Saturday, December 22, 2018

Kuidas Mees endale lõpuks sünnipäevakingi sai

Sünnipäeva teatavasti oli traditsiooniliselt sügisesel koolivaheajal. Kuna vabu päevi ei olnud soovitatav võtta - millal peaks üks pedagoog veel palgata puhkust võtma kui mitte koolivaheajal, mil see põhitööd kõige vähem segab? -, siis me sünnipäevareisi ei teinud, mõtlesin natuke nne Jubileumi, et parem saagu härra pedagoog endale isikliku kirjutuslaua ja oma nurga, kus keegi tema asju ei puutu. Praegu on meil sellised üldkasutatavad pinnad, kus ikka keegi mingi paberi Mehe maitse järgi koostatud kuhjast ära nihutab ja kus siis selle kahju ots, eks ole.

Sobiv laud pidanuks olema tumedast puidust, vanainglise klubi stiilis, nagu me igasugustest peenemate mõisatega filmidest näeme, soovitatavalt nahkkattega ja soovitatavalt maksma vähem kui meie pere kuusissetulek. Mööbliait müüb taolisi, aga mitte päris õigeid eksemplare neljakohalise summa eest. Kunagi ammu müüs õigeid, aga siis ei olnud meil kolmekohalist summat ka mitte. Peaaegu kaks kuud kestnud otsimine peamiselt Internetist andis tulemuseks, et päris õigeid variante hetkel liikvel ei olegi. Pole ka ime, kesse hull niisugusest lauast loobuks?

Aga Pärnu Sõbralt Sõbrale poe FB uudisvoogu ilmus ühel päeval peaaegu õige välimusega laud. Helistasin ja küsisin, seletati laua olemust… sobiks. Mees ütles, et sobib ka. Ainult et nemad seal poes mitte midagi telefoni teel kinni ei pane... õnneks on sõber Meremees sõbrapoodide keti Big Boss ja oli valmis minu eest kostma, kui tarvis - noh, et päriselt ka see inimene ostab laua ära. "Kui te juba sellised nimed välja käite…" muigas müüja või juhataja või keegi muu asjapulk telefoni otsas. No aga vahel harva võib ju tutvusi ära kasutada. Sain arve ja pangakonto numbri, kuhu maksta.

Transpordi organiseerimise esimene katse läks aia taha, nii et pood muutus närviliseks. Vabandasin ette ja taha. Teise katse jaoks oli vaja laenata bussike - jälle tuttav hea inimene, kes rendibki bussi välja -, organiseerida vaba päev (reede, kui ainsaks tööülesandeks oli nii minul kui Mehel osaleda töökoha jõululõunal, see on küll imetore, aga siiski mitte hädatarvilik sündmus) ja paika panna logistika. Et bussike sattus natuke rohkem kui bussike, ostis Mees taas Interneti teel Jõugu Juhi toa jaoks Pärnust riidekapi ja uuris, kuidas kipsitõstukite rent käib. Meile küll soovitati laetegemiseks hankida keegi muskliline meesterahvas, aga me loodame, et üks terve, kaks poolikut ja üks veerandmees ajavad koos tõstukiga ka asja ära. Opel Corsaga selle kõige transportimine on nimelt mõnevõrra komplitseeritud.

Bussike oli aus, suurem kui enamik suurperede kodusid arengumaades, aga ausalt öeldes mitte päris minu maitse järgi liiklusvahend. Käitub nagu veoauto, tähendab, õõtsub! Sama pööraselt nagu Saaremaa praam tuulevaiksel päeval! Iga pikema sõitmise järel autost välja tulles oli mul tunne, et terve maailm kõigub ja loksub (ma jään merehaigeks, õhkmadratsihaigeks, ja mõne füüsiliselt aktiivsema pastori puhul ka jutlustajahaigeks).

Laua kättesaamise kõige põnevam sündmus oli hetk, mil ma ehmusin lahtivõetud laua külje sisemust nähes, see oli häbematul moel spoonitud, mitte täispuit! No aga iseenesest on meie funkstiilis ja antiikmööbli mõned asjad ka spoonitud, tuli pärast esimest karjatust meelde. Palun vabandust. Sahtlid olid ikka päris puust, boonuseks kuldserv lauapladi nahkkattel. Pärast laua bussipaigutamist oli seal endiselt hirmus palju ruumi.


Riidekapi kohta öeldi, et see asub kolmandal korrusel… ja kohale jõudes saime teada, et ta on veel täitsa ühes tükis. Lahtivõtmine läks tänu korteri üldisele kapremondiseisundile kiiresti ja lõbusalt, tänu Jumalale oli kohal ka keegi meesterahvas, kes paari raskemat tükki alla aitas tassida. Sest juhtus nii, et kui allakirjutanu üritas nihutada kapipõhja, mis tavaolukorras ei tohiks üle jõu käia, tuli väga selgelt ja tuntavalt meelde, et tegelikult oli mul kunagi südamelihase põletik. Vedasin siis ainult riiuleid trepist alla ja vahepeal hingeldasin seina najal.

Süda ei ilmutanud rahunemise märke, Teise Vanaisa pool kohvi juues - sest mis poeg see on, kes isakodust kvartali kauguselt mööda sõites tere ütlema ei lähe? - kaalusin, kas on mõtet kiirabilt nõu küsida, aga noh, muidu pigem terve naisterahvas, pärast jälle kirjutatakse lehes, et keegi narkomaan jäi päästmata hüpohondrikust pereema südamekloppimise tõttu (kohatu sarkasm, mul oli tegelikult lõpmata paha olla, aga polnud mingit huvi haiglaga lähemat tutvust teha ja need viimase aja manitsused ajakirjanduses on mõtlema pannud küll). Tunni aja pärast suutsin juba jälle püsti siesta ka. Lillebror helistas, nemad olid lõunase bussiga koju tulnud ja mida kodus tegema peab? See tasuta busside asi on küll üks õnnistus.

Maxxximasse jõulukalkuneid uurima ei läinud, ehituspoodidesse põrandalaudu vaatama ei läinud, sest aeg surus peale. Pool teed Viljandini tuterdas jalus mingi auto, pluss pinnatuisk. No ja Viljandist edasi on tee teatavasti hirmus käänuline ja ebasümpaatne pimedas sõita. Raadios vägistas keegi mees, kangesti Ivo Linna häälega mees "Püha ööd". Mõned laulud ei kõlba põlveotsa-rokistiilis laulmiseks, see on sündmatu!

PLN oli saada kipsitõstuk. Tõstukilaenutus pannakse kinni kell kuus. Kell oli 17.56 või umbes nii, kui ma haledalt poodi helistasin, kas te saate kaks minutit oodata, me oleme nelja foori kaugusel… Mees toru otsas ohkas ja lubas oodata. Ootaski, tööpäev venis meie pärast vähem kui kümme minutit pikemaks. Ma veel mõtlen, mis sorti aitäh talle tõstuki tagastamise puhul viia, kas šokolaad sobiks?

Siis oli järsku aega kuipalju. Käisime võtsime Vanaema juurest ära päeval saabunud kasti JJ toa tapeediga. Tapeeditõstmine läks ärevaks, sest bussikese uksed käitusid ebaloogiliselt… Süda tegi hopsti. Siis käisime Annelinna sõbrapoes ja saime sealt ühe väikese kummuti - kui meil juba bussike on... Parketti ikkagi ära ei ostnud. Andsime lastele käsu pliidi alla tuli teha ja hoida, et oleks kuum.

Kuidagi õnnestus Mehel bussike Maja ette ära parkida, ilma et oleks puuokstesse kinni jäänud. Kuni mehed kõike maha tõstsid, tekitasin mina kiirkorras peekoni-pastasalatit. Kõik kolm kassi olid turvalisuse mõttes minuga köögis, punane Findus üllatus natuke ebaharilikust ilmakorrast (teda me muidu tuppa ei luba), aga keris ennast siis rahulolevalt elutuppa diivani peale.

Söögilauas toimus muidugi puberteet ja Kräun nagu meil viimasel ajal tavaks… mu süda läks jälle rütmist välja. Igaks juhuks läksin Mehega Linna kaasa bussikest ära viima. Meie auto kapotile lume sisse oli keegi kirjutanud jõulusoovi - nojah, küllap me terveks pikaks päevaks kellegi harjunud parkimiskoha hõivasime. Koju jõudes kasutasin südame asjus doktor Google'i abi ja tuvastasin endal kolm nõrka infarktisümptomit kuuest naiste infarktile omasest ohumärgist. Päris elevant rinna peal ei istunud, rohkem nagu mõni väiksem tegelane, taapir näiteks. Voodisse läksin koos soojenduspudel-kaisulambaga, mille rinna vastas hoidmine tundus imeliselt mõnus.

Täna olen endiselt nõrgavõitu, mehed mööbeldvad. Kirjutuslauale on peaaegu et koht olemas, kui ainult ei oleks seda väikest probleemi, et kirjutuslaua tulevase koha peale tuleks panna ajutine elanik Kuusk, mis on juba nädal aega ehtimata peast kaminasaalis seisnud. Laud seisab nüüd täiesti sobimatul moel elutoa akna all, kus tavaolukorras on sinine tugitool… tool blokeerib jällegi kummutit, kus on tagavara-kooliasjad, ametlikud paberid ja minu kudumisvardad… aga kiiktooli jaoks näiteks pole elutoas hetkel üldse kohta, sest umbes kohevarsti lohistatakse Kuusk sisse (kui riidekapi detailid on esikust ära viidud, just praegu kolivad) ja üldse. Lähinädalatel on tulemas suurem mööbli ümbertõstmine. Kui tore, et majas on mitu tugevat meest ja mina saan ainult öelda, kas selle või teise eseme paigutusnurk on õige. Süda lubab ka praegu juba hakata näiteks süüa tegema või pesu triikima.

Ja Sõbralt Sõbrale Pärnu poe mööblivalik on iga kord meie sinnasattumisel imeilus. Eile keskpäeval toodi mööblit juurde ja nüüd ma nägin nende FB lehel üht tumedast puust sekretäri… Ahhhh. Miks, oh miks ma seda eile ei näinud? (sest see oli veel veoauto pealt maha tõstmata, arvatavasti)
Ja kui teie merehaiguse all ei kannata, siis rentige ikka Helarilt tripibussi, sõidab hästi ja mahutab oi kui palju.

2 comments:

  1. No, kas pole seikluslik ja meeldejääv retk?! Just kirjutuslaua väljanägemisega kooskõlas :)
    Kui teil edaspidi midagigi peaks Pärnu sõbralt sõbrale poest või üldse kaubandusvõrgust vaja olema, palun anna mulle teada. Viin teid meeleldi teile vajaminevaga kokku :)
    Õnnistatud pühi!

    ReplyDelete
  2. Aitäh, Kristiina, eks ma püüan järgmisel korral meeles pidada. Seiklustest ma oleksin südameasjad siiski ära jätnud, tänan väga.

    ReplyDelete