Monday, September 24, 2018

Lugesin noorteraamatuid

Jõugu Juht on jõudnud ikka, kus emal on lapse lugemisvarasse võrdlemisi vähe võimalik sekkuda. Ema soovitustesse suhtutakse kahtlustavalt, seevastu ülitoreda eesti keele õpetaja soovitusi võetakse kuulda. Järgmine raamat olevat "Kevade", see teeb mulle rõõmu. Ikkagi klassika.

Aktuaalne raamat aga oli Helga Nõu "Pea suu!" või "Tõmba uttu!" või midagi kolmandat ka. Noh, ma polnud neist kumbagi ise lugenud, arvasin, et ju sobib… Poeg luges esimese neist läbi, küsisin näha.

Ei sobi! Esiteks, 15-aastased hukas noored on midagi muud kui meie seitsmenda bee 13- ja 12-aastased - päris suur seltskond seal on kuueselt kooli pandud, ma ei tea, miks. Ja meie koolis ei tuleks küll keegi selle peale, et õpetajat peaks kustutuskummiga viskama, mis raskestikasvatatavate laste kooli see proua Nõu kirjeldab?

Puhh.

Tegelikult on nii, et tõepoolest, selles eas muutub laps aastaga väga palju ja kui ma JJ-d ja enamikku tema klassi lastest vaatan, siis need "Pea suu!" raamatu sündmused ei ole veel nende normaalsus. Ausalt. Kevadel… võimalik, poolteise aasta pärast - kardetavasti küll, aga praegu. On. Veel. Vara.

Ja et raamat oli käepärast, lugesin kohe teisest kah üle poole läbi… Vabandage, see polnud ka midagi asi. Mulle küll hästi meeldib, kuidas autor teismeliste emotsioone kirjeldab, see on tõesti väärtuslik, aga kõik see käitumuslik pool ümberringi ja oeh, õpilane Joonas Karu pingutatult popp ja noortepärane kõnepruuk… Meenutab klippi "Kuki-muki, poisid!" mingist umbes 1990. aasta muusikavideosaatest. Loen lõpuni küll, sest tahan teada, millega see asi lõpeb, aga tegelikult ei meeldi, ausalt.

Muidugi, minu suhtumine tekkis hoopis kolmanda raamatu foonil, sest eelmisel nädalal lugesin muuhulgas läbi Wolfgang Herrndorfi "Miks me varastasime auto". Vaat see teos tundub olevat seitsmendale klassile eakohane. On olemas kõik vajalikud komponendid nagu koolikiusamine, ebameeldivad õpetajad, õnnetu armumine, omadega puntras vanemad, veel rohkem omadega puntras kambajõmm, natuke kriminaalsust, põnev tüdruk ja kuhjaga janti. Miinus klišeed ja tarbetud allapoole-vööd-naljad ja -mõtted, mis on vist iga eesti noorteraamatu kohustuslik osa. Ainult et selle autor ei ole eestlane, võeh, eks ole. Püüan JJ-d ära osta (ta juba vingatas, et pealkirjas on varastamisest, tema kui kristlane ei tohi sellist asja lugeda - noh, Nõu raamatute sündsusetumaid lõike nautis küll…), et ta seda raamatut samuti loeks… ja toredale eesti keele õpetajale tutvustan ka.

9 comments:

  1. :) nuu, aga pr Nõu on ikka juba eakas naisterahvas ja noorte keel muutub väga kiiresti. Mu mäletamist mööda on see olnud 'tänapäevaste noorte' tundmaõppimise allikaks tubli... 20 aastat? Kui mitte rohkem?
    Mul samavanused tüdrukud loevad väga andunult Joss Stirlingi raamatuid. Olen lehitsenud, mulle ka täitsa meeldivad. A need on ikka tõesti rohkem tüdrukutele :)

    ReplyDelete
  2. Just, noorte keel muutub ruttu ja sellega on tegelikult võimatu sammu pidada.
    Emotsioonide osa ma pean endiselt väärtuslikuks, aga JJ jutust tuli välja, et lapsed märkavad eelkõige nii-öelda vahtu emotsioonide ümber, kaheosade kirjeldusi ja nii, mis on raamatu üldise idee seisukohast täiesti tarbetud.
    Ma Joss Stirlingist pole kuulnudki, kui pihku satub, loen läbi.

    Otsustasin, et smugeldan ennast ettelugemispäeval klassile rääkima, mis sorti raamatuid 30 aastat tagasi loeti ja kui õnnestub mõni eksemplar leida, loen neile Jarunkova "Ainukest" ette. Vaat see oli hea noorteraamat, kuigi, jah, ka peamiselt tüdrukutele.

    ReplyDelete
  3. oo, jaa... minugi lemmik. mu 24- aastane tütar luges ka omal ajal ikka mitu korda läbi, a need nooremad... ehhh
    muide 'vaikiva hundi vend', ka mingi tšehhi või slovaki autor? on küll poiss- minategelasega natuke kurb esimese armastuse lugu, poisid võiksid lugeda küll.

    ReplyDelete
  4. Sama autor. :) Ma pole ise lugenud, aga võiks ju, äkki on sama hea.

    Päris häid ja tõsiseltvõetavaid noorteraamatuid tuleb nagu seeni pärast vihma, aga minu meelest on enamus neist tõlkekirjandus ja nii mõnelgi juhul on peategelased meie põhikoolilastest mõned aastad vanemad. Näiteks Gayle Formani "Mina olin siin" on absoluutselt vajalikul teemal ja minu meelest märkimisväärselt hea noorteraamat, aga koolis soovitatakse hoopis samanimelist teost Eesti autorilt… millest paraku põhikoolilapsed peategelase ängi välja lugeda ei oska, näevad ainult pättusi ja adrenaliiniahvatlust.

    ReplyDelete
  5. no näed siis :)
    ma hakkasin mõtlema, et mis noorteraamatuid me omal ajal üldse koolis käsitlesime? hmh, peale 'kadri' ja 'kasuema' ei tule nagu midagi meelde. 'young adults' on vist see uus, ealiselt pisut ebamäärane termin, mis venitab kokku 13- 20 aastased. mulle küll vahel tundub, et täiskasvanulikumatest maneeridest ja väljanägemisest hoolimata on tänapäeva noored kohati lapselikumad kui 'meie omal ajal' :D
    joss stirligil on eesti keeles ilmunud kolm raamatut 'usu endasse crystal'; 'ma leian su, sky' ja ' viin su endaga phoenix'. muud on (veel) inglise keeles. andunud fänni see muidugi ei takista :)lood on värskendavalt tänapäevased, kerge paranormaalse varjundiga, samas siiski realistlikud; väga soojad, armastavad, naljakad perekondlikud suhted, huvitavad keelelised väljendid, sõnademäng, sügavad mõtted- see on see, mis teeb joss stirlingi raamatud köitvaks (iseloomustus 15- aastaselt lugejalt :))

    ReplyDelete
  6. Meie ajal noorteraamatuid peaaegu ei olnud. Seda ma kavatsen ka JJ klassile rääkida. Koolis ei käsitletud suurt midagi, igatahes 9. klassis me lugesime juba Hugo'd ja kümnendas "Hamletit". :P Sellepärast olidki Jarunkova raamatud, Heljo Männi "Miks sa vaikid?" (ma olen ühe sellise suhte üle elanud, nagu seal kirjeldati, brrrrr), Silvia Truu raamatud ja "Copia" nii hinnas ja minu meelest on midagi nendest lugenud kõik, kes üldse lugeda viitsisid.

    ReplyDelete
  7. Aga Jaan Rannapi teosed? "Viimane valgesulg" näiteks - seal on peategelane just 11-aastane poiss. Välja antud küll sügaval nõukogude ajal, aga minu meelest ajatu...

    ReplyDelete
  8. Valgesulg on imetore küll, aga mässumeelse ja maailmavalus teismelise jaoks jääb juba lapsikuks. Kõiki neid Agu Sihvkasid ja muud taolist luges JJ kolmandas klassis… Umbes 13 ja 17 vahel on raamatutega tõsiselt keeruline.

    ReplyDelete
  9. Mitmed asjad, mida siin nimetasite on mulle võõrad ja lapsed ka pole lugenud. Mulle meenus veel, et meie ajal olid "Silja, päikesekiir ja maailm" ja "Kuu aega täiskasvanu", "Peidus pool" mis juba siis tundusid veidi vanamoelised, aga ikkagi lahedad (minusugusele). "Kadri", "Kasuema" ja "Vanem õde. Isiklik õnn" tundusid mulle meeletult traagilised, lugesin ja nutsin, aga lugesin ikkagi.
    (Täiesti jabur, aga kaks suuremat last on lugesid "Tõde ja õigust" esimest osa, üheksasena ja väitsid, et nii lahe raamat...)
    15-aastase laual on hetkel virn luuleraamatuid, vahel soovitab oma valituid ka mulle ja tõesti kõnetavad. Viimatise proosasoovituse pealkirja hetk tagasi kontrollima minnes - oli Roddy Doyle "Paddy Clarke hahahaa", väga kurb raamat minu meelest - leidsin ta kapilt ka "Miks me varastasime auto". :)

    12-aastane loeb üle (korduvalt) oma lemmikuid. Narniat, Sõrmuste isandat, samas ka mingeid eriti tobedaid poolenisti koomiksi stiilis asju. Kooli kohustuslik kirjandus on alati enne läbi, kui kavva tuleb - aga ma arvan, et nüüd 7.klassi teemad pole päris temale eakohased (on 12a). Ja mõned minu soovitused nagu "Matk naeratuse eest" meeldisid ka talle.

    Üheksane loeb hetkel Puhhi. Paralleelselt ka palju raamatuid rebastest, see on ta lemmikteema hetkel :).

    ReplyDelete