CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, September 20, 2019

Võimalik ja tegelik. Ja nimedest.

Ma olen sel teemal enne ka vingunud.

Kujutage endale ette, et heliseb telefon. Võõras number.
"Tere päevast. /koolitatud, usaldusväärne, väärikas hääl/. Kas Teie /lugupidavalt suure algustähega/ olete proua Seejasee?"
"Olen küll…"
"Tänan. Mina olen Joosep Kamper ravimifirmast Medimidi. Kas Teil on aega pisut vestelda?"

Edasi läheb vastavalt sellele, kas on aega või mitte.

Viimastel päevadel olen ma taas muutunud telefonimüüjate sihtmärgiks. Ühest kehvapoolsest ajakirjast, kuhu ma olen õige mitu korda öelnud, et ma EI KAVATSE mitte kunagi seda kehvapoolset ajakirja tellima hakata, helistati äsja jälle.

"Tereee! /kummaline entusiasm hääles/ Kas ma räägin Reedaga?"
"Jaa?"
"Kas ma ikka räägin Reedaga?"
"Jah, räägite küll." Siin ma sain juba pahaseks, sest aimasin, mis tuleb.
"Väga meeldiv, REET! Mina olen Sten ajakirjast ja..."

Esiteks oli noormehe hääl üsna ebameeldiva tämbriga. Tõi silme ette siilipeaga poiskese. Teiseks olen mina kõigile müügimeestele ja -naistele jätkuvalt proua Seejasee. Kolmandaks pean ma inimese eesnime rõhutamist ja igal võimalikul hetkel kasutamist tarbetuks joviaalsuseks ja ma vihkanvihkanvihkan joviaalsust. Neljandaks on perekonnanimede põhimõtteline mittekasutamine telefonimüüjate poolt ebaprofessionaalsuse tundemärk number üks. Või ebausaldusväärsuse tundemärk. Poisu sai pragada.

Aga tegelikult - miks ei ole tänapäeval Eestis mitte ühelgi müüjal/müügiagendil perekonnanime? Kas nad on selle kuhugi ära kaotanud nagu Notsu vanaisa Läbikäigu Kusti kartis juhtuvat? Millegi müümine on siiski väga ametlik sündmus ja eeldab lugupidamiseväärilist käitumist. Hullem veel, mõned müüjad kipuvad võimalikke kliente sinatama. Ma ei osta mitte midagi puruvõõralt (perekonnanimeta) inimeselt, kes mind sinatab! Müüja jaoks olen ma siiski provva, samamoodi nagu on provva (või per'miis) minu vaibaklient. Ja nii ongi.

Kui keegi mõne ärakadunud perekonnanime peaks üles leidma, siis pakkuge telefonimüüjatele. Äkki neil ikkagi läheks vaja.

Wednesday, September 18, 2019

Niisama

Legolas puudub koolist teist päeva. Nohu oli tal juba enne, siis lisandus kurguvalu, peavalu ja vaikimatu köha. Viimane tundub praeguseks siiski kohati juba vaikivat - kui ta just parajasti sügava raginaga ei köhi. Täna olevat enesetunne siiski parem kui eile.

***
Laatsareti avamiseni oli eile õhtul päris vähe maad, sest Jõugu Juht kurtis ka koledat kurguvalu ja mina kaalusin, kas minna magama aspiriinitabletiga või riskida… Riskisin ilma. Ei läinud hullemaks. JJ otsustas siiski kooli minna, täna oli kontrolltöö inglise keeles, homme tuleb kirjanduses.

***
Õueilm on huvitav, võib ka öelda, et vahelduv. Samal hetkel võib taevas olla must pilv koos vikerkaare ja sinisinise laiguga, ja millal see must pilv ennast tühjaks väänab, on täiesti ennustamatu. Puhastasin maasikapeenraid ja istutasin tütartaimi varupeenardele, vahepeal vaatasin, kui tugevalt vihma sajab. Siis jäi vihm järele ja isegi mu seelikusaba juba taheneb, ainult sõrmeotsad on veel hirmsasti krimpsus - aiatöökindad ei ole vist mõeldud väga märgades tingimustes töötamiseks.

***
Eile käis kuldreneti all üks metskits.See kuldrenett on Majale päris lähedal, vast kümme meetrit verandanurgast. Ei tea, kas tema vastutas ka tormiga mahasadanud ploomide müstilise kao eest? Enne tormi oli puu otsas üsna palju ploome, pärast tormi oli puu tühi, aga puualune ka. Noh, meie saime eelmisel nädalal piisavas koguses ploome, las saab kitseke ka.

***
Kütteperiood on selleks aastaks alanud. Kuiv ja jahe kannatab veel elada, aga märg ja jahe nõuab kütmist, muidu läheb meil liiga niiskeks. Samas ei ole piisavalt jahe, et magamistubades kütmisjärgsel ööl palav ei oleks. Mh.

***
Pärast puhkust on enne puhkust - olen viimasel ajal uurinud, kuhu tuleval suvel reisida võiks, kui midagi väga vahele ei tule ja Jumal päevi annab. Taize Prantsusmaal on muidugi paik, kuhu võiks üle hulga aja taas minna, ega me seal ju lastega käinud ei ole. Legolas kannatab ju nüüd juba hästi rahvahulki ja Lillebror on ka väga kompetentne abiküsija - ja Burgundias on ilus, ilus, ilus! Siis oleks veel võimalik (aga arvatavasti kallim) sõita päris Inglismaale, autoga läbi eurotunneli, tehes ühe peatuse Amsterdamis ja teise Londoni lähistel (Alice, ma ei kavatse teile taas viie inimesega sisse kolida, aga ehk tohiks tulla korraks Jostenile pai tegema? - ja autoga Londonisse me kindlasti ei trügiks!), aga üldiselt ööbida mingites võõrastemajades ja liikuda väikesi kohakesi mööda hm, näiteks Miramise juurde Birminghami külje alla. Või siis hoopis muu suund - inimesed kiidavad Horvaatiat, vaatasin, et seal oleks Vahemerest mõne kilomeetri kaugusel võimalik täitsa mõistliku hinnaga öömaja leida ja noh, soe, Vahemeri, ilus… Kuigi Euroopa on peaaegu igal pool ilus. Ja tegelikult ei tea me praegu, kas me tulevaasta üldse kuhugi reisida saame (raha, ja Vanaema-Vanaisa tervis)  ja kui, siis millal. Ja kas mitte mingid poliitilised olukorrad reisimist keerulisemaks ei tee.

***
Ja nüüd paistab õues muidugi päike.

Sunday, September 15, 2019

Now the party's over, I'm so tired...

Sellise näoga istus pastor täna kogudusehoone fuajees, vaadates, kuidas aina väiksemaks jääv mööbeldamismeeskond (noh, meie kamandasime poisid autosse ja...) suurt saali taas igapäevakorda kolis. Õunaõuepäeva pargikohvik toimus erakordsete (keskseptembrise pühapäeva kohta) ilmaolude tõttu toas ja see tõi endaga kaasa varasemast suurema mööbeldamise. Varasemast suuremat rahvaarvu ei toonud, aga tundub, et peaaegu kogu söök söödi ära, elavat muusikat kuulati, sisse astus ka inimesi, keda tavaliselt kirikus ei näe… ja üldse oli kena ühistegevuse-päev.

Pühapäevale mitteomaselt tegelesin Õunaõuepäeval demonstratiivse kudumisega. Laenulapse Väikevend tuli ja märkis asjatundlikult: "Aaa, sa punud pärga!" Ringvarraste kontseptsioon on talle ilmselt võõras, aga ega ei peagi tuttav olema. Natuke vähem lõbus oli, kui üks Saulusest Pauluseks saanud, vägagi vähemusrahvusest proua tuli pahandama, miks ma kirikus äri ajan ja haapsalu salle inimestele niisama ei kingi. Nojah, koguduse juhatuse esimees personaalselt kutsus… Eks need kõige suuremast patust tulnud ongi vähemalt sõnades kõige pühamad.

Nüüd on Lossi Jõuluturuni - juhul, kui see peaks toimuma - üritustega ühel pool. Aga kangast ja salli koon ma ikka edasi, ükspäev ajasime siin 70-sentimeetrise kanga üles ja esimest vaipa on juba meetrijagu olemas. Loendasin, et mul on ruumi umbes 50 kastitäiele vaibamaterjalikeradele. Mul on olemas vähemalt 80 kastitäit. Kuna ma mahutamisloitsu (Hermione väike kotike seitsmendas raamatus, eks ole) ei oska ja ettenähtud ruumi suurendada ei soovi, hoopis tahan laiutavat materjali koondada… tuleb kududa. Ilmselgelt ostetakse enamik toodangust ühel päeval ära ja mida ei osteta, neid saab alati kasutada kusagil külalaatadel loteriiannetustena.

Legolasel oli klassiõhtu. Olevat tore olnud. Jõugu Juht käis metsas seeni uurimas, seegi oli läinud normaalselt. Lillebror kallistas prantsuse keele õpetajat, ilmselgelt on õpetaja kallistamist väärt. Lastevanemate koosolekutel me ei käinud, kasutasin julmalt ära võimalust klassijuhatajatega kolleegina suhelda. Õpetajad ütlesid, et pole neil meid sinna vajagi, näha tahavad ikka neid, keda koolimajas ei kohta. :)

Eile kolme vihma ja rahe vahel sain valmis suurema osa teisest maasikapeenrast. Ehk homme on ka vihmavahelist aega. Üritan teha toiduplaani, aga see kuigivõrd ei õnnestu. Kindlasti on uue nädala esimeses pooles menüüs Professori Seljanka, sest seda anti meile üks… noh, pool.... noh, veerand pangetäit. Seekord keedeti suppi kaks potitäit, ütles Professor, küllap sellepärast jäi üle.

Aga nüüd on pidu läbi ja ma olen juhtumisi ka väsinud.


Tuesday, September 10, 2019

Vihane

Maksin just ära ühe arve. Panga koduleht prääksus, et uuendatagu kliendiandmed kohe, muidu võtavad nad mul internetipanga kasutamise õiguse ära. Esimene miinus, loomulikult, klienti ei tohi ähvardada, pank peab tahtma hoida mind, mitte mina panka.

Nii, nimi, sünniaeg, elukoht, hea küll. Alaealised lapsed? EI. See ei ole panga asi ega saa mitte kunagi panga asi olema. Mõne aasta eest, täiesti tarbetu (pangast algatatud) telefonikõne käigus tegin sel teemal Väga Kurja Häält, küllap on teisigi sel teemal kurjustanuid, laste kohta käivatele küsimustele vastamine oli vabatahtlik.

Veel üks lehekülg - mis mõttes nagu? Töökoht, oodatav sissetulek, oodatavad väljaminekud, kust riigist tuleb ülekandeid, ja kõik viimseni tärnikesega väljad ehk kohustuslikud? Pank, vabandage, ei ole enam ammu soliidne asutus, kus inimest nime- ja suguvõsapidi tuntakse nagu paremat sorti Inglise filmis. Pank on paratamatus, kuhu peab laekuma kõiksugune raha ja kustkaudu peab tegema kõiksuguseid ülekandeid. Mulle meeldiks küll väga ainult sularahaga arveldamisele üle minna, aga mul hakkab ausalt ülemustest kahju, kes siis peaksid linnavalitsusele tõestama, et ma olen muidu ikka teovõimeline, ainult mul on see üks kiiks… Tegelikult ma isegi ei tea, kas mul on põhimõtteliselt õigus saada netopalka kätte sularahas, aga isegi kui see õigus on, kaasneks sellega jube sekeldamine.

No aga sularaha või pangaülekanne, panga asi EI OLE, kus inimene töötab. Panga asi EI OLE, kui palju inimene raha teenib või kulutab, tavalise arveldusarve puhul ei ole ju võimalik ka miinustesse minna. Ja siis olid seal napakad vahemikud, kui palju kuus raha saate - noh, vaat selle vahemiku alumisest piirist paarkümmend eurot rohkem jah, ausalt… ja kui palju kuus välja annate. Heal kuul jääb tõesti sadakond eurot alles, tähendab, väiksem vahemik. Mulle valetamine ei meeldi. Luban siinkohal ausalt ja avalikult, et pragan läbi iga pangareklaamitöötaja, kes mulle lähema aasta aja jooksul helistab ja kiidab, et näete, teil jääb ju igakuiselt raha üle, meil on praegu niiiiiii head investeerimispakkumised… Sest iga reklaamialane ootamatu helistamine on inimese tülitamine ja häirimine. Ükskõik milline asutus, mis lubab inimesi tülitada ja häirida, on minu silmis tühine.

Kui mõni päev aega on, uurin kohaliku hoiu-laenuühistu ideed, äkki on see selline asutus, mis käitub nagu päris pank, soliidselt ja reklaamivabalt… aga ma kardan, et mul on liiga kõrged ootused ja tolle asutuse jaoks liiga madal sissetulek.

Igatahes ei näinud mina kohta, kus saanuks loobuda töökoha ja sissetuleku kohta käivatele küsimustele vastamisest. Nii ju ei tohi. Endiselt, see ei ole panga asi.

Või hakkaks ikkagi võitlema ainult sularahaga arveldamise õiguse nimel? Oma finantsidest ja nendega toimuvast täieliku ülevaate omamine peaks siiski olema inimõigus. Praegu me tegelikult ei tea, mis meie rahadega toimub, kui need pangas viibivad. Vaat Gringotts oli õige pank, igaühel oma varandusekamber, kust raha võtta, ei mingeid investeerimisfonde (upsi, börsil toimus mingi teustamatu jama) ega isikuandmeid. Paraku ei ole Gringottsi mujal kui raamatus ja filmis ja noh, te ju teate, mis sellega juhtus.


Kõigepealt oli Gringotts niisugune…




… ja siis juhtus lohe.


Me olen SEB peale niigi kuri, et nad kõik normaalsetes asukohtades olnud kontorid kinni panid. Kesklinnas ei ole võimalik parkida ja ootama peab seal peakontoris oikuikaua. Ükskõik milline teenindusasutus on ju inimeste jaoks, mitte inimesed teenindusasutuse jaoks, aga...


Kuidas nad täna hommikul oleksid peaaegu Opel Corsaga Linna sõitnud

Hommik. Niigi juba kiire. Kõik lapsed istuvad autos, rihmad kinni, valmis kooli minema.

Mina ja Mees otsime kümme minutit paaniliselt süütevõtit - me siin kodus ei pane tihti uksi lukku ega midagi, siin lihtsalt ei käi üldse mitte keegi üldse mitte kunagi. Mees käib autos vaatamas, ega ma eile võtit ette ei jätnud - auto hakkab küll PIIKSUMA, kui võti süütelukku jätta, aga nii igaks juhuks… Mina pööran käekotti pahupidi ja jooksen edasi-tagasi, äkki on magamistoas, äkki on mu jakitaskus… Igaks juhuks teist korda veel.

Mees läheb uuesti auto juurde, küsib, ega poistest keegi midagi autovõtmest ei tea. Üks laps ulatab talle võtme… peost, tagaistmelt. Oli teine võtmekohast võtme võtnud ja autosse läinud, ilma seda kellelegi ütlemata*. Et isa ärevalt süütelukku kontrollis, ei olnud piisav põhjus öelda, et võti on siin, ma võtsin kaasa…

Oeh.

Kell oli umbes viisteist minutit liiga hilja, kui nad liikuma said. Õnneks oli tee hea ja liiklust vist vähe - Linna piirini jõuda on üks asi, aga piirist koolini on kolm kuni kuus valgusfoori ka (suurt teed mööda sõites kuus, väikesi tänavaid mööda vähem, vastavalt tehtavatele jõnksudele, aga väikeste tänavate peal on kiirus jällegi aeglasem, sest 30 piirang ja lamavad politseinikud ja julgemad kassid tara-aukudest). Jõudsid veel kuus minutit enne tundide algust.

Aga oeh.

__________
*jah, Corsa puhul oli see hädavajalik, sest sinna ei pääse juhtivad jõud enne sisse, kui tagaiste on pakitud - aga siis tuleb võti panna juhiistmele nähtavasse kohta! Mitu aastat on see reegel imehästi toiminud, mis täna hommikul juhtus, ei tea. Võimalik, et viga oli võtme huvitavas vormis, metallosa käib klõpsti puldiga pea sisse ja seda tuli süvenenult uurida…  Oeh.

Monday, September 9, 2019

Peki-Heinist

Täna metsas käies märkasin, et metsaskäimise-püksid (mingid suured meeste ülikonnapüksid, kaltsukotist, värvlis ei ole grammigi kummi) vajuvad kuidagi rohkem alla kui kevadel. Huvitav, kas püksid on välja veninud või annab kaks kaotatud kilo juba tunda?

Soovunelmad ei ole ju keelatud, eks ole. Õhtuseks näksiks valin tomatisalati jäägid.

Sunday, September 8, 2019

Kiire hakkab ehk mööda saama

Legolase sünnipäevaga on selleks aastaks ühel pool. Samuti on ühel pool Sügislaadaga. Tunniplaan on enam-vähem olemas ja trenni- ja ringiajad kah loodetavasti mingis paigas.

Kõik kolm last on juba saanud mingeid hindeid. Keskmine hinne kamba peale on 5,0. Sobib, paluks samas vaimus ehk võimetekohaselt jätkata.

Maksin ära esimese teatripileti hinna - Lillebror läheb klassiga teatrisse, see ongi selline kultuurihuviline õpetaja, kes kasutab ära aja, kuni veel eakohaseid etendusi näidatakse. Umbes kuuendast klassist alates on väga raske leida etendust, mis ei oleks korraga titekas ega "noortekas" ega ainult täiskasvanutele sobilik. Perekondlikult tahaks minna näiteks Estoniasse vaatama "Viiuldajat katusel", aga seda asja peab veel mõtlema, millal oleks hea aeg ja üldse. Kooliüritustest esialgu peale Lillebrori teatrietenduse suurt midagi teada ei ole. Jõuab veel.

Kodusematest üritustest juhtub aina sagedamini spontaanseid külalisi. Momendil on kusagil Maja peal liikvel Legolase Nimekaim, homme läheb koos meie poistega kooli. Ühel mitmepojalisel pastoriproual oli õigus, et teismelised poisid kipuvad paljunema.

Laadal kohtasime üht teistmoodi teismelist poissi. Tuli noormees, küsis ühikatuppa väikest vaipa. Väike olevat 15 eurot või vähem. Noh, me siis pakkusime ja leidsime talle sobiva. Jäi mulje, et poisu ostab elus esimest korda päris endale mingit sisustust, küllap tal oli täiskasvanu tunne. :) Ma arrrrrmastan esimese kursuse tudengeid.

Aias tuleb puu otsast mõõdukas tempos ploome ja pirne, kasvuhoonest sama mõõdukas tempos tomateid. Metsatempoga pole olnud aega tutvuda, aga ehk kunagi neil päevil, kui kiire möödas on... Sest tegelikult on küll pärast iga suuremat Laata või muiduüritust tunne, et nüüd kohe nagu ei oskagi oma eluga midagi peale hakata. Sügiseks on mul ilus PLN ära koristada kõik katastroofid… noh, sellist plaani on ennegi olnud. Küllap ma ükskord viin selle ellu ka!

Vanaemal ja Vanaisal läksid kahe päeva jooksul läbi kuumaveeboiler (keldris), külmkapp ja veekeetja. Viimasega oli lihtne. Boileri Mees ostis ja paigaldas, avastades, et umbes 500 kg jaoks mõeldud kandur - Vanaisa isiklik disain - oli kinnituatud umbes nagu papist ja liivast seina külge. Õnneks on Mees harjunud lahendusi leidma ja leidis ka, kuum vesi tuleb jälle kõigist kraanidest, kust vaja. Külmkapiga oli olukord kõige hullem, sest kapi jaoks mõeldud ruum oli piiratud ja sobivas laiuses ja hinnaklassis kappe ei olnud leida. Siis sai neile meie vana - toorest liha ma seal sügavkülmas ei hoiaks, aga külmunud peast sissepistetud köögiviljad püsivad kenasti külmunud ja muu osa ka külmutab piisavalt. Citroen Gand Picassoga on täiesti võimalik viia korraga külmkapp ja kolm inimest. Uskumatu. Püksipressi ma pole ikka veel sellest autost leidnud, aga Mees avastas hiljuti, et tagumine luuk käib kaheosaliselt lahti (klaas eraldi) ja mina avastasin, et vihmaga töötavad kojamehed mingi anduri abil… ühesõnaga, pühivad vastavalt vihmasusele. Mida kõike välja ei mõelda.

Homme istutan maasikaid ega koo sentimeetritki kangast! (ei saagi, telg on tühi, sain neljapäeva õhtul kanga maha - alles homme õhtul ajame uue kanga üles, aga see tuleb kõigepealt panna niide ja sukka)

Thursday, September 5, 2019

Keelenope

Mõtlesin siin ükspäev, kui meie hakkasime mesilasi pidama (mida me ei tee, aga põhimõtteliselt ju saaksime asukoha mõttes ja nii), siis oleks meil hiljem pakkuda küll võilille-, pärnaõie-, kanarbiku- ja põdrakanepimett, aga raskusi oleks muude metega … kriiiiiiiks, tegi aju, kuidas mesi käändub? Käsi-käte, loogiline. Vesi... käiakse ju kalavetel, näiteks. Aga mesi? Teised meed on seal riiulis, igaühel silt peal. Saab küll mitmuse nimetavas. Aga mitmuse omastav? Osastav? Meed-mete-mesi?

Paluks seisukohti ja ainult ÕSist mulle antud juhul ei piisa, mul on keeleväänamise tuju.

***
Ja kui keegi tahab pealkirja kakskeelsena lugeda, siis seda võib ka.

Tuesday, September 3, 2019

Noppeid

Esmaspäeva hommikul saime 13-aastase lapse. 12-aastane Legolas kadus öösel ära ja asemele tuli 13-aastane. Täitsa uskumatu. Veel uskumatum on, et asjassepuutuv noormees on minuga umbes ühepikkune, räägib bassihäälega (või midagi sinnapoole) ja aretab esimesi vuntsikarvu. Ja et me talle paar meeste M-suuruses (sest S on õlgadest kitsas) T-särki ostsime, see on kah uskumatu. Kui ma talle paari nädala eest ütlesin, missugune üks 12-aastane tegelikult peaks olema (kleenuke, pisike ja igerik, ei mingit nähtavat puberteeti veel), lubas ta ära minestada. Puberteet on juba jupp aega põhjalikult kohal. Selles kontekstis ei olegi nii uskumatu, et ka tüdrukud on avastanud, et Legolas... näeb oma east jupi maad vanem välja ja päris vastik ega loll ei ole. Õnneks on ta (eileõhtuse spontaanse jutuajamise seisuga) esialgu seisukohal, et tema laseb vibu, teeb Instagrami jaoks pilte ja sõidab rattaga, ei mingeid naisi. Niisama vaatamisväärseid uurib mõõduka huviga eemalt ja toredate tüdrukutega suhtleb sõbrana. Ma loodan, et nii see ka Selle Õige kohtamiseni jääb (nagu meie subkultuuris olema peaks, baptistide värk).

***
Eile jälgisin tööl teise korruse koridoriaknast neljanda tsee esimest kehalise kasvatuse tundi poiste kehalise kasvatuse õpetajaga. Kümme poisslast istus kenasti pingi peal reas nagu pääsukesed traadil ja kuulas, midagi õpetaja räägib. Õpetaja rääkis arvatavasti tunni reeglitest ja tegevusplaanidest - ega ma õpetajat ei jälginud, on selge, et tema teab, mida teeb -, aga üks kõhn tumedapäine poiss niheles ja vahetas asendit kõikidest kõige rohkem. Isegi rohkem kui need sellid, kellel ma ATH jooni kahtlustan. Eks ma kahtlustan neid Lillebroril ka... või on ikkagi tegemist südamelaste erilise rabelemisvajadusega. Vähemalt ei kippunud Lillebror traadipinginaabriga lobisema. Ja mingil hetkel tõstis ka kenasti käe ja ütles midagi. Pärast rääkis, et oli õpetajale teada andnud, et tema ongi see südamelaps, kes palju pingutada ei tohi. Eks me näeme, kuidas hindamine edaspidi kujuneb, kardioloogilt on koolikehalise-luba käes, aga paluks ilma pingutamata, samas on kehalises kasvatuses ju justnimelt pingutamine oluline.

***
Lillebror sai ka esimese hinde. Inglise keeles, "viie" loomulikult - sest esimene numbriline hinne peabki olema väga hea. Teised olevat ka saanud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis minu esimene hinne oli "3", kirjatehnika eest. Eks ma sain edaspidi ka mõnel korral "kolmesid", aga seda ei juhtunud kuigi tihti, äkki keskmiselt kolm korda õppeaastas? Lillebrorile igatahes ütlesime, et nii peabki, jätkaku samas vaimus.

***
Igal lapsel on mõni uus õpetaja. Lillebroril enamik, olevat väga toredad. Legolasel paljud, olevat ka tore. Jõugu Juhil vist üks - keemia-füüsika -, kes on loomulikult tore. Füüsika õppimist ootas JJ juba mitu aastat. Poisslapsed ongi vist imelikud… Iseenesest ei takistanud mitte miski teda kodus mingeid katseid tegemast, aga koduõpe loob võimalused, kooliõpik annab struktuuri. Või midagi sellist.

***
Sel aastal olen ise kõigile õpikutele ja vajalikele töövihikutele paberid ümber pannud. Läheb kiiremini, vähem vingumist ja saab korralikult ka, ei pea üle tegema - voltimine ei ole meie poiste tugev külg. Kolme rulli jõupaberi ostmine oli arukas tegu ja ega ma veel ei tea, võib-olla läheb seda veel vaja - paberdan igal õhtul ainult järgmise päeva portsu, muidu saaks palju.
"Sa ei tea, mis see mulle tähendab, et sa selle minu eest ära teed!" ohkas JJ esimese õpikuvirnaga tulles. Ma siis märkisin, et ehk on see vihjeks, kui palju tema mulle tähendab.
Õpikuid paberdades märkasin, et 8. klassi inimeseõpetuse õpiku kirjutamisel on osalenud ka üks mu kursusekaaslane, blogilugeja Susliku tolleaegne sõbranna. Nojah.

***
Muud kah - Facebook on ilmselgelt lolliks läinud, kui mu uudisvoogu sattus siiani üks-kaks reklaami nädalas, siis täna olen ma pidanud vist juba kümme korda ütlema, et paluks ära paita, see reklaam on irrelevantne. Ongi, kõik reklaamid viimseni on mulle sobimatud, sest nad on reklaamid. Ma ei soovi mitte kuskil näha mitte ühtegi reklaami - välja arvatud ehk toidupoe sooduspakkumised -, kui mind mingi asi huvitab, siis ma otsin selle ise üles. Vaatasin järele, jälle üks, Purina kassitoit. Meie kassid, vabandage, söövad hiirtoitu ja Whiskast, Purina kõrval võivad nälga surra. Mis siis, et ma kassiinimene olen ja mu FB uudisvoog peamiselt kassipilte sisaldab, reklaami ei taha, punkt.

***
FB grupis "Käsitöö ost-müük-vahetus" küsis keegi haapsalu salli. Mina nägin seda - sest vabandage, ma ei istu pidevalt arvutis - 52 minutit ja 25 pakkumist hiljem. Ei ole hullu midagi, lihtsalt naljakas. Mul niiehknii ei ole otsekohe pilte pakkuda, see pilditegemine on üks hirmus vaev.

***
Kaltsuvaibast siiski tegin pilti. Nimelt tellis keegi daam Kuurortlinnast nelja-poolemeetrise vaiba. Umbes sellise. Tellimustöödega on alati keeruline, sest tellija kujutab endale ette üht, aga mina võib-olla hoopis teist… Järgmisel korral palun kavandit või midagi.


***
Ilmaennustus ütleb, et kella ühest hakkab sadama… ma lähen siis panen nüüd pesu välja ja vaatan, kas saan natuke maasikapeenras toimetada, äkki pesu kuivab ära ja maasikad saavad istutatud enne, kui neid taevast kastma hakatakse.



Saturday, August 31, 2019

Tort otsas, pidu otsas, suvi otsas...

Suure Suvelõpupeo järgne koristamine teeb alati kuidagi melanhoolseks. Sest pärast Legolase sünnipäevapidu ongi meil suvi ametlikult otsas… isegi kui päris-sünnipäevaks 26 kraadi sooja lubatakse. Noh, nagu see, et kevad algab alati kurgede saabumise päeval. Siis on rõõm. Täna on kahjuvõitu, et homme on juba september ja Õpetajatele Lillede Viimise Päev.

Suvel jäi üht-teist tegemata. Olime küll Saksamaal, aga päriselt Saksamaa-puhkust ei saanud, selle asemel oli autojaht ja Organiseeritud elu. Ilusaid ilmu oli, aga õues hommikust me ei söönud, lõuna- ja õhtusöögist rääkimata. Pooled aiatööd ja hoidistetegemised on tegemata, osa neist jääbki tulevaastasse. Või millal aega juhtub olema. Meres on ujunud ainult Lillebror ja Legolas, sest meie mereääres-käimise ajal oli ilm teiste jaoks liiga külm. Iseenesest ei peaks suvedele tegelikult nii suurt tähtsust omistama… eks muudki aastaajad on omamoodi head (ma ei räägi siin porist, külmast ja libedast). No ja sel aastal lubatakse taas päris sooja septembrialgust. Sobib.

Septembris kohaneme kõigepealt kooliga. Võtame teadmiseks fakti, et Jõugu Juht peab kevadel tegema prantsuse keele arvestust. Legolas ja Lillebror harjuvad uute õpetajatega, Lillebror ka hinnetega ja prantsuse keelega.
Käime Linna sügislaadal. Ma täna õhtul ei mõtle selle peale.
Osaleme Õunaõuepäevadel. Ka selle peale ei ole ma veel valmis mõtlema.
Tunneme rõõmu Teadlaste Ööst.
Arvatavasti käib keegi laps mõnel sünnipäeval.
Ka Mees käib sünnipäeval, meesteõhtul lausa.
Võib-olla teeme õunamahla.
Keedame borši.

Sunday, August 25, 2019

Veel on suvevaheaeg

Isegi kui emad juba kooliriideid ostavad ja õppealajuhatajad uusi lapsi vabadele õpilaskohtadele jaotavad.

Viimane otseselt meie perekonda ei puutu, meil jätkavad kõik sel aastal samades kooslustes. Esimene aga küll. Eduka poodlemise tulemusena on peaaegu kõik hädavajalik olemas, veel on puudu Jõugu Juhi spordi- ja vahetusjalatsid ja kindlasti mingi ports koolitarbeid. Aga kõigil poistel on jalgapanemiseks pükse (H&M, 9.99 paar) ja igapäevaseks selgapanemiseks pehmeid ühevärvilisi särke (Takko, 5.99 tk) ja ontliku triiksärgi sai särgihädaline laps ka (New Yorker, oli vist 8 eurot, aga ma täpselt ei mäleta). Sepa turu Kinglandi poest said ühele poisile ekstra šikid tumesinised kingad ja teisele mingid tennisemoodi asjad vahetusjalatsiteks. Lillebrorile ostsin tavalised mustad kingad Prismast (24.95) - seda mudelit on meil kuni väljakasvamiseni kõik poisid kandnud ja see on minu meelest kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega poisslaste tänavaking. Eriti arvesse võttes asjaolu, et neljanda klassi tänavakingad käivad lisaks rahulikule jalutamisele ja mõningasele kiirustamisele ka mänguväljakul, juhuslikku palli löömas ja täitsa kogemata puu otsas ja kevadeks on asjassepuutuv noormees neist ilmselt lootusetult välja kasvanud.

Veel käisime juuksuris. Täpsemalt, mina vaatasin pealt, kuidas Legolas ja Lillebror täiesti nudiks pügati. Lillebror on siiani olnud ju päris pikkade juustega laps, viimati olid tal lühikesed juuksed kolm aastat tagasi… nüüd on kohe ekstra nudi. "Kõrvad läksid juustelõikamisest suuremaks," arvas asjaosaline ise. Ega nad varem eriti välja ei paistnud jah. Legolas jäi ilma paksust blondist pahmakast. Õnneks kasvavad juuksed tagasi.

Kodusemast elust on meil nüüd oma tomatid. Noh, natukehaaval. Ja oma ploomid, hetkel kollased, aga lillad on kohe-kohe küpsemas. Korjasin täna suure karbitäie mustikaid sügavkülma - neid on metsas endiselt hirmus palju.

Alustasin musta kodukudusalli. Liina Langi Ingridi kirja, seda olen ma ammu (Liina saatis selle lahkesti kursuslastele, nii et on ammu olemas) mõelnud kududa, aga pelgasin keeruliseks. Ei ole keeruline, hoopis loogiline on! Kui saab kasutada väljendit "kudusin ahnelt", siis nii see täpselt oligi. Järgmisele laadale see sall siiski valmis ega kaasa ei saa, sest aeg läheb muude asjade peale. Keegi peab maasikapeenrad kasti tõstma ja ühe pojakese ära sünnipäevatama ja kõik kolm pojakest kooli saatma ja üldse.

Koduvälisemas elus sisaldus väljasõit rohelusse. Kolm aastat tagasi käisime poistega neljakesi samas kohas, täitsa kogemata juhtus nii. Seekord me ei mänginud Puhhi laevamängu ega vaadanud röövikuid. Rahvast oli oluliselt rohkem, koguduse töötegijad nimelt koos valitud pereliikmetega (ilmselt, et kellel oli huvi ja aega kaasa tulla). Käisime sõitmas jõelaev Lonnyga ja saime muuhulgas teada palju huvitavat jäälindude perekonnaelust. Kohalikust metsikust faunast nägime peamiselt kalu, üht haigrut ja üht askeldavat oravat. Pidasime piknikku sellega, mis kellelgi kaasas oli - nagu ikka oli laud rikkalik. Asjapulgad pidasid külaseltsi majas nõu, suuremad lapsed käisid ronimas, mina ja veel mõned asjapulkade abikaasad veetsime aega õues väiksemate laste ja ühe väga kena kassi seltsis. Kass oli üsnagi Josteni nägu, korralikult kaelarihmastatud ja väga sõbralik. Hiljem viidi meid kuskile lastelaagri moodi paika sööma ja selgus, et suure näljaga võin ma kamavahtu süüa küll… aga ma järgmisel korral jätan siiski võtmata. Vaatamata aga ei jäta vanu maju, kui neid näidatakse - nimelt olevat Taevaskoja lastesanatoorium oma algses vormis olnud meie koguduse misjoniprojekt (enne sõda, muidugi) ja nii tekitati meil võimalus selles väga räämas, aga ülipõnevas vanas majas ringi vaadata. Laused nagu "Siin on muidugi veekahjustus," ja "Koridori paremas servas ei tohi käia, põrand võib järele anda," ju lausa kutsuvad uurima ja avastama! Kui imetoreda suvelaagrimaja või suguvõsamaja või midagi muud sellist vaimustavat sellest saaks, kui selle keegi ära remondiks… /ohkab/

Igaks juhuks: postituses sisalduvad firmanimed ei ole siia pandud koostöö ega reklaami tõttu. Viitan neile ainult isikliku poodlemiskogemuse kirjeldamiseks.

Thursday, August 22, 2019

Olukord lasteriietega

Tegime inventuuri. Poisid pugesid riietesse sisse ja riietest välja ja jäid nii mõnelgi juhul poole tee peal kinni.

Tulemus: ühel lapsel on olemas püksid, särgid ja spordijalatsid. Kingi ei ole. Teisel lapsel on olemas üks (1) paar hädapärast parajaid pükse ja kingad. Särke ei ole. Kolmandal lapsel on olemas triiksärk. Ei kingi, ei pükse, ei pikavarrukalisi T-särke. Lühikesed püksid, T-särgid ja sandaalid on igapäevases kasutuses, tänu sellele on jooksvalt selge, et nende hulgas on parajaid… aga koolitundi ju lühikestes pükstes ei minda, aktusest rääkimata?

Eks ma umbes kartsin ka, et niisugune asi tekib, aga um...

Kaks vanemat poissi on praeguseks praktiliselt ühesuurused. Eks homme näeb, kas tuleb hakata tutvuma saledate ja väikeste meeste pükstega või sobib veel suurus 170. Ülemise otsa jaoks on mõlemal vaja meeste S-suurust, ma oletan. Kuigi juulikuus Primarkis ja Kik'is (Saksamaal) oli näha, et meeste S ja poiste suurima suuruse vahel on teinekord tühimik, mida vähemnõudlikud emad täidavad ilmselt dressidega. Mina ei ole vähenõudlik ema.

Oeh.


Sunday, August 18, 2019

Mugavustsoonidest väljumine

Eks ole, auto on ikka parem kui lehm… esmaspäeval olime alles Kuurortlinnas, vahepeal kodus ja reede õhtul juba Paldiskis.

Nimelt oli sel nädalal kõrgekskiidetud Vanamõisa laat. Et nii palju inimesi (nagu Linna kevad- sügis- ja Hansalaadal, tunde järgi mitte rohkem) ja nii palju ostlejaid… Kah nagu tavaliselt mõnel Linna laadal. Ei rohkem. Kaltsuvaibakudujaid oli aga oikuipalju ja üks päris professionaalse olemisega pitsikuduja ka.

Pitsikuduja tundus tore. Loodan, et tal läheb oma sallide-rättide-kleitidega hästi.

Kaltsuvaibakudujate hulgas oli armsa Miramise armas ema, vähemalt üks naiskäsitööselts, "õnnenööbiga" vanaproua ja vabandage, kõigist vaipadest kõige vähem minu maitsele vastavad vaibad. Ja nutsakud ja satsid ja pudipadi. See viimane siis, mõjus, nagu eee Aafrika turg oleks plahvatanud vms. Mitte et ma oleksin kunagi elus Aafrika turgu näinud. No aga küllap on inimesi, kellele tema looming meeldib, ja kodusid, kuhu sellised esemed passivad. (muist pudipadi oli tegelikult väga kvaliteetsest toorainest, ei oleks tohtinud nii odavalt müügil olla. Kui teda kunagi veel kohtan, siis ütlen, et hinnaku oma pudipadikaupa kõrgemalt.)

Nii et Vanamõisasse me tuleval aastal kindlasti ei lähe, liiga kaugel ja seetõttu tuleb liiga kallis ettevõtmine.

Aga Paldiskisse sattusime me nii, et Mees tahtis eelmisel õhtul kohale sõitaja kuskil sealkandis ööbida. Meie vaatepunktist on Paldiski piisavalt Vanamõisa lähedal, pealegi olid võõrastemaja arvustused väga head. See oli tõsi, Adamsoni võõrastemaja on täiuslikult puhas, kõik vajalik on olemas, auto (koos laadale mineva kaubaga!) sai parkida kohe akna alla, pood on kolme sammu kaugusel, söögitegemiseks köök on kah okei… ja hotellipidaja tuli meile vastu koduselt toasusside väel, ta pidavat elama maja ülemisel korrusel. Ainult eesti keelt ei rääkinud, no aga mis sellest.

Tegime linna peal ka väikese autotiiru ja otsisime merepoolse otsa kah üles. Selgus, et merepoolne ots pakkus muljeavaldavat päikeseloojangut, pilvedega (aga ma arvan, et seda igal kellaajal ei näe), Pakri panka ja paari selfitavat inimest. Piinlik küll, aga minu jaoks tuli sealkandis mingi tõsiseltvõetava pankranniku olemasolu täieliku üllatusena. Ega ma muidugi kunagi Eesti geograafiasse süvenenud ei ole ega sealpool käinud kah ole, välja arvatud umbes seitsmeaastasena Kloogarannas, kus minu mäletamist mööda pole mingit pankrannikut, liiv oli. Tundus nii kena, et sinnakanti võiks kunagi lausa perega minna.

Kuni mina ja Mees laadal rügasime või mere ääres romantilised olime, olid Lillebror ja Legolas Piiblilugemise laagris, aga Jõugu Juht täitsa üksi kodus, esimest korda elus öösel. Ei olevat väga hirmus olnud. Veel kasutas JJ esimest korda elus pesumasinat ja nõudepesumasinat, sai hakkama küll. No eks ma instrueerisin enne äraminekut ka.

Laagrimuljed olid muljeavaldavad, Legolasel olevat olnud üliäge mentor ja Lillebror sai karja uusi sõpru pluss endast nooremaid praktilistes tegevustes juhendada - noh, nad on mõlemad vanad laagrihundid, samas kohas õige mitu korda käinud. Legolase jaoks oli see kindlasti viimane lastelaager, tulevaasta läheb juba noortesse või meeskonnaliikmeks (olevat kutsutud), Lillebror läheb võib-olla tulevaasta veel.

Valmistasin 14 purki mirabellkompotti, korjasin meie aia esimesed kollased ploomid ja lõikasin tänase salati sisse ka esimesed meie aia tomatid.

Tuesday, August 13, 2019

Suvitamine. Ja mis veel juhtus.

Igapäevablogimisse tuli paus, sest käisime vahepeal natuke suvitamas. Või nojah...

Ilmateade lubas Kuurortlinna kuiva, vahelduva pilvisusega ilma. Pilvisus oli tõesti vahelduv, aga kuiv ilm kestis kõigest umbes 24 tundi. Tegelikult ma ei tea, mis öösel õues toimus, ma üritasin magada.

Esimesel õhtul käisid kaks vähemarukat last ka ujumas. Vesi oli vist veidi soojem kui õhk, vähemalt tuulest soojem ei olnud raske olla. Meretuul on tore küll ja lained veel toredamad, aga see meretuul võiks püsida merepinna lähedal ja inimeste ümber kaari teha... pea hakkas natuke valutama, kui ma ootasin, millal vesirotte rätikutesse saab mähkida.

Teise päeva hommikul oli lootus, et ehk ikkagi on ilm ka ilmateadet lugenud ja läheb päeva peale soojemaks... kui me olime jalutamas käinud ja püüdsime parajasti Teist Vanaisa motiveerida koos meiega sööma tulema, hakkas sadama. Sadamine ei läinud põrmugi paremaks, Vanaisa kaasa ei tulnud. Vanaisa soovitatud Umberto-nimelisse restorani ei olnud võimalik pääseda - keegi oli sinna viiva trepi asemele paigaldanud redeli, millekski muuks ei saa niisuguseid asjandusi nimetada. Pealegi jälestan ma kogu hingest, kui söögikoht nimetab ennast "restoks". See on sõnavärd kõige puhtamal kujul. Läksime hoopis Portaali nime kandvasse sööklasse. Kassapiiga oli sama pahur nagu ilm õues, süüa nad seal teha ei oska - üksainus sõna: hapukapsasalat! - ja noad-kahvlid olevat imelikud, arvasid lapsed, aga söök tuli kiiresti ja ei maksnud palju. Ja võib-olla oleks minu kreeka salat olnud isegi hea, kui seal oleks olnud tomatit nii palju kui paprikat, salatit kah nii palju kui paprikat, aga imelikku jogurtikastet üldse mitte. Ma nimelt ei armasta põrmugi ei toorest paprikat ega jogurtikastet. Eks me järgmisel korral läheme kuhugi mujale.

Läheme vähemalt tivolisse, olime lastele lubanud. Ootasime päris jupp aega, kuni vihm üle jäi. Ja siis veel natuke, et tivoli taheneks. Lapsed läksid kõigepealt üksmeelselt ühe loksuti peale, tulid õnnelikena maha... ja siis hakkas vihma sadama. Või õigemini, VIHMA SADAMA. Üks karussell oli katusega, suuremad poisid said sinna, Lillebror keeldus. Meil oli kuus piletit. Ootasime karusselli serva peal kõõludes ära, kuni suuremad oma tiiru ära tegid. Üks väike mõistlik tüdruk kisendas kogu tiirutamise ajal valjusti, ma oleksin kah seda tema asemel teinud, õnneks ei sunni keegi mind loksutite ja karussellide peale. Selgus, et piletiga ei saa nöörist auhinda tõmmata ja Lillebror annetas oma ülejäänud pileti hoopis vanematele vendadele. Need arutasid natuke aega voolavas vihmas, mida teha... siis läks Legolas kõige jubedama loksuti peale. Sellega edasi-tagasi kiikudes ei saanud ta kaela mitte ainult otse sadavat vihma, vaid ka kogu vett, mida loksuti suutis kinni püüda. Järgmiseks päevaks kuivasid kõik tema riided siiski ära, aga mul oli hea meel, et meil käterätikud autos olid, sellist vesirotti kohtab harva.

Kolmandal päeval viisime Legolase ja Lillebrori Piiblilugemise laagrisse. See jäi praktilisel moel kodutee peale. Jõugu Juht läks Sõbra poole. Meie Mehega käisime enne kojutulekut läbi Tamme talust, saime kastitäie tumepunaseid mirabelle - ja neid jäi sinna veel kilode viisi!

Ja siis... toimus kuduMurphy. Õige mitmendat korda juhtub nii, et mina koon mingi materjali enam-vähem otsa ja arvan, et selle värviga on nüüd mõneks ajaks korras... ja siis tuleb suuuuur tellimus täpselt sellele värvile! Veetsin tunnikese garaažis sorteerimata materjalis tuhnides. Üht soovitud toonidest tuleb siiski värvida, õnneks on mul väga hea riidevärvipood ja -sort teada.

Homme õmblen kevadeöökirjalist salli, lõikan maha portsu kaltsuvaipu, teen natuke mirabellikompotti ja kui viitsin, käin metsas kah. Tegelikult on mul veel viimast nädalat puhkus.

Saturday, August 10, 2019

Igapäevablogimine 10

Laupäev.

Kudu.
Alustasin laada- ja linnakuduks klassikalise piibelehesalli. Üks selline peab ikka kogu aeg olemas olema.

Kohvikus.
Kuna umbes kolm küla edasi peeti kohvikutepäeva, otsustasime välja sööma minna. Esimese valitud kohas öeldi, et ainult üks šnitsel on veel alles, peate minema suppi sööma. Suppi, vabandage, saan ma kodus ka süüa… Teise koha nimi oli vist Metsaääre Meestekohvik ja sealne menüü oli paljutõotav ja hästilõhnav. Burger olevat olnud hea. Pitsakaste oli ebaõnnestunud, khm… ja muidugi kadus hea šašlõki valmistamise kunst koos Tädi Nelliga (ma sain lapsepõlve jaanipäevadel täiusliku šašlõkiga natuke nagu ära hellitatud). No aga tegelikult oli see meie esimene kodukohvikus käimine ja iseenesest polnud üldse paha. Boonusena pakuti batuuti (lisatasuga), võimalust vaadata tülpinud ilmega küülikuid ja kunagi enne meie kohalejõudmist ka vibulaskmist. Mulle tundub alati hästi tobe, kui kuskil hakatakse Legolast põhjalikult õpetama, et see on siin vibu ja nool käib niipidi… Aga ega näo järgi aru ei pea saama, et ta Eesti meister on.
Magustoitu käisime söömas meie lemmikkohvikus, mis seekord tegutses kohvikupidaja kodus. "Miks me kohe alguses siia ei tulnud?" küsis Jõugu Juht natuke haleda häälega. Nojah… ma tahtsin päris kodukohvikut ka näha. Külm šokolaad lastele siiski ei maitsenud, aga lihapirukaid oleks Legolas ja Lillebror ilmselt võinud sööma jäädagi. Ja ilus oli seal, parkimisplatsi servas higelsuur sipelgapesa ja puha.

Igapäevablogimine 9

Reede.

Kudu.
Õmblesin kokku ja raamisin tuisukirjalise salli. Selle salli keskosa oli valmis kujul oodanud ligi aasta aega, mul lihtsalt ei tekkinud hetke ja vaba lõnga, et talle äärepitse kududa. Vaba lõnga ei olnud selles mõttes, et kogu sall peab olema samast partiist, aga väikesed kerad said otsa ja suure pooli küljes olid viiulivõtmesallid või siis midagi muud…

Tervis.
Üks lastest kurtis siin juba pikemat aega jalavalusid. Alguses ajas ta need ema poolt nõutud kingakandmise kaela - kui mul oleks igapäevaselt tossud jalas, siis ei valutaks kindlasti mitte midagi! -, järelikult oli kurtmine kahtlane. Ega ta tegelikult kuigi sageli ei kurtnud ka, mõnikord harva mainis, kui jalatsiteemaline vingvingviu parajasti päevakorral oli. Londonis aga kõndisime me 25000 - 30000 sammu päevas, lapse enda poolt valitud suvejalatsitega, ja siis ütles laps, et asi on ikka päris tõsine. Perearsti juures nägin mina ka, et sellise kujuga jalalabasid pole eriti varem nähtud. Perearst arvas, et ortopeedile aja saamiseks läheb kolm-neli kuud… anti kohe, küllap oli keegi aja ära öelnud. Tehti peen tallauuring ja otsustati, et tegu on lampjalgadega, paluks hakata tallatugesid kandma. Nende asjus tuleb veel kokkusaamisi, siis tuleb ka küsida, mis sorti jalatseid kandma peab. Kingade kandmine kiideti heaks. :)

Loomad.
Oleme juba ammu plaaninud rikastuda kassipoja võrra. No aga meil oli reis ja siis lähevad lapsed laagrisse ja siis tuleb Legolase sünnipäev, kuidas sa selle mäsu sisse kassipoega võtad, eks ole. Pealegi pole ükski pakutav kassipoeg ka päris see õige tundunud. Lillebror oli õues ja nägi heina sees pisikest saba. Saba küljes oli olnud hallitriibuline kassipoeg, kes jooksnud ära vana pirnipuu poole… aga seal pirni all algab kõrge rohi, nii kõrge, et metskitski ei paista õieti välja. Kui see on siitkandi uus kiisu ja tal ei ole head kodu, küllap me siis varsti näeme seda kassipoega veel.

Thursday, August 8, 2019

Igapäevablogimine 8

Neljapäevast.

Aias.
Tutvusin meie aia esimese peaaegu küpse tomatiga. Kuna tegu on kirsstomatiga, siis suurt salatit temast esialgu ei saa.

Linnas.
Kunagi Ajal Enne Lapsi tavatsesin kartuleid osta turult, sama müüja käest. Nüüd, palju aastaid hiljem, ostsin… ikka samalt müüjalt, ainult et tema tundis minu ära, mina teda mitte, proua on aastatega alla võtnud. Kenad kartulid olid.

Rahast.
On imelik, kuidas ka kuu aega hiljem mõjub autoost. Olles ostnud midagi mitme tuhande eest (kui järele mõelda, siis on see auto meil kinnisvara kõrval kõige kallim kunagi ostetud asi üldse, Corsa puhul oli liising, seda polnud niimoodi korraga tunda), no ja pärast reisi ka... on rahadega üsna hõredasti. Kõige vajaliku jaoks muidugi jätkub, aga mingeid spontaanseid suuremaid oste ikka ei tee. Ühest küljest tundub mingi suvaline saja euro kanti minev summa, näiteks 78 eurot ehitusmaterjalide või seitsme inimese nädala toidu eest üsna pisike. Mis see siis ka ära ei ole. Teisest küljest on kogu aeg häiriv tunne, et tegelikult meil ju ei ole raha. Sest kui enne reisi oli täis purk ja nüüd on tühi purk… mis see pangaarve siis ikka loeb, eks ole.
Nii need autorahad meil olidki, viiekümneste kaupa - sest suuremaid rahatähtgi meile tavaolukorras kätte ei satu -  purki kogutud ja reisi ajal Mehe põuetaskus. Automüüja Mustafale sobis küll.

Igapäevablogimine 7

Kolmapäevast.

Kudu.
Nördisin lausa erakordselt. Olin just lõpetanud oranžide vaipadega sellesse kangasse, kui leidsin riiuli alt nurgast, kus poleks tohtinud olla tükikestki materjali, kasti oranžide keradega. Igaüks muidugi ise ooperist ja õige mitu just sellised, mille õigeaegne leidmine oleks võimaldanud juba rullis vaipu mõnikümmend sentimeetrit pikemaks kududa… ÕRR. Vaat sellepärast mul ongi vaja materjalikogust kontrolli alla saada, ostab neid vaipu siis, kes ostab, siis, kui ostab.

Köögis.
Hommikusöögiks valmistasin skoone. Laenulapsele meeldisid need nii väga, et ta palus oma emal minult retsepti küsida.

Aias.
Laenulapse vanemad maitsesid tundmatut tumepunast luuviljalist ja arvasid, et see on vast punane ploom, kaevaku me ta õunapuu kõrvalt välja ja istutagu üksipäini teise kohta, siis läheb magusamaks. Mnjah, kõnealuse puu puhul peaks olema kaasas meetrise läbimõõduga mullapall… Jääb ära.

Kristlastest.
Laenulapse Emaga tuli jutuks kristlastes pettumine. On minulgi hoopis teisest kontekstist ja keskkonnast paar näidet, kes on kurtnud, kui väga ebapüha on üks või teine kristlane. Siinkohal sobib meelde tuletada meie autoparandaja abikaasa sõnu ajal, mil ta polnud veel abikaasa… lähedaseks sõbraks saaminegi oli vist noatera peal (autoparandaja ise kunagi kirikus rääkis): "Kristlased ei ole paremad kui teised inimesed, aga neil on parem." Ei ole jah paremad, ega pääste ja/või ristimise järel kogu vana loomus päevapealt ära ei kao. Varasematest halbadest harjumustest ja vääradest vaadetest lahtisaamine võtab aega ja isegi pärast mitutkümmet aastat koos Jumalaga käimist on inimesed ikka erinevad - kes tõsisem, kes lustlikum, aga ühine joon on  - vähemalt meie koguduse vanematel ja kogenumatel -, et neil on Armastus. See armastus, millest Paulus siin räägib. (palun jätame kõrvale need üksikjuhtumid, kes ainult väidavad, et nad kristlased on, olles tegelikult… maeiteamis, usuhullus on ikka hoopis teine asi) Armastuse ja armu läbi inimene muutub. Enesekasvatus on olemas kirikust väljaspoolgi, aga mulle tundub, et nii mõnelgi juhul on selle eesmärk saada edukamaks, julgemaks, efektiivsemaks… See ei ole kuigi keeruline ja ei pruugi võtta palju aega. Olla parem inimene on väga, väga raske… aga koos Jumalaga läheb see paremini. Lootusrikkamalt, näiteks.

Wednesday, August 7, 2019

Igapäevablogimine 6

Teisipäevast.

Aias.
Korjasin tühjaks meie mirabellilaadse puu. Pisikesed tumepunased marjad, täitsa öko. Väike kausitäis sai.

Metsas.
Mustikaid on endiselt. Seened võib ära unustada.

Lapsed.
Nelja poisi jalgrattamatkale saatmine meenutab polaarekspeditisooni väljasaatmist. Lõpuks nad läksid... ja siis tuli paduvihm. Tulid tagasi, tahenesid, läksid uuesti. Kokku sõitsid oma 40 kilomeetrit, kaasa arvatud Lillebror oma väikese rattaga.

Lugesin.
Primo Levi "Kas see on inimene". Neid koonduslaagriraamatuid on muidugi päris palju, aga see konkreetne keskendub teistest rohkem inimlikkuse kaotamisele. Või säilitamisele, sõltuvalt ohvrist. Kui ainult see Lääne pool ka Venemaa vangilaagrite kohta sama palju raamatuid saaks lugeda...

Tuesday, August 6, 2019

Igapäevablogimine 5

Esmaspäevast.

Lapsed.
Laenulaps on meil, teadmata ajaks. Võrreldes meie lastega on ta ikka üle mõistuse arukas ja rahulik noormees.
Õppisime Laenulapsega saksa keelt, tal olevat lüngad. Kui ma tema saksa keele õpikut nägin, siis ma enam ei imesta… terve see õpik on ise üks lünk. No nii algeline, et hirmus kohe. (on kolm aastat õppinud)

Kirikus.
Toimus aruteluõhtu lastetöö teemal. Mees läks, sest ta on juhatuses, ja mina läksin, et nii igaks juhuks… kui seal peaks olema keegi, kelle nime ei tohi nimetada (ei ole muide koguduse liige, aga korraldab keerulisi olukordi), et siis ma ütlen, mis ma sellest asjast arvan. Ei olnud. Oli hoopis natuke üllatav kooslus kenasid inimesi, kes said oma seisukohti jagada ja iseenesest oli päris huvitav.

Kudu.
Sain valmis kevadeöökirjalise salli keskosa. On täitsa võimalik, et see sall tuleb meiega Vanamõisa laadale kaasa.
Kangakudu edeneb ka, eile oranžikirju vaip lõpuni ja kõrbekassivärvi vaip natuke. Täna koon edasi.


Monday, August 5, 2019

Igapäevablogimine 4

Pühapäevast.

Lapsed.
Pühapäeval saime kohe hommikul lapse ja see laps on meil nüüd esmaspäeval ka. Laenulapse, tema ülejäänud pere käis teises linnas teenistusel ja Laenulaps oli siis meie hooles nii kirikus kui õhtul kodus. Viimast ei olnud otseselt vaja (kirikusseviimist natuke oli, sest Laenulaps elab kirikust kaugel), aga meie lapsed tahtsid ja Laenulaps ise vist tahtis ka. Neli poissi on parem kui kolm.

Loomad.
Nägime jõleloom rebast lõkkeplatsi juures. Noor rebane on. Kuidas teda täpselt igaveseks minema peletada, veel ei tea.

Vanaema-Vanaisa.
Oeh. Vanaisa liigub ringi ja saab asjadest aru. Vanaema liigub nagu varemgi, aga ei saa asjadest üldse mitte kuidagimoodi aru. Elizabeth on ikka kadunud. Võimalus, et tema ise mäletab valesti, ei ole valikutes… kui tema mäletab, et öeldi reede, siis järelikult oli reede! Oeh veel.

Kirik.
Kirikus on ikka tore. Isegi kui Vend Professor mikrofonist mööda räägib (see oli suunatud täpselt tema vasaku kõrva poole) ja tuleb keskenduda igale sõnale, et aru saada, mida ta räägib. Väärt jutt oli, loomulikult. Lillebror kurtis kirikuteel iiveldust ja oli tõesti näost kuidagi kollane… siis saabus Lillebrori Sõber ja iiveldus läks hetkega üle. Sõpradest on ikka palju abi.

Köögis.
Tegin õhtusöögiks ahjukana ja õuna-purukooki Vanaema aia õuntest. Ilmselt sobis. Järgmisel korral tuleb küll paremini planeerida ja väiksem sidrun osta, seekord oli väga suur sidrun, mille kanasse toppimine oli veidi raskendatud.

Sunday, August 4, 2019

Igapäevablogimine 3

Laupäeval (kirja pandud pühapäeval kiriku ja õhtusöögi vahel).

Kudu.
Kudusin meetrijagu pruunkarupruuni vaipa. Selliseid sellesse kangasse rohkem ei tule!
Kui hästi läheb, siis saab kevadeöökirjaga sall varsti valmis.

Aias.
Korjasin K. jaoks paar kilo tikreid. Tikritega on nüüd kõik, mina olen rahul.

Kodumajandamine.
Triikisin üheksa laudlina. Muid asju muidugi ka.

Lugesin.
Margit Prantsuse "Minu Iisrael" on vist üks parimaid raamatuid "Minu-" sarjas. Tekib kohe ettekujutus, kuidas nad seal elavad ja töötavad ja sabatit peavad (ja sabatiajaks valmistudes kempsupaberi sorti vahetavad, sest rebimine olevat ka töö).

Titesõnumid.
Lähemalt - Eesti ägedaim pulmafotograaf võib nüüd ümber harjutada beebifotograafiks.
Kaugemalt - sõbrad Hannoveri külje alt on nüüdsest viiekesi. Loodame, et blogisse hakkab tekkima artikleid teemal "reisimine beebiga".

Saturday, August 3, 2019

Igapäevablogimine 2

Eilsest.

Köögis.
Keetsin kõrvitsasuppi, mis osutus mõruks. Igaks juhuks me seda ei söönud. :( Õnneks oli värskelt küpsetatud saia ka. Aiast korjasin poolteist kilo tikreid, millest osa menetlesin tikrikreemiks - nagu sidrunikreem, aga tikritega. On vaja veel teha inimkatseid laste peal, kas seda on mõtet rohkem teha, mulle meeldis hästi.
Otsustasin, et meie vana puuviljakorv on väikeseks jäänud (mahutab kaks banaani, ühe kõhna virsiku ja mõned verevaesed viinamarjad). Tekitasin Mehe Vanaemalt (ehk Vanavanaemalt) päritud, põhja-aluse haakristiga kausist puuviljakausi. Laste puuviljatarbimine kasvas hüppeliselt, sest äketse oli kõik olemasolev silma all.
Sorteerisin läbi oma purgikaanekarbid. Mulle meeldib, kui kõik sama sordi hoidis on samasuguses (või peaaegu) purgis ja sama kaanega. Avastasin, et ilusa pildiga või üldse ilusad ekstra ostetud kaaned lähevad rooste ja koledaks palju rutem kui poest purgiga kaasatulnud kaaned. Eks kasutamine muidugi mõjutab ka. Tekkis üks vaba karp ja kole palju lärmakat prügi.

Kudu.
Taas paar meetrit pruunkarupruuni vaipa. Eesmärk on vähendada olemasoleva vaibamaterjali kogust äramahtumiseni etteantud pinnale.

Lugesin.
Daisy Goodwini "Victoria" on üle hulga aja taas üks täiesti minu tüüpi raamat. Tõestisündinud lugu ja põnevalt kirja pandud. Mulle, kes ma Inglismaa ajaloost ja igasugustest poliitilistest mängudest häbiväärselt vähe tean, üks väga huvitav lugemine. Ja ärge öelge, et armastusloo osa on ebausutav, vati sees hoitud kuningannaplika oligi nagu küps õun, valmis kukkuma esimesse väljasirutatud pihku… ja samamoodi vati sees kasvanud printsipoiss valmis kohusetundlikult kõrvuni armuma esimesse neiusse, kellele musi tohib anda.

Vaatasime.
Kuna meil peamiselt vaadatakse mürtsufilme ja multikaid, sundisin lapsed vaatama "Minu pirakat Kreeka pulma". Minu (ja Mehe) meelest on see üsna süütu, eriti kui igasuguste muudega võrrelda. Osade naljade jaoks on poised muidugi liiga noored, Lillebrorile käis suurem osa huumorit üle pea, aga keelenali (selle lõigu tagumises pooles) võeti muidugi naerukrampides vastu. Pärast märkisid poisid väärikalt, et olevat labane olnud. Nunuh, ega koos vanematega romantilist komöödiat vaadata ongi piinlik, kui oled omadega parajasti ägedas puberteedis. Paari aasta pärast vaatame jälle midagi taolist, sagedamini ma neid ei sunni.

Friday, August 2, 2019

Igapäevablogimisest

Siin on üks blogi, mis mulle meeldib - noh, kui blogija päevapoliitilised seisukohad kõrvale jätta, aga ega ma tema tööalaseid jutte ka lugeda ei viitsi. Aga idee poolest on tore, inimene paneb igapäevaselt kirja, mis tema meelest on väärt maailmaga jagada. Võiks proovida? Tänasest pole veel midagi rääkida, aga eile oli selline päev.

Aias.
Puhastasin vaarikaplatsist jupikese. Tuvastasin paljudel tomatitel kuivmädaniku. Guugel ütles, et liiga niiske ja tahavad väetist. Inspekteerisin kollaseid tikreid. Midagi sealt saab. Maitsesime esimese vilja senituvastamata, isetekkinud puust, mis sel aastal esimest korda vilja kannabki - mingi mirabelli ja ploomi vahepealne (ka suuruselt), tumepunane, hõrk.

Ehitus.
Mees koristas kantseleid. Õhtul avastas, et keegi pakub teisel pool Linna tasuta telliskive - meie ehitus- ja remondiplaanid on hetkel muutunud, kuna veranda toestamist võimaeiteamida ei saa enam edasi lükata, veranda ripub põhimõtteliselt katuse küljes. Telliskive oli kohe palju, äravajunud vundamendipostide asendamiseks passivad hästi. Käisime päris õhtul kahe auto ja kahe suurema poisiga (tõstejõud) järel.

Kudu.
Kuna kuduruum siiski hetkel remonti ei lähe (vt eelmine lõik, veranda), ajasime nädala alguses üles järjekordse kanga. Kudusin paarimeetrise pruunkarupruuni vaiba.

Köögis.
Õhtusöögiks pakuti kana aedviljadega ja riisi. Marineerisin paprikat, neli purki sai.

Lapsed.
Tänu õhtusele kivijärelkäimisele sai kumbki suurem poiss pooltunni kummagi lapsevanemaga omavahel olla. Eks sedagi on vaja. Lillebror harjutas samal ajal üksi kodusolemist, kass kaenlas. Kassid on praegu tavapärasemast sagedamini tubasel režiimil, kuna vibud toodi trennist koju ja Lillebror ja Legolas harjutavad laskmist. Kui Legolas uhkelt teatas, et laskis noole saepuruplaadist (paks, tihe!) läbi, lubasin ma hakata teda Detrituseks kutsuma. ("In contradiction to his species preference, his weapon of choice is not a club, but rather a converted siege-crossbow. Originally, this fired a blunt-but-enormous metal bolt, but after further modifications he made it to shoot a large bundle of wooden bolts at once and renamed the bow as the 'Piecemaker'(c.f. Colt Single Action Army, also known as the Peacemaker). Due to the various forces they are under, the bolts, once fired, quickly become an expanding cloud of high-speed burning wooden shrapnel, resembling less a crossbow and more a blunderbuss. The first time it was fired, it removed several archery targets, the bunker wall behind them, and a flock of seagulls directly above Detritus. Samuel Vimes appreciates its intimidation factor, but otherwise discourages its use except under extreme circumstances. As Vimes himself put it after a single shot from Piecemaker ripped a castle's gates to shreds, "Ye, Gods, Detritus. That's not a weapon. That's a national emergency." Vimes also once had to 'remind' Detritus that "When Mr safety catch is not on, Mr Crossbow is not your friend." ")
Lillebror luges neljandat Potterit ja kurtis, et plaani järgi peatüki lõppu jõudes oli järsku nii põnev, et ta kohe pidi edasi lugema. Mis ma talle rääkinud olen, eks ole.

Juhuslik pilt - ei ole eilsest, aga sobib siia lõppu, kuna neljas Potter…
Jõuluballi lauakaunistus või misasi - Potteri stuudios näeb tohutult palju detaile, mida filmis iial ei märka. Ja Madame Maxime'i kostüüm võrreldes muudega. Maxime'i mänginud näitlejanna on tegelikult minuga ühepikkune, aga filmis olevat kasutatud kedagi korvpallurit kehadublandina. Nojah, ega neid poolhiiglasi eriti palju ringi ei liigu.

Thursday, August 1, 2019

Ootamatult saabus august

Selle aasta juulit nagu ei olnudki - loogiline ka, ise ju kolasime pool kuud ringi, ega see aeg tavalise kuu arvestusse ei lähe! Nii jäigi juuli kahenädalaseks.

Augustis tuleb ära teha kõik see, mida juulis ei jõudnud, pluss tavalised augustiasjad ka. Oeh.

  • Tuleb käia Kuurortlinnas ja Meres ujumas. Ilmast sõltumatult.
  • Tuleb viia kaks nooremat last laagrisse ja mõelda välja, kuidas nad sealt tagasi saavad, sest vanematel
  • tuleb viimasel laagripäeval olla senikäimata Laadal.
  • Tuleb käia koguduse suure tiimi väljasõidul. See on küll rohkem lust kui kohustus, ma usun.
  • Tuleb pidada Suur Suvelõpupidu.
  • Tuleb teha remonti ja ehitada. Või lammutada. Õnneks teevad seda peamiselt mehed.
  • Tuleb teha hoidiseid, näiteks täna marineerin paprikat.
  • Tuleb kududa kangast ja valmis saada kaks (2) salli. Mis neist seista lasta, ühel on vaja kududa äärepits, teasel natuke rohkem, aga laadale kaasa võiks nad võtta küll.
  • Tuleb mõelda kooliasjade peale, aga seda alles kuu lõpus!
  • Tuleb hakata tubliks. Ma tänavarahommikul juba proovisin, polnudki nii kole, aga mitu ruutmeetrit vaarikaplatsi sai umbrohuvabamaks.
Kindlasti on midagi veel. Nüüd tuleb valmistada kohvi ja keeta putru, sest mu mehed magavad muidu päeva maha. (kell on pool üksteist)

Monday, July 29, 2019

Peekoni-nektariinipasta või midagi taolist

Neljale.

Keeda paras kogus makarone, sort omal valikul.
Samal ajal haki ja prae pannil umbes 150 g toorsuitsupeekonit. Lõika peekonile seltsiks 2-3 paprikat ja 2-4 (sõltuvalt suurusest) küüslauguküünt. Kui hakkab nagu juba küpseks saama, sega hulka 150-200 g määrdejuustu, minul oli Hiirte, aga kõlbab ka Merevaik, Kaval-Ants või ükskõik milline neutraalse maitsega määrdejuust, mis Sul kodus juhtub olema. Lõika viiludeks üks suurem nektariin (meil oli praegu valge viljalihaga sort), sega ka see pannile. Las soojeneb, kuni Sa makarone kurnad.
Sega kaste ja makaronid omavahel kokku. Söö. Võib juhtuda, et tahad natuke soola juurde panna.


See on nüüd tüüpnäide sellest, mis juhtub, kui mul on aega retseptides sorida, aga poes juba käidud ja ideid vähe. Võtsin mõne mõtte siit ja mõne sealt ja juhtus… Lillebror ütles, et suurepärane, Mees käskis üles kirjutada, mida ma täpselt tegingi. Legolas ei öelnud midagi, sest suu oli täis. Jõugu Juht oli taas kodust ära.

Sunday, July 28, 2019

Kukeseened ja tikrid

Sõstardega on nüüd ühel pool nii meil kui Vanaemal. Loodetavasti säilivad valminud produktid ilusti ja maitsevad hästi. Tikritega… veel ei ole. Otsustasin, et vähemalt kolm tikripõõsast enam uut kevadet ei näe. Nad paistavad kuidagi haiged ja igerikud niiehknii.

Kukeseened on ka juba purgis. Muist muidugi alles metsas ja küll ma neid veel juurde korjan, kui vihma tuleb. Mustikateni pole ma veel jõudnud, sest ükspäev tegi selg lihtsalt niisama, ilma põhjuseta UIH ja seda veel mitu korda hiljemgi, küürutamine ei ole seljale hea, kui see UIH teeb.

Käisid lausa kahed külalised, samal päeval, aga omavahel kokkurääkimata. Lillebrori Sõbra pere tuli mustikale (ja siis me grillisime) ja Jõugu Juhi Nimekaim (Lutsumajast ja Männimetsalt ja Tamme talust ja kuskohast veel) abikaasa ja pojakesega tuli jalgrattamatkale, parkis auto meie õue ja siis me pärast sõime natuke kooki ka. Oli ilus, mõlema perega. Tundsin, et Mehe ammune mõte meile Maja külge üks jaamakell paigaldada on tõesti hea, sest kolm kuni viis korda aastas oleks täitsa praktiline pargist vaadata, mis kell on. Jaamakell Maja küljes on hoopis rohkem meie moodi lahendus kui isiklik käekell või telefoni taskushoidmine, eks ole. Küllap meid hakataks siis kohalikuks raekojaks kutsuma… las kutsuvad, kui tahavad.

Jõugu Juht käis koguduse noortelaagris. Kõik laagrid ei lähe päris nii, nagu lapsevanemad loodavad. Lõpuks leppis ta Laenulapsega siiski ära, aga Semuga ma teda nüüd kooli alguseni kokku ei lase. Mõned kooslused on lihtsalt ja ühemõtteliselt halvad, pole midagi teha.

Perekondlikult käisime kaks korda ujumas. Kohaliku lähema järve alternatiivses rannas nimega "Kalda rand" on väga kena muruplats ja korralik parkla, mida seal teeääre-rannas kohe mitte ei ole... aga hirrrrrmus kivine põhi on ka. Kohaliku kaugema järve ehk Suure Järve ääres on üks poolsalajane koht, kus on teist aasta järjest olnud vesi lõpmata soe ja rahvast imevähe. Kive on võrdlemisi vähe ja õnneks ei asu see Kodavere kirik meie juurest üle mõistuse kaugel ka.

Legolas ja Lillebror käisid suvetrennis - treener tuli korraks Linna ja võttis Legolasega ühendust, kas eesti meister tuleb trenni? On tarvis harjutada, arvas treener, seekord ei esinenud Legolas meistrivääriliselt.

Nördisin Prismas kohutavalt, nähes sealseid aed- ja puuviljahindu. Põhimõtteliselt peaks juba alates aprillikuust üks või teine taimetoit odavamaks minema, sest on hooaeg ja nagu mulle üks müüja normaalse (loe: põldmarja-) jogurti kadumisel selgitas, on poe poliitika pakkuda klientidele alati soodsaimat kaupa. Metsmaasikajogurt ega vaarika-mustikajogurt ei ole ega saa kunagi olema põldmarjajogurti asendaja, aga tee sa seda poerahvale selgeks... Prismas on paprikal* ka praegu veebruarihinnad ja ega muud viljad ka õige, suvise hinnaga ei ole. Ma arvatavasti hakkan oma raha edaspidi mujale viima, sukkpüksid on ainuke asi, mida ma veel ainult Prismast (sest mujal seda sorti ei müüda) tahan osta… aga neid võib ju ühekorraga kümme-kakskümmend paari varuda, siis on jupp aega hooletu.

Vanaisa kõndis raamiga vahepeal päris kepsakalt. Kandis teinekord mitu sammu raami peos ega pidanud üldse vajalikuks seda maha toetada… kuni eile õhtul köögis libises või midagi. Täna lubas, et hakkab kohevarsti surema. Kuna ta on seda lubanud juba vähemalt kaksteist aastat, ei suhtu me olukorrasse vajaliku dramaatilisusega… või mida sa siin suhtud, kui olukord on, nagu on, ja sellega tuleb tulla toime nii, nagu saab.

Palun sallinõu - mul ei ole praegu musta salli valikutes. Kas teile tundub mõistlikum kududa üks must traditsioonilise mustriga sall, näiteks must piibeleht vms, või üks must mittetraditsioonilise mustriga sall? Siiani olid mustad nahkhiirekiri ja roosid, mõlemad täitsa mittetraditsioonilised. Valgete hulgas on pigem traditsioonilised, välja arvatud murtudsüdamekiri, aga see oli kõige raskem kiri kõigist ja seda ma, tänan väga, ei hakka enam kuduma, eriti mitte mustana. Või mõni Liina muster, näiteks? Nõuga on kiirepoolne, sest sügaval sügisel musta salli kudumine on rist ja viletsus, tahaks valge ajaga valmis saada, seetõttu peaks neil päevil ära otsustama ja alustama.
__________
*paprika juulilõpuhind on 1.50 või vähem kilo eest. Ja me ei räägi siin rohelisest paprikast!

Tuesday, July 23, 2019

Kuidas käia metsas

Lühike õpetus.

Tegelikult ma ei tea, kas olen sellest juba kunagi kirjutanud ehk mitte, aga kui olen ja te üles leiate, eks siis tuletage mulle ka meelde. Ja leidke erinevused.

  • Mine sinna metsa, mida tunned. Võõra metsa puhul liigu ettevaatlikult, väldi suure kiiruga autost/kaaslastest/teest eemale kappamist.
  • Selga võid panna, mis meeldib, eks Sa ise tead, kas tahad olla puugikindel, parmukindel, rästikukindel ja/või nähtav või mitte. Aga laetud akuga mobiiltelefon võta ilmtingimata kaasa! Isegi tuttavas metsas on võimalik kolme puu vahel ära eksida, ma olen proovinud. Kaasasolevad väikelapsed peavad küll erksalt riides olema ja vastutusvõimelise lapsevanema juures püsima! 
  • Seenekogumisnõuks sobib vitstest punutud korv. Või kui Sul seda ei juhtu olema, siis laastukorv. Ämber on hädalahendus, värviämber selge õnnetus ja kilekotti korjamise tulemus on seenejahu… ise tead, aga arukas see viimane lahendus küll ei ole. Marjadega on jällegi selline asi, et väga puhtalt korjates võib küll mustikad otse sügavkülmakarpi panna. Korv on küll ilus, aga natuke ebapraktiline. 
  • Auto pargitakse sinna ja ainult sinna, kus kellegi muu autot näha ei ole. Metsas võõra kõrvale parkida on lausa sündsusetu! Pealegi on paremat sorti seene/marjametsas privaatseid parkimiskohti piisavalt.
  • Äraeksimise puhul hõigates sobib hüüda "Ae!" või "Uu!". Niisama lärmata ei sobi ja seda tuleb õpetada ka kaasasolevatele lastele. 
  • Kui tekib häiriv tunne, et keegi suur vaatab Sind... siis on targem auto juurde minna ja ära sõita, kuskil põõsas on põder või karu ja nende meeleolu on teatavasti ennustamatu.
  • Seenekorjamise-nuga käib lühikese teraga, aga eks Sa ise tead. Samuti ei tea mina, kas seeni tuleb lõigata (nagu õpetas minu vanaema) või kõige täiega maa seest välja tõsta, nagu õpetas üks metsandusteaduste doktori proua. Tee, nagu Sinu teada õige on.
  • Pilvikute ja puravike vastu võiks olla niipalju lugupidamist, et ussitanud seente kübarad paned maha ikka õigetpidi, eks ole. Selili seenekübar on kole.
  • Looooomulikult ei aeta metsas maha prügi. Ja kui tekib vajadus minna tihedamasse võpsikusse khm… üksi olema, siis selle oleku produkt koos kasutatud paberiga maetakse ilusti sambla alla. 
  • Tuld võib metsas teha küll, kui on talv või muidu märg.
  • Iga ilmaga võib metsas telkida.
  • Igasugust taimestikku võib enda tarbeks kaasa võtta, kui mingi looduskaitse-alane seadus teistmoodi ei ütle.
  • Seenekorjamise asjus mine metsa teisel päeval pärast vihma või millal iganes pikema vihmaperioodi ajal. Pikema kuivaperioodi jooksul pole erilist mõtet.
  • Mustikate, maasikate ja pohlade asjus mine metsa siis, kui nad valmis on. Näiteks praegu on meiekandi metsas üle mõistuse palju mustikaid. 
Minge ka metsa!

Sunday, July 21, 2019

Oli see vast nädal

Mingis vanas humoreskis tõstatati küsimus, kas lehm või auto. Otsustati, et auto on parem, sest autoga saab hommikust süüa Assamallas, lõunat Käreveres, aga õhtuks jõuda… ma ei tea, Sirtsu sohu? Mis iganes kohanimed need olid. Jah, esmaspäeval ärkasime Magdeburgis, sõime lõunat Berliini all, aga ööseks jõudsime Poznani kanti. Ja teisipäev koitis meile juba Leedus… lõunat sõime kodus.

Käisin kaks korda metsas. On kukeseeni, natuke pilvikuid ja hirmus palju mustikaid.

Korjasin ära meie mustsõstrad ja nendest, mis üle jäid (suure osa korjasin põõsa juures otse kõhtu /kohmetu/), tegin mingit siirupilaadset toodet, kahasse Vanaema viimaste vaarikatega.

Harvendasin võpsikut, mis meie äraolekuajal oli kasvuhoonesse tekkinud. Tomatitaimed vajavad tõepoolest pidevat tähelepanu.

Meie Opel Corsa vist solvus uue auto toomise peale. Nüüd ootab ta Linnas, millal (arvatavasti) generaatori  asjus parandusse saab.

Viimistlesin seltskonna kaltsuvaipu. Nüüd on Jõugu Juhi toas põrandal tema isiklikult väljavalitud vaip. Veel viimistlesin kaks haapsalu salli, mis enne kevadlaata ühe ootamatu, hirmsasisulise telefonikõne tõttu viimistlemata jäid, sest tol õhtul oli kibekiiresti vaja minna leinatööd tegema.

Ignoreerisime edukalt suurkontserti. Pole nagu meie pere teema.

Olime Hansalaadal. Korraldus oli sel aastal allapoole igasugust arvestust. Ei antud rinnasilte ega kaelakaarte. Ei olnud erinevate piirkondade koordinaatoreid. Korraldajat (üksainuke vist oligi!) ei saanud mitte millegi alusel ära tunda. Ei olnud turvateenistust ega turvateenistuse telefoninumbrit - aga mis siis, kui mõni kakerdis oleks tülitama tulnud? Kohtade jagamisel valitses anarhia, selle tulemusena oli Kaubahoovi park, kus meie olime, tegelikult ülejäänud laadast ära lõigatud - üks sinna viivatest olulisematest teeotstest oli lihtsalt telke täis! Kaebamise peale ei muutunud midagi. Kujutage ette.

Hämmastaval kombel oli meil siiski ostjaid. Mul ei ole enam pruune kitsaid vaipu, raskusi on heleroheliste ja meresinistega. Juurde kududa on vaja üks must sall ja üks klassikaline piibelehesall, aga murtudsüdamesalli ma enam kuduma ei hakka, see on liiga ebainimlik muster.

Uuel nädalal korjan punaseid sõstraid ja teen neist… midagi. Ja võib-olla käin metsas, aga võib-olla on metsas liiga palav. Jõugu Juht läheb laagrisse ja puutalumees ähvardas veel ühe halukoorma tuua. See tähendab muidugi, et poisid peavad vehkima puid kuuri vedada.

Wednesday, July 17, 2019

Puhkusest veidi täpsemalt, teine osa

Niisiis, esmaspäeva varavarahommikul tuli takso meid lennujaama viima. Ka selle päeva sisustasime peamiselt ootamisega. Kõigepealt ootasime taksot, mis tuli tegelikult täpselt, aga me olime muidugi igaks juhuks varakult üleval. Siis ootasime lennukit. Gatwickis lennuki peale minnes hakkasin mina ka aru saama, miks mõned inimesed kohe põrmugi ei salli seda turvakontrollidesse mineku ja ootesaalide osa. Tõesti ei ole meeldiv. Baseli-Freiburgi-Mulhouse'i lennujaamas saime küll ainult mõne hetke Prantsusmaa pinnal oodata, kuni buss tuli, aga Baselis ühest raudteejaamast teise sõitmiseks bussi tuli ikkagi oodata. No ja õiges raudteejaamas rongiootamine oli ka... oeh. Ja Kölnis teise rongi ootamine. Gummersbachis vähemalt tuli meile vastu imetore väike vanaproua Lore, kes ka ootas, pilk pingsalt suunatud teise rongiotsa poole.

Lore juures sai süüa ja tuppa (Lore, nagu paljud Gummersbachi elanikud, elab mäekülje peal, nii et ühelt poolt läheks nagu keldrisse, aga teiselt poolt on täitsa täiskõrguses ja suurte akendega korrus - sellises kambris me olimegi) ja magada. Kuni hommikul valgeks läks, sest me olime kõik kambakesi ära unustanud, et Saksamaal kasutatakse pimendavaid ruloosid, mille allalaskmise nupp tuleb kõigepealt üles leida. Mehed, muide, saavad valges väga hästi magada, mina ei saa. Käisin siis igaks juhuks poes, Lore juurest on toidupoodi ainult natuke maad. Tegelikult pakuti meile pidulikult hommikusööki ka, aga seda üsna hilja, sest tegus 81-aastane saksa proua on tihti hõivatud, ka sel hommikul oli tal mingi sündmus või kokkusaamine või mis.

Järgnevad kaks päeva sisustasime auto otsimisega. Saksamaalt auto ostmine käib umbes nii, et kõigepealt tuleb Internetis auto või autod välja valida. Selleks sobivad autoscout.de või mobile.de või ebay Kleinanzeigen. Siis tuleb leida viis, kuidas huvipakkuva auto juurde pääseda. Kui tugipunktiks on Gummersbach, on pääsemine üsna komplitseeritud, peaaegu ükskõik kuhu ühistranspordiga sõitmine võtab tunni kuni kolm. Meie saime esimesel päeval kasutada Lore autot ja teisel päeval laenutasime auto, lapsed jäid Lore juurde telekat vaatama ja niisama olema, sest laenuauto oli Opel Adam, kus tagumine iste on küll ainult ilu pärast, inimesi sinna ei mahu. Autovaatamise käigus tuleb taluda mitmesegast uudishimu ja nalju teemal "Kolm last? Kas teil telekat ei ole?", sest sakslased ei suuda mõista, kuidas kellelgi saaks olla rohkem kui kaks last. Olen sattunud blogisabasse, kus naised tõsimeeli arutasid, milliseid tohutuid probleeme (nagu: esimene laps ei tunne ennast enam ainsa ja tähtsaimana, peab õppima jagamist ja nooremaga arvestamist) teise lapse saamine endaga kaasa tooks… Õnneks on ka sealmaal veel normaalseid inimesi, näiteks Puddingklecks. Veel tuleb autovaatamise käigus tutvuda mitmete türklastega, sest autoäri on suurelt jaolt türklaste käes. Mis teha.

Meie auto asus Duisburgis. Jumal tänatud navigatsioonisüsteemide eest. Parkimisplatsil seisis üks selline, nagu me võrgus sorides olime välja otsinud, aga hinnasilt näitas lausa kolmandiku võrra rohkem, kui meie teadsime. Kaupmees, joviaalne türklane Mustafa, kelle eluloost me paberitäitmise käigus umbes poole teada saime, teatas, et ta olla netis hindu alla lasknud, tal on praegu liiga palju autosid sees ja tahaks vähemaks saada, reedel sõidab puhkusele. Nunuh. Auto oli puhas ja viisakas. Mustafa ahelsuitsetamisest ei olnud märkigi. Aga prantslane. Ja kõik asjad muidugi vales kohas. Minu esimene küsimus oli, kuidas raadio vait käib, sest laenu-Adam oli manuaalkäigukastiga ja mina teatavasti juhin ainult automaatkastiga autosid, pole tarvis puruvõõra autoga võõras kohas sõites veel kellegi võõra inimese vadinat kuulata. Vaikima sunnitud raadioga auto liikus edasi ja tagasi. Rool keeras, pidur pidurdas. Sobib. Siis viisid Mustafa ja Kolleeg meid kuhugi Duisburgi linna numbrimärke ostma, sealmaal tehakse kõigepealt number ja siis võetakse auto arvele. Numbritöökoda pidasid muidugi türklased. Läks natuke aega, õnneks mitte väga palju, sest arvelevõtmise punktid on tavaliselt väga hommikused asutused, isegi vedas, et see konkreetne Zulassungsstelle kella kaheni lahti oli… Mees ja töökoja-türklane (Mustafa oli juba läinud) läksid numbrimärkidega ümber nurga arvelevõtmise punkti, mina tutvusin niikaua auto kasutusjuhendiga. Veel mõningase ootamise järel tuli Mees tagasi, sõitis mõlemad autod arvelevõtmise punkti juurde ja sealt anti meile luba liigelda. Kuuajane kindlustus koos numbrimärkidega maksis umbes 220 eurot, võeh.

Auto vastas meie nõudmistele peaaegu sajaprotsendiliselt - seitse kohta, automaatkäigukast, väikesepoolne läbisõit, uuem kui Corsa, oma suuruse kohta ökonoomne, puhas. Mina tahtsin, et istmed ei oleks nahast - ei olegi, riidega on -, Mees tahtis kliimaseadet ja püsikiiruse hoidjat. Ainult et prantslane ja hirrrrrmsasti üledisainitud. Isegi autolõhnastamise-pulkadele on eraldi suhvel! Neid me muidugi ei kasuta, igasugused lõhnakuused ja nende peenemad analoogid on võeh.

Ja siis sõitis Mees laenu-Adamiga ees ja mina Grand Picassoga järel. Ei saa päriselt öelda, et oleks nagu väga suure Corsaga sõitmine, sest nagu ma ütlesin, kõik asjad on vales kohas. Käigukang, käsipidur, tulede lüliti… Aga kohale jõudsime, kuigi mina sain sõidu ajal vähemalt kaks närvivapustust, neist ühe ootamatu rajavahetuse pärast ja teise kiirteed vahetades, nimelt tuleb Kölni all Gummersbachi suunas keerates läbida ühe auto laiune õrs üle tühjuse, aga mina ju kardan kõrgust!

Neljapäeval pidime minema koos ühe tuttava daamiga Kölni maeiteamida tegema. Daam Viola oli väga veendunud, et tuleb sõita rongiga, sest see on kiire ja mugav, autoga Kölnis on paha ja kallis. Esimene rong jäi vist kolmveerand tundi hiljaks. Selleks ajaks olime keskmiselt näljased, aga Viola ei olnud nõus Bäckereisse minema, sõime aasiapärast kiirtoitu. Vabandage, see ei kõlvanud süüa. Hirmus õline ja maitsetu ja koht ise oli ka kole. Kuna me kirikutorni minna ei tahtnud (kõrgusekartus, mäletate?), siis lootsis Viola meid katedraali uksest ka mööda ja suunas šokolaadimuuseumi poole kõmpima. Rheini kaldapealsel oli ülearu palju inimesi. Šokolaadimuuseum on võib-olla huvitav, aga jällegi, kõrgusekartusega inimesed sinna ei pääse. Sisse saab kas treppidest tühjuse kohal või klaasliftiga. Viola tundis ennast ebamugavalt, sest tema tehtud ilus plaan ei paistnud meile sobivat, ja meie tundsime ennast ebamugavalt, sest Violal oli ebamugav. Ka järgmist rongi tuli oodata, aga Viola poolt valitud minigolfi mängimise koha leidsime siiski õigeaegselt üles ja see asus ka märgatavalt sümpaatsemas linnaosas kui katedraali ümbrus. Ma ei tuleks eluilmaski selle peale, et puhkusel olles kuhugi mingit sporti tegema minna, aga näe, on inimesi, kes arvavad, et see võiks kellelegi meeldida. Selgus, et Mees ja Legolas on minigolfis tähelepanuväärselt head, mina ja Jõugu Juht tähelepanuväärselt viletsad. Ega ma ei viitsinud pingutada ka, sest ma ei näe selles mängus mingit mõtet. Tagasirong… jäi kõigepealt pool tundi hiljaks. Siis istusime jupp aega paigal, et vastutulevat rongi läbi lasta ja siis… teatati üks peatus enne Gummersbachi jõudmist, et upsi, rong on katki, palun minge maha ja vaadake ise, kuidas edasi saate. No me siis vaatasime, bussiga. Oli see vast päev!

Reede möödus mõnevõrra rahulikumalt. Hommikul hästi vara käisime Gumbala veekeskuses ujumas, see asus sõna otseses mõttes ümber nurga. Lõunat sõime armsate Carmeni ja Walteri juures, kes meid magustoidu asjus ka jäätist sööma viisid, õhtusöögiks oli Lore kutsunud külla veel mõned koguduse inimesed, keda me tundsime. Lastel oli igavavõitu, aga mis sellest, nad peavad harjuma. Oh oleks ainult neil kiiret arukamaks muutumist ja vanahärra Klausil pikka elu, et nemadki taipaksid kuulata Klausi mälestusi sõjajärgsest Berliinist!

Laupäeva hommikul käisime natuke poodlemas, teemal "uued püksid Mehele". Kella kahe paiku tuli veel üks pere, kes tahtis meiega midagi ette võtta. Peab ütlema, et on üpris väsitav igaühele uuesti rääkida, kuidas meil läheb ja üldse. Sõitsime selle perega - ema, isa, (arvatavasti) igavesti lapsemeelne 20+ poeg ja 17-aastane tütar, kelle isik tekitas meie puberteetikutes mõnevõrra elevust - kõigepealt vaatama üht päris sümpaatse keskajateemalist turgu. Natuke Hansapäevade moodi, aga pisem ja palju stiilipuhtam. Legolas leidis mitu vibulaskmise võimalust, aga sportvibu ja pikkvibu on ikka natuke erinevad asjad. Siis sõitsime edasi Panarbora loodusparki, kus tekkis mõningane segadus teemal "Mina kardan ka kõrgust, aga see pole üldse õudne…" Jah, sõber Ingo võib kõrgust karta küll, aga tema kardab omal moel, mina jällegi omal moel ja Lillebror hoopis omal moel. Leppisime siis nii, et lapsevanemad  joovad all kohvi, kuni lapsed üleval vaateid vaatamas käivad. Lillebror jõudis poole vaatetornini, siis oli tema jaoks kõik, aga vähemalt puuladvarada ta julges kõndida. Pärast käisime veel lahke pere juures kodus õhtust söömas. Mees grillis, suuremad poisid vaatasid häguselt naeratades peretütart ja vennastusid perepojaga (Jõugu Juht: "Ta on üle kahekümne, aga temaga on lahe, nagu oleks ta ka neliteist või kolmteist!"), mina ja Lillebror olime niisama ilusad.

Pühapäeva hommikul käisime muidugi kirikus. Kirikus on alati tore. Muu osa pühapäevast nii tore ei olnud, kuna meil puudus selge ettekujutus, kus tagasiteel ööbida, ja Lillebror kurtis käänuliste teede peal iiveldust, seetõttu jäi välja päris palju piirkondi. Lõpuks magasime hädapärases öömajas nimega Hotel City Inn Magdeburgi külje all. See on päriselt vana F1 hotell, mis on natuke üle värvitud ja saanud uue, mitte-psühhedeelse voodipesu. Olles teel punktist A punkti B ja tahtes ainult natuke aega magada, kõlbab see küll. Eriti, kuna ta on puhas, absoluutselt puhas ööbimiskoht.

Esmaspäeva hommikusöögi sõime Magdeburgi külje all Burgi linnas Clausewitzi kohvikus. Tegelikult asub see suuremas kaubanduskeskuses sees, pildid FB lehel on veidi eksitavad. Saiakesed olid head ja kohv täitsa joodav. Päevaplaani teine punkt oli külastada suurt kaubanduskeskust Berliini ringil. Muidu on see päris hea keskus, aga raamatupood on väike. Vähemalt saime korralikku jäätist ja mõned tavalisemad ostud ka tehtud. Ja siis… kujutage ette, saime vähem kui 24 tunniga koju. Mees sõitis ilma puhkuseta Poola läbi - uutel kiirteedel sõitmine ei väsita ka pooltki nii palju kui varasem külade vahel loksumine.

Tegemata jäi palju. Jäi jalutamata nunnudes linnakestes, sest pühapäevane ja esmaspäevane ilm ei kõlvanud kasutamiseks. Jäi käimata vanas lossis või kindluses, sest me pidime ju minigolfi mängima ja puuladvarajal käima (ma küll tunnustan häid kavatsusi, aga enne oleks võinud meie käest küsida, mida me tegelikult teha tahame). Jäi külastamata mõni vana kloostriaed, sest neid lihtsalt ei jäänud tee peale. Tegelikult jäi saamata see õige Saksamaa-puhkuse tunne, aga eks me seda oleme juba saanud kah küllalt, varasematel kordadel. Küll me mõnel järgmisel korral sõidame sinna, kuhu ise tahame, ja teeme neid asju, mida meile teha meeldib. Ja seda järgmist korda me ei kombineeri pikkade matkadega suurlinnas! Pealegi läheb mõni järgmine reis Prantsusmaale, siis jääb Saksamaa kenasti tee peale.

Sellel puhkuseosal erilisi järelmõjusid ei olnud peale otsuse kohe kiiresti tubliks hakata. Ma olen juba käinud metsas kukeseeni korjamas (eile õhtul) ja aias vaarikal ja riputanud esimese masinatäie pesu. Nüüd oleks aeg kohvi keeta ja valmistada puder, mida vaarikatega süüa. Ehk saab siis ka mehed voodist välja ja tegutsema.

Tuesday, July 16, 2019

Puhkusest veidi täpsemalt. Ja järelmõjud. (I osa)

Kunagi õige ammu otsustasime, et Lillebrori kümnenda sünnipäeva puhul tuleks minna perekondlikult Londonisse. Harry Potteri stuudio ja mis veel, eks ole. Alice ütles lahkesti, et tulgu me nende juurde (ma ei saa hetkel linkida, aga te teate niigi, kes on Alice). Ma natuke kahtlesin, kas ikka passib… aga tagantjärele tundub, et passis küll.

Jaanuaris ostsime piletid mitte plaanikohaselt maikuuks - sest märtsis äraminek oli liiga riskantne, kesse meil maja kütab? -, vaid juuliks, sest nii oli kõige soodsam. Ja mitte Riia-London-Riia ega ka mitte Tallinn-London-Tallinn, vaid Tallinn-London-Basel. Mees nimelt otsustas, et umbes 14 eurot nina pealt lenni- ja rongipiletite (Baselist Gummersbachi ka) eest on liiga soodne, et seda ära kasutamata jätta ja pealegi on meil uut autot vaja. Saksamaalt neid saab.

Siis juhtus Vanaisaga ja Vanaema alustas anumist teemal "Ärge minge kuhugi, ma maksan teile need piletid kinni!" Vaadake, minu meelest ei peaks ei noorem ega vanem põlvkond ennast oluliselt piirama, kui asjad on korraldatud ja olukord piisavalt turvaline. Korraldasime. Vanaisa, muide, kõnnib nüüd raamiga tasase pinna peal täitsa ilusti, aga Vanaema seisukoht, et inimene, kelle tervisel on midagigi viga, peab olema haiglas või hooldekodus, ei ole kahjuks muutunud. Olime julmad, Organiseerisime igasuguseid lahendusi ja teisipäeval, teisel juulil läksime ikkagi.

Kodust autoga Linna, kaasas üks väike kott inimese kohta, sest odavlend ju ja kesse teab, kuidas nad seal Easyjetis suhtuvad… Linnas jätsime auto Vanaema-Vanaisa hoovi, püüdsime aru saada uuest bussisüsteemist ja saime bussijaama kohe palju aega enne, kui buss välja läks. Seda puhkust võibki tegelikult iseloomustada ootamine. Ootasime busse, ronge, inimesi… oeh. Bussis oli igaühel personaalne ekraan, millelt võis vaadata filme ja mängida malet ja ma ei tea, mida veel teha. Mina vaatasin igatahes Peeter Pikk-Kõrva, puhtast uudishimust, sest üks õpetaja oli sellele väga negatiivset reklaami teinud. Ei olnud kehv film, täitsa keskpärane jänesemadin. Iseasi, kas Beatrix Potter ise sellist lugu planeeris… no aga Inglismaa oli ju täitsa teemakohane. Lapsed vaatasid vist igaüks ise asja ja Mees ka, ma ei tea, mida. Tallinna lennujaamas käisime söömas ja hakkasime aga jälle ootama. Ootamise käigus jõudsin mõelda, et iiiuu, ma lähen nüüd mugavustsoonist välja… ja siis lasti meid lennukisse ja seal oli täitsa tuttav lennukilõhn. Mugavustsoon tuli tagasi.

Gatwickis ootasime jälle natuke, kuni Alice ja perekond meile lahkesti vastu tulid. Nad on päriselus veel toredamad kui blogis.

Siis sai õhtu ja sai hommik ja sai raudteejaam ja sai Museum of London. Meie lapsed on näppimisemuuseumidega ära hellitatud, ega nad väga ei viitsinud süveneda. Aga võib-olla ongi nii, et teismelised ei viitsi väga vaadata ja uurida, tahavad rohkem actionit? Lillebror on veel ainsana sellises õndsas eas, et temale vitriinide juures asju seletada on puhas rõõm. Avastasime hulgaliselt vikerkaarelippe. Oeh, et meil nende puhkustega ka ei vea, minevaasta Amsterdamis oli sama teema üleval. Siis oli meil rongilemineku-kiire ja supisöömisekiire, sest Greta koolis oli avatud pereõhtu koos arenguvestlusega (see toimetati kiiresti ja korralikult ära, kuni meie meetri kaugusel Greta vihikuid imetlesime). Väga tore kool tundus ja väga tore süsteem. Lapsed jooksid kooliaias ringi ja said tasapisi tuttavamaks.

Järgmisel päeval sõitsime kohe mitme rongiga ja käisime Harry Potteri stuudiotes. Kas see on hinda väärt? Jah, kui olla fänn ja hinnata väga põhjalikult tehtud asja. Kas me sinna kunagi veel läheme? Eeee…. ei. Nüüd läheks kuhugi mujale, Kreekasse või Prantsusmaale või nii, ja sama asja eest teist korda suurt raha maksta väga ei tahaks. Tee peal põikasime - sest meil oli aega - sisse Holland Parki, mis oli üks väga ilus ja sümpaatne park, sinna võiks kohe edaspidigi minna, kui veel Londonisse satuks. Või mõnesse taolisesse kohta.

Järgmisel päeval sõitsime taas rongiga (kas te märkate siin teatud mustrit?), käisime vaatamas, kas kuninganna on kodus - oli küll - ja Science Museumis. Pärast kaotasime lapsed loodusmuuseumis korraks ära, aga suured lapsed, telefonid taskus, kadumine sai mõne minutiga klaaritud. Hirmsa nälja käes edasi vankudes leidsime mingi nurgapealse võileivaputka ja sõime. Et viiskümmend meetrit edasi oli peamiselt söögikohtadega ääristatud tänav, seda me muidugi ei teadnud. Lillebror sai teada, et chilli tähendab muumaailma keeles kohe kindlasti teravat kastet, aga see ei takistanud teda veel paaril korral pettumast. Vist selle päeva õhtul oli meile vajalik rong cancelled ja saime väheke seigelda. Tegelikult elab Alice kahe raudteejaama vahel, ainult et teise juurde on kehvem minna.

Laupäeval külastasime Kew Gardenit. Sinna tuleks aastane pilet osta ja igal kuul käia, siis ehk näeks ära kogu selle värvi- ja vormirohkuse, mille Jumal on taimeriiki loonud. Paraku olime selleks ajaks juba iga päev 25 000-30 000 sammu käinud (ütles Jõugu Juhi telefon), füüsiline vorm ei olnud enam parim võimalikest.

Pühapäeval pidime alguses Alice'i perega minema kuskile mõisahoonesse, aga ilm oli kehva. Käisime natuke poes, toidupoes ja eesti ostlejate mekas Primarkis. Oli soodne küll. Ja esmaspäeva hommikul kell viis tuli meile takso - lennujaama viima.

Tegemata jäi oi kui palju asju. Tädi Helgi jäi üle vaatamata, sest tema tütar arvas, et Helgi ei tunne enam meid ära. :( Miramisega jäi kohtumata, sest tema kodupaik oli ikka hoopis teises suunas. Alice'i kodu lähedal asuv mõis jäi külastamata, sest selle perepileti hind oli iiiiiiiiiiik. Eks me oleme neid losse näinud ka. Me ei käinud tegelikult mitte üheski Londoni peamises turistikohas sees. Seda saavad lapsed tulevikus ise teha, kui nad peaksid tundma suurt vajadust vaaterattaga sõita (Legolas tahtis) või vahakujusid vaadata või näiteks Sohos midagi uurida. Õuest pildistasime küll, sest üks valvepuberteetik tahtis teha selfit Big Beni või mõne muu taolise asjaga, et oleks ikka tõestus ka. Ben oli küll paraku tellingutes. Me ei joonud teed ega söönud kala krõbekartulitega.

Saime lõputult sõita erinevate rongidega. Lillebror toitis tuvisid nii Buckinghami palee ees, Kew Gardenis kui Holland Parkis, valides alati väikese grupi linde. Kohtasime sõbralikke hanesid, parte ja Alice'i aias siilikest. Viimasel õhtul saime Jostenilt kõrgeima tunnustuse osaliseks - ta tuli meile sülle. Kas ma seda juba ütlesin, et Alice, Pete ja Greta on päriselus veel toredamad kui blogis?

Järelmõjud tähendab seda, et ma kaalun meie voodipesude lõhnastamist - meil kasvab aias ju natuke lavendlit! Kindlasti istutame aeda veel natuke lilli. Tahan hakata tubliks ja meie kodu ka ilusaks teha, sest Alice'i juures oli kohe nii kena, et... Ja ehk me kohtume kunagi taas. Kuna Inglismaa ei ole ainult London ja selle ümbrus, tahan kunagi edaspidi veel sinna sattuda. Šotimaa, muidugi, ja Cornwall, aga miks mitte ka Yorkshire? Aga siis me võtame rendiauto ja Londonisse ei trügi.

Puhkusepohmelus

Puhkus iseenesest on alati kena, aga vaat see tagasitulek on üks õudne asi. Isegi kui tee on hea ja väga hea nagu nüüd Poolas on, jääb Poola ikkagi tee peale ja seda vältida ei saa kuidagi.

Võib-olla kirjutan täpsemalt siis, kui meie põhiarvuti elu sisse võtab. Hetkel keeldub ta tööle minemast, aga Mees, kes tema hingeelu kõige paremini tunneb, magab ärateenitud iluund.

Kassidel oli meid nähes midagi öelda. Palju ja häälekalt (jah, neil käisid toitjad).

Maja lõhnab nagu vana maja, mis on kaks nädalat lukus olnud.

Aias on oeh... umbrohi põlvini.

Ja mina ei suuda otsustada, kas minna rohima, tegeleda vajaliku kästitööga või võtta kaasa kena prantslane Grand Picasso ja minna metsa kukeseeneluuresse (Mees naeris enne magamajäämist selle mõtte üle ja küsis, kuidas ma kavatsen selle autoga puude vahel ümber keerata - no aga Corsa on Linnas ja ega see keeramine ikka hullem ei ole kui sada kilomeetrit üksi mööda Autobahni ilma igasuguse sisseelamise-ajata - hiljem seletan).

Must Mimi keeldub sülest lahkumast.

Nädalavahetusel on Laat ja mustsõstrad on valmis. Tikreid sel aastal õnneks peaaegu ei ole.

Sunday, June 30, 2019

Juuli. Varahommik.

Või kuidas nimetadagi olukorda, kui oled kavatsenud magada vähemalt kella kümneni, aga kell 7.40 läheb uni ära? Ilma, et oleks välja puhatud või midagi.

Juulis juhtub väljamagamise-hommikuid loodetavasti ikka veel ja küllap mõnikord õnnestub ka kauem voodis püsida.

Veel juhtub juulis mitmeid kohtumisi uute ja vanade sõpradega.

Juhtub Laaaat.

Juhtub miski laager kellelegi lapsele.

Juhtub ujumist ja marjakorjamist.

Sel aastal juhtub kindlasti väga vähe moosikeetmist, minevaastaseid moose on veel küllalt alles.

Juhtub võib-olla mõnevõrra remonttöid, aga see on veel lahtine - alles paari päeva eest me ju lõpetasime Linnas, tahaks natuke hinge tõmmata.

Võib-olla juhtub uus auto.

Head juulit teile ka!