Uhh seda Perekooli ja ühest tähtsast sõnast

Minu kodusolemise-hommikute tüüpiline seisund on uimasus. Tavaliselt loen Internetti läbi umbes kella üheksani, siis hakkan toimetama. Mõnel päeval olen uimasem kui mõnel teisel päeval… ja mõnel päeval saab Internet enne läbi loetud kui ma tegutsemisvalmis oleksin. Täna vaatasin Perekooli "Väikelapse" foorumit, kuhu mul isiklikel põhjustel muidugi enam asja ei ole, väikelapsed puuduvad… ja lugesin, kuidas peab kasvatama lumehelbekesi. Jutt käis minu meelest poolteise- kuni kuueaastastest.

Et laps peab ilmtingimata iga kord poes käies saama mingi paarieurose asja.
Et pahandust teinud (nt meelega lõhkunud, venda löönud jne) lapse ükskõik kuhu rahunema saatmine on jõhker vaimne vägivald, sihipäraselt halvasti käituval lapsel on kindlasti tähelepanupuudus ja teda tuleb eelkõige lohutada.
Et hoidja peab lapsele kõike lubama, keelata ei tohi, sest keelamise ja kasvatamise õigus on ainult vanematel.
Et väikese lapsega peab vahetpidamata tegelema, muidu on laps õnnetu, süüa teha, koristada jne tohib ainult lapse uneajal.
Et kaheaastast last tuleb õues kanda süles nii palju, kui laps tahab - kui laps keeldub kärus istumast. Jutt käis niisama õueminekust, mitte sihipärasest kulgemisest punktist A punkti B.
Et lapsi ei tohi panna magama enne kella 11 õhtul, muidu nad ei maga päeval. Lõunauni pidavat olema nii pikk, kui lapsele sobib, vajadusel ka neli-viis tundi.
Et poolteiseaastane laps, kes loomu poolest ei oska raamatuid vaadata, tohibki vanema õe-venna raamatuvaatamist (koos vanemaga!) segada ja lõhkuda-lärmata, sest ta ju ei oska veel.
Et lasteaiaõpetaja alandab last, sundides teda kasutama väljendeid "Palun vabandust, et ma segan" ja "Palun veel süüa". Vabandust palub tänapäeva laps ikka ainult siis, kui ta on kedagi kõvasti löönud!
Ja kuidas, oh kuidas saaksid emad paariaastaste kõrvalt rahulikult telekat vaadata?

Tule taevas appi, ütlen ma selle peale. Mõistlikud soovitused, muide, karjuti seal maha, lapse individuaalsus ja tahe ja vajadused ja...

Ma selle kõige peale kirjutan teile ühest väga tähtsast sõnast, mis peab igal lapsel saama selgeks väga ruttu. Mõnel lapsel läheb see selgekssaamine ruttu, mõnel vaevaliselt. Paraku on vist nii, et ruttu äraõppiva lapse jaoks ei ole see eluliselt vajalikki, raskustega lapse eluspüsimiseks võib see sõnake olla hädavajalik.

Sõna on nimelt: "EI!"

Ajal, Mil Meil Veel Lapsi Ei Olnud, käis külas üks naine oma lapsega. Minu meelest oli laps kaks aastat ja neli kuud vana… sest sõber MN esikpoeg MM, keda ma tol perioodil tihti kohtasin, oli täpselt sama vana, sellepärast tekkis see võrdlus. Too külaskäinud naine - me ei suhtle enam aastaid, asjaolud, mis meid kokku viisid, lõppesid ära - oli teinud oma kodu absoluutselt lapsekindlaks ja nii palju kui mina aru sain, lasi oma lapsel lihtsalt olla, ei tegelenud, ei suhelnud, ei õpetanud. Rääkis, et oli last beebina palju üksi koju võrevoodisse jätnud, sest pidi ise tööl käima. Töökoht olnud küll saja meetri kaugusel, aga ma ei kujuta hästi ette… Igatahes ei osanud see laps eakohaselt rääkida, käituda ega midagi. Ei-sõna polnud ta vist elus kuulnud. Nõuderiiuli suutsin ma päästa, lõhnaõlipudelit mitte. emakene oli pahane, miks meie lastetu kodu ei ole lapsekindel… Mina jällegi olin harjunud, et küllatulevad lastega sõbrad passivad ise oma lapsi või siis ütlevad, et äkki sa oled hea ja paned vaat need asjad ära, meie lapse jaoks on need hirmus kiusatus, aga ta ei peaks neid võtma… Muide, nii emal kui lapsel läheb FB andmetel praegu ilusti, poisist on kena noormees saanud ja ema elus on kindlasti palju rohkem stabiilsust kui tol ajal, mul on hea meel (igale potile sobiv kaas jne) - aga see tookordne külaskäik oli ikka õudne küll, ma arvan, et ka nende jaoks.

Võimalik, et tolle külaskäigu järel otsustasingi, et oma lapsi tahan õpetada paigal püsima ja sõna kuulama, ringi rabeleda oskavad lapsed loomu poolest ka. Ja et mina ei hakka kodu absoluutselt lapsekindlaks (koledam kodukeemia ja muu taoline oli loomulikult kättesaamatutes kohtades, aga nii üleüldiselt) tegema, lapsed on ju üldiselt täitsa intelligentsed ja õppimisvõimelised tegelased?*

Aeg läks edasi ja me saime ise lapsed. Ühega oli ühtmoodi, teisega teistmoodi… ühega ei ole see sõnakuulmise-komponent siiamaani toimima hakanud. Vähemalt suure osa ajast. Ja laps on sama suure osa ajast hirmus solvunud, miks temaga pahandatakse. On juhtunud, et meil on kõigest hirmust ja armust hoolimata kodus suveräänne prints. Aga kui seesama suveräänne prints tita oli…

Juhtus nii, et see laps otsustas umbes aastaselt, et tema on kõige kompetentsem isik majas. See otsus tuli päevapealt ja oli minu meelest otseses seoses lapse oskusega ronida maas seisvasse turvahälli sisse ja sealt välja nii, et turvahäll ümber ei kuku (mis asjaoludel me seda toas, mitte autos hoidsime, ma enam ei tea, aastast last ikka enam hälliga käevangu ei võta). Sellest hetkest algas pikk-pikk jonniperiood ja vajadus õpetada "ei"-d. Ei tohi ronida kuhugi, kust saab kergesti alla kukkuda. Ei tohi prügikotis sobrada. Ei tohi küdevat pliiti puutuda (selle õppis ise ära, laps ei olnud rumal). Ei tohi tugevast plastmassist mänguasju suure kaarega loopida. Ei tohi nõusid laua pealt maha visata. Ei tohi sõrmi ukse vahele toppida. Ei tohi… ühesõnaga, ei tohi teha asju, mis on ohtlikud lapsele endale, teistele inimestele ja/või kodusele varale. Oi, sellega kaasnes palju kisa. Väga palju kisa. Väga, väga palju kisa. Õige mitu korda päevas rabasin röökiva tite kaenlasse ja parkisin ta lastetuppa mänguasjakasti kõrvale - karju siin lõpuni, siis räägime edasi. Lastetoast lahkumine oli täitsa võimalik, lävepakud polnud sel hetkel enam mingi takistus, uksed olid kõik lahti ja emme alati kuuldekaugusel. Tegelikult kestis see kõige hullem kisa-aeg kindlasti vähem kui kaks nädalat (tõenäoliselt isegi vähem), siis õppis laps ära, et vähemalt lapsevanema nähes tuleb sõna kuulata ja karjumine ei aita, nii väga tore kui enda või teiste elu ja tervise ohtuseadmine ka ei tundu. Hea seegi. Ega laps rumal ei ole. Ühel päeval kõige hullema kisa-aja lõpupoole sattusime Kaubamajas peale tite-eakohaste mänguasjade soodusmüügile. Just sedasorti asju meil veel ei olnud, ostsime ühe komplekti. Andsime lapsele kätte. Laps oli alguses kõhklev, kas ikka tohib? Jaa, ütlesime, muidugi, sinu oma! Kui õnnelik oli lapsuke, et midagi kõigi nende ei-de hulgas on ka Jaa. Sellest hetkest sai laps aru, et maailmas on kahte sorti asju - mõned keelatud, mõned lubatud. Hästi kiiresti tulid lapse huvisfääri tagasi kõik varasemad jaa-asjad ja "ei" oli kah selge. Jonniperiood jätkus mitmesugustel teemadel, aga vähemalt mõnda aega ei pidanud tuttavas keskkonnas selle konkreetse lapse elu ja tervise pärast väga muretsema. Ja pisikese lapse kasvatamise ajal on paar kuud juba päris pikk aeg ja õnnistatud hingetõmbamise võimalus lapsevanemale.

Ühe erivajadustega laste kooli õppealajuhataja rääkis meile tööasjus kunagi, et lapsel on vaja tunda ja mõista sõna "peab" - see on juba kõrgem pilotaaž, peaks selgeks saama hiljemalt viiendaks sünnipäevaks. Peab autos kasutama turvavööd, peab hambaarsti juures hambad ette näitama, peab süües olema ettevaatlik, et mitte pudistada… peab õppima ära igasugused asjad ja oskused, mida elus vaja läheb.

Eelpoolkirjeldatud suveraäänse printsi puhul oli peab-sõna õppimine samuti raske ja vaevaline, osaliselt ei ole selge siiamaani… aga jällegi, eluliselt hädavajalikud asjad on korras. Kui Perekooli lugeda, siis on see asi ilmselt õnn ja rõõm… või on siiski tegu lapse kohutava ahistamise ja tema individuaalsuse hirmsa allasurumisega? Vabandust, see on vist juba sarkasm.

_________
*teate, ma pole mitte kunagi kasvatanud diagnoositavalt hüperaktiivset või tõsise vaimupuudega last, räägin ikka täitsa tavalistest lastest, kes on üldjuhul targemad, kui me arvata oskame.