Sunday, September 30, 2018

Ainult üks mõte siin ja seal juba räägitud teemal

Taas varahommik, taas uimane. Taas kolan netis. Külastasin seekord üht FB gruppi, mis mulle nii… ümardades üldse ei meeldi, aga kus tegelikult räägivad vahel ka mõistlikud inimesed mõistlikku juttu. Kerisin üht foorumilõime pidi alla, arutelu keerles selle ümber, miks ometi jagatakse lapsi tööõpetuses soopõhiselt eraldi gruppidesse ja eraldi programmidesse.

Ausalt, ma ei tea, miks, ei ole õppealajuhataja käest küsinud ka, pole otseselt minu vastutusala… ja lapsevanemana oleksin niiehknii rõõmus, sest mu poegadele meeldib puutöö väga ja neile meeldib väga ka aeg-ajalt kokandustunnis käia ja õpetajad on meil niiehknii Imelised. Küllap oleks tütardega sama lugu, ma hästi ei kujuta ette, et mul saaks olla tütar, kes ei huvituks käsitööst (eeskuju ja muu sedasorti jutt).

Aga tuli üks mõte. Üksainus, mida ma arvatavasti ei ole niimoodi varem välja öelnud. Meie koolis on tüdrukutel nais- ja poistel meesõpetaja. Nii tüdrukute kui poiste tööõpetuseklassi uks käib kohe korralikult kinni, ei ole klaasiga ega midagi. Kas ei või olla nii, et sellest uksest sisse minnes tunneb noor laps - lähtume keskmisest, nii-öelda standardsest lapsest -, et ta siseneb justkui mingisse omamoodi klubisse? Koolis on meil põhiainetes ikkagi kõik ühtemoodi sooneutraalselt lapsed ja kehaline kasvatus tegelikult ei erista nii väga*, mis sa seal eristud, kui spordiväljakul teevad tüdrukud mingeid harjutusi ja samal ajal jooksevad poisid sealsamas kõrval ümber tiigi… või siis jällegi ühed turnivad ja teised mängivad pesapalli (kõrvalküsimus, mis imeasja pärast kõik tänapäeval pesapalli mängivad?). Ei mingit klubi. Aga käsitöös… Tüdrukute õpetaja pidavat vahel tunnis oma teisme-ea päevikuid ette lugema ja tüdrukud arrrrrrmastavad teda hirmsasti, ka need, kes kudutöö nutuga nurka viskavad. Poisid jällegi räägivad, et puutööõpetaja (nad teevad midagi metalliga ka, aga põhirõhk on ikkagi puidul) on üldse kõige toredam, ja ka poolhaigena minnakse puutöötundide päeval kooli, sest puutöö. Igatahes, kui mina eelmisel nädalal üht poiskest tema ema palvel tehnoloogiatunnist laenasin, vaatasid lapsed mind nagu vasikad valget väravat - mingi tädi. Poiste tööõpetuse klassis! Naisterahvas! Tuli uksest sisse!

Sest sugu sooks, laps tahab tunda, et ta kuulub mingisse gruppi, kuhu vähemalt mõned teised… ei kuulu. Nii väga vale, kui meie versus nemad ka ei ole. Ja vahel on tore teada, et mõnd paika ka koolimajas ümbritseb mingi salapära ja see on natuke nagu võõras territoorium. Võib-olla?

Kõik see mõte on täiesti mitteteaduslikult ühe esmaspäevahommikuse unise aju sünnitis, ei pretendeeri tõele, tugineb ainult aastate jooksul nähtud olukordadele.

Tegelikult meeldib mulle poiste ja tüdrukute üleüldiselt eraldi õpetamise mõte ka natuke, aga mitte piisavalt, et ma selle kohta praegu või üldse kunagi oskaksin midagi arukat arvata.


___________
*muide, keegi laps, võimalik, et täitsa isiklik, küsis minult hiljuti, miks poisid ja tüdrukud kehalises kasvatuses eraldi tundides käivad. Seletasin siis, et luustik ja lihased arenevad ikkagi eri sugudel üldjuhul erinevalt ja kasvukiirus ja puberteet ja nii edasi… vähemalt nii saan mina sellest asjast aru.


7 comments:

  1. Nii, et koolis tüdrukutele käsitöötund ei meeldi, saab olla väga hästi paraku. Hoolimata isiklikust eeskujust ja muust - lihtsalt ei armasta. Kodus - koovad, tikivad, maalivad, meisterdavad, aga sama asja koolis vihkavad miskipärast. Vanim laps käib tänavu jälle poistega koos puutöös, mis talle väga meeldib. Ta on mõnel aastal ennegi käinud, kuna soovis ja võimaldati ja tüdrukute programmiga alustas koduõppel varem, sai varem läbi ja aktsepteeriti.
    Põhikooli ajal oli minu jaoks käsitöötund üks lemmikutest (suuresti ka õpetaja pärast, kuigi oskasin auurt osa asjadest enne käsitöötundi), ei oleks iialgi kujutanud ette puutöös käimist, tunduski nii et on poiste maailm ja tüdrukute maailm. Gümnaasiumis valisin nii puutöö kui tekstiilitöö ja tegin mõlemat suurima rõõmuga, aga vat metallitööd ei valinud (õpetaja ka ei meeldinud).

    ReplyDelete
  2. Jah, ma usun, et mõnele tüdrukule ei meeldi käsitöötund, mulle ka väga ei meeldinud, kuigi annet ja huvi oli. Meil on koolis peamiselt nii, et käsitöö kui tegevus võib meeldida või mitte meeldida, aga õpetaja meeldib kõigile, ta on nagu päikeseline, asjalik vanaema. :)
    Enda hüpoteetilise tütre puhul mõtlesingi seda, et tegevus tõenäoliselt meeldiks ja õpetaja kindlasti meeldiks, kas käsu peale heegeldamine sobib, on hoopis eraldi küsimus.

    ReplyDelete
  3. Ma kahtlustan, et kehaline kasvatus on eraldi lihtsalt mingist harjumusest või uskumusest, et "tüdrukud ju jalgpalli ei mängi" jmt. Igas klassis on sportlikumaid lapsi ja vähem sportlikumaid lapsi ehk et keskmine poiss jookseb sama kiiresti kui keskmine tüdruk ilmselt. Mina mäletan oma kooliajast küll frustratsiooni, et poisid said pidevalt palli mängida (eriti talvel - nemad mängisid korvpalli, me pidime matisaalis, kus polnud üldse õhku, aeroobikat tegema).

    ReplyDelete
  4. :D Mina pidin kooli ajal korvpallielemente õppima, samal ajal kui mingi muu klassi tüdrukud teise õpetajaga võimla teises pooles aeroobikat tegid. Oi, kuidas ma neid kadestasin! Nii et inimesed on erinevad. Ma kahtlustan, et poiste ja tüdrukute eraldi kehalise mõte on siiski meditsiiniline-anatoomiline ka, tegelikult on harjutused ikkagi natuke erinevad ja üldse, minu poiste kehalise kasvatuse õpetaja treenib poisse päris teadlikult ka kaitseväe jaoks, et sealne suur füüsiline koormus šokina ei tuleks jne.

    ReplyDelete
  5. Mina saan täiega aru, miks kehalise tunnid ei ole poistel ja tüdrukutel alates murdeeast koos. Sest poisid muutuvadki siis jõhkramaks ja tugevamaks ja nende valulävi muutub. Ma mäletan hästi, kuidas mu lemmikpallimängust - rahvastepall- sai mu jaoks kõige vastikumaks tegevuseks üldse. See juhtuski u 4.klassis, kui poisid muutusid kiiremaks ja hakkasid kõvasti palliga viskama - ikka nii, et hing kinni ja roided sinikaid täis. Selline efekt tekkiski, et kes oskab tugevamini palliga "peksta". Sama jalgpalliga- poisid hakkasid nö mahaniitmisvõtteid kasutama - pärast olid jalad katki ja sinised, aga poistel oli sellest sügavalt suva; saalihoki, korvpall, võrkpall - kõik sama. Ma käisin gümnaasiumis linnakoolis, kus oligi ainult 1 tilluke võimla ja suurema osa kehalise kasvatuse tundidest pidime kõik koos (poisid-tüdrukud) võrkpalli mängima. Ma sain endale käe põhimõtteliselt kipsi, sest rumala peaga otsustasin kaasa mängida- ühe poisi serv oli minu randme jaoks liiga tugev... Pärast seda hakkasin ma võrkpalli vihkama, edaspidi hüppasin palli eest lihtsalt ära ja tegin näo, et ma "mängin kaasa". Loomulikult varsti tekkis mingi grupp tüdrukuid, kes võistkondade valimisel alati nö viimased olid ja keegi neid ei tahtnud oma võistkonda, sest nad valisid, millist palli mängivad - aga vot meie ei tahtnud vigastada saada! Siiani ma võrkpalli enam ei mängi ja sporditegemisest on trauma! Kuigi nüüd vaatan ja elan teistele kaasa hea meelega, kuid ise ei soovi osaleda.

    ReplyDelete
  6. Kui me laseme tehnoloogiaklassil muutuda mingiks mehekoopaks, siis me välistame tüdrukute jaoks automaatselt suure hulga nüüdisaegseid, põnevaid ja tasuvaid õppimis- ja karjäärivalikuid. Minu arvates peaks käsitöö ja tehnoloogiaõpetus olema omavahel ühendatud ja täiesti sooneutraalsed. Alustama peaks muidugi lihtsate käsitöövahendite (käärid, naaskel, heegelnõel, nuga, peitel, vineerisaag) kasutamisest, aga edasi tuleks liituda elektriliste ja ka programmjuhitavate masinate kasutamisele, nii tekstiili, puidu, metalli, plasti kui muude materjalide töötlemisel. Õpetada tuleks ohutust, säästlikkust, töö planeerimist, disaini, ergonoomikat, tootearenduse ja leiutamise aluseid jms. Keerukad ja aeganõudvad käsitöötehnikad võiks jääda huviharidusse.

    Aga ma olen ka lõpuks aru saanud, et mõnede lapsevanemate jaoks ongi õigem, kui nende tütar ei jaga reaalaineid ega huvitu tehnoloogiast, sest "need on ebanaiselikud alad ja me ei taha, et meie tütrest saaks mingi ebaatraktiivne robustne naisnohik, kes ei saa kunagi mehele ega anna meile lapselapsi". Noh ja õmblemisoskus võib ju teadagi muuta poja homoseksuaaliks.

    Poiste ja tüdrukute eraldi õpetamise suhtes meenub mulle üks kunagi loetud elulooraamat (Dagmar Normet vist), kus autor meenutab, missuguse kadedusega ta noore neiuna vaatas, kui loomulikult ja vabalt suhtlesid omavahel segakooli poisid ja tüdrukud -- tütarlastekooli omadel käis muudkui kambas kihistamine ja peigmeestest fantaseerimine.

    ReplyDelete
  7. Jah, see kõik on üks väga keeruline asi ja erinevate nurkade alt paistavad erinevad asjad välja. Küsisin just asjassepuutuvalt isikult (poeg), kes ütles, et mingi klubimoment on sellel tunnil juures jah. Samas olen absoluutselt nõus, et iga põhikooli lõpetanu peaks oskama nii särgile nööpi õmmelda kui naela seina lüüa, salatisegamisest rääkimata.
    Dagmar Normeti elulooraamatut tahaksin hea meelega lugeda, tundub väärt teos. Aitäh viitamast!

    ReplyDelete