Kui nii võtta, siis kõlab see üsna kurjakuulutavalt. Ilmateade lubab tuleva nädala teise poole öödeks minus viisteist ja lapsed on täiesti kasutamiskõlbmatud. Lund ka ei ole, kuhu neid väsima saata. Puukandmisest üksi ei jätku. Tegelikult on see gäng täiesti ingellik. Vähemalt mõned tunnid ööpäevast. Öösel, magades.
Jõugu Juht pälvis iseõpitus ajalootöö eest puhta "viie" ja samast sordist veel mitu tükki muudes ainetes.
Unistaja sai samuti seltskonna häid hindeid.
Lillebror… sai kah häid hindeid.
Toimus trenni jõulupidu, mida mina nimetaksin pigem jõulutrenniks, olevat lastud kuusekujuliste märklaudade pihta ja kaunistatud piparkooke. Lillebror kujundas mulle kassnjaulise koogi, ainult et ma ju piparkooke ei söö…
Mees tegutses tööl… ja tööl. Mina leidsin ja ostsin lõpuks Mehe jaoks kirjutuslaua, aga see asub kaugel ja Opel Corsaga ära ei too... otsime lahendusi.
Ostsime mingi hulga jõulukinke, muist on veel tarvis leida.
Neljapäevase tööpäeva jooksul toimus muuhulgas üks trepiotsa-vestlus prantsuse keele õpetajatega - trepiotsa peal peetakse alati need kõige tähtsamad nõupidamised -, mille tagajärjel võib juhtuda, et me saame märtsikuus lapse, poisslapse nimega Tom. Carcassonne'ist. Tuleb vahetuslaps, võiks öelda, hm, ma vist peaksin Jõugu Juhile temaatilise raamatu pihku suruma. :) Noh, ma loodan, et meie Tomi asemel mingit Jasperit ei saa. Unistaja juba seletas, kuidas ma ennast tutvustama peaksin - "Bonjour, je m'appelle la mere de Jõugu Juht!" ("Tere, minu nimi on Jõugu Juhi ema!") Võib küll nii ka.
Kogesin intensiivset võõrhäbi kontekstis, millest rääkida ei ole ilus, inimeste pärast, kellesse suhtumist olukord ei tohiks kujundada… aga minu meelest oleks imelik öelda, et kingime lastele kinkekaardi, mille eest saab kinno ka minna, äkki mõni ei taha raamatut. Tegelikult ei tuleks ma selle mõtte pealegi, raamatuid ei ole kunagi liiga palju. Eks maailmas on igasuguseid inimesi.
Veel leidsin ühe pikalt vindunud halva suhte kohta uue võrdpildi. Nimelt oli mul pärast ühe inimesega samas elemendis viibimist tunne, nagu oleks mind inspekteerinud Azkabani dementor, vajasin suures koguses šokolaadi. Ja ometi me ütlesime ainult tere - ja mulle väga meeldib talle ainult tere öelda, igasugune muu jutt võib minna koledaks ja et mina ei ole see, kes antud kontekstis kellegi vastu kole oleks, seda ma võin kah kinnitada. Khm.
No aga muidu elame hästi, ühel päeval on möödas kogu puberteet ja arvatavasti jupp aega enne seda saabub koolivaheaeg. Ja juba kahe kuu pärast võib porrulauguseemned mulda panna. Ainult viis hirmus varast tõusmist veel sel aastal!
Boonus: Prismad müüvad vikerkaarevärvilist dinosaurust, kes teeb nurrrr, kui teda silitada. Minge proovige.
No comments:
Post a Comment