Ploom pähe!

Millegipärast oli pealkirjaks kasutatud sõnaühend kasutuses nii umbes  1992-93. aasta paiku mingi väikese grupi minu tolleaegsete sõbrannade poolt, kirjeldamaks kellegi üllatust. Sellest tuletati veel "tegi ploominägu", jahmunud ilme kohta.

Mina sain sel nädalal sõna otseses mõttes ploomiga pähe, sest kõrgematele okstele ei ulatu ka redeli pealt ja raputades on valesse kohta maanduv ploom raputaja paratamatu risk. Raputamise tagajärjel tekkis muuhulgas neliteist purki ploomikompotti, aga vilju on seal puu otsas veel…

Veel olen sel nädalal korjanud pirne, tomateid ja lehtsalatit. Õunad lihtsalt kukuvad puu otsast alla, pots ja pots, ja jäävad sinnasamasse maha, sest puudub aeg ja huvi nendega midagi teha. Ilmselt on ainult aja küsimus, millal mõni julgem karu õunu sööma saabub. Kõrvitsaid me veel ei korja, ilmateade on leebe, las nad veel mõtisklevad varte küljes.

Ilmaga on üldse kuidagi imelikult, ma ei mäleta, millal ma viimati pooles septembris paljasääri ja lühikeste varrukatega õues käisin. Või teisest küljest, lõpuks ometi on ka meil normaalne sügis, soe nagu peakski olema.

Mees ja lapsed on käinud koolis, lapsed ka trennis. Unistaja ja Lillebror jätkavad vibuga, trenniga on soovinud liituda ka Lillebrori Sõber (selle uudise peale hakkas Unistaja kui kirglik vibusportlane karglema ja karjus: "Halleluuja!"), aga Jõugu Juht on käinud kolm korda lauatennist mängimas ja paistab olevat õnnelik nagu hiir viljasalves. Mehe kooliskäimine on endas sisaldanud ka suuremal hulgal poeskäimist, sest kuigi vastrenoveeritud koolimajas on mitme miljoni eest elektroonikat, ei ole nende miljonite omavahel ühendamiseks eraldatud juhtmeid… ega täitsa elektroonikavaba maleringi jaoks malelaudu. Ülikoolis poletal veel loenguid ega midagi olnud, aga kardetavasti tuleb.

Piibelehesall siiski laadale kaasa ei saanud, sest ma otsustasin, et ei taha sellega reede õhtul tegeleda, varem polnud aega. Laadal käisid aga ja tagasi tulid kah kõik muud sallid - ega see sügislaat eriti loogiline salliostukoht ei olegi. Küll aga läks Unistaja kui vaibakulleri kaasabil koju üks kolmemeetrine sinine vaip, selle üle on ainult hea meel (nimelt tuli kolleeg, nägi vaipa, see võitis ta südame… aga otsuse see vaip endale saada tegi ta alles koju jõudes, aga kuna ta elab peaaegu kesklinnas, kamandasin igavuse all kannatanud pojakesele vaiba selga ja näitasin suuna kätte). Kummaline oli seekordne korraldus, meie lähtusime vanadest reeglitest, aga seekord olid asjad hoopis teistmoodi ja seetõttu asusime meie täitsa vales kohas. Muidugi, oleks võinud hullemini minna, igasugused lõõtsamehed jäid meist siiski kaugele (olen ühe laada veetnud otse kellegi paanivilistaja kõrval, "Kondori lendu" kuulsin vist sama päeva jooksul kakskümmend korda). Üheltki laadalt ei puudu oma laadaloll, see oli ebameeldiv, aga õnneks on igal laadal ka põnevil uudistajaid, kellega suhtlemine on täitsa tore. Ja kui tavaliselt käivad laadal meie juurest läbi Linnas elavad sõbrad-tuttavad, siis seekord oli üks üliharuldane külastaja kauaaegne sõbranna pealinnast, muusik, Linnas õhtuse kirikukontserdi asjus, ja teine toretuttav, blogilugeja Arneeema (ja Augustiema ja Aarandiema ja veel üsna mitme lapse ema) Kuurortlinnast. Laadalollist ja valest kohast hoolimata oli õnnistatud päev. Kõik laadad on õnnistatud, kui vihma ei saja. :)

Täna võtsime päeva vabaks. Magasime kaua ja mõnuga, sõime hommikust ajal, mil normaalsed inimesed sageli lõunat söövad, pesin ja triikisin üpris palju pesu. Kaevasin ja tassisin teise väikese maasikapeenra, samal ajal niitsid Mees ja lapsed muru ja põletasid natuke risu. Ei midagi põnevat, aga vahelduse mõttes hea rahulik. Homse päeva ja järgmise nädala vaevani on veel natuke aega...