Wednesday, December 12, 2018

Vähemalt üks generatsioonidevaheline erinevus selgitatud

Minu ema on viimasel ajal mitme laste eriürituse kohta telefonis turtsatanud: "Ja miks mina sellest midagi kuulnud ei ole?" Kuna need turtsud on tavaliselt käinud kokku kuupäevade segiajamise ja muude sedasorti eakaprobleemidega, olen üritanud emale ra-hu-li-kult, valsitaktis selgitada, et aga ema, täna on neljapäeva, Lillebror ei pidanudki sinu juurde tulema… Ema läheb endast välja ja mina pärast telefonikõne lõppu ka.

Eile ema seletas, et tema on enda teada lastega päris palju koos olnud, aga lapsed ei räägi talle enam midagi…

Täna läks minul lambike põlema. Lapsed ei räägi klassikaaslase sünnipäeval käimisest või trenni jõulupeost, et selles ei ole mitte midagi erilist. Tähendab, neil puudub igasugune ootusärevus ja arusaamine, et sedasorti sündmused võiksid üldse rääkimisväärilised olla. Kooliskäivate laste elus on tänapäeval lihtsalt nii väga palju sündmusi, et nende hulgast tundub olevat raske midagi erilist leida.

Aga veel. Kas te mäletate, kuidas meie kolmkümmend ja rohkem aastat tagasi sünnipäevale läksime? Olles üks viiest-kuuest kutsutust oli juba (isejoonistatud!) kutse saamine eriline ja põnev. Järgnes pikem arutelu ja poodidekammimine, mida kingiks viia. Kaart tuli ise joonistada ja kirjutada. Pidusse minnes tuli valida riideid, niipaljuke kui piduriideid oli, sättida juuksed, hakata liikuma õigel ajal, kingitus näpus ja süda ärevil.

Ja kas te tolleaegseid organiseeritud pidusid mäletate? Mina ringides ei käinud, ainult koolis, aga ikkagi… Ruumi kaunistamine. Esinejad. Keegi luges kindlasti luuletust, tõenäoliselt oli neid keegisid rohkem kui üks. Keegi mängis pilli ja kindlasti lauldi. Kui oli aastavahetuse pidu, siis tuli mingil hetkel näärivana ja tegi natuke nalja, pärast olid organiseeritud laulumängud. Kussa, kui keegi koolimaja peale jooksma läks või ei tahtnud rukist lõikamas käia, kus selle pahanduse ots! Ja kohale tohtis minna muudes riietes kui koolivormis, juba see oli erakordne sündmus.

Minu ema, siinblogis tavaliselt tuntud kui Vanaema mäletabki selliseid asju, sest tema pidi siis oma lapse patsipaelu sättima ja sünnipäevakingi raha hankima (ja lapsega poes seda ostmas käima). Temal puudus tänase päevani igasugune teadmine, kuidas need asjad praegu on. Ma siis valgustasin teda sõbralikult.

Lillebror käis eelmisel nädalal kahe klassikaaslase sünnipäevadel. Otse koolist ta sinna läks, koti andis enne minu kätte ära. Riided muidugi samad, mis koolis (meie elukoha eripära jne). Kingitus oli rahaline, poest ostetud rahakaardi vahel. Mõlemad peod toimusid mängutoas, kutsutud oli paarkümmend last. Ühesõnaga, läks, õnnitles ära sünnipäevalapse, kellega ta koolis oli ennelõuna niigi ninapidi koos olnud, ja sukeldus mängutoas pakutavatesse tegevustesse. Pärast tuli padunäljasena, sest süüa polnud aega. Ei mingeid mikihiireklaase ega vahukooretorti, hea, kui peotäis krõpse hambusse haarati.

Trenni jõulupidu jällegi oli jõuluteemaliste märklaudadega (ehetes kuused) võistulaskmine kõigi vanusegruppidega segiläbi, pluss piparkookide kaunistamine. Unistaja ja Lillebror osalesid täpselt samas vormis nagu nad jõulupeole eelnenud trennis olid, dressides. Keegi ei deklameerinud (ma loodan!), jõuluvana ei käinud ja kaks sammu sissepoole ei tantsitud. Mulle meeldib hästi, kui huvikooli pidu on huvikooli teemaga seotud!

Koolis, jah, kaunistatakse ruumi küll, ja esinemisi juhtub ka, aga kool on kool on kool.
Vanaema oli veel segaduses, miks pole talle räägitud sellest peost, kus Lillebror siili mängis… "Ema, see ei olnud pidu, mitte ühelgi peol pole seda etendust mängitud, see oligi eraldi etendusevaatamine, läksime kohale, vaatasime etenduse ära, plaksutasime, tõusime püsti, sõitsime koju, kõik." See seletus vähendas küll segadust, aga Vanaema oli selgelt pettunud, kuidas siis tänapäeval nii… ja kas siis üldse enam korralikke pidusid ei peeta, tema olevat umbes teises klassis näiteks koolilaval kartulit mänginud ja sellega kaasnes PIDU. Jah, küllap mängitakse tänapäevalgi kartulit või siis vähemalt paprikat, aga vanakooli pidusid ohtrate deklamatsioonidega pole mina enam täheldanud. Mitte et mõni harv luuletus midagi halba teeks, aga pikki värsslugusid, mille ettekandmise massistseenides ka mina kunagi osalema pidin (meeles on oktoobrirevolutsiooni asi ja midagi pabertoonekurgedest, kuidas tüdruk Sadako kiiritushaigusesse suri - tegelikult ju kurb ja tõsine ja tähtis teema), meie koolis nagu enam ei õpita.

Igatahes rahunes Vanaema mingil määral maha ja ehk sai ka üle solvumisest, et lapsed oma kõige tähtsamaid sündmusi - pidusid - talle ei räägi. Sest need ei ole laste jaoks kuigi tähtsad sündmused. Kahjuks. Kas Vanaemal ka homme meeles on, et me seda pidide-asja pikalt arutasime, on iseküsimus, no aga äkki… See sakslane, kes asju peidab, ei ole tal veel päris igapäevane kaaslane.

6 comments:

  1. Oi, seda kiiritatud tüdrukut, kes kurgi voltis, mäletan ka mina ja seda seoses mingi koolipeaoga :O. Vist oli siis levinud pidude temaatika, aastal 1984 umbes... samal peol pidin ma esitama "Olgu jääv meile päike", nii eesti kui vene keeles. (Aga meil oli ka kakskeelne kool, mille stendidel olid fotod tuumakatsetustest ja toimusid pidevlt tsiviilkaitseõppused).

    Aga sünnipäevadel olid morsiklaaside servad suhkruga kokku tehtud ja sidruniviil ääres!

    ReplyDelete
  2. Minu meelest oli 1985, ilmasõja lõpu aastapäevaks. meil oli täitsa eestikeelne kool, aga sõjaväeosa mõnesaja meetri kaugusel ja räägiti, et kontrollid hüpanud sageli sisse, tuumapomm ja tsiviilkaitse oli meil väga pidev teema. Ma kahtlustan, et "Olgu jääv meile päike" oskan mina ka ikka veel nii eesti kui vene keeles. Iseenesest ju ilus laul, kahju, et propagandaks kasutatud.

    Mina morsiklaase nii hästi ei mäleta, aga tortide peal olid beseedest seened. :)

    ReplyDelete
  3. Piisab ka vähemast vahest kui vanaema ja lapselaps. Trenni jõulupidu on nt minu jaoks täiesti uus nähtus. Kui mina 20-25 aastat tagasi trennis käisin, ei olnud mingeid trennijõulupidusid. Oli trenn.

    ReplyDelete
  4. Jah, võib nii olla küll. Ma oleks sellele andnud pigem nime "jõulutrenn".

    ReplyDelete
  5. Mhmh. Meil B-l oli ka trenni jõulupidu. Isegi nii, et kes tahab kinki, võtab kaasa loosipaki väärtuses kuni 10 eurot...

    ReplyDelete
  6. Tegelikult, kui ma järele mõtlen, siis oli mul lapsena balletitunnis küll mingi aastavahetuse-üritus, aga ma ei mäleta, kas see, kus õpetaja meile muinasjuttu luges - tantsivatest lumehelvestest, loomulikult! - või see, kus me näärivanale ise mingeid etüüde esitasime... või oli ühel aastal üks ja teisel teine. Nii et mingi erilisusemoment oli siiski juures, aga spagaati pidime sellegipoolest tegema.

    ReplyDelete