Wednesday, January 2, 2019

Iseseisvusest ja rahast ja üldse

Kirjutavad siin teised ümberringi, kas ja kuidas peaks pereelu olema ja kas ja kuidas peaks naised tööl käima.

Ma lühidalt arvaksin nii: täpselt nii, nagu perele tervikuna sobib ja kuidas omavahel kokku on lepitud. Nii ongi õige.

Pikemalt.

Esiteks, minu jaoks on alati olnud müstika, mis eriline väärtus peaks olema Omateenitud Rahal. Raha on raha, vahet ei ole, kas ma sain selle palga, kingituse, lotovõidu või lihtsalt tänavalt kaheeurose leidmise näol. Peaasi, et ausal teel saadud, mitte kellegi käest vägisi ära võetud. Nii et see kahandab minu jaoks raha pärast töölkäimise võlu tugevalt.

Teiseks, minu suhtefilosoofia on selline… piibellik. Ei ole vist eriline üllatus. :) Ma tsiteerin ka oma lapsevanematele seda kohta, kus mees jätab maha oma pere ja hoiab naise poole… sest olles loonud püsisuhte, on loodud ja arendamisel täiesti uus kooslus, mille huvid on kõrgemad kui indiviidi huvid (lugupidamisevääriline näide: üks mees tahtis väga kole hirmsasti minna rahuvalvemissioonile. Kuu enne missiooni tekkis suur armastus… viis varustuse tagasi ja vabandas, tema jaoks on suhe tähtsam. Suhte hetkeolukorda ma ei tea, puutume üliharva kokku, aga paari aasta eest olid nad igatahes veel ilusti koos ja kasvatasid ühiselt lapsi… too minematajäänud rahuvalvemissioon oli millalgi üheksakümnendatel), samuti tähtsamad kui ükskõik millise muu koosluse huvid. Ka lastega peres on vanemate suhe esmatähtis, kui vanemad on korras, siis on lapsed tavaliselt ka korras. Ärge nüüd siinkohal fantaseerige, et ma propageerin väikelaste üksijätmist, et vanemad saaksid restorani minna, saate aru küll, vastutus ja muude inimestega arvestamine kuulub elementaarselt asja juurde, aga nii pikemas perspektiivis on omavaheline suhe esmatähtis.

Ja kolmandaks, püsisuhe tuleb luua läbimõeldult ja mõlemapoolse eluaegse plaaniga. Siis on asja untsumineku tõenäosus palju väiksem kui ainult esmase armumise põhjal kokku elama asudes. Armumine on üldse üks õnnetu asi, üks muidu tore isa põhjendas mulle kunagi, miks ta lastel on kuuekuune vanusevahe: "Ma armusin lihtsalt nii hullusti ära…" Ma loodan, et kõik tuttavad lugupidamiseväärilised mehed närivad sellises olukorras kodus omaette nuttes patja või midagi taolist, kuni üle läheb, sest saate isegi aru, et muidu saab väga haiget keegi, kes ei ole midagi tõsiselt paha teinud.

Jahjahjahjah, ma tean, et eluaegne plaan ei pruugi õnnestuda, on igasuguseid tegureid, aga abielu vajab arendamist ja selle jaoks näiteks meie pastor küll arutleb kihluse-eelsetel päevadel noorte paaridega, kuidas need paarid on oma tulevase ühise elu üle mõelnud ja kas üldse on mõelnud. Iseenesest võiks selline asi olla kohustuslik, samuti võiks täiskasvanuks olemise juurde kuuluda kohustus asju läbi rääkida ja arutada, mulle tundub, et hästi paljud täiskasvanud elavad oma elu ilma igasuguse läbimõtlemiseta, lihtsalt niisama. Aga mitte sellest ma ei tahtnud…

Meil oli alguses PLN, et Mees teenib raha ja mina majandan kodus. Siis kujunes nii, et Mehest sai õpetaja. No ja te teate, kui palju õpetajad teenivad… või ei teeni, eks ole. Mina läksin täiskohaga tööle. Siis me saime lapsed. Ja siis… läksin ma Lillebrori kõrvalt esialgu poole, aasta pärast täiskohaga tööle tagasi, sest nii ju peab. See oli Unistaja sotsiaalselt ebaküpsena koolipaneku kõrval teine kõige halvem asi, mis ma oma lastele teinud olen. Siis tulid igasugused kriisid ja katastroofid ja neli aastat tagasi küsisin ma ennast poole koha peale. Tahtsin päris ära, aga Mees arvas, et igaks juhuks võiks ikka poole kohaga… ja õppealajuhataja arvas ka... ja siis ma nutsin natuke ja andsin järele. Kuna meil enam gümnaasiumi ei ole ja minu juures on alati käinud palju esimene-teine kooliaste pluss gümnaasium, on pool kohta selles mõttes paras ka, et ilma gümnaasiumita ongi mul tööd vähem. Võimalik, et mõni popim ja noortepärasem psihholoog sobika ka kolmanda kooliastmega premini, kes teab. Aga ka mitte sellest ma ei tahtnud…

Nojah. Siis kuivasid kollitused äketse kokku ja Mees teenis mõnel kuul kohe täitsa võimatult vähe. Vahetult enne riiklikku heldust kolmelapseliste vastu oli meil mõnel kuul ametlik sissetulek  - minu poole koha palk pluss lastetoetus - 621 eurot kuus, Mehe kollituste rahad laekusid paaril korral ka mõningase hilinemisega või siis, kui pikem kollitus läbi sai... Sel ajal maksime ka Mehevenna võlgu (ka sellest ma ei tahtnud, aga see oli igakuiselt 191 eurot, praeguseks on asi ühel pool). Nagu te märkate, oleme siiani elus ja muud hirmsat sellest ajast ei sündinud, kui et mõningased säästud on siiamaani taastamata. Küll saab.

Vajadusel olen mina Mehele raha üle kandnud, sest see, mida teenin mina, pole minu meelest mitte minu, vaid meie raha. Ja ma küsisin praegu Mehe käest, tema teenistus on ka meie raha, mitte tema isiklik. Meil on kummalgi enda pangaarve, aga me maksame sealt arveid vastavalt kokkulepetele ja suuremaid oste arutame läbi. Või luksusoste, noh näiteks… ma leian, et minule uus soe mantel oleks suurem ja luksusost korraga, mul on täiesti funktsionaalne talvemantel ja külmema kui miinus kümne puhuks kasukas, pluss üks ebapraktiline valge villane mantel, millest ma pole ammu proovinud, kas see selga läheb, aga nüüd on lapsed nii suured, et ma neid enam süles vedama ei pea... aga muidugi ei tahtnud ma ka sellest.

Minu ja Mehe eluga on muidugi nii, et meie kokkusaamine oli minu meelest küll vedamine… aga Jumala arm ka. Tookord, umbes täpselt 18 aastat tagasi ei olnud me veel kristlased, aga nende esimeste selgeksrääkimiste ja rääkidajulgemiste päevade ajal oskasin juba paluda Jumalalt, et me teeksime õigeid asju. Tundub, et tolles hetkes toimis. :)

Igatahes olen ma puhtalt iseenda kogemusele tuginedes täiesti veendunud, et paarisuhte rahade ja töölkäimise asjade korraldamine on selle paari enda asi, aga mitte ükski väikeste laste ema (või ka isa... kui perele niipidi passib) ei tohiks minna tööle sellepärast, et ühiskond seda temalt ootab, kui süda ütleb tegelikult, et vaja on olla kodus. See, kas väikeste laste vanemad käivad tööl või on kodus, ei ole tegelikult mitte kellegi asi. Kuni kodus on leib laual ja kõik muugi olemas (ma ei mäleta, kas ma olen kirjutanud kunagi sügisel Perekoolist loetud elementaarsest elustandardist, mille kohaselt peab igal lapsel olema üks-kaks tuba, pere peale minimaalselt kolm autot, vähemalt kaks korda aastas tuleb käia perega kusagil Aasias või Floridas rannapuhkusel ja nii edasi… kui ei ole, siis kunagi kirjutan, see ei ole meie standard, sest mulle ei meeldi Aasia) ja kedagi kõrvalist otseselt ei koormata. Muide, meie nendel kõige hõredamatel aegadel toimetulekutoetust ei taotlenud, kuigi sõbrad soovitasid - meil oli sügavkülm täis, säästukontol pisut raha, tuttav hambaarst veel töötas (Mees jällegi pakkus talle 24/7 arvutiabi, iga ilmaga) ja laste kiire kasvuperiood ei olnud õnneks veel alanud. Küll aga peaks igal inimesel olema mingisugune ametioskus ja Paber, mis selle olemasolu tõestab. Kui ühel päeval lähiaastatel peaks juhtuma nii, et igasugusest kasvatusest hoolimata löövad mõnel pojakesel ja kellelgi tütarlapsel teismelised hormoonid üle pea kokku ja... ups, triibud - sest on kuuldud lugusid olukordadest, kus noortel pole enam aega Püha Kondoomi peale mõelda ega midagi, alles pärast imestavad, et ise ka aru ei saa, kuidas "see" juhtus… -, siis ma leian, et on minu kui lapsevanema, ühtlasi värske vanavanema asi abistada, et mõlemad noored vanemad saaksid beebide arvust hoolimata oma koolid lõpetatud ja hariduse kätte. Ööklubisse mineku ajaks peab noor lapsevanem ise lapsehoidja hankima, teises linnas intensiivselt õppimise perioodiks võib lapse vanaema (ja vanaisa!) juurde sisse kolida, kui tarvis. Mitte et ma arvaksin, et mu pojad tulevikus oma abielusid lahutama peaksid, aga inimesel peab olema valik. Tahan, käin tööl, tahan kasvatan kodus lapsi, tahan, vahetan töökohta. Ilma Paberita on see viimane paljudel juhtudel kindlasti vaevaline ettevõtmine.

Ma nüüd maksan ära laste bussipiletid ja uue kuu söögirahad. Ausalt, ei tea, kas see läheb peretoetusest või omateenitud rahast, aga hetkel on seda vaja teha ja järelikult ma seda teen... sest minul on ARNOsse ja Linna bussipiletisüsteemi sisselogimine hetkel lihtsam kui Mehel. Tema jällegi maksab võib-olla neil päevil meie Londoni-piletid, sest seda kunsti oskab tema paremini.

No comments:

Post a Comment