CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, February 27, 2019

Paar mõtet Marie Kondo teemadel

Juba paar nädalat tagasi leidsin kusagilt selle daami koristamispõhimõtete kohta infot ja mõtlesin, et täitsa hull.

Nüüd tuli jälle kuskil ette ja tundus, et ikka hull.

Ühesõnaga, visatagu ära kõik, mida pole aasta aega kasutatud, mis ei tee õnnelikuks ja üldse… ja kodu olgu lage, lage, lage kõigist asjadest, millest lage olla saab.

Einoh, palju vaba ruumi on muidugi tore. Aga see äraviskamine. Ja üldse.

Kindlasti sobib see põhimõte inimestele, kes ostlevad pööraselt ega mõtle poes põhjalikult järele, kas ja kui palju mul just täpselt seda eset vaja on? Kui on ülearu palju raha, tähendab, ja mitte eriti nõudlik maitse… ega ole aeda ega hoidistetegemist ega midagi. Kuskil suurlinnakorteris, näiteks, kus on vähe ruumi ja palju sotsiaalset suhtlemist, nii et muude hobide ja eluviiside jaoks aega ei jäägi.

Noh... meil seisab siin õunamahlapress. Mõnel aastal me tahame ja jaksame (st võtame selle/need päevad aega õunte jaoks) mahla teha, mõnel aastal ei taha ja/või ei jaksa. Või ei ole õunu. Oleks puhtakujuline juhmus mahlapress ära anda või hoidku selle eest, ära visata. Sama on igasuguste hooajaliste asjadega, mõnel aastal läheb vaja, mõnel mitte. Või kui lapsed väikesed olid ja ma mitu aastat kordagi oma kangastelgi ei kasutanud…

Või lasteriided. Ma oleks oluliselt vaesem kui praegu, kui ma oleksin pidanud Lillebrorile kõik asjad uuena selga ostma. Praegu on nii, et iga kampsuni- või muu kriisi puhul ma sukeldun kõigepealt kasti meie magamistoas voodi all. Seal on mõni ese kaks-kolm aastat seisnud ega ole halvemaks läinud ega midagi.

Või raamatud. Ei saa olla liiga palju raamatuid, küll aga saab olla liiga vähe riiuliruumi. Panipaigad on üldse ka meie kodus üks valus teema, nüüd hakkab vast paranema, mõni kapp on juurde tulnud.

Tegelikult on sama lugu lauamängude, Legode ja igasuguste toa- ja õuetaimedega. Neid ei saa olla liiga palju, aga saab olla liiga vähe ruumi nende jaoks.

Aga kui ma peaksin ära viskama midagi, mis mind õnnelikuks ei tee... Hmmm. Noh, esimese asjana viskaksin ära loomulikult igasugused harjad ja lapid ja koristamistarbed. On ju loogiline?

Ühesõnaga, nagu igasuguste muude populaarsete õpetuste puhul tuleb enne mõelda, kui rakendama hakata. Kas sedamoodi elamahakkamine teeks mind õnnelikuks? Või isegi tähtsam ja täpsem, kas see sobiks minu elustiiliga?

Tuesday, February 26, 2019

Teisipäevane tusameel ehk vebruariiti tuleb tarvitada, kuni veebruari jätkub.

Juba hommikune telefonikõne Vanaemaga tegi mind väga õnnetuks. Temal on viimastel nädalatel kombeks ükskõik millist kuskil kohatud vähegi sobivas vanuses tunduvat meest seostada mingite minu kunagiste koolikaaslaste või veel hullem, kavaleridega. Ta on selle üle ühtelugu väga elevil ja kui mina tema elevust ei jaga, vaid iga uue "avastuse" peale aina pahasemalt reageerin, siis solvunud. "Aga Reedakene, see mees, kes meile puid toob, PEAB olema sinu koolivend, tema nimi on ju Lauri* ja ta on selline pikk…" või "See mees ütles, et ta elab vaat tolles linnaosas /kus 25 aasta eest kõige odavam üür oli/, see PEAB ju olema too sinu kavaler aastast 1995..." Minu väide, et kõrgharidusega tippspetsialist, minu teada pereisa ei jää aastakümneteks elama tudengipõlve hädaabi-üürikasse, ei pädenud.

Siis järgnes üritus, kus kuulajaid ühendas peamiselt sügav piinlikkus- ja pettumustunne. Halastuse mõttes ma ei täpsusta, mis ja kuidas, aga… Omad olid igatahes kohviapusi ajal väga rahulolematud ja segaduses.

Mina ja veel keegi pääsesime vihma käest räästa alla, sest pidime osalema järgneval erisündmusel hoopis teises asutuses… aga esimesed 10 minutit pidime kuulama moraalijutlust ja kriitikat teemadel, mille kohta tagantjärele tahaks kangesti öelda, et kulla inimene, mis imeasja pärast te seda juttu MEILE räägite? See ei ole üldse meie asi ja mis tähtsust see siin ja praegu omab? Õnnetuseks olime mõlemad selles hetkes liiga pahvid, et midagi vastu öelda. Lõpptulemusena ei olnud ka sellel sündmusel mingit praktilist tulemust. Nii küündimatut tööpäeva pole mul ammu olnud.

Kodused patronused väheke abistasid, aga lõpuks võtsin ikkagi palderjani. Prantsuse vahetuslapsel olevat kassiallergia, aga rohud kaasas - mida see tegelikult tähendab? Meie kodu on kassidest igas suunas läbi imbunud! Lillebrori peokutsetele pole vastanud umbes nagu mitte keegi peale ühe lapse, kes kindlasti ei saa. Kurk ikka natuke valutab ja ma ei suuda isegi raamatulugemisele keskenduda.

Lõpuks diagnoosisin endal vebruariidihoo. Eks varsti saab veebruar läbi ka, ega märtsis enam vebruariiti põdeda ei sünni, eks ole.


Ja et mitte ainult vinguda…
Leidsin eile ühe absoluutselt suurepärase raamatu. Sally Andrew "Mõrvade ja armastuse retseptid". Nagu "Viis neljandikku apelsini", aga oluliselt kergem. Või "Nagu šokolaadi keeduvesi", aga palju ontlikum. Või mingi teos, mida ma ei suuda paika panna, aga mida lugedes tuleb ka silme ette köögis ringi tatsutades köögiviljapuhastamise vahele rahulikult juttu vestev tädi: "Tükelda viis paprikat… Jenny oli muidugi üle küla tüdruk, selles ei saanud kahelda, aga temal endal jätkus silmi ainult…" Ja nii edasi. Mis raamat see ometi on?

Ja kui palju me ikka Lõuna-Aafrika kirjanikke lugeda saame? Kui mõrvad ja/või humoorikad armulood ja/või söögitegemine ei meeldi, siis kogu see kohaliku elu ja looduse kohatine sissepikkimine on ikkagi väärtus omaette. Kuigi see, kuidas Tannie Maria vastab noormehele, kes soovib oma tütarlast välja kutsuda, on täiesti… puhas kuld. Ja ikkagi olen ma mingit sarnast väga mõnusat raamatut kunagi lugenud. Või ikkagi "Nagu šokolaadi keeduvesi", ainult et intiimstseene vahele jättes?

_________
*ma ausalt kahtlustan, et 40-50-aastaseid pikemat kasvu Laurisid on veel. Oleks siis Orlando või Helmut või midagi see nimi...

Sunday, February 24, 2019

See nädal, mil ma hümni ajal lausa kaks korda püsti tõusin

Me siin muidu väga patriootilised ei ole. Küla peale lehvis täna üks (1) sinimustvalge ja see ei olnud üldse mitte meie oma… isegi presidentidest tänases hommikusöögilauas ei rääkinud. Muidu me oleme seda ikka vahel teinud.

Aga jah, koolis viibisin töiste kohustuste tõttu aktusel ja seal oli loogiline koos ülejäänud saalitäie inimestega hümni ajal püsti seista. Miks mitte. No ja tollestsamast tänasest hommikulauast tõusin just sel hetkel, kui Mees arvutist koguduse jumalateenistuse ülekande tööle pani. Meil muidu hümni ei mängita, aga vabariigi aastapäeval ikka.

Kirikuajal kodus aga olime hoopis sellepärast, et mina võtsin ette koolivaheaja alguseks ja riigipüha puhul haigeks jääda. Kurguvalu ja palavikuga. Väääga ebameeldiv.

Ka Jõugu Juht oli kurguvalus ja väikeses palavikus, küllap ma temalt selle sain. Ühel päeval, mil tema kurguvalu juba üle oli ja ta jälle Linnas liikus, tegi ta mulle hoopiski patronust. Kes ei tea, "Harry Potteris" on vangivalvuriteks dementorid, kes imevad inimesel hinge seest välja, aga kui hinge jätavadki alles, siis tekitavad ikkagi tunde, et sa ei saa enam iialgi rõõmus olla. Dementore peletab patronus, mille esilekutsumiseks on vaja meenutada mingit eriti tugevat positiivset emotsiooni. Noh, mul oli korraks… dementor. Ootamatult ja põgusalt, aga tegelikult sedasorti, et isegi temast mõtlemine tekitab soovi nutta ja palderjanipurgi järele haarata. Mõni hetk hiljem oli mul pilguvahetus Jõugu Juhiga. See, kuidas ta minu poole naeratas, oligi patronus. Väga selge ja tugev. Ja kui mõelda, et mul on neid Mehega kokku neli… Ise ka ei usu, nii ilus on.

Unistaja pälvis kaks sünnipäevakutset ja osales mõlemal. Rabelemisega, nagu tema eas populaarne on. Juhtumisi oli ta ka ainus meie laps, kes kooli aktusele triiksärgiga läks (ehkki ma ei tea, mis oli särgiga triikimise ja selgapanemise vahel juhtunud, tegu oli pigem kortssärgiga) ja selle eest kooli aukirja sai. Või tegelikult sai ta aukirja hea õppimise ja õpilasvõistlustel osalemise eest. Nunuh.

Lillebrori puhul oli jälle nii, et tema oli algklasside aktusel ainus laps üldse, kellel ei olnud ei koolivesti ega ontlikku särki. Kogu aukirjade jagamise aja ma palvetasin, et keegi ometi Lillebrorile aukirja ei annaks, ta nii sorakas oma triibulise kampsikuga… Läks õnneks. Kooli aukirju muidu jagatakse kooliastme lõpus, nii et Lillebrori aastakäik sai neid muidu küll.

Mees kolis Jõugu Juhile voodi tuppa sisse. Nüüd ei pea meil laps enam põrandal magama. Mehel on PLN JJ-le ka mõned riiulid teha. No ma loodan küll.

Mina… ah jah, jäin haigeks. Ja imestasin, kuidas ükskõik mis muu asja puhul ei arva keegi midagi, aga kaaluteemal arvatakse kohe palju. Mõni soovitus läheb ka kohe kasutusse, aitäh. Näiteks olen ma mõningase mõtlemise tagajärjel aru saanud, et kurja juured on toorpeekon (see maitseb väga hästi nii, nagu ta pakist tuleb) ja süsivesikud. Salatiga on endiselt raskusi, sest see talvesalat on määäh, aga praegu on müügil apelsinid ja täitsa hooaeg on. Tähendab, asendan pooled küpsised apelsinidega või umbes nii ja asi on peaaegu korras. Jooma pean ka rohkem, aga hetkel elan haigeolemise asjus niiehknii peamiselt mustsõstravee peal, kodusest mahemoosist. Kui vajalik seelik mulle tuleval sügisel ja edaspidi jälle selga läheb, siis on eesmärk täidetud.

Koolivaheaeg on meil kah, aga selle nädala sisustame ilmselt Peo Asjus. Nimelt saame nädala pärast 10-aastase lapse ja see tuleb ju ära märkida… ja kahe nädala pärast ühe umbes 14-aastase prantsuse lapse, kellest me endiselt peale eesnime midagi ei tea. Ma hakkan juba veidi ärevaks muutuma.



Wednesday, February 20, 2019

Vaim on valmis, aga liha on laisk

Ehk Peki-Heinist.

Ma näen endiselt veel täitsa viisakas välja. "Päästerõngaid" ei ole, korralikult riides olles ei tundu midagi lotendavat ega midagi. Riideid esialgu veel jätkub. Aga. Oma lemmikseeliku sisse ei mahu ma endiselt. Või mahun, aga kole ebamugav on. Ja tundub, et olemasolevate riiete sees on ka kuidagi kitsam kui umbes aasta tagasi.

Ei sobi!

Teate, mu vanaema (Mahti, see kangur) kaalus 100 kilo ja oli umbes 150 cm pikk. Ta oli kerakujuline! No ja mu ema... Kes teda ühel päeval tõstma ja toetama hakkab, ma ei tea, meie peres nii tugeva seljaga inimest hetkel pole. Aga tõstmine ja toetamine kardetavasti tulevad. Ema kaalub küll vähem kui 100 kilo, aga ega see 80 tema 155 cm juures ka vähe ei ole. Mul on hirmuäratavad eeskujud.

Ainuke asi, et sporditegemine ka ei sobi. Olen võtnud ette, et märtsikuu harjumuseks (mida ma servast juba praegu harjutan) saab tund aega füüsilist tööd iga päev, kui ma kodus olen. Maakaevamised ja muud produktiivsed tegevused tulevad ju! Tühikargamine ei ole üldse minu teema. Õnneks on meil ka suur maja, toast tuppa toimetades saab mõnedsajad sammud üsna lihtsalt kätte.

Dieedipidamine peaaegu sobiks, kui salatimaterjal oleks naaatukenegi odavam. Kujutage ette, teeksin iga päev endale pesukausitäie salatit, kõht oleks täis, meel hea, aga kaloreid ei kuskil. Ainult et meil on vaja tuulekaste ja kabedamat autot ja maeimäletamidaveel, toidurahade pealt tuleb kokku hoida*. Talvel on odava hinnaga peamiselt õunad, mida ma ei söö, ja juurikad, mis ka üldse ei ahvatle ei salatina ega mingis muus vormis. Ja põrsatass, millest küpsisesöömise asemel vett juua, läks ka katki. :( Muidu oli see põrsas hea meeldetuletus, milleks vett juua.

Jooma peaks üldse rohkem, aga niisama veelarpimine ei ahvatle, mustsõstramoosivesi on ka... igav, aga joomiskõlbulik tee on vist müügilt ära korjatud. Rooibos apelsiniga, ilma igasuguste lisadeta, eriti ilma kaneelita (kaneel käib koogi sisse) - kas keegi on seda veel kuskil näinud? Prisma varem müüs, aga neil päevil ma pole seda enam leidnud.

Ühesõnaga, pole põrsatassi vajagi, et aru saada, kuidas mul on kärss kärnas ja maa külmunud. No aga praegu ma olen kaks numbrit suurem kui nii umbes neli aastat tagasi, samamoodi jätkates nelja aasta pärast veel kaks numbrit suurem… aga võib-olla neli numbrit suurem, sest kaal kipub kasvama eksponentsiaalselt (on vist õige sõna?)… siis hakkab ämmalt päritud naaritsakasukas ka parajaks muutuma ja ma võin selles väärikalt ringi purjetada, väga soliidne, aga mida see tegelikult tervisele teeb? Ja kes mind keerama hakkab, kui ma ükskord kõrgesse ikka jõuan ja abi vajan? No ja see lemmikseeliku küsimus.

Mis te arvate, kui ostaks uue põrsatassi või mingi muu põrsa, motiveerimise mõttes? Ja riputaks lemmikseeliku nähtavale kohale? Sest iseenesest ei ole ju eesmärk kaalulangetus, vaid kaalutõusu peatamine ja veel viisakapoolse, tervisliku kaalu säilitamine.

Ja kas keegi on suutnud kodus aknalaua peal salatit kasvatada? Ma täitsa prooviks, kui oleks lootust, et ta kasvab ka, õuesalatini on veel mitu kuud aega. Palju lisavalgust ja miski väetise moodi asi potipõhja?
_________
*tähendab, tuleb toiduvalmistamisel lähtuda sellest, mis on olemas või soodsa hinnaga saadaval, näiteks kõrvits, porgandid, õunad… Ärge muretsege, sööme mitmekesiselt ja maitsvalt, aga salatihind ja -kvaliteet praegusel aastaajal on õuudsed.

Tuesday, February 19, 2019

Teadus ja seadus ja headus

Kas te olete märganud, et eesti keeles on nende kolme sõna erinevus ainult esitähes? Nagu see lastefondi või misasja reklaam "_nnetus" - vaata ise, kas paned algusesse a või õ...

Aga sisu peale mõeldes…

Seadus käib kõigile. Ühtemoodi, kirvega. Olgu liiklus või pärimisõigus või ma ei tea, maksuamet. Õnnetuseks tähendab "kõigile ühtemoodi" erandjuhtudele halba, sest erandid ei ole ette nähtud. Isegi kümme käsku, mis peaks olema täiuslik seadus, ei näe ette olukorda, kus inimene peab tapma nõrgema päästmiseks - või vähemasti ei ole seal kohe juures lisapunkte, mis nõrgema päästmise vajaduse kohta käiksid. Ja meie igapäevaelu on seadustega aetud umbes sama keeruliseks nagu juutide käsuõpetus, tundub mulle.

Teadus käib umbes nagu kah kõigile, aga väidetavalt on selle vabanduseks statistika ja uurimused. Ma usun teaduspõhisusse kindlasti, kui tegu on füüsika ja keemiaga, ühesõnaga, elutu maailmaga. Või kuidas seda peaks nimetatama. Aga elusorganismidega… Eriti meditsiini ja sotsiaalteaduste puhul tuleks lähtuda eelkõige…

...headusest. Headuse all mõtlen siin ja praegu iga üksikjuhtumiga tegelemist üksikjuhtumit tundma õppides ja sellel juhtumile antud olukorrast lähtuvalt parima lahenduse otsimist. Eelkõige meditsiinis, hariduses ja sotsiaalvaldkonnas. Sest inimeste ihud ja mõtted ei ole standardsed.

Täpsemalt. Praegu kirjutab leht ühest meditsiiniharidusega mehest, kes olevat pühendunud kristlane ja sama pühendunud ravimivastane ja väitvat, et arstidele on aastaid valetatud. Noh, ma olen ka kristlane, aga ebamäärase kurguvaluga kontrolltööd kirjutama läinud lapsele andsin ikkagi mingid (varem äraproovitud) lutsukad kaasa ja kuumakotiga pimesoolepõletikku ravida ei püüaks. Või midagi sellist. Küll aga on arstidele ja kõigile meditsiinitöötajatele valetamine (ja ainult sellepärast ma toda meest üldse mainisin), kui neid pannakse uskuma, et kõigi inimeste kehad toimivad standardselt ja patsient ei tea ise üldse mitte midagi. Olen üsna mitmeid sellise suhtumisega arste kohanud ja kahtlustan, et see ei ole neil kõigil kuskilt tühjast kohast tulnud kiiks, vaid ongi… õpetus. Ühel juhul sain ma standardse ravimise tagajärjel üsna ebameeldiva allergilise reaktsiooni - noh, nüüd ma vähemalt tean, et diklofenakki paluks mitte pakkuda, paha hakkab -, teisel juhul, kui muidu sümpaatne arst keeldus minu varasemat kogemust uskumast, lõpptulemusena südamelihase põletiku, sest antibiootikumid ei saa ega tohi olla esimene valik, keha tuleb ikka ise ka mõne asjaga toime… Nii oli arstile õpetatud. Ja taolisi, standardipõhise valesoovituse või -ravi juhtumeid on tutvusringkonnas teisigi olnud, õnneks mitte ühtegi fataalset, niipalju kui mina tean. Hakka või hiina meditsiini uskuma, nemad seal vist ravivad individuaalsemalt kui meil siin.

Või mnjah, mul on tööl praegu üks juukseid katkuma panev olukord*, millele koolivälised nõustajad pakuvad standardset, seadus- ja teaduspõhist lahendust. Kuigi on näha, et pakutud lahendus ei anna tulemusi, puudub seaduse ja teaduse järgi võimalus mingeid muid meetmeid rakendada. Pole (enam) ette nähtud. Kui ma alles töötama hakkasin, siis võimaldas seadus, ja teadus näitas, et toimib, aga näe, praeguseks on uus teadus… mille järgi ei ole selle konkreetse lapse ja pere olukorda olemas. Kuni aga piisavalt palju probleeme tekib - sest ega see pere päris unikaalne ka ei ole -, et seadust tagasi muuta, jõuab see konkreetne laps palju vanemaks saada ja endale päris palju paha teha. Aga paela jalga panna ei saa, seadus ei luba. Ühe teise pere puhul paar aastat tagasi, hoopis teistsuguse olukorraga võitlesime terve õppeaasta, et lapsele saaks abi. Lõpuks läksid üks meie maja töötaja ja üks otsustaja enam-vähem rinnutsi kokku, sest seadus… Meie maja töötaja võitis, kuna keeldus enne lahenduse saamist lahkumast. Laps sai lõpuks abi, aga mis hinnaga…?

Või see hiljuti sotsiaalmeediast ja maeiteakust veel läbi lipsatanud murekiri, kus täisealist erivajadusega tütart hooldavalt emalt nõutakse täpset aruannet tütre toetuste kasutamise kohta. Miks ei tohi ühe perena elavaid inimesi vaadata kui üht leibkonda, kus pesu käib samas masinas ja leib samas kapis ja leiva ostmiseks kulutatav raha samast rahakotist? Või nojah, meile lähemalt, miks ei tohi abieluinimesed enam ühiselt tulusid deklareerida? Või miks sai kümmekond aastat tagasi üks armas pangateller (ta oli hiljem mõnda aega meie kooli lapsevanem, tõesti armas inimene) peaaegu närvivapustuse, kui ma ütlesin, et meie peres tegeleb pensionifondide jms kraamiga meespool, sest meil on tööjaotus? "Aga... aga…" kokutas armas pangateller, "teie abikaasa ei tohi ju teie rahadest mitte midagi teada!" Ilmselt seadus, aga mitte mingit headust ehk usku, et täiskasvanud inimesed teevad ise kokkuleppeid, mis neile sobivad.

Ainult et... mina võin siin omaette targutada, palju tahan, aga head lahendust ei tea. Teadus ei saa võtta arvesse kõiki võimalikke erisusi. Seadus saab seda veelgi vähem, aga headus… et headus toimiks, peab ta mõnel juhul olema ebateaduslik ja ebaseaduslik, tundub mulle. Ja nii me pusime põlve otsas, võttes vastu otsuseid, mille peale Keegi Täpne Inimene silmi pööritaks, aga loodame, et Täpne Inimene ei saa teada… või õnnestub Täpseid Inimesi ümber veenda, nagu selle õnnetu lapse asjus Hääletegemisega paari aasta eest oli. Tähendab, koolis me õpetame konkreetset last, mitte seaduse järgi ette nähtud standardõpilast. Sotsiaalsetes asjades toetame inimest, mitte standardkodanikku (õnneks on koolis see sotsiaaltöine pool ka vabam kui lastekaitses või "sotsis", kus rahad liiguvad). Ja arsti juurde minnes... nojah, ideaalis võiks arsti juurde jõuda enne viimast meeleäraheidet, kus veel on võimalik arstiga ühiselt arutledes jõuda õige raviskeemini. Või vähemalt usaldusväärse arsti leidnult temast kümne küünega kinni hoida.

Enam ei targuta, lähen riputan pesu. Viie inimesega tuumperekonnas on ikkagi veel võimalik läheneda individuaalselt, seaduse ja teaduse pärast eriti muretsemata. Ma loodan.

____________
*palun mitte valesti aru saada, on kuulda olnud, et taolisi asju juhtub enam-vähem igal aastal igas Linna tavakoolis, meie pole ainus. Mehe koolis, ilusasti remonditud majast hoolimata. Meie kõrvalmajas. Selles koolis, mis praegu remondis on. Iga olukord on erinev, aga igaühe puhul tuleb leida lahendus, et saaks abi see laps ja tuge kõik asjaosalised. Kui see võimalikuks osutub.

Sunday, February 17, 2019

Blogimeem

Ma mõtlesin, et ma ei viitsi… ja siis sai kell esmaspäeva hommikul kolevara ja Internet läbi loetud. Ja ilm ei ole siiski nii külm, et peaks paaniliselt kõigi küttekollete vahet jooksma. Ja ma ei käivitu enne kella kaheksat, kui selleks mingit head põhjust ei ole, täna teadaolevalt ei ole. Mehed on Linna teel ja kassid kuskil keras. Nii et võib küll. Mitte, et siit midagi väga põnevat tuleks.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid? 

Mingi muu nimega. Võimalik, et lühemaga.

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole? 

Ma ei teeni blogiga raha. Whiskas muidu sobiks, või hmmm... Neste tanklad. :P Või Rahva Raamat või hädapärast lihtsalt miski kirjastus. Aga mul on nii imelik lugemismaitse, et ma tegelikult ei kõlba raamatuid arvustama.

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas? 

Liina. Ritsik. Kas välismaiseid ka tohib? Brandy ehk The Prudent Homemaker. Proua Frische Brise

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled? 

Võimalik, et mõni Rohelohe kassipostitus. Mitte kassiblogija, aga kassinimega Alli Kass kirjutab peaaegu alati väga humoorikalt. Asooh, ja siis on keegi Epp, kellel on Ploom, Pangaasius ja Põseke, aga ma ei tea, kas temale linkida tohib, Põsekese tsitaadid on imetoredad ja väga lustlikud.
Edit: Selgus,et tohtis linkida.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva? 

Ei jälgi kujundusi üldse.

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks? 

Hm, see võiks olla keegi, kes elab kusagil soojemal maal. Mõni sakslane? Või Rohelohe, sest nii ma saaksin päev otsa Franzuga koos olla.

Millise blogija mees tundub sulle kõige seksikam? 

Huvitav, kas keegi on tulnud mõttele, et tegelikult on olemas ka meessoost blogijaid? Mind hirmsasti huvitaks, mida nemad sellele küsimusele vastavad. Kuna Mees näeb ühe õige nurga alt välja nagu noorem versioon John Travoltast ja teise nurga alt nagu Josh Holloway... vägagi nagu Josh Holloway... siis mind ausalt öeldes teised mehed ei huvita.

Kas oled mõni blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda? 

Ritsikuga. :) Mõned päriselu sõbrad blogivad ka natuke. Karinaga. Printsessiga, enne kui temast Printsess sai, aga hoopis muudel asjaoludel. :P Mu lapsed mängisid ja vestlesid ükskord Pärnus Mormelari lastega, aga see ilmselt ei loe. Alice'iga loodetavasti kohtun sel aastal. Õigus, Rohelohega oleme Sipsiku-eelsel ajal kohtunud, äriasjus. Lena,  Christina ja Birgit on kõik meil sohvasurfanud. 

Toredaid inimesi tundub blogi-ilmas olevat veelgi, aga ma kokkutulekutel käia ei tahaks. Mulle meeldiks ühekaupa kohtuda. 
Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale? 
Vahel. Ilmselt mitte piisavalt.

Mida arvab sinu pere blogimisest? 

Mehel on ükskõik. Pojakeste osas püüan muutuda aina diskreetsemaks. Mu vanemad ei tea, et blogid olemas on.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks? 

Ma arvan küll, kodurahu on tähtsam kui hobid. Aga ma loen üsna sageli oma sissekandeid Mehele ette ja küsin, kas nii võib.

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks? 

Väga ei kadesta, aga näiteks Dresdeni Koduperenaine on teinud ära selle, mida mina kunagi tahtsin teha - ta elabki päriselt Saksamaal. No ja Liina pitsiline elu tundub hirrrrmus ahvatlev. Ja näiteks Soulemama seal kusagil Ameerikas, saate aru, tal on lambad. 

Mida sa neist küsimustest arvad? 
See küsimus on muidugi minu enda lisandus. 

Ajatäide, ei muud. Kui aga keegi mõne huvitava lingi juurde sai, siis läks asja ette. 

Teate, ma ei mäleta, mis sel nädalal juhtus.

Ausalt. Nagu midagi väga erilist ei olnudki. Või oli... või ma ei tea.

Käärisin kaks kangast ja minu suureks rahuloluks sai üks neist laupäeval ka üles aetud. Kui nüüd mõnel päeval taas ilus valge ja soe ilm on, siis saan ta niide ja sukka ka ära panna ja siis… tuleb oodata järgmist valget ja sooja ilma, et kududa.

Ahsoo, jah, valge ja soe ilm oli. Raporteerin: esimesed lumikellukeseninad on veranda nurga juures põõsa vahel umbes paari sentimeetri ulatuses väljas. Ma arvan, et neid on ainult sellepärast näha, et sealt on lumi ära sulanud. Peale mõningate õnnelike puutüve- ja põõsaümbruste ja Lillebrori peenarde on meil endiselt ülearu palju lund. Vähemalt katuselt on enam-vähem kõik ilusti (MAUHTI) alla tulnud. Lillebrori peenras on ka mõned ülearu entusiastlikud nartsissininad. Vaatasime tänaöist ilmateadet (KÜLM) ja kühveldasime neile lund peale, äkki see tekitab tunde, et sadas loomulikul viisil ja samal ajal moodustas külmakaitseteki…?

Teisipäeval purunes lõplikult minu täiuslike saabaste teinegi lukk - parema jala saapa lukk oli ülemisest otsast juba mitu aastat katki, aga laskis kanda, vasakul jalal läks katki päris alt. 10 eurot hiljem olin ma sõbrapoest saanud asendus-hädaabisaapad, mis istuvad hästi, on soojad ja sealjuures ei näegi täiesti jubedad välja. Paar päeva ja veel 35 eurot hiljem olid ka täiuslikud saapad parandatud, kuna paigaldati senisest laiem lukk, istuvad nad nüüd veel täiuslikumalt jalas. Mu sääred, khm, on nimelt saabaste ostmisest saadik (2008? 2009?) mõnevõrra jämedamaks läinud. Eriti hea meel on mul selle paranduse üle, sest kiire pilk kingapoodidesse näitas, et normaalse välimuse, paraja kontsakõrguse, korraliku kvaliteedi ja sooja voodriga, kõrge säärega saapaid tänapäeval peaaegu ei tehta. No aga kuhu ma nende poolsaabastega läheksin, ma ju ei kanna pükse…?

Koolis oli inglise keele nädal. See kajastus lustlikes piltides klassiustel. Minu kabineti uksel oli prillidega psühholoog nõustamas koma, mis tunneb ennast vales kohas olevat. Ma arrrrmastan komasid ja lähen üsnagi endast välja, kui keegi neid valesse kohta paneb või lausa panemata jätab.

Lapsed... ei teinud palju midagi erilist. Üks neist on ealiste iseärasuste tõttu jänes-tampararamm-lõbusmees, kellel esineb ühtelugu lühiseid "õige" ja "vale" vahel, aga siiamaani õnneks mitte midagi vära traagilist. Teine sai kaheks päevaks arvutikeelu, sest väljus endast mängus ebaõnnestumise tõttu nii, et... Ja kolmas… kolmas esindas klassi miskis viktoriinis või mis see oligi. Laste asjus käisin mina põhjalikult poes ja jätsin sinna päris suure summa, sest kasvavad. Lillebrori jaoks šoppasin siiski meie voodi all kastis, kui lapsel on kaks peaaegu ühesuurust vanemat venda, siis neid rõivaid koguneb ikka küll.

Mees oli reede õhtul hirmsas peavalus. Kahjuks sai sellest teada Vanaema, kes seepeale laupäeval nutuselt helistas. Et kuidas tal on ja kas ikka läheb üle ja... Aga ma ju MURETSEN teie pärast, kes see muu ikka teie pärast muretseb? Hm, justnagu muretsemine oleks mingi vajalik tegevus, mida peaks ka keegi tegema?

Meid külastas üks ilus hallitriibuline kass. Vaieldamatult kõuts. Väga kõuts. Siis tuli Findus ja neil oli teineteisele üht-teist öelda.

Hm, tundub, et midagi ikka juhtus?

Thursday, February 14, 2019

Jää sõbraks alati...

Et siis sõbrapäev. Tööasjus saabus kohe esimese tunni jooksul üks noormees (rõhutan igaks juhuks, et mitte minu isiklik laps), kes oli otsustanud südamedaamile kingituse teha ja arvas kaasasoleva klassivenna kuuldes siiralt ja südamest, et iseenesest võiks sellele tütarlapsele kingitusi teha ja temaga koos aega veeta terve elu. Mnjah, ilmselt on armumine eakohaselt intensiivne ja samal ajal väga tuuline ja nii süütu, kui üleüldse veel saab. Tegu on väga noore kavaleriga. Ikka juhtub. Ja kesse teab, mis sellest asjast viie-kuue aasta pärast saab?

Siis olid õpetajate kohvikus lae all õhupallisüdamed ja jagati suurepäraseid pulgakooke ja oldi üldse sõbralikud.

Siis toimus maja peal miski amorpost ja midagi ilmselt veel. Üks laps tuli koolist pabersüdamega, mille peale olid klassikaaslased pidanud tema kohta midagi head ütlema. Ainult head. Ega muudmoodi ju ei tohikski?

Ja siis me tulime koju, olles eelnevalt poest ühe tordi ja natuke šokolaadi ostnud. Ja siis ma istusin siia meili lugema… ja tuli tõeline sõber. Imbus teiselt poolt monitori vaikselt kohale, tasa-tasa oma sametkäppadel… üleni prügisena. Keskpõrandal meil kindlasti nii must ei ole, Mimi oli käinud püherdamas kuskil raskesti ligipääsetavas kohas kapi all või maeiteakus. Tema arusaamine sõprusest on selline ja ma arvan, et see on ilmselt üks kõige lihtsamaid sõpruse vorme. Ole sõber sellega, kes sinu eest hoolitseb ja kui ta sulle vahel juhtub kogemata peale astuma, siis anna mõningase sabavonksutamise järel ikkagi andeks. Ja too talle surnud hiiri, porikäpakesi ja kasuka sees kõikvõimalikku sodi. Küll tema ka kõik andeks annab.

Sest päris tõsiselt, kuidas saaks mitte olla sõber sellise suurepärase isiksusega?


Pilt on mõned aastad vana, aga Mimi ei ole oluliselt muutunud.

Tegelikult ma armastan oma inimsõpru ka. Olen tänulik iga päriselusõbra ja iga blogisõbra eest kõigil päevadel, mis aasta sisse mahuvad. 

Aitäh.

Monday, February 11, 2019

Veel tänastest sündmustest

Kui ma oma tund aega füüsilist tööd ehk umbes poole koti jagu puude kuuritoimetamist lõpetasin, võis kinnastest vett välja väänata. Jope alla jäänud riided olid kuivad, aga taguotsa jope ei kata ja see oli suure osa ajast ilmastiku poole urvi, puude üleskorjamine nõuab teatavasti mõningast kummardamist. Nii et tuppa minnes oli mul lisaks muule seljas üks kuiv ja üks märg ihupesuühik. Jopega jällegi läks nii, et ma riputasin ta dušinurga ukse peale kuivama, pool jopet dušikabiinis sees, pool väljas. Pool tundi hiljem oli dušinurga ees maas väike veeloik ja see ei olnud mingi toruleke!

Võimalik, et oleks olnud eriti elegantne vedada puid kuuri poole, ühe käe otsas kelk (sest ikka natuke maad minna ja libe), teine käsi hoidmas vihmavarju, aga ma kardan, et tööjõudlus poleks siis suurem asi olnud.

Vähemalt on väike osa puid nüüd kuuris ja enam eriti märjemaks minna ei saa.

***
Kui mu mehed koju jõudsid, kohtasin üht eriliselt määrdunud mütsi, mis algselt oli kootud valgest lõngast. "Ma kukkusin mitu korda," teatas mütsiomanik. Tõsi, müts oli määrdunud kohe mitmest küljest.

Ühtlasi olid tähelepanuväärselt mustad sama lapse püksipõlved, jope ja kindad. Ma koolikotti pole veel vaadanud… Hm, see näeb hämmastavalt hea välja. Nagu Vanaema kunagi palju aastaid tagasi, kukkus libedaga, randmeluu purunes, aga restitäis tooreid mune jäi terveks…

Homseks see jope ja muu kraam kindlasti ära ei kuiva, puhtaks, jah, saab küll. Õnn ja rõõm, et riidekapist oli võtta üks täitsa viisakas õiges suuruses jope. Küllap mütsi ja kindad ka leiab.

***
Kuigi lumevee sulin on endiselt üks hästi tore heli, eelistaksin ma lumesulamise lõppemiseni elada pigem toas. On kuivem.

Esmaspäevased laisad mõtted

Taas on see määääh olukord, millest ma hiljuti kirjutasin. Eile mõtlesin, et teeks ja oleks ja... ja täna sajab õues mingit vesist ollust, maailm on hall ja töötuju vähene.

***
Alustasin ära viiulivõtmesalli, kolleegi õhutusel. See muster läheb üsna nobedasti, ehk tekitab motivatsiooni juurde.

***
Mees avastas eile õhtul vannitoa nurgast veelekke. Kratsis kukalt ja arvas, et äkki peab seal kogu süsteemi ümber tegema, samas kohas läheb juba mitmendat korda sama detail katki, kas on seal mingid sooja-külma ettearvamatud paisumised või mis. Pesumasin töötab ja külm vesi tuleb, aga ihu peseme senikaua (laupäevani, siis on tal aega?) ämber-kopsik süsteemiga, see toimib piisavalt.

***
Tuttav kolmelapseline pere, kes hetkel viibib pikemat aega tööasjus ühes hoopis teistsuguses riigis, avaldas FB-s pildi, kuidas pereema istub, beebi kõhukotiga kaasas, kaksiratsi miski mopeedi või asja tagumisel istmel, juhiks ilmselgelt kohalik inimene. Allkirjaks: "See on meie elustiil." Ma tegelikult hästi ei usu, et see mopeed kiivrita eurooplase heakskiidul ka liikuma lubati, küllap oli pilt kohalikega suhtlemise illustreerimiseks tehtud, aga… Mõtlema pani. Ma ei tea isiklikult ja päriselus mitte kedagi, kes oma beebisid motoriseeritud liiklusvahendi abil ilma põhjaliku turvavarustuseta transpordiks, aga tolles kauges lõunamaa riigis on ilmselgelt õnn ja rõõm, kui lapsevanem ei pea, laps seljas, jalgsi 20 kilomeetrit arsti juurde kõndima või midagi taolist, olgu see edasiliikumise vahend milline tahes. Meie elu on ikka üle mõistuse ära turvatud ja vati sees. Eurooplasena sündimine on tõesti lotovõit, nagu keegi mõne nädala eest lehes kirjutas.

***
Kõige ilusam heli, mida ma neil päevil olen kuulnud, on olnud lakkamatu sorin ja sulin räästast. Käin lausa tuulekoja peal kuulamas, päeval saab muidugi vaadata ka. Aeg-ajalt teeb järjekordne lumeports katuselt MAUHTI. Kõrvalnäht hirmus libedus loomulikult ei sobi, aga lume sulamise nimel kannatan libeduse ka ära. Kuidas ma homme parklast koolimajja saan, seda veel ei tea, võtame ühe probleemi korraga.

***
Nüüd tuli töötuju tagasi. Ahi tahab segamist ja kilo kaltsuvaibamaterjali lõikamist. Ja ehk lähen pärast õue ja teen oma tunnikese füüsilist tööd. Puuvedamine paneb kindlasti valutama hoopis teised lihased kui lumerookimine. Pärast mitmepäevast tapvat seljavalu on lootus mingi muu koha lihaste valule tõeliselt värskendav vaheldus.

Sunday, February 10, 2019

Suur sula ja vebruariiti kah

Kolmapäeval oli ilm veel vastikult lumine. Tegin sissesõiduteed puhtaks rookides taas turjale haiget, aga rookimata jätta ei saanud, sest Mees oli tellinud meile puud ja neid sai paigutada ainult Maja ette. Puutooja jäi esimese asjana väravasse kinni… õnneks mitte kauaks, sai oma jõududega välja ka. Puud tulid neljas hiigesuures kotis ja nende kuivamine on nojah… aga eks nüüd juba vähemalt osa neist kuivab kah. Ülejäänud paraku ligunevad õues, sest meil kellelgi ei olnud jaksu pärast esimese umbes ühe ruumi tuppavedamist enam võidelda KRÄUNuga. Puukandmine ei ole just poiste lemmiktegevus. Nojah, ja seetõttu ei ole meil ka praegu oluliselt parkimiskohti. Küllap varsti jälle saab.

Katuselt vajus lund alla… ja alla… lõpuks nägi kuskiltnurgast välja, nagu Majal oleks lumest kardinad. Siis tegi lumi MAUHTI. Meie elukoha õnn ja rõõm on, et kukkuva lume alla jäämiseks peab kõvasti vaeva nägema, talveajal pole kellelgi räästa alla asja. Tuulekoja kohal ei saanud otse vajuda, sealt läks lumi kortsu, kujutage ette.

Lillebror käis teisipäeval oma südant ette näitamas. Lubatakse elada, aga soovitatavalt mitte joosta ega füüsiliselt pingutada. Lillebror oli väga pettunud. Pettumust jätkus ka järgmiseks päevaks, kui spordipäeval Õpetaja Õunapuuhaldjas Lillebroril kihutusjooksus (või midagi iganes nad seal tegid) osalemise ära keelas. No aga viletsa vereringega rahulikult elamine on siiski kindlam lahendus kui ehku peale opereerimine… kui nüüd Lillebrori arstist vanaonu (tuntud ka kui Onu Ants) tsiteerida. Südamearst arvas ka, et esialgu ei ole operatsioon vajalik, järelikult tuleb selleks mitte põhjust anda.

Unistaja pidi õppima ära laulu "Sind surmani". Tema õpetamise käigus sain mina nii sõnad kui viisi üsna korralikult pähe, Unistaja… vist mitte nii korralikult. Igatahes oli huvitav koos pojaga laulda, ega ma selliseid asju ei olegi enam ammu teinud.

Jõugu Juht ja mina osalesime koosolekul teemal "Vahetuslapsed". Järgmisel päeval luges JJ läbi ka temaatilise raamatu. Eriti, kuna meile tulebki märtsis PLNi kohaselt… Tom. Carcassonne'ist, sellest päris kindluslinnast. Nüüd on JJ-l kohustus välja uurida, mida see Tom sööb ja kas tal mingeid erivajadusi on, meie Mehega jällegi peame välja mõtlema, millega sisustada see üks päev, mil Tom on ainult meie hooles. Mina mõtlesin, et muuseumi ja lossi ja keskust ja asja… aga mis siis saab, kui Tom on selline imelik poiss, kes tahab minna sporti tegema? Ma kohe üldse ei mõista neid inimesi, kes spordiürituste peale raha kulutavad, kui selle eest saaks ju ometi minna kunstimuuseumi või mõnda muusse päriselt põnevasse paika… Igatahes kuhugi mäesuusatama me kindlasti ei lähe, meil on tarvis see Tom ühes tükis tagasi saata.

Mees oli haige. Ja tellis puid. Ja pani kokku riidekapi Jõugu Juhi toas. Tuba võtab ilmet. JJ on väga rahul, aga käib ahjupuude asjus ikka vahepeal meid ka külastamas.

Mina õmblesin kokku murtudsüdamesalli. Sain valmis äärepitsid ammuoodanud Ingrid Rüütli kirjaga sallile, seda õmblen homme. Olen tundnud omapärast kripeldust, mille põhjus on ilmselt lihtne - ma tahan vaipa kududa. Paraku ei ole mul veel 120 cm laiust kangast, ehk reedel on aega käärida, käärpuud on nimelt Linnas ja meile neid tuua on keeruline, pealegi tunneks siis Vanaema, et tema on sellest vaibandusest täitsa ära eraldatud.

Veel lugesin paari kriminulli, mis täitsa kogemata juhtusid samal teemal - keegi lavastab oma surma ja mis siis edasi saab. Inetu tegu on see igatahes küll.

Nördisin mitu korda, mõnel juhul netiavarustest loetud inimliku rumaluse (ei olnud eesti keeleski, muide, üldse ei vihja ühegi kohaliku kuulsuse narri alalõuale) peale, mõnel juhul päriselus. Tõdesin, et võõraste inimeste lausrumalust on palju kergem taluda kui kommunikatsiooniprobleemi muidu kena inimesega.

No ja nüüd… on küsimus, kas vebruariit või kõhuviirus. Võeh. Äkki ikka lühikese iseloomuga viirus, iiveldus andis juba natuke järele.

Aga mis kõige tähtsam ja ilusam - meie ratsuritäht õitseb.

Edit hiljem: Kuna keegi FB-s otsis haapsalu salli vau-efektiga, siis sai murtudsüdamesall raamile - nii igaks juhuks. Näete, niisugune:

Wednesday, February 6, 2019

Kesse tegi? Ise tegi!

Teate küll seda muinasjuttu. Kükloobist või kellest iganes.

Ongi nii, et Ise tegi. Ise olen laisk. Ise olen närviline. Ise vingun. Ise olen ssakssssa pootssmani iseloomuga. Siis pole ka mõtet imestada, miks lapsed EI VIITSI! Või miks nad vinguvad. Või miks käib pidevalt mingi taustavigin, kord omavahelise nääklemise, kord lollitamise vormis. Või miks on meil neil päevil juba kaks suveräänset printsi, kes teevad täpselt seda, mida tahavad. Või nojah, miks ma pidin ühele printsikesele ütlema, et kui sa tahad, et sind koheldaks kui mõtlevat inimest, siis palun käitu sellekohaselt. Noh, et kui ta käitub nagu ahv, siis meil ei ole ka tahtmist teda palju puurist välja lasta, puiseluliste loomade kombed ja puha.

Muidugi tuleks ikkagi ise (Ise) ka mõtlevat inimest teha. Vastutustundlik täiskasvanu ma juba oskan olla, aga rahuliku meele poole püüdlemine vist ei lõpe ilmaski ära. Tahan endiselt saada Muumimammaks, aga ma ei tea, kas ilma põlleta saab. Käekott (Päästke kott!) on olemas, aga puukoorest laevukesi ma ikka veel nikerdada ei oska.

Õnneks toimib eeskuju teistpidi ka, kui ma pühapäeval lund rookisin, tuli poole rookimise pealt Jõugu Juht ja avaldas soovi minult raske töö üle võtta. Ma ei lasknud, küll teinekord teeb.

Täna rookisin ka. Tund aega. Kaalusin isegi, kas äkki võtta harjumuseks iga päev tund aega füüsilist tööd teha… kui ma kangast kuduma saan, siis on see ju täitsa loogiline, kudutöö on vägagi füüsiline. Tunnen ennast pärast lumerookimist kohe saledamana. Kui keegi ütleb, et pangu me hoopis oma printsikesed tööle, siis ärge peljake, esiteks sajab lund juurde ja teiseks toodi meile täna umbes viis ruumi mitmesuguses vormis küttepuid, seal jätkub kandmiseks ja lõhkumiseks. Ja kandma-lõhkuma peab, sest puude tõttu pole meil Maja ees enam ligipääsetavaid parkimiskohti, ainult sissesõidutee on veel vaba. Karta on, et lumi ei sula märtsi alguseks ära, aga siis tuleb ju teatavasti järgmine sünnipäev. Nii et printsid tulevad õhtul koju, söövad ja hakkavad puid laduma. Jõudu neile.

Nüüd peab Ise tegema kütmieksperimenti uudsepuuga (olevat kolm aastat kuivanud, no vaatame) ja natuke käsitöötööd. Ja muidu tubli olema.

***
Ärge pange tähele, mõnel päeval on olukord sellest "Laste Rõõmu" või Bullerby või Vinski kodulinna ("Kellamehe LIISA!") elust ikka väga kaugel, sest puberteet ja mud hädad. Vähemalt lähevad ka sellised päevad mööda. Ja võib-olla on täna õhtu hommikupoolikust targem? Ei või iial teada. - - - Vaatasin akna poole, ilmselgelt jätkubki lumerookimist ka poistele. Midagigi head selles, et jälle sajab.


Monday, February 4, 2019

Natuke jutlustest ja natuke Alfast

Kui mina esimest korda elus koguduse pühapäevasele jumalateenistusele läksin, trehvas jutlustama vend E., kes on küll usuasjades äärmiselt pädev ja arukas mees, aga rääkis minul tookord nii kaugelt ja kõrgelt üle pea, et ma tulin sealt tagasi pehmelt öeldes segaste tunnetega. E. rääkis midagi Vanast Testamendist, vist Uurijast. Piiblilugude ebamäärasest tundmisest polnud mul tuhkagi kasu.

Kui ma mõni hilisem kord olen jutlust kuulanud, olen mõelnud, et huvitav, mida asjast arvavad need inimesed, kes siin täna esimest korda on? Mõni teine kord jällegi, et nojah, oli armas jut küll, aga see pähkel seal koorekreemi sees jäi puudu. Või umbes nii.

Ja mõnikord… mõnikord juhtub ilmselt ka nii, et võõras tuleb jumalateenistusele otsima lebamist haljal aasal, eluvee allikat, et süda leiaks rahu ja vaikust leiaks meel… aga kantslist kostab kõuemürinat, võib-olla pakutakse isegi verd ja tuld ja suitsusambaid. Ja kui nii juhtub, siis mina üldse ei üllatu ega pahanda, kui see võõras paneb pärast väga pikaks ajaks enda järelt kirikuukse kinni.

Teate, on jutlusi, mis sobivad seminari tudengitele. On jutlusi, mis sobivad koguduse piibliõhtule või laagrisse, kus on ikkagi peamiselt omad inimesed koos. Ja on head pühapäevase jumalateenistuse jutlused. Need on niisugused, millest saab aru iga vähemalt põhiharidusega inimene, on sisu ja pähklit, aga ei topita kuulaja ninapidi tema enda pattude ja pahanduste sisse. Seda viimast manitsemist peakski tegema ainult kogenumate kristlaste jaoks, sest usuvõõrale uudishimutsejale esimese asjana lajatada: "Sa oled pattu teinud!" on noh, seesama targutamine, millest tegelikult eile räägiti, ja kasu pole sellest mitte üks raas. Õnnetuseks on häid pühapäevaseid jutlustajad vähe. Vend Professor muidugi, meie pastor, mõned veel. No ja siis on need teised, kes kantslisse sattudes virutavad nii, et... malakaga, muidugi. Või mitmeharulise piitsaga, millel piugude otstes siilinahad. Endale ja teistele. Ainult et siis tuleb see ukse väljastpoolt kinnipanek, eks ole.

Pärast seda esimest korda läksin mina mitmelt pühapäevaselt teenistuselt, aga ka noortekatelt koju paha tundega, sest tundsin, et mina ei saa kunagi vääriliseks. Ükskõik, mille vääriliseks. Teadmisi nappis ja tuttavaid oli vähe - kirik on nimelt sotsiaalse suhtlemise koht ka, osadus on selle nimi. Vedas (selle nimi on Jumala arm), et kõigest hoolimata janu oli ja allika üles leidsin.

Allika teine nimi oli Alfa kursus. Vaat see on see koht, kuhu võib minna ilma pelgamata, et kellegi jutlustaja isikliku siilinahkse piitsa ohvriks langed või niisama ennast rumalana tunned. Eriti on mõtet Alfale minna, kui oled pühapäeval juba käinud, aga enesetunne on sant, sest midagi jäi nagu puudu. Alfal tohib küsida ja mitte teada ja keegi ei pahanda. Ja seal sa ei ole kasutu ka siis, kui oma ülejäänud usuelu aja teenid kaasa koogiküpsetamise ja nõudepesemisega. (ma rohkem alalõuale ei vihja, see pole seda väärt - nii ongi, kuigi see on kurb)

Meie koguduses algab Alfa 19. veebruaril kell 18.15. Mujal kindlasti mingil hetkel ka. Minge, kuulake, sööge, olge osaduses ja küsiga hästi palju küsimusi. Alfal valesid küsimusi ei ole või kui millegipärast on, siis öeldakse ilusti, et sellele siit vastust ei saa. Keegi ei pahanda ega kärgi. Ausalt.

Sunday, February 3, 2019

Vebruariit. Kohe hoolega.

Sel nädalal on elu käinud üles ja alla... ja kuhu iganes.

Jõugu Juhi tuba võtab ilmet, aga pole veel pooltki nii valmis, kui peaks. Siiski on seal juba madrats, netiühendusega arvuti, üks tugitool ja kõige rohelisem kirjutuslaud, mis on olemas. Viimane pärineb sõbrapoest ja maksis nii vähe, et see on lausa piinlik. Küllap arvasid kaubahindajad, et midagi nii rohelist ei leia kergesti ostjat… no aga meil on pojake, kes oma jasmiinivalgesse tuppa tahab kohe palju rohelist.

Säästuteemal läheb peaaegu hästi, tähendab, olen nädal ega teinud süüa sellest, mida on. Külmkapp on kohe tühjem, aga kõhud palju mitte, õnneks.

Pulma-aastapäeva asjus planeeritud koogisöömine Anna Edasi kohvikus asendus kohviku ootamatu reserveerituse tõttu koogisöömisega koogipoes "Mandel". Ruumi seal ei ole, aga kohv kõlbab juua ja kook süüa.

Lapsed...tegid neid asju, mida lapsed ikka teevad. Mingil hetkel ütlesin ühele neist: "Ma armastan sind väga, aga mõnikord ajad sa mind hulluks!" Laps naeratas selle peale õnnelikult, ilmselt toimis valikuline kuulmine ja vastu võeti ainult sõnumi esimene pool. Ega see tagumine pool olnudki väärt… aga kirjeldas olukorda. Paraku.

Laupäeval ja pühapäeval veetsid Lillebror ja Unistaja õnnelikult päris mitu tundi lume sees märjaks saades. Hiljem dušikabiinis nõrguvaid lumepükse sättides mõtlesin, et ega see aeg vist enam kaua kesta, kui nende talverõõmumärgi asju kuivama saab panna... Ohkama võttis. No aga kes teab, äkki nad avastavad hilisteismelistena talispordi või midagi sellist.

Kudusin lõpuni murtudsüdamesalli, äärepitsid ka, homme õmblen kokku ja raamin - võib-olla.

Nimelt jäi meil täna kirikusse ja Vanaisa sünnipäevapitsat sööma minemata, sest Mees põeb kas vebruariiti või lausa grippi, oli öösel hoolega palavikus ja hommikupoole migreenilaadse peavaluga siruli. Kas ta homseks tunniandmise-terveks saab, on teadmata, eks öö jooksul selgub. Kui ei saa, pean mina plaaniväliselt Linna minema, sest meil on kolm kooliskäivat last ja kohalik ühistransport saabub meie juurde lapsi peale võtma umbes täpselt siis, kui Koolis on tunnid juba alanud...

Öösel nägin unes, et olin külas Rohelohel ja Sipsikul ja unustasin seetõttu minna tulevateisipäevasele lastevanemate koosolekule. Sipsik oli millegipärast väga suurt kasvu kümnekuune, seda ei peaks temaga tulevaks teisipäevaks küll veel juhtuma…

Jumalateenistust vaatasin-kuulasin kodust ja see oli peaaegu kõige õigem valik. Veel õigem oleks olnud kuulamata jätta, sest kuskilt jutluse tagumisest kolmandikust alates läks nutuseks. Eks igaüks võtab asju läbi isikliku filtri, minul juhtus olema veefilter… mõnest varasemast haigetsaamisest - isegi kuni 20 aasta tagusest - ei saa viisakalt ja ausalt rääkida, aga ainult ausalt ei raatsi. Kes vajalikuks peab (ja asjaosalisi võib-olla tunneb), küsige privaatselt. Aeg muudab inimesi ja nii edasi, ma rohkem ei räägi, muidu keegi arvab viimati, et ma intrigeerin või midagi.

Oma vesisuse peale läksin hoopis välja ja kujutage ette, mul ei hakanudki pärast kogu sissesõidutee lumelögast puhtaksrookimist paha. Krooniline müokardiit on endast muidu ikka aeg-ajalt tunda andnud, aga küllap ta püsib emotsioonide puhul tehtava ülepingutuse puhul viisakalt vakka.

Jõugu Juht just käis ja küsis vabalugemise-raamatu soovitusi. Lõpuks valis Bradbury "451' Fahrenheiti". Unistaja loeb koolikohustuslikus koras "Tasujat" ja Lillebror ema-kohustatult "Ülemnuuskur Osvaldi". Veel pole kadunud kõik!

Friday, February 1, 2019

Vebruariiti alga!

Alates tänasest tohin ma oma hädadele vähemalt nime anda - vebruariit! Või kuidas muidu nimetada soovi jääda korralikult haigeks, sest siis tohiks pikalt ja süümekateta magada? Ja igahommikust esimest mõtet äratuse piiksumist kuuldes: "Ei ole võimalik. Elage see päev ilma minuta üle!" Puhas vebruariit.

Vebruariidi vastu võitlemiseks on meil PLN homme hommikul kohe pikalt ja põhjalikult magada. Laupäev, siis äkki tohib.

Lisaks laiskadele laupäevadele peame veebruaris pulma-aastapäeva ja Vanaisa sünnipäeva. Selle viimasega ei ole tema eas ja üldise terviseseisundi juures muidugi täit kindlust, aga ei ole seda kindlust nooremategi inimeste puhul.

Veel kohtume Lillebrori südamearstiga. Heas lootuses, et süda areneb paremini, kui üheksa aastat tagasi arvatud, aga paraku tuleb valmis olla igasuguseks infoks, mida arst annab. Ehk on ikka hästi.

Veel... külvan traditsiooniliselt porrulauguseemneid ja kütan traditsiooniliselt ahju. Ahjupuudega on sel aastal hästi, aga kuna meil on nüüd kolm väikesi halge tarbivat küttekeha, on pliidipuudega kohe nii nadisti, et ilmselt peab Mees juba homme hakkama vaatama, mis asjaga me ületuleval nädalal kütta saame. Pole vist mõtet loota, et meid kuumalaine tabaks, pliit ja JJ tuba ja esiku ahjuke tahavad ikkagi 30 cm pikkusi puutükke saada. Kui muudmoodi ei saa, siis on Vanaemal teada üks kütteklotsimüüja, aga küllap meil on kusagil mingit kuiva rämpspuitu kah, kuskil laudas äkki või...

Veel... käärin mitu kangast. Mees tegi mulle eile põhjalikult selgeks, millised eeltööd on vajalikud, et teha ära üks suurem seina- ja sarikapäästmine - katusevahetusega tuli välja üks koht seinas, mida tuleb puhastumisest päästa -, ja üks vajalik eeltöö on minu kangastelgede nihutamine või ruumist eemaldamine, aga enne peaks keegi mõned kuupmeetrid lõigatud materjali ära kuduma - niiehknii enne juuli keskpaika PLNi järgi mingit suuremat ehitustööd ei tule. Väga laiu vaipu ongi natuke juurde vaja ja väga laia vaiba sisse läheb kenasti palju materjali ära. Sobib. Kui see ilm ainult võimaldaks... Samuti lõpetan mõne poolelioleva salli, niisama, lõbu pärast, ja koon ühe noodimustrilise.

Veel... naudime kuu lõpus saabuvat koolivaheaega.

Kooliasjus osalevad lapsed spordipäeval ja teevad... mida iganes neile planeeritud on, peamiselt kontrolltöid.

Koolivälistes asjades võib juhtuda, et mõnd last tabab sünnipäevakutse. Ja võib juhtuda, et mõni laps hakkab treenima Eesti meistrivõistlusteks. Aga võib juhtuda, et neid asju ei juhtu. Ja mis siis ikka.

Koduasjus saame valmis JJ toa, põrandaliistud ja riidekapp ja kardinad ja puha. Jätkan valge linaga köögilaua peal ja täna õhtul kirjutan ilusti üles, kuhu täna raha läheb. Toidukulude kontrolli alla saamine ja väljaminekute kohta iseendale aruandmine saavad olema minu veebruarikuu hea harjumus.

Imetleme ratsuritähe õitsemist - lubab nädala lõpuks õie avada - ja lõikame saaki aknalaualt, meil on nimelt seltskond sibulaid, kellel on juba kevad.

Kindlasti juhtub midagi head veel. Aga täna on mul kodus köögis laua peal kubu punaseid roose ja õhtupoole läheme Mehega kohvikusse. Sest 16.