Siit pärinev idee. Tjah, päriselus juhtub asju ilma, et keegi midagi juurde lisakski. Ükskord peab lahvatama leek ja nii edasi.
Nädala algusepool oli päris mõnus, saime Rimikäest kingituse ja puha. Kingitus seisnes kotitäies kuivainetes ja muudes kauemsäilivates asjades. Muuhulgas olid kotis konserv "Turistieine" - ausõna, ma poleks elu sees tulnud selle peale, et sellise nimega asja päriselt ka toodetakse! - ja purk veiselihaga borši. Nende kahe asjaga ei oska ma suurt midagi peale hakata, poeborš on perekonna poolt üksmeelselt söödamatuks tunnistatud ja lihakonservi kasutamist pole ma elu sees vist isegi mitte kõrvalt näinud. Vähemalt mitte täiskasvanueas. Äkki mu vanemad oskavad nendega midagi peale hakata, poest ostetud lihapalle nad söövad küll, äkki purgitoitu ka...?
Neljapäeval oli koolis õppehäire. Selle käigus läks tuletõrjealarm lolliks - mõnes mõttes oligi hea, vastutavad isikud said alarmi ära parandada. Kujutage ette, kui alarm päris hädaolukorras nässu läheks… Enamik õpilasi ja õpetajaid jõudis ikkagi õigeks ajaks õigesse kohta ja Lillebrori klassikaaslased arutlesid, kuidas küll tossu tehakse ja kus see masin on... seekord tossu ei olnudki.
Reede hommikul kurtis Unistaja peavalu ja tõepoolest, lisaks valule oli tal ka arvestatav palavik. Päeva jooksul kadus palavik ära, aga päris tervena tundis Unistaja ennast jälle alles õhtul, kui oli pärast minu ja Mehe kojutulekut kolm tundi sügavalt ja rahulikult maganud.
Laupäeval oli esialgu väga rahulik, Mees ülikoolis, suuremad poisid juunioride väljasõidul, mina Lillebroriga kodus. Kui nad kõik jälle koju tulid, räägiti supisöömise vahele, et juunioride kaunisse sügispäeva oli poisikeste üle-vindi-keeramise tõttu sekkunud üks inimene… kes, noh, parimal juhul tegi tühjast tüli, aga tavaliselt ei ole tema puhul tegu parima juhuga. Pigem võib olukorda kirjeldada sõnadega "fekaal lõi poolehoidjat" (mulle meeldivad vahel jaburtõlked, mis on nii totrad, et tulevad sellega teiselt poolt välja). Peeti emotsioonidest nõretavaid (ka rahvusvahelisi) telefonikõnesid, ehmatust ja pahurust jätkus ka tänase jumalateenistuse järgseks ajaks. Mina usaldan meie juunioride juhti jätkuvalt sajaprotsendiliselt ja ma arvan, et kõik muud terve mõistusega inimesed samuti (pastori naine sealhulgas, kes oligi üks äreva olukorra tekitamise tõttu ehmunu, tema vanemad tütred olid väljasõitu väga nautinud, nii et ema ei saanud üldse aru, miks peaks keegi valitud tegevustest häiruma).
Selle ärevuse peale ärkasin täna hommikul taas enne kella kuut - ma ei pea seda mitte kunagi ka nädala sees tegema. Urr.
Imeilusasse pühapäevailma mahtus perekondlik lehekoristamine, Lillebroriga kahekesi metsas käimine (kaks peotäit kukeseeni), sest minu lemmikkoha kõrval tehakse lageraiet, kes teab, kas tulevaasta seal enam metsa on -, puu otsast õunte võtmine ja balsamico-kana röstviinamarjade ja juustukastmega. Kitsejuustu asemel võtsin tavalist valgehallitusjuustu, sobis küll.
Olime just kõigega õuest tuppa tulemas, kui KÄRGATAS. Jahihooaeg jah, aga nii majade lähedal… Mees läks ja pildistas meie krundist üldse mitte kaugel üht tundmatut tumedat pikapit. Saeveski varemetes oli mingi loom või lind kummalist häält ka teinud… Kui see pauk nüüd selle nädala sündmuste taustal mõneks ajaks viimaseks jääks...
No comments:
Post a Comment