Kole külm ja rutiinivaba

Kui lapse sünnipäev on lapsevanema sünnipäevast kaks päeva varem, siis igasuguste tähistamistega kujuneb paratamatult nii, et tähistatakse eelkõige last. Tundub mulle. Ega ma isiklikku vanemakssaamist väga kõrgelt ei hindagi.

Sel nädalal sai Jõugu Juht 14 ja mina kohe paar päeva hiljem natuke rohkem kui 14. Kniks. Jõugu Juht sai sünnipäeva puhul elu esimese popipäeva-külmapüha, sest keegi pidi kodus ahju kütma ja kraane keerama. Veel sai ta lubaduse, et tuleb Märt Saare uus raamat koos pühendusega. Esemelistest asjadest mikrofoni ja miski tiiviku arvuti jaoks, mõlemad monteeris ta ka õnnelikult külge… tiiviku kohe nii valesti, et arvuti langes koomasse. Paar tundi elustamist Mehe poolt ja ta töötab jälle… aga JJ õppis, et iga juhet ei tohi kohe esimesse ettejuhtuvasse pessa pista.

Mina sain sünnipäeva puhul Mehelt lubaduse, et märtsis tuleb meil teatriskäimise-deit. Sobib. Veel sain mitmeid kallistusi, natuke kommi ja ühe poliitikukätlemise ühelt õpilaselt, keda ma paraku üldse ei armasta. No aga ega see lapseke ei pea teadma, et tema ümber, suurel määral temast endast sõltumatuna toimuv tants teemal "hirmus palju kära ei millestki" on kõik täiskasvanud lõpmatuseni välja vihastanud?

Hoopis tähtsamatest sündmustest on toimunud suur seinavärvimine (villid peos!) ja põrandaklikkimine (Mees lõi endale haamriga sõrme pihta) ja Jõugu Juht on juba neli ööd oma toas maganud. Esialgu küll madratsiga, sest esineb puudujääke põrandaliistu ja voodijalaaluse vildi osas, samuti pole veel kardinaid ja poolt mööblit… aga vähemalt ei ole enam kuskil pahtlitolmu ja põrand on ilus. Homme pildistan selle peal kaltsuvaipu. Bordüür on ka seinas, selle kleepimine oli rist ja viletsus ja põhjustas ühel hetkel väga ebadaamiliku röögatuse… aga õnneks keegi ei kuulnud. Eks ta sellepärst nii raske töö oligi, et ma seda tööd üksi tegin.

Veel toimus sünnipäevapidu. Ma püüdsin küll sel aastal astuda kodus väljas peopidajate parteisse, aga JJ keeldus kindlalt minu poolt pakutud võimalusest minna sõpradega nädala sees pitsat sööma. Kodus peopidamine on täitsa okei, kui korraga ei ole käsil suurem mööbeldamine (meil oli!) ja remont (meil oli!) ja torustiku päästmine õudse külma (-26 käis ära) eest, millega kaasnes (minul) isevõetud kohustus öösiti kell kolm üles tõusta, et masinas pesu vahetada - pesumasin on eelviimane ühik veetoru peal, mis enne toidab kempsu ja vannitoavalamut ja dušši, kolmetunnise tsükliga hoiab veepumba erksa ja torud jäävabad. Nii et lisaks tapvale väsimusele on mul sel nädalal olnud ka hirmus palju väga puhast ja väga märga kaltsuvaibamaterjali, seljariietest meil nii palju masinatäisi järjest ei tule.

Aga pidu ise oli kena. Poole väiksem kui JJ lootis, aga ikkagi täitsa tore, arvas asjaosaline ise. Koos köögis istuvate lapsevanemate ja TT-ga 19 inimest. Suured poised tegutsesid omaette, erivajadustega poiste paar leidis omaette tegevust (on juhtunud, et kahel JJ sõbral on sarnase eripäraga väikevend, kes juhtumisi on omavahel parimad sõbrad), Lillebror ja Lillebrori Sõber kiibitsesid suurte poiste sabas ja TT ajas oma asja, peamiselt sõi, tatsus ringi ja täitis mähet.

Täna käisime Vanaema ja Vanaisa pool selle nädala sünnipäevi tähistamas. Pitsaga, maitses küll. Kas tuleval pühapäeval on põhjust sama laua taga Vanaisa sünnipäeva asjus istuda, veel ei tea, elu käib üks päev korraga, mõistus ja seisukohad on täitsa olemas, sööb ja jõuab õigel ajal kempsu, aga tasakaaluga on kehvad lood. Suvel ilmselt ehitame nende juures esimesele korrusele lisavannitoa, sahvri asemele, invaliidikohaselt istmega. Lapsed mõõtsid ruumi ära, mahub dušialus ja mahuvad torud, ventilatsiooni- ja kanalisatsioonivõimalus on täitsa olemas. Ei oleks see esimene köök, kust otse pesuruumi saab. Hetkel igaks juhuks seda asja tegema ei hakka, talviti on isal niigi tuju paha, mingi ehitamise peale (niiskus! appi!) võib ta uue insuldi saada. Paraku tuleb öelda, et ootame ära, kas kevadel enam vajadust on.

Otsustasin ära veebruarikuu hea harjumuse. Mitte koristamine. Hoopis eelarve, poenimekirja, toiduplaani ja igapäevase kuluaruande tegemine. Sellega on meil hetkel natuke kehvasti. Alustan seda homse põhjaliku külmkapi-inventuuri ja menüükoostamisega. Sööme kohe terve kuu eelkõige seda, mida on, ja ostame juurde ainult seda, mida me tegelikult ka ära sööme.

Nüüd ma lähen ja koon ülejäänud õhtu otsa Lillebrorile sokki, sest villaste sokkide kriis on meil kohe tõsiselt käes. Süüa ei tee, eilsest on näkse ja kooki ja minu arusaamist mööda on lapsed kurguni pitsat täis. Homme hakkan jälle tubliks ja kütan ja kütan ja kütan.