Tuesday, December 11, 2018

Kuidas 40+ naisterahvad tegelikult elavad. Ilustamata.

Ritsik kurtis, et keskealised ei blogi piisavalt tõsistest asjadest.

Tegelikult te ju ei taha teada.

Kortsud. Ma ei vaata enam mitu aastat kuigi sageli peeglisse, sest mulle ei sobi see, mida ma sealt näen. Kümme aastat kontaktläätsi tegid mu otsmikuga seda, mida tegid - sest ma ei oska läätsi ilma kulme juustepiirile kergitamata silma ega silmast ära saada. Kui ma ei kardaks torkimist ja mul oleks ülearu palju raha*, siis katsetaksin Botoxit või midagi muud, nagu vapper Eveliis, kes vist küll veel 40+ ei ole, aga astub sellegipoolest same oma loomuliku ilu säilitamiseks. Mina... mutistun vähehaaval. Kõik või peaaegu kõik riided on viimase paari aastaga jäänud kitsamaks kui varem, nii et lõuast altpoolt meenutan hästitopitud vorstijupikest.

Lapsed. Elu kahe teismelise ja ühe üheksa-aastasega pakub mitmesegaseid asju. Ühel hetkel tuuakse koolist mitu viielist tunnistust, järgmisel hetkel on vaja kodus emast haridustöötajaks ümber kehastuda ja panna laps seletuskirja kirjutama, sest peaaegu-asperger ja uuringutel käiv hüperaktiivik on koolis pärast tunde põrkunud nii, et parem on järgmisel päeval minna ja juba valmis ülestunnistus sotspedagoogile ulatada. Kolmandal hetkel muutub anonüümseks jääda sooviva lapsühiku näoilme hägusõndsaks ja mainitakse kedagi kaunist Isikut. Neljandal hetkel tuleb mõni anonüümseks jääda sooviv lapsühik mürtsuga sülle, nii et emaühiku reieluud allapoole painduvad, ja keeldub sülest lahkumast. Viies, kuues ja seitsmes hetk on täidetud mõne lapsühiku valju Kräunuga teemal "miks sai telesaade läbi enne, kui mina koolitöödega valmis" või "poest ostetud pitsa ei olnud minu lemmiksorti". Mulle tegelikult meeldib ema olla. Nii suurema osa ajast.

Eakad vanemad pakuvad ka mitmesegaseid teemasid, näiteks mu ema oli siin vahepeal teinud sokikanna kudumisega uskumatuid asju. Aga et nii väga süngeks ei läheks, panen kirja hoopis ühe mitte minu isikliku 80-aastasega peetud telefonikõne mõned detailid.

Kutsub… kutsub…
ja vastab. "Hallo-o?" Armsa Gummersbachi proua Lore telefonihääl on kõige rohkem kuuekümneaastane, see on sedasorti hääl, mis toob silmade ette heatahtliku, range, kuid humoorika pedagoogiproua, kellel on kindlasti igapäevaselt muutumatult kaelas pärlikee. Tegelikult ongi tema telefonihääl nagu oli minu matemaatikaõpetaja tunniandmisehääl. Ma armastasin oma matemaatikaõpetajat ka väga.
Pärast isikute tuvastamist küsime korraga: "Und wie geht's dir?" (ja kuidas sul läheb?)
Turtsume korraga naerda ja Lore vastab esimesena, kasutades oma vanema daami õigust.
Loeme üle lapsed - minu puhul - ja veel elusolevad sõbrad - Lore puhul -, vürtsitades ülelugemist emotsionaalsete hüüatustega: "Ach, wirklich?", "Das ist doch nicht dein Ernst!" ja "Ach neeee!" (ah tõesti? sa ei mõtle seda ometi tõsiselt! ja oi ei!)
Ma Lore kohta ei tea, aga minul oli küll südamest kahju, et see jut nii ruttu läbi sai, ikkagi kaugekõne ja Lore pidi minema lapselast trenni sõidutama.
Kui ma kord ise kõrges eas olen, tahan saada selliseks, nagu on praegu Lore. Kui päevi ja tervist antakse.

Ja siis on veel see üldine äng. Ma nägin umbes nädala eest oma täiskasvanuelus esimest korda unes, et meil on sõda. Lapseea unenägude kohta ei julge pead anda, kas olen näinud või mitte. Igatahes lendasid selles unenäos Lübecki sinised linnaliinibussid Linna kohal ja loopisid mingeid pomme alla, kõik põles ja Mees ei lubanud mul korterisse (mis asjaoludel me korteris elasime?) asju päästma minna, asusime kuhugi teele jalgsi koos selle varaga, mis seljas. Brr. Huvitaval kombel oli emotsioon unenäos selline rahulik omaksvõtmine, umbes, et nüüd on see siis lõpuks käes, eks siis tegeleme olukorraga. Täna vaatasin Postimehest Pariisi rahutuste pilte ja videosid, vapper mees see ajakirjanik… aga nii ei tohi ju Euroopas inimestega teha? Kuigi ma olen kunagi omal nahal prantslaste protestiarmastust tunda saanud, on see kõik ikkagi nii võõras ja ebanormaalne. Liiga heal ajal olen elanud, õrnake, selles on asi. Ilmselt. Ainult et mis sorti maailmas mu lapsed peavad täiskasvanud olema?

Ühesõnaga, igas päevas on hetki, kus ma tahaksin puhtast väsimusest minestunult maha variseda ja jäädagi sinna hunnikusse. Ja peaaegu iga päeva peaaegu iga hetke funktsioneerin sellegipoolest täiesti normaalselt, vähemalt kõrvaltvaatajate jaoks (muidu oleks keegi juba öelnud). Jalg jala ette, üks päev korraga, üks probleem korraga, üks töö korraga. Nende päevade nimel (ja arvelt), kui kõik on hästi. Sest neid ikka on ja kui neid mõnda aega ei tundu olevat, siis on aeg lugeda kokku õnnistusi ja leida, et ikkagi on kõik piisavalt hästi. Ja kui ei jaksa seda ka... siis tuleb minna voodisse, panna nina laia sooja selja vastu ja puhata. Sest lapsed peavad vääramatult 8.15 koolis olema ja minu emastandardi juurde kuulub hommikune pesakonna ülevaatamine. Isegi kui ma ütlen, et ärge minuga rääkige enne, kui ma kohvi olen rüübanud. Üks päev, üks hommik, üks pesuvirn, üks Ruksi leib (mida mu ema alati poest tellib) korraga.

Ma lähen ja teen endale nüüd tassi teed. Üks kurguvalu korraga, külm on ka. Sest siis tuleb perekonnale õhtujuttu lugeda, Funke "Tindisurma" viimane neljandik on käsil, kurikael Nastikupea ja hea röövli-raamatuköitja "Pasknäär" Mortimeri vastasseis on kohe-kohe algamas ja me ikka ei tea, kas Meggie valib Faridi või Doria… ja Tolmusõrm on taas surnud. Ja isegi valutava kurguga on õhtune kodune olemine keskealisuse juures see hea osa. Et perekond on.

_____________
*sel aastal ma Legopoest midagi ei võitnud, ostsime ise… kast ei tahtnud hästi autosse ära mahtuda. Me peame veel vaatama, kuhu me selle jõuluni paigutame. Pssssst. Selle kasti eest oleks saanud ilmselt mitu iluravivahendist. Aga igal juhul ostan ma lastele veel Legosid, kuni see neid köidab, ja käin rahulikult ringi, künnivaod laubal. Minu prioriteedid on sellised.

No comments:

Post a Comment