Sunday, December 2, 2018

Ootamatult saabus meile detsember

See on ootamatu küll jah, kui juba eiteamitmendat aastat on PLN osta ilusad küünlad ära aegsasti enne esimest adventi ja hankida mitmesegaseid komme ja üldse… ja siis on äketse nädala viimane poeskäik möödas ja selgub, et majas on nii kommi- kui ilusaküünlapõud. JA esimeseks advendiks tuleb maha vähemalt pahkluudeni paks lumi. Võeh, lumi meeldib mulle ainult postkaartide peal.

Küünlaküsimuse lahendasin nii, et pärast Mehe juubeli aegset elektrikatkestust on meil olemas hulgaliselt tavalisi ja teeküünlaid, eks ole. Panin kõik teeküünlad põlema ja pistsin tavalised kõrged küünlad tagumikkupidi mõne minuti pärast neile sisse. Ühendusid ära küll. Tekkinud jalaga küünlad torkasin väikestesse läbipaistvatesse morsiklaasidesse. Mitte kõige stabiilsem ja kindlasti mitte minu eelistatud lahendus, aga olemasolevad ilusad tötsakad valged küünlad on kõik juba advendiküünlana tegutsenud ja seega mõnevõrra pruugitud välimusega… Ja advendiküünlaid me ei jäta eluilmaski köögilauale üksi põlema.

Mees tekitas JJ tulevasse tuppa ahjuvalmiduse, nii et põhimõtteliselt saaks sinna ahju ära paigutada ja kütma asuda. Seda me hetkel siiski ei tee, sest tahaks enne ahjutaguse seina lõpuni krohvida ja plaatida, noh, et ei peaks mingil suvisemal ajal ahju plaatimise jaoks välja monteerima, sest see on kindlasti mõnevõtta tahmane ettevõtmine ja tahm teatavasti lendab kõikjale, kuhu lennata saab.

Veel oli Lastega Rahul Olemise Nädal, tähendab, lapsevanematele näidati trimestrihindeid. Jõugu Juhil oli kaks "nelja" - matemaatika ja kehaline kasvatus (viimane on tema põhimõttelist jooksmisvastasust ja üldist põhukotilisust arvestades puhas arm), Unistajal üks "neli" - eesti keel. Lillebrori sõnalised hinnagud varieerusid "oskad hästi"-st kuni "suurepäraseni", mis erilist kasu neist sõnalistest hinnagutest loodetakse saada, mina aru ei saa, aga nojah…

Kuuendas bees toimus matkajärgne lastevanemate koosolek, kus näidati matkapilte. Sain seletuse Unistaja nohu päritolule - kõigil piltidel, kus teised olid jopedes ja mütsides, oli tema palja peaga ja sisuliselt õhukese spordipesu väel. URR. Ma meelega ei öelnud matkajuhtidele, et laps on hästivarjatud Asperger või midagi taolist, aga oleksin ilmselt pidanud ütlema, et lapsel on puudulik kehatunnetus ja ega tema ei saagi tavaliselt aru, kui tal külm on... Matkajuhid jällegi olevat põhimõtteliselt andnud lastele vabad käed ise riietuse paksust valida, klassi hüperaktiivik olla pool päeva pidžaamas ringi hüpelnud (õues) ja üldse.. Põhimõtteliselt õige lähenemine.

Selle külmetuse tulemusena saime teada, et tippsportlaste jutul kehvast võistlusvormist on tõsi taga - Unistaja osales Eesti karikavõistlustel küll, aga sai oma vist kõigi aegade halvima tulemuse. Küllap segas köha, no aga selline külmetusviirus kestab paratamatult nädala või paar, kui ta juba küljes on. Unistaja ise ei lasknud ennast kehvast tulemusest eriti häirida, hoopis arvutas täna lõunalauas entusiastlikult, millal on olümpiamängud, kuhu temal vanuse järgi pääseda õnnestuks… No eks me vaatame seda asja. Teisipäevast alustab ta niinimetatud noorte poiste klassis, JJ-l läksid selle peale tulemused täiesti alla ja motivatsioon veel sügavamale, eks me näeme, mis Unistajaga saab. Eeldusel muidugi, et ta terveks saab, köha oli täna õhtul veel kenasti alles ja ragises.

Kolmapäeval esines Lillebrori klass lapsevanematele näidendiga "Kaotsiläinud nukuke". Eks ta idee poolest üks lasteaiatükk on, no aga algselt oligi see mõeldud lasteaialastele ettekandmiseks, kooli tutvustamise raames. Lillebror oli vapper ja selgehäälne siilike, aga nagu õpetajad varemgi olid märkinud, oli üsna naljakas näha jahimeeste käes värvilisi Nerfi püsse. :) Tegelikult olid kõik lapsed vaprad ja selgehäälsed, Õpetaja Õunapuuhaldjas on teinud head tööd.

Mina sõitsin ebaharilikul moel lausa kaks korda ühe nädala jooksul maaliinibussiga - esmaspäeval kodust Linna koosolekule ja reedel koju, ahju kütma. Mees jäi kiriku arvutisüsteeme nakitsema ja ootas siis ühtlasi lapsed ära. Bussiga sõitmisel pole suurt viga, aga mis asjaoludel seal alati nii jõledalt suitsetamise järgi haiseb, mina aru ei saa, kas viga on juhis või bussis eneses.

Täna käisime Mehega koguduse juhatuse ja  tööharujuhtide tänuõhtul. See toimus restoranis Muru, mille FB lehekülg on küll puudulik, aga nende toidu kohta seda öelda ei saanud. Pastor kiitis, et hästi rahulik ja mõnus koht mitte-vastuvõtupäeval kirjatöö tegemiseks (kodus pastoraadis toimetab tegus kaheaastane), muusika olevat meeldiv ja mitte pealetükkiv, ja õhkkond tema maitse järele. Oli kena koht küll, tõesti rahumeelse olemisega. Toit oli ka meeldiv, ainult soola võinuks rohkem olla... või natuke põnevamat kastet, bearnaise'i või midagi. Pakuti tagasihoidlikku, aga piisavat näksilauda (juust, veidi puuvilja, parma singi moodi asi ja miskid vorstiviilud) ja valikuliselt kanarulli või lõhet, kõrvale kartulit, riisi, aedvilju. Vist esimest korda sain restoranis brokkolit, mis ei olnud surnuks keedetud! Magusapoole pealt anti toorjuustukooki - ei midagi jalustrabavat, aga igatahes rohkem minu maitse järgi söök kui suvisel tänuõhtul Pierre'is. Tänulik.

Uuel nädalal tabab meid Lossi Laat ja Lillebror osaleb kahel sünnipäevapeol. Ja keegi peab hankima suuremas koguses jõulukinke. Oeh.


No comments:

Post a Comment