Monday, January 7, 2019

Jätkulood

Minu kogemus on, et tihtipeale on õhtu hommikust trgem… või õhtu targem eelmisest õhtust.

Hiir.
Eile õhtul olin just magama jäämas, kui Mees küsisi, kas kassid said õue. Sid küll. "Hiir laamendab köögis!" Mida iganes hiir tegi, Mees laskis musta Mimi tuppa. Hiir oli selle ajaga sisenenud prügikotti, Mimi ei pääsenud prügikotti… Keset ööd saabus Mimi meie magamistuppa kinnipüütud hiirt ette näitama. Mees kupatas ta koos hiirega minema, hommikuks oli ukse taha jäetud hiir, jalad taeva poole püsti, üks esikäpp ahastavalt välja sirutatud… Millegipärast meenutas see mulle kõige rohkem seda maali, ainult et hiir oli, mitte revolutsionäär, ja muidugi ilma vannita.

Vanaisa.
Tema suguvõsa meestel on kombeks surra ilma erilise eelneva hoiatuseta. Nii et kui ta väg hädine on, siis on suremahakkamine tegelikult ebatõenäoline. Nii oligi. Täna oli ta poolest päevast riidesse pannud ja laste sinnajõudmise hetkeks oma toa ja köögi vahet jalutanud, ikka viis meetrit ühes ja viis teises suunas. Eks ma ütlesin ka telefonis, et ta peaks liikuma, muidu saab äketse uue insuldi, tal kipuvad veresooned umbe minema, kui veri liiga aeglaselt käib, liikumine tõstab natuke vererõhku ja üldse. Aga kussa liigud, kui liikumine on raske ja õues lumi ja libe, tuleb jalutada toas, niipalju kui ruumi on.

Kasvatusküsimused.
Asjassepuutuv laps oli kojujõudmise hetkeks oma tegudest aru saanud, oli veest vaiksem ja rohust madalam, tegi nohinal koolitööd ära ja asus olukorda parandama. Ilmselt saab parandatud, aga lisatöö on lisatöö. Ja lisa-aeg. Nüüd istub arvutis, aga tänasel päeval tal niimoodi üle poolteise-kahe tunni ekraaniaega ei tule. Ma arvan, et selliseid töiseid õhtaspoolikuid tuleb talle veel tekitada, siis ehk esineb lühiseid ajus ka harvemini. Ehk ongi hea, et mina oma suure ärrituse üksipäini ära pidasin. Vabandamine ja madala profiili hoidmine näitavad pealegi, et süda on lapsel õiges kohas, oma vigadest arusaamine pole täiskasvanutelgi kerge - veel üks õnnistus, mida järgmisel korral loendada, kui peaks mingi olukord tekkima. Ehk nüüd mõnda aega olukordi ei teki… Mitte et nende esinemises mingit korrapära saaks loota.

4 comments:

  1. Eks te võite ju üheskoos arutleda, lugege näiteks seda: https://novaator.err.ee/875517/ekraaniaeg-vahendab-noorte-voimekust-ulesandeid-lopetada-ja-uut-oppida

    Ma oma suurematele küll refereerisin ��

    ReplyDelete
  2. Jah, seda juttu olen ma neile rääkinud söögi alla ja söögi peale, aga laste kõige olulisem vastuargument on ikkagi, et Dudley (või keegi teine) tohib küll 5 tundi päevas mängida. Ei saa ju otse öelda ka, et ilmselgelt lapsevanem, kes oma lapsel lubab igapäevaselt 5 tundi päevas arvutis istuda, ei hooli lapsest eriti.
    Aga ma eile õhtul tänasin neid esmaspäevase kena käitumise eest ja väljendasin soovi, et edaspidi paluks ka sellised olla, ilma Kräunu, vahetpidamatu lollitamise ja ülemäärase ekraanipassimiseta. Lapsed olid mõnevõrra imestunud, kas nii ongi hea, ja eileõhtune koduelu kukkus ka kuidagi rahulikum välja. Iga päev aina uuesti, ühel päeval ehk hakkab toimima.

    ReplyDelete
  3. See "Aga teistel/XX-l on nii normaalsed vanemad, lubavad piiramatult arvutis olla" on ilmselt täiesti universaalne nurin, mis kõlab ka meie ja veel nii mõneski peres.

    ReplyDelete
  4. Jaa. Kõik teised tohivad alati teha mis iganes tobedusi, teistel on alati kõik ägedad asjad ja meil on kõigil kohustus olla nagu teised.

    ReplyDelete