Monday, February 4, 2019

Natuke jutlustest ja natuke Alfast

Kui mina esimest korda elus koguduse pühapäevasele jumalateenistusele läksin, trehvas jutlustama vend E., kes on küll usuasjades äärmiselt pädev ja arukas mees, aga rääkis minul tookord nii kaugelt ja kõrgelt üle pea, et ma tulin sealt tagasi pehmelt öeldes segaste tunnetega. E. rääkis midagi Vanast Testamendist, vist Uurijast. Piiblilugude ebamäärasest tundmisest polnud mul tuhkagi kasu.

Kui ma mõni hilisem kord olen jutlust kuulanud, olen mõelnud, et huvitav, mida asjast arvavad need inimesed, kes siin täna esimest korda on? Mõni teine kord jällegi, et nojah, oli armas jut küll, aga see pähkel seal koorekreemi sees jäi puudu. Või umbes nii.

Ja mõnikord… mõnikord juhtub ilmselt ka nii, et võõras tuleb jumalateenistusele otsima lebamist haljal aasal, eluvee allikat, et süda leiaks rahu ja vaikust leiaks meel… aga kantslist kostab kõuemürinat, võib-olla pakutakse isegi verd ja tuld ja suitsusambaid. Ja kui nii juhtub, siis mina üldse ei üllatu ega pahanda, kui see võõras paneb pärast väga pikaks ajaks enda järelt kirikuukse kinni.

Teate, on jutlusi, mis sobivad seminari tudengitele. On jutlusi, mis sobivad koguduse piibliõhtule või laagrisse, kus on ikkagi peamiselt omad inimesed koos. Ja on head pühapäevase jumalateenistuse jutlused. Need on niisugused, millest saab aru iga vähemalt põhiharidusega inimene, on sisu ja pähklit, aga ei topita kuulaja ninapidi tema enda pattude ja pahanduste sisse. Seda viimast manitsemist peakski tegema ainult kogenumate kristlaste jaoks, sest usuvõõrale uudishimutsejale esimese asjana lajatada: "Sa oled pattu teinud!" on noh, seesama targutamine, millest tegelikult eile räägiti, ja kasu pole sellest mitte üks raas. Õnnetuseks on häid pühapäevaseid jutlustajad vähe. Vend Professor muidugi, meie pastor, mõned veel. No ja siis on need teised, kes kantslisse sattudes virutavad nii, et... malakaga, muidugi. Või mitmeharulise piitsaga, millel piugude otstes siilinahad. Endale ja teistele. Ainult et siis tuleb see ukse väljastpoolt kinnipanek, eks ole.

Pärast seda esimest korda läksin mina mitmelt pühapäevaselt teenistuselt, aga ka noortekatelt koju paha tundega, sest tundsin, et mina ei saa kunagi vääriliseks. Ükskõik, mille vääriliseks. Teadmisi nappis ja tuttavaid oli vähe - kirik on nimelt sotsiaalse suhtlemise koht ka, osadus on selle nimi. Vedas (selle nimi on Jumala arm), et kõigest hoolimata janu oli ja allika üles leidsin.

Allika teine nimi oli Alfa kursus. Vaat see on see koht, kuhu võib minna ilma pelgamata, et kellegi jutlustaja isikliku siilinahkse piitsa ohvriks langed või niisama ennast rumalana tunned. Eriti on mõtet Alfale minna, kui oled pühapäeval juba käinud, aga enesetunne on sant, sest midagi jäi nagu puudu. Alfal tohib küsida ja mitte teada ja keegi ei pahanda. Ja seal sa ei ole kasutu ka siis, kui oma ülejäänud usuelu aja teenid kaasa koogiküpsetamise ja nõudepesemisega. (ma rohkem alalõuale ei vihja, see pole seda väärt - nii ongi, kuigi see on kurb)

Meie koguduses algab Alfa 19. veebruaril kell 18.15. Mujal kindlasti mingil hetkel ka. Minge, kuulake, sööge, olge osaduses ja küsiga hästi palju küsimusi. Alfal valesid küsimusi ei ole või kui millegipärast on, siis öeldakse ilusti, et sellele siit vastust ei saa. Keegi ei pahanda ega kärgi. Ausalt.

No comments:

Post a Comment