal korjanud pirne, tomateid ja lehtsalatit. Õunad lihtsalt kukuvad puu otsast alla, pots ja pots, ja jäävad sinnasamasse maha, sest puudub aeg ja huvi nendega midagi teha. Ilmselt on ainult aja küsimus, millal mõni julgem karu õunu sööma saabub. Kõrvitsaid me veel ei korja, ilmateade on leebe, las nad veel mõtisklevad varte küljes.

Ilmaga on üldse kuidagi imelikult, ma ei mäleta, millal ma viimati pooles septembris paljasääri ja lühikeste varrukatega õues käisin. Või teisest küljest, lõpuks ometi on ka meil normaalne sügis, soe nagu peakski olema.

Mees ja lapsed on käinud koolis, lapsed ka trennis. Unistaja ja Lillebror jätkavad vibuga, trenniga on soovinud liituda ka Lillebrori Sõber (selle uudise peale hakkas Unistaja kui kirglik vibusportlane karglema ja karjus: "Halleluuja!"), aga Jõugu Juht on käinud kolm korda lauatennist mängimas ja paistab olevat õnnelik nagu hiir viljasalves. Mehe kooliskäimine on endas sisaldanud ka suuremal hulgal poeskäimist, sest kuigi vastrenoveeritud koolimajas on mitme miljoni eest elektroonikat, ei ole nende miljonite omavahel ühendamiseks eraldatud juhtmeid… ega täitsa elektroonikavaba maleringi jaoks malelaudu. Ülikoolis poletal veel loenguid ega midagi olnud, aga kardetavasti tuleb.

Piibelehesall siiski laadale kaasa ei saanud, sest ma otsustasin, et ei taha sellega reede õhtul tegeleda, varem polnud aega. Laadal käisid aga ja tagasi tulid kah kõik muud sallid - ega see sügislaat eriti loogiline salliostukoht ei olegi. Küll aga läks Unistaja kui vaibakulleri kaasabil koju üks kolmemeetrine sinine vaip, selle üle on ainult hea meel (nimelt tuli kolleeg, nägi vaipa, see võitis ta südame… aga otsuse see vaip endale saada tegi ta alles koju jõudes, aga kuna ta elab peaaegu kesklinnas, kamandasin igavuse all kannatanud pojakesele vaiba selga ja näitasin suuna kätte). Kummaline oli seekordne korraldus, meie lähtusime vanadest reeglitest, aga seekord olid asjad hoopis teistmoodi ja seetõttu asusime meie täitsa vales kohas. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, igasugused lõõtsamehed jäid meist siiski kaugele (olen ühe laada veetnud otse kellegi paanivilistaja kõrval, "Kondori lendu" kuulsin vist sama päeva jooksul kakskümmend korda). Üheltki laadalt ei puudu oma laadaloll, see oli ebameeldiv, aga õnneks on igal laadal ka põnevil uudistajaid, kellega suhtlemine on täitsa tore. Ja kui tavaliselt käivad laadal meie juurest läbi Linnas elavad sõbrad-tuttavad, siis seekord oli üks üliharuldane külastaja kauaaegne sõbranna pealinnast, muusik, Linnas õhtuse kirikukontserdi asjus, ja teine toretuttav, blogilugeja Arneeema (ja Augustiema ja Aarandiema ja veel üsna mitme lapse ema) Kuurortlinnast. Laadalollist ja valest kohast hoolimata oli õnnistatud päev. Kõik laadad on õnnistatud, kui vihma ei saja. :)

Täna võtsime päeva vabaks. Magasime kaua ja mõnuga, sõime hommikust ajal, mil normaalsed inimesed sageli lõunat söövad, pesin ja triikisin üpris palju pesu. Kaevasin ja tassisin teise väikese maasikapeenra, samal ajal niitsid Mees ja lapsed muru ja põletasid natuke risu. Ei midagi põnevat, aga vahelduse mõttes hea rahulik. Homse päeva ja järgmise nädala vaevani on veel natuke aega...

Friday, September 7, 2018

Hea, halb ja inetu (ehk "On see vast päev")

Räägin väheke tööasjadest, aga noh, vast õnnestub piisavalt diskreetselt...

Kuuseis või PMS või mis, mina ei tea... Sündmuste järjekord oli tegelikult teine kui pealkirjas.

Kõigepealt oli halb - üks leinateade. Leinateade on alati halb. Olin kurb ja vaatasin normaalse meeleolu taastamiseks natuke aega naljakaid kassipilte. Kui oleks kiire olnud, oleksin võinud rahulikult koos selle kurbusega ka klassi ette või lapsevanemaga kohtuma minna, olen pidanud päris mitmesugustest olukordadest hetkega ümber häälestuma, aga täna polnud selleks vajadust.

Siis oli inetu. Kolleeg suunas mind lugema artiklit, milles väljaöeldud mõtted on igasuguse 21. sajandi hea töökultuuri (meeskonnatöö, vastastikune lugupidamine, tippspetsialistide usaldamine jne)kontekstis absoluutselt lubamatud*, aga näedsa, ütlejat hoitakse sooja koha peal ja mõni hull kiidab veel takka ka. Läksin endast täitsa välja ja luhvtitasin emotsiooni teisele kolleegile, kes oli ka šokeeritud, kuidas tänapäeval niimoodi rääkida tohib.

Ja siis... jagas seesama kolleeg minuga imelist, vaimustavat, taevanitõusvalt juubeldavat uudist. Vahel läheb psihholoogil endal ka taskurätt-töövahendit vaja, nutsin rõõmust ja alandlikkusest, sest sellesama uudise võimalikkust olen ma palvetanud kohe päris palju. Mõnikord tuleb lausa kabinetti kätte tõestus Jumala halastusest ja armulikkusest.

Palun, kas päeva tööjärgne pool võiks olla rahulik ja eriliste emotsioonideta? Ma olen siin tänaseks küllalt emotsioneerinud.

_____
*ajakirjandusliku fopaa võimalus on alati olemas, paraku ei usu ma antud kontekstis sellesse kohe mitte põrmugi.

Wednesday, September 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Äratus 6.40. Meie jaoks on see tegelikult sügav öö. Kohv.

Uks on perekonna järel juba lukku keeratud, kui kostab koputamist - Lillebror on unustanud oma vastostetud telefoni (nuppudega, loomulikult, ta senine telefon andis otsad). Uks uuesti lukku. Pärast Mehe helistamist, et kõik ilusti Linnas on, asun töö kallale.

Töö seisneb piibelehesallile äärepitsi õmblemises. Esimene pits läheb ideaalselt, teine ei lähe. No ei lähe. No ei lähe üldse mitte! Pidevalt jääb oma poolteist sakki üle! Siis loendan sallisilmuseid ja tundub, nagu ma oleksin kudumise käigus suutnud ligi 20 silmust ära kaotada. Ometi muster jooksis ja... Krousin pitsi kuidagi külge, äkki ikka sobib.

Võitlus pitsiga on kestnud poole kaheteistkümneni, just siis, kui lõpetan, helistab pakikuller - ta võtaks nüüd paki peale. Nimelt on valmis saanud suurtellimus valgeid-pastelseid joogavaipu, aga kümme vaipa on paras hunnik ja uksest ukseni kuller tundub mõistlik lahendus.

Vaibad on sobiva kasti puudumise tõttu pakitud kõige suuremasse Majas leiduvasse prügikotti (mitu kotti, tegelikult, et kihte rohkem oleks ja paremini vastu peaks) ja kogu pakk meenutab mulle kõige rohkem surnud hüljest. Mitte et ma kunagi surnud hüljest näinud oleksin, aga mul on elav kujutlusvõime. Või nagu Doktor Dolittle raamatus "Doktor Dolittle'i tsirkus" hüljes Sophiet tõstis, kui see haiget daami etendas... Kala järele pakk õnneks ei lõhna ja ei aevasta ka. Kuller on noor pikk mees, ubib paki sülle ja läheb.

Söön lõunaks eileõhtuseid "singirüütleid" (praetud sai, aga vahele pandud sink ja juust), ühe banaani ja midagi tahaks veel... tomat. Koduaiatomat. Just see, mida vaja, kaloreid ei anna, aga selline hea amps. Helistab vaibakunde, vestleme, tema loodab rõõmsa häälega, et vaibad sobivad. Ma loodan ka.

Koristan natuke, siis võtan korvi ja lähen aeda. Suure pirni alt korjan kilo pirne, millega pole taas midagi mõistlikku teha. Õnneks on meil abiks linnud, kes enamiku pirnidest ära söövad - need suure pirni viljad on liiga hapud, et mõnusad olla. Tomateid antakse umbes 400 grammi, asi seegi. Ploomi alla minekuks viin korvi tühjaks ja võtan toast ühe maasikakasti kaasa - üks ploomitu tuttav lubas kastitäie ploomide eest tänulik olla. Redeliga ploomi otsas käia on hea. Mahakukkunud eksemplarid jätan endale, tuttava jaoks panen otse puust võetud hoolikalt kasti - need peavad homme hommikuni vastu pidama.

Tagasi toas sõtkun pärmitaina ploomikoogi jaoks. Uuesti õue, nüüd vehin kompostihunniku vahet käia - see on keeruline, kui tuleb peale passida, et kõrvitsavarsi ei vigastaks - ja vean mõned ämbritäied kompostimulda maasikapeenrasse. Kile, taimed, vesi. Kuna vahepeal on päike välja tulnud, hakkab palav ja väsimus tuleb peale. Mõtlen, et helistaks Mehele, uuriks, kaugel ta oma asjadega on... aga helistab üks kolleeg, muuhulgas Unistaja matemaatikaõpetaja. Lobiseme vist kolmveerand tundi või nii. Tööasju ja muiduasju.

Mees helistab, ta on minu isaga poes ja pangas, aga see asi on kohevarsti korras ja siis ta hakkab poistega tulema.

Õhtusöögiks teen sooja ilma kartulisalatit - keeda kartulid ja munad, haki sibul, tükelda tomatit ja kurki, sinki ja juustu. Loputa üle kastmega soolast, sinepist, oliiviõlist ja veiniäädikast, tilli võib ka panna, sega. Laon parasjagu ploome tainale, kui saabuvad Mees ja lapsed.

Sööme. Jõugu Juht on käinud uues trennis - vibu enam ei köida, nüüd tahab pinksi mängida - ja on rahul. Unistajal on ainult natuke koduülesandeid, tema on ka rahul. Lillebror on ka rahul, aga ma ei mäleta, miks. Mees on väsinud, pidi täna taas kooliarvutitele juhtmeid ostmas käima ja üldse.

Venitame piibelehesalli raamile. Loendan silmuseid... Nüüd klapib! Mina ei tea, mis kotermann mul nende piibelehtedega on, see pole esimene omataoline, millel mul pitsiõmblemine hästi välja ei tule. Mõne muu mustriga tuleb naks ja valmis, ärge küsige, miks.

Ploomikook läheb nurgast natuke kõrbema. Laon nõudepesumasina täis ja pakin veel paar õpikut paberisse. Teisipäeval oli kahest poest õpikupaber otsas - valearvestus, et ma varem ei ostnud, sobivat sorti tapeeti meil kah kodus pole -, aga postkontoris oli suuuuur jõupaberirull ja kui ma haledalt küsisin, kas saaks paar meetrit osta, ütles lahke postiproua, et ta kingib mulle selle paar meetrit. Töövihikuid ma põhimõtteliselt ei paberda, kuni sellekohaseid märkusi pole tehtud. Ei lähe nad midagi nii katki selle poole aastaga, mis neid vaja on.

Istun, lõikan kaltsumaterjali, loen raamatut. Cecilia Ekbäcki "Hunditalv" on hea raamat, soovitan. Sünge ja julm, jah, aga hästi kirjutatud.

Õhtujutuks loen kolm peatükki "Krüptoportaalist", isiklikult mind see raamat ei köida, seiklused on liiga tihedasti koos, aga lastele paistab meeldivat, raamatupirts Lillebror näiteks jälgib suure huvi ja vaimustusega.

Monday, September 3, 2018

Oeh

Ma muidu kirjutan vahel viiendal kuupäeval üles, mida ma päev otsa teen, aga täna on juba üht-teist tehtud ja üldse…

Hommikul ärkasin kell kuus. Mitte et see oleks väga vajalik olnud, aga mul on halb komme liiga vara ärgata. Ise pole välja puhanud ega midagi. Panin keema kohvivee ja tutvusin laste tunniplaanidega. Meil tekib tunniplaan alati viimasel hetkel, mis teha. Klopsisin kokku mingi orienteeruva ajakava, millal keegi kus olema hakkab, kõige keerulisem oli leida Lillebrorile loodusmajja sobival kellaajal toimuvat ringi, aga lõpuks õnnestus see ka.

Äratasin kõik neli last - Laenulaps jäi nimelt ööbima. Mees ilmus ka välja, sõime hommikust. Juhendasin piduriiete selgapanemist, assisteerisin mõne kraenööbiga. Uksest väljamineku hetkel selgus, et Lillebrori püksid on nädala jooksul jäänud kukekateks ja Jõugu juhi kingad pigistavad… nädal tagasi ei pigistanud midagi. Hilja, peremees, hilja…

Siis lugesin Internetti läbi ja ootasin, millal Mees helistab, et on Linnas ja kõik koras - sellest ajast, kui üks pooltuttav pereisa meie igapäevase linnatee peal surma sai, on meil selline helistamine kombeks. Helistas, kõik oli hästi.

Riputasin kuivama öösel pesnud pesu. Koristyasin hommikusöögilaua. Viimistlesin mitu tundi valgeid joogavaipu. Sõin lõunaks midagi… puuvilja ja õunakooki ja praetud seeni. Läksin aeda, igaks juhuks korv kaasas.

Esimene peatus suure pirni all andis tulemuseks viis pirni. Selline kogus tuleb neid umbes iga päev. Teine peatus kasvuhoones andis tulemuseks seltskonna tomateid ja koputuse südametunnistusele - tomatid olid tegelikult juuli keskpaigast täiesti hooldamata. Veetsin paarkümmend minutit tomatitaimi kehitades ja umbrohtu katkudes. Kolmas peatus ploomipuu all... selgus, et osa ploomidest on küpsed nüüd, mitte nädala lõpus, nagu me siiamaani ennustasime. Korjasin madalamatelt okstelt päris palju ploome.

Tõin JJ tulevasest toast treppredeli, vahetasin pika seeliku lühikeste traksipükste vastu ja ronisin ploomi otsa. Vaade oli nagu illustratsioon raamatule "Eesti pomoloogia".

Korjasin kaks korvitäit, päris latva ei pääsenud. Hämmastaval kombel ei paista ploomid veel huvi pakkuvat herilastele, aga admiral-liblikaid toimetas seal küll mitu tükki. Raputamise peale tuli ladvapiirkonnast alla umbes kümme ühikut, nii et mis sellest ronimisest ikka…

Tuppa tulles nägin köögiaknast, et teed mööda kulgevad kaks väikest kogu. Päris vahva on, kui lapsed lõunase bussiga koolist tulevad. Jõugu Juht jäi Linna, et uut trenni katsetada, ta tahaks hea meelega spordiala vahetada, aga see pole niisama lihtne ettevõtmine. 

Unistaja tegi tühjaks nõudepesumasina ja mina ladusin selle jälle täis, sest täna õhtul valmistatakse meil ploomikompotti - masin peseb ja kuumutab purgid ilusti ära. Ja et midagi tänaseks planeeritud töödest ka tehtud saaks, läksin ja kaevasin läbi ühe vana maasikapeenra. See polnud üldse nii lõbus, kui võiks arvata, kilealune oli paksult kõikvõimalikke juurikaid täis. Uute taimedega ma, vabandage, täna tegeleda ei jaksa, sest ploomikompott (=pliidikütmine) ja poiste assisteerimine kooliasjade kokkusättimisel (nad paberdavad õpikud küll ise, aga mina pean kõigepealt tegema ühe näidisõpiku) ja homne poenimekiri ja võib-olla ikkagi piibelehesall ja tomati-makaronisalat maveeleiteamillega…

Sunday, September 2, 2018

Siis oligi tort otsas. Pidu oli otsas. Suvi oli otsas...

Pealkiri laenatud raamatust "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" - kohe pärast seda, kui Tjorven torditüki kohta Jumalalt järele pärib ja endale kõige jämedama bassihäälega vastab. :)

Meil jäi torti Suurest Suvelõpupeost siiski märkimisväärses koguses järele. Ega meie kookidel ka mingeid martsipaniroosikesi ei olnud, hoopis üks väga lihtne küpsisetort, üks plaaditäis brownie't ja üks kõige tavalisemat õunakooki. Mitte midagi põnevat.

Lisaks Peole (kus osales sel aastal vist ainult 21 inimest, sealhulgas 9 täiskasvanut ja 12 last vanuses kolmveerand kaks kuni neliteist ja kaks kolmandikku) toimus natuke veel asju.

Mees käis esmaspäeval meesteõhtul parvsaunas. Või saunaparvel. Mina käisin esmaspäeval ppk õpetajate koosolekul esindamas juunioride vestlusringi läbiviijaid. Jõugu Juht käis esmaspäeval saamas 13-aastase vaktsiinisüsti ja ühtlasi silmi kontrollimas - näeb hästi, tänan küsimast, ja see vaktsiin ei teinud vist kah midagi halba. Ülejäänud lapsed ja kassid ei käinud esmaspäeval kusagil.

Teisipäeval jällegi käisid suuremad poisid koolis raamatuid saamas ja tagasiteel käis JJ iseseisvalt juuksuris. Juuksur oli mitte-eesti rahvusest, olevat ikka öelnud: "Era lijguta!" Soengu kohta võib öelda, et lõigatud on ühtlaselt ja me oleme sellega juba peaaegu harjunud.

Kunagi sel nädalal tegi Mees mulle vastremonditud koolimajas ringkäiku. Üldmulje on väga … oranž. Seal, kus oli õpetaja Küti keemiaklass, on nüüd muusika. Aulasse viiv surmalõks-kaldtee on alles, aga nüüd on seal trepp ka... ja aula on ümber pööratud, vähemalt on aktustele hilinejatel võimalik vaikselt tagumisse ritta hiilida. Käsitööklassi kohal on juhtkonna ruumid, aga minu esimese klassi kohal on käsitöö. Oktoobrilaste-teemalise stendi koha peal on kapid - no mis iganes, eks ole, oktoobrilapsed ongi ammu moest ära. Rõivistusse saab kolme erinevat treppi mööda ja surnult sündinud basseini asemel on matisaal, aga vähemalt söökla on omal kohal. Raamatukogu on imeline, asub endise bioloogia- ja füüsikaklassi kohal ja tal ei ole mingeid vaheseinu, kujutage ette, laps kõnnib pahaaimamatult mööda koridori ja satub äkitselt raamatukogusse. Kummastav oli, et kooli medõe kabinetil on klaasseinad nagu teistelgi ruumidel. Ma loodan, et seal on ikka mingi kardin või midagi. Aga Mees peab hakkama matemaatikat õpetama avatud õpiruumis, kus on piiiiisikeste laudadega auditooriumitoolid. Mis nipiga nende laudade peal nürinurka mõõdetakse ja trapetsit joonistatakse, ma ei tea, Mees ka ei tea. Võib-olla kõhuli põrandal. Eks need asjad loksuvad aja jooksul paika.

Veel kunagi sel nädalal käisin poes ja täitsa ilma proovimata sain Unistajale püksid, mis talle ka jalga istuvad. Halleluuja.

Laupäeva õhtul jõudis mulle kohale, et nüüd on homme Pidu ja esmaspäeval Õpetajale Lillede Viimise Päev ja siis hakkabki peale… Mehe ülikooligraafiku järgi (toores, ta saab alates homsest asjaga täpsemalt tegelema hakata) võib juhtuda, et esimene täiesti vaba päev saab olema oktoobris… aga me arvatavasti võtame ka Laadale järgneva pühapäeva vabaks. Sellest hoolimata jõudis, noh, kohale… ja siis ma võtsin ühe palderjanitableti. Läks rahulikumaks küll, kuigi täna hommikul tõustes oli ikka nagu suur ja raske kivi rinna peal. Ammu pole niimoodi hinge matnud, aga ilmselt on see puhtalt psühhosomaatiline. Määrasin endale kivi lahustamiseks tööteraapia ja see täitsa toimis. Nüüd on aga õhtu ja pidu otsas ja Laenulaps siin ja homme hommikul vaja kõik mehed õiges mundris õigel ajal õigetesse kohtadesse saada (arvake, kes homseks Linna kaugemas otsas auto rattalaagri garantiiremondi kokku leppis?) ja pärast vaadata, kuidas nad kõik mis kellaks koju saaks. Ma vist täna palderjani ei võta, aga üks korralik tassitäis teed kulub küll ära.

Saturday, September 1, 2018

Ootamatult saabus meile september

Kuna viimastel aastatel on ilmal olnud kombeks poolest augustist hirmus külmaks minna, pole mina küll veel aru saanud, et suvi peaks olema möödas ja läbi (kas niimoodi siristasid ritsikad raamatus "Charlotte koob võrku"?). Kuidagi kaua aega on mõnusalt soe olnud, või vähemalt soojalähedane, isegi pliiti pole veel õieti kütma pidanud.

Igatahes on täna esimene september, mõnelpool aetakse lapsi kooli… meil mitte, sest meil on peresõbralik kool, nädalavahetused on eraelu jaoks.

Septembri kõige tähtsam sündmus on muidugi 12-aastase lapse saamine. Sellega seoses peetakse ka maha Suur Suvelõpupidu. Seejärel tuleb kohaneda kooliskäimisega, saada paika ringide-trennide-logistika graafik ja et järgmine nädalavahetus mitte igav ei oleks, tuleb laupäeval Linna Sügislaat. Sellest veel kaks nädalat hiljem tuleb Õunaõuepäev ja siis, ma loodan, on väliürtitused selleks aastaks läbi. Osaleme kindlasti Teadlaste Ööl ja kardetavasti pälvib Lillebror ühe, aga võib ka juhtuda, et mitu sünnipäevakutset, halvemal juhul samaks päevaks.

Õmblen kokku ja viimistlen järjekordse piibelehesalli, saan lõpuni valmis suure heledate vaipade tellimuse (midagi õudset enam teha ei ole, ainult sõlmimine ja puhastamine, kanga lõikasin eile õhtul maha) ja võib-olla koon Jõugu Juhi toa jaoks ühe vaiba vastavalt tema soovitud värvidele. Rohkem kangast ei koo, kui just Sügislaadalt mingit paanilist tellimust ei tule.

Tegelen maasikapeenardega ja kui hästi läheb, valmistan suures koguses ploomikompotti, meie sinine ploom kannab sel aastal nagu ei kunagi varem. Arvatavasti pressime ühe portsu õunamahla ja ajame purki mingi koguse boršipõhja. Kui hästi läheb, saame veel seeni, aga see ei ole kindel, olen käinud metsas kolme nädala jooksul kolm korda ja teadaolevate samblatuttide alt välja kaevanud iga kord umbes kilo kukeseeni, aga suurenenud on selle aja sees ainult juustesse kinnijäänud põdrakärbeste arv - esimesel korral neli, teasel korral viis, kolmandal korral kuus tükki.

Jõugu Juhi toaga tegeleme muidugi ka, sest sai nagu öeldud, et vast sügiseks saab valmis… Sügis on õnneks kolm kuud kestev periood, jõuab.

Ilmselt tabavad meid ka esimesed kontrolltööd ja mõningal määral kohustuslikku kirjandust. Lastevanemate koosolekutest püüame siiski ära vingerdada, ma saan olulise info õpetajatelt vahetundides kätte. Ma loodan. Küll aga ootan suure põnevusega Jõugu Juhi kogemusi uute õpetajaisiksustega, paar kolmanda kooliastme õpetajat on meil üpris muljetavaldavad. :)