Sunday, November 4, 2018

Koolivaheajani on jäänud seitse nädalat

Nii ongi. Esimene veerand läheb üsna kiiresti, viimane kah, aga vaat see talveperiood, mis seal vahel on... võeh.

Elekter tuli meile tagasi esmaspäeva lõuna paiku. Suuremalt jaolt. Teisipäeval sai Mees sõnumi, et vabandame, teil ei ole elektrit ja keegi ei tea, kas ja millal tuleb. Noh, me olime kõik Linnas… me siis olime natuke kauem Linnas, polnud hullu midagi, koju jõudes oli vool siiski tulnud.

Kõrvitsapüha meie peres ei peeta. Esiteks võõramaine püha, teiseks ei sallinud ma lapsena ka eestimaist santimist (sõprade ukse taha võib ikka minna, aga võõraste juures kolkimine on minu meelest lihtsalt ebaviisakas) ja kolmandaks oleme me selle koha pealt natuke nende ameerikamaa kristlaste moodi, et paganlik ja võeh ja puha. Küll aga süüakse tänumeeles kõrvitsat mitmes vormis ja kuna lastel koolis stiilinädal oli, siis selles võis ikka osaleda. Paraku on suuremad poisid aktiivselt puberteedis ja igasugune karnevaliteema on võeh. Lillebror küll osales, oranži värvi päeval käis kiriku linnalaagris värvitud särgiga (niigi kasu sellest…) ja karnevalipäeval läks musketärina - aitäh, Alice, Sinu kingitud kostüümid on jätkuvalt kasutusel! Multikategelaste ja kaheksakümnendate riideid meil polnud, need ja älloviin olid ülejäänud teemad.

Mina käisin hambaarstil ja sain teada, et kummaline lõualuuvalu ei saa hambast tingitud olla... kohe arsti juurest ära tulles hakkas uuesti valutama. Õnneks mitte pidevalt ega intensiivselt, natukehaaval, jaokaupa. Ju ta miski külmetus on.

Unistaja kirjutas kirjandit. Ui, see oli kole kogemus - Unistajal tegelikult ikkagi ei ole loovkirjutamise peale soont, vähemalt ta ise ei tunne, et oleks. Pärast pikemat õnnetut pliiatsinärimist sai paberile kogemus vibuvõistlustelhõbeda võitmisest ja äratundmisest, et selles spordis võiks ta vist palju saavutada (teemaks oli "Äratundmishetk"). Õpetajale sobis.

Jõugu Juht… sai inglise keele kontrolltöös "viis-plussi". Sobib meile kõigile. :)

Mees murdis pead, kuidas seda ahjukest ikkagi JJ tuppa paigaldada nii, et ei peaks midagi lõhkuma ega midagi ülearu palju juurde ehitama. Peamurdmise tulemusena sündis joonis ja vajalike detailide nimekiri, ainult et kõiki juppe meie tänakülastatud ehituspoes ei olnud, tuleb kusagilt veel vaadata.

Mina sain siin kerge närvivapustuse ja olin muidu hädine kuju. Pühapäeval tegin juunioride tundi ja jahmatasin baptistilapsukesi infoga, et mõned inimesed maailmas lausa pelgavad või põlgavad eestpalvet. Jalgpallihuviline Sõber naeris seepeale täpselt niisugust nõutut naeru, nagu me kõik täiskasvanudki naerame, kui me midagi ekstra jaburat kuulma juhtume. "Aga me ju palvetame kogu eesti rahva ja terve maailma eest!" nördisid nii JJ kui Pastoritütar. Tõsi ta on, palvetame küll. Et oleks rahu ja armastust ja head tervist ja muidu ka inimestel ilus elu. Mis teie siis arvasite?

Pärast kirikut käisime Vanaisa ja Vanaema juures. Mees ja poisid puhastasid ära nende vihmaveerennid - Vanaema hoidis all hinge kinni, ega poisikesed ometi redeli pealt maha ei kuku (ta pole neid puude otsa ronimas näinud) -, mina püüdsin toas Vanaisaga suhelda. Ta liikus seina najal, aga täitsa püstiasendis, ja oli täpselt nii tige nagu alati, kui keegi tema eest mingit tööd liiga kiiresti ja tema meelest vale tehnikaga ära teeb. Mnjah, minu meelest on vihmaveerennide puhastamisel nagu muulgi puhastamisel kõige tähtsam osa, et saaks puhtaks, küll see tehnika kogemuste tekkides areneb.

Pühapäevaseks õhtusöögiks tegin šnitslit, kartuliputru ja sidruni-koorekastet. Viimane käib nii - hauta kastrulis oliiviõli sees sibul, lisa natuke peeneks pudiks hakitud marineeritud sidrunit ja näputäis kuivatatud tüümiani, natuke vett ja kui see kõik kenasti keeb, klopi sisse vahukoort ja tiheduse mõttes teelusikatäis maisitärklist. Sai hea.

Raamatutest. Muljet on viimasel ajal avaldanud kolm.

Martha Hall Kelly "Sirelitüdrukud". Lugu, mis algab nagu üsna mõttetu naisteromaanike, muutub ootamatult tõsiseks ja päris koledaks. Pärast tuleb välja, et kaks kolmest naisest, kelle elud omavahel põimuvad, on päriselt elus olnud, Herta lausa guugeldatav ja puha. Ma armastan Saksamaad ja sakslasi sellest raamatust hoolimata, aga see, mis sõja ajal koonduslaagrites toimus, sai selgemaks… ja ei olnud meeldiv see selgus, kohe üldse mitte. Väekas ja väärt raamat, aga päris noortele ja õrnahingelistele ma ei soovitaks, võib õudusunenäod saada… aga samas, koonduslaagrites elasid inimesed päris õudusunenägusid läbi.
Heather Morris "Auschwitzi tätoveerija". Samal teemal, aga teises kohas ja teisest vaatepunktist kirjutatud. Peategelane oli päriselt olemas, aga ta hoidis oma lugu aastakümneid salajas, sest kartis, et ta sildistatakse kollaborandiks või midagi sellist. See on raamat headusest ja armastusest, mis pidas vastu kõigest ümbritsevast jõledusest hoolimata. Ja ellujäämisest tugeva tahte ja hea õnne läbi. Ka väga väärt raamat.
Lehte Hainsalu "Olla üheksavägine". Nii ilusasti kirjutatud elulooraamatuid on vähe. Kunagi ammu, kui mu lapsepõlvekodu aed oli üks ilusamaid Linnas, ja vanaema Mahti korraldas avatud aia päevi, käis ka Lehte Hainsalu seal. Torkas oma avara pluusi (või oli see pontšo?), pikkade juuste ja kõrge kasvuga silma, millegipärast oli umbes kuueaastase minu ettekujutus Vanaema-vanustest tädidest, et need käivad oluliselt masajamad ja lühikeste lokitud juustega, ilmselt olid Vanaemal üsna standardse välimusega sõbrannad ja töökaaslased. Aga kirjanik, jah… naeratas mulle sõbralikult. Aitäh naeratuse ja raamatu eest, põnev lugemine oli.

Vähem muljet avaldasid, aga ilmselgelt vajalikud noorteraamatud on Jasmine Warga "Minu süda ja teised mustad augud" - võib soovitada, räägitakse depressioonist ja enesetapust ja sellest, kui oluline on, et inimesed päriselt omavahel räägiksid - ja Ali Benjamini "Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta". Viimane on kirjutatud autistliku lapse vaatenurgast. Tema jaoks on kõik absoluutselt loogiline, teiste jaoks… mitte nii väga. Seda võiks lugeda igaüks, kelle suhtlusringkonnas on mõni autistlik või vähemalt tõeliselt imelik tüdruk - vaadake, tüdrukute ja poiste autistlikud jooned võivad avalduda erinevalt ja just tüdrukute autismist arusaamine on hästi keeruline.

12 comments:

  1. Oih. Mulle ei tulnud "Kõik mida ma õppisin meduuside kohta" lugedes kordagi pähe, et tegemist on autistliku tüdrukuga. Tundus, et tegemist on täiesti tavalise, lihtsalt leinava lapsega, kes enda jaoks püüab maailma asju ära seletada, nagu lapsed ikka. (Aga võimalik, et see oli kirjas mingis ees-või järelsõnas ja ma ei pannud tähele.) Igatahes ei arvanud et tûdruk on imelik, ka teised meie peres seda lugenud inimesed, või siis meie endi imelikkuse taustal ei saanud me keegi sellest aru :D.

    ReplyDelete
  2. Täiesti kindlalt autistlike joontega, aga võib-olla sain ma sellest aru ühe endise õpilase pärast, kelle mõttemaailm oli ka umbes samasugune.
    Sõna "imelik" on muidugi sildistav, aga just niimoodi mõeldakse esmakohtumisel neist, keda ei osata mõista. Või "kummaline", "teistsugune", "erinev" - vali sobiv, tähendus on lõpuks sama, eriti kui arusaamatult (antud grupi normaalsest erinevast) käituvast/rääkivast inimesest mõtlevad lapsed. Ja palun, ma ei tahaks praegu laskuda arutellu poliitkorrektsusest ja sallivusest, loomulikult me kõik õpetame lapsi mõistma ja aktsepteerima ja püüame ise iga hinna eest mõista ja aktsepteerida… aga mingi sisemine õlakehitus jääb väga paljudel inimestel alles, eriti pealiskaudsemate suhete puhul, kui me kellegi erilisuse põhjusi ei tea. Sedasorti raamatud aitavad mõnelgi juhul mõista, kuidas mõni käitumine saab käituja enda jaoks olla täiesti loogiline ja hästi ära põhjendatud.

    Tüdrukute autism on paljudel juhtudel nii kohutavalt teistsugune kui "standard", mille kriteeriumid on mingi üsna sarnase poistegrupi järgi paika pandud, et sellest aru saada on väga raske. Pealegi kohtab puhast ja kaugelt-näha autisti harva, enamasti on mingid jooned, mis kontekstist rohkem või vähem eristuvad… ja mis tegelikult ei pruugi üldse probleemiks olla.

    ReplyDelete
  3. Rõõm kuulda et kostüümidest nii pikalt kasu on :)

    PS. Ma ei ole küll üldse õige inimene teiste kirjavigu parandada, aga kui ma hakkasin 'Sirelitüdruku' raamatut Amazonist otsima, siis avastasin, et kirjaniku nimi on KELLY mitte Key. Sul arvatavasti lihtsalt väike näpukas sisse tulnud :)

    ReplyDelete
  4. Oih, aitäh, oli jah näpukas. Parandasin ära.

    ReplyDelete
  5. Hmm, vaevalt, et kellegi on midagi üldiste, maad ja rahvast ja ühiskonda puudutavate eestpalvete vastu? Pigem ikka peljatakse otsest, isiklikku pöördumist seotuna valdkonnaga/ uskkonnaga, mis tolle inimese ellu ei kuulu. Ma ei ole kindel, et kristlased näiteks budistide või hinduistide samasuunalised pakkumised rõõmsalt vastu võtaks :)
    Tänud raamatusoovituste eest!

    ReplyDelete
  6. Mnjah, kas ja kuidas budistid ja hinduistid palvetavad, ma ausalt ei tea, aga olen ka ise kogenud, kuidas konkreetselt ja ähvardaval toonil mulle öeldakse, et vaata hoolega, et sa minu eest kuidagimoodi ei palveta... Arvatavasti seostub eestpalve mingile hulgale inimestele tõesti teise inimese otsusega, mis eestpalvetatavale peaks vajalik olema - noh, nagu see, kui minu armas väike proua Lore Gummersbachist mulle kaalutõusu palvetas. :D Tegelikult palutakse peamiselt ikka Jumala armu, rahu, häid lahendusi ja head tervist.

    ReplyDelete
  7. Mulle meenub, kuidas üks inimene küsis, kas ta võib mu lapsele (ilmselt mingi haiguse kontekstis) reikit teha. Mõnes mõttes ju sama olukord, eks ole.

    ReplyDelete
  8. Hm, kuna mina seostan reikit massaažiga, siis ma arvan, et viisakas oleks öelda: "Ma oskan reikit, kui tarvis, siis võiksin seda lapsele teha, ehk aitab." Eestpalve ei sisalda endas paljudel juhtudel ei füüsilist puudutamist ega ammugi mingit mudimist ega ühtegi mud asja, mis võiks kuidagimoodi inimest kahjustada. Massaaž võib, kui seda valesti tehakse. Energiate liigutamisse, tšakratesse ja muusse taolisesse ma lihtsalt ei usu, aga kõik, mis toimub inimese katsumise ja tema isiklikku ruumi tungimisega, vajab minu meelest küll loaküsimist.

    ReplyDelete
  9. No mõeldud oli just kaugreikit (guugeldasin, esimene vaste nt https://reikikool.ee/reikist/kaugreiki-mis-see/).

    ReplyDelete
  10. Ma polnud kaugreikist varem kuulnudki. Sain targemaks. Ega ma sellesse ei usu, st mitte toimimisse, vaid et mingid energiad olemas oleksid, aga nad ütlevad seal ka ilusti, et tervendaja ise saab kasu - saab jah, tal on tunne, et ta teeb head. Ja hea, armastava mõttega kellegi peale mõtlemine ei saa küll kuskiltpidi halba teha.

    ReplyDelete
  11. Salingeri "Frannys ja Zooeys" oli koht, kus ema mentaalset kriisi läbivale teismelisele tütrele pakub kanapuljongit. See oli absoluutselt pühitsetud kanapuljong, sest selle läbi ema näitas: ma hoolin. Mina võtan hea meelega kõik pühitsetud kanapuljongid oma elus vastu, aga teismelised või muidu väga kergestiärrituvad inimesed on loomult umbusklikud ja ei taha, et neid puudutatakse, olgu siis palvega või füüsiliselt või kanapuljongi näol.

    See situatsioon, kus sina tahad head, aga teine ei taha seda vastu võtta või ei saa aru, et see talle hea on, jääbki okkana südamesse. Aga see, et neid okkaid elu jooksul koguneb, on vist paratamatu. Hea, kui sa vähemalt oma kanapuljongi ära tunned.

    ReplyDelete
  12. Võimalik tõesti, et need umbusklikud inimesed on kõik olnud loomu poolest väga kergestiärrituvad, see üks, keda ma kohe väga hästi mäletan, oli tõepoolest väga pinges ja pahur. Ega ma palvetamata ei jätnud, hiljem ta imestas, kuidas see päev nii kergesti õhtusse sai ja ennustatavad õnnetused täitsa olemata jäid… ja siis küsis, kas ma ikkagi palvetasin. :)

    ReplyDelete