Hiljuti sattusin vestleme ühe meie koguduse mehega. Et ta tore inimene on, seda ma teadsin ennegi, ja et tal miski tervise-omapära on, seda ma teadsin kah… aga et me tegelikult eriti tuttavad ei ole, seda ma teadsin muidugi ka.
Tuli jutuks, et tema ei saa alati pühapäeval kirikusse, sest tööl tuleb olla. Vahetus algab eiteamiskell öösel. Mida sa teed, küsisin. "Ma olen kojamees," vastas tema. "Ma enne olin koos J.-ga (teine tore terviseomapäraga mees kogudusest) Lõunakeskuses, lükkasin kärusid, aga see mulle ei istunud, päev otsa sees, hakkasin lõpuks inimesi kartma, nüüd mulle nii meeldib! Saan õues värskes õhus olla ja muudkui töötan!" "Jaa," oskasin mina, kes ma igapäevaselt tööposti otsas tänan Jumalat, et mul on võimalus töötada soojas ja valges, koristaja poolt ärkasitud toas, järele kiita: "Näed kohe, kui tööd teed, et midagi saab jälle tehtud!" Sest lumerookimine (väikeses koguses) ja näiteks tapeedikleepimine meeldivad minulegi, iga liigutusega toimub nähtav muutus, see on väga rahuldustpakkuv.
Mis tervisehäda sel mehel on, pole ma küsinud ja pole minu asigi. Peaasi, et ta on aus ja hea inimene ja oma tööd tehes eluga rahul.
Üks teine kogudusevend on, nojah, Professor. Küllap saab temagi oma majaesise ise puhtaks lükatud, kui vaja, aga peamiselt teeb ta tööd ikkagi soojas ja valges ruumis, suhtleb inimestega ja kirjutab-kirjutab-kirjutab. Tema tee on selline.
Siis on veel üks mees, kelle elust ma palju ei tea, aga vaevalt et ta oma pikkade muusikusõrmedega müüri laduma läheks, liiga väärtuslikud on need sõrmed ja nagu ma aru olen saanud ja laste kohta hiljuti ajaleht kirjutas, keerleb nende peres kogu elu muusikategemise ümber, ainult noorim laps esialgu veel pilli ei mängi, ealised iseärasused. Kas sellele teele viis anne, kirg või isa visadus - isa, juba lehes mainitud laste vanaisa olevat kõigi oma kaheksa lapsega muusikakoolis käinud, ütles ta mulle ühes kohvilauavestluses -, mina ei tea, aga ilmselgelt on see tee hea.
Veel ühe mehe tee on viinud kaugele ja lähedale ja käänuliselt... ja tegelikult olen ma endiselt natuke kuri, et pedagoogiharidusega, parimas õpetaja-eas mees oma õpetamiseandi garaažis raiskab, aga vähemalt jätkub tema õpetamiseandi mõnikord pühapäevakoolile ja mõnikord jumalateenistuse juhatamiseks, ehk ühel päeval läheb ta taas ka klassi ette, konkreetse sõnaga meesõpetajaid on õuuuuudselt vaja… aga selline kahtpidine tee - argipäeval garaažis, pühapäeval kirikus - on ilmselt tema jaoks praegu kohane.
No ja siis on Mees. On plaaninud üht ja proovinud teist ja kõige rõõmsam on ta tegelikult täiskasvanuid õpetades, aga ega praegu igapäevaselt klassi ees seistes ja oma ületehnologiseeritud (kas see võiks olla sõna?) koolimajas õpetajaid sealse liigse tehnika alal toetades on ta ka päris õnnelik, ainult et magamata. See viimane viga paraneb ehk alles siis, kui lapsed iseseisvalt liikuma saavad, arvatavasti mitte enne nelja aastat ja ühte päeva (siis on JJ 18 ja tohib loodetavasti ise autot juhtida, hakkab varahommikuti vendi ja ennast ise kooli organiseerima). Küllap kehtib see Rooma kirja 12. peatüki kirjakoht: "Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda; olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis; olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas;
kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik."
Ju käib see Piiblisalm ka praktiliste elualade kohta. Olgu kojamees, siis toimigu ta kojamehena, kui see on temale kohane tee. Ja mis on kohane, see teeb ka meele rõõmsaks.
***
Ja võitlevatele võrdõiguslastele: mulle tulid praegu lihtsalt järjest erinevad mehed meelde, saaks tuua näiteks ka naisi, kellest mõni on valinud emduse, mõni karjääri ja mõni ühendab mõlemaid igati heal viisil. Aga minu tänane tee on teistsugune kui pikkade, sooliselt tasakaalustatud postituste kirjutamine. Olen nüüd piisavalt üles ärganud ja tarvis on päris asju teha.
Kas lugeja tohib ühe soovi esitada? Kuna praegu on siin moes " mida tegin 10 aastat tagasi", kas Sa ei tahaks teha postitust, milline oli väike Reet lapsena. Hästi huvitav oleks teda, kas sa oled selliseks kujunenud nn elu mõjul või olid juba lapsena asjalik ja konstruktiivne.
ReplyDeleteMa imetlen selliseid inimesi ja murran pead, kas mul on veel lootust :) või on meil ikkagi oma tee käia ja on nii nagu on ...
Ma tänan komplimendi eest, aga tunnistan siinkohal ausalt ja avalikult, et minagi pean fassaadiblogi ja oma sisemisi kõhklusi-kahtlusi ja nende üsna vastikuid avaldumisviise laiema avalikkusega ei jaga.
ReplyDeleteEraldi postitust olen kaalunud, aga kuna tegelikult pikemalt ei viitsi, kirjutan siin Sinu jaoks lühidalt.
40 aastat tagasi - kindlasti armas, ninakas, jonnakas ja oma vanuse kohta ülearu tark. Ka ülearu jumaldatud.
30 aastat tagasi - ehtne katastroof. Eakohatult jonnakas, pirts, ebameeldiv. Eakohaselt ülbe, täiesti võimetu aru saama, miks ma niisugusena inimestele ei meeldi.
20 aastat tagasi - tudengineiu kassi, auto ja korteriga. Mingid klõpsud olid juba ära käinud, aga veel mitte piisavalt, nii et iseloom oli ehk varasemast veidi kasutamiskõlblikum, aga kindlasti mitte piisavalt. Esimene depressioon oli läbitud, see oli tekitanud küünilise leppimise paratamatustega, aga hirmus mehelesaamise-soov polnud veel kuhugi kadunud (selle kadumine oli minu elus hädavajalik!).
10 aastat tagasi - vahepeal olin mehelesaamise-soovist vabanenud ja selle tulemusena Mehe jaoks kõlbulikuks osutunud. Olime mõlemad saanud kristlasteks. Mõned tol perioodil sõlmitud tutvused on siiamaani sõbrad, aitäh teile. Jaanuaris 2009 keerles meie elu peamiselt Musta Mimi taguotsa ümber, ta vist anti ema juurest varem ära kui oleks tohtinud, ja oli mitu kuud meie juures väga õnnetu väike kass, kes lisaks korduvatele kõhulahtisustele põdes kroonilist liivakastipõlgust. Liivakasti keeldub ta siiamaani kasutamast, käib ainult õues.
Ühesõnaga, ma arvan, et kõik hea, mis minus on, on puhas Jumala halastus, aga Jumala halastuse küsimiseni jõudmiseks pidi elu päris palju mõjutama.
Tänan :)
ReplyDeleteKUi uskuda, mida kirjutasid, siis ilmselt oli Sul ülihea lastetuba, et siis ikkagi inimeseks kasvasid :) :)
Loodan, et kord leian ka mina rahu ja stabiilsuse.
Mul oli eestiagesete põhimõtetega vanaema.
ReplyDeleteJa tegelikult Sa ei tunne mind päriselt, ma ausalt varjan paljusid puudusi.
Mul tekkis siin hoopis küsimus, miks Sina kui minu meelest äärmiselt arukas inimene arvad, et Sul midagi viga oleks, et lootust ei ole või… Mina olen Marta, Sina hinge poolest võib-olla Maarja tüüpi, mõlemaid on maailmale tarvis. (vaata Piiblist Luuka 10: 38-42)
Kuigi, jah, mulle meeldis lapsena süsteeme luua ja vanaema toast kokaraamatuid uurida, sest need olid nii põnevad. Ja ma olen eluaeg tahtnud olla kellegi naine ja ema. Karjäär pole iialgi kutsunud ja kuigi mu töö on okei, ei häiriks mind ootamatu töökaotuse puhul muu kui haavatud uhkus. Või umbes nii. Lasanje lõhnab, pean jooksma.