Me siin muidu väga patriootilised ei ole. Küla peale lehvis täna üks (1) sinimustvalge ja see ei olnud üldse mitte meie oma… isegi presidentidest tänases hommikusöögilauas ei rääkinud. Muidu me oleme seda ikka vahel teinud.
Aga jah, koolis viibisin töiste kohustuste tõttu aktusel ja seal oli loogiline koos ülejäänud saalitäie inimestega hümni ajal püsti seista. Miks mitte. No ja tollestsamast tänasest hommikulauast tõusin just sel hetkel, kui Mees arvutist koguduse jumalateenistuse ülekande tööle pani. Meil muidu hümni ei mängita, aga vabariigi aastapäeval ikka.
Kirikuajal kodus aga olime hoopis sellepärast, et mina võtsin ette koolivaheaja alguseks ja riigipüha puhul haigeks jääda. Kurguvalu ja palavikuga. Väääga ebameeldiv.
Ka Jõugu Juht oli kurguvalus ja väikeses palavikus, küllap ma temalt selle sain. Ühel päeval, mil tema kurguvalu juba üle oli ja ta jälle Linnas liikus, tegi ta mulle hoopiski patronust. Kes ei tea, "Harry Potteris" on vangivalvuriteks dementorid, kes imevad inimesel hinge seest välja, aga kui hinge jätavadki alles, siis tekitavad ikkagi tunde, et sa ei saa enam iialgi rõõmus olla. Dementore peletab patronus, mille esilekutsumiseks on vaja meenutada mingit eriti tugevat positiivset emotsiooni. Noh, mul oli korraks… dementor. Ootamatult ja põgusalt, aga tegelikult sedasorti, et isegi temast mõtlemine tekitab soovi nutta ja palderjanipurgi järele haarata. Mõni hetk hiljem oli mul pilguvahetus Jõugu Juhiga. See, kuidas ta minu poole naeratas, oligi patronus. Väga selge ja tugev. Ja kui mõelda, et mul on neid Mehega kokku neli… Ise ka ei usu, nii ilus on.
Unistaja pälvis kaks sünnipäevakutset ja osales mõlemal. Rabelemisega, nagu tema eas populaarne on. Juhtumisi oli ta ka ainus meie laps, kes kooli aktusele triiksärgiga läks (ehkki ma ei tea, mis oli särgiga triikimise ja selgapanemise vahel juhtunud, tegu oli pigem kortssärgiga) ja selle eest kooli aukirja sai. Või tegelikult sai ta aukirja hea õppimise ja õpilasvõistlustel osalemise eest. Nunuh.
Lillebrori puhul oli jälle nii, et tema oli algklasside aktusel ainus laps üldse, kellel ei olnud ei koolivesti ega ontlikku särki. Kogu aukirjade jagamise aja ma palvetasin, et keegi ometi Lillebrorile aukirja ei annaks, ta nii sorakas oma triibulise kampsikuga… Läks õnneks. Kooli aukirju muidu jagatakse kooliastme lõpus, nii et Lillebrori aastakäik sai neid muidu küll.
Mees kolis Jõugu Juhile voodi tuppa sisse. Nüüd ei pea meil laps enam põrandal magama. Mehel on PLN JJ-le ka mõned riiulid teha. No ma loodan küll.
Mina… ah jah, jäin haigeks. Ja imestasin, kuidas ükskõik mis muu asja puhul ei arva keegi midagi, aga kaaluteemal arvatakse kohe palju. Mõni soovitus läheb ka kohe kasutusse, aitäh. Näiteks olen ma mõningase mõtlemise tagajärjel aru saanud, et kurja juured on toorpeekon (see maitseb väga hästi nii, nagu ta pakist tuleb) ja süsivesikud. Salatiga on endiselt raskusi, sest see talvesalat on määäh, aga praegu on müügil apelsinid ja täitsa hooaeg on. Tähendab, asendan pooled küpsised apelsinidega või umbes nii ja asi on peaaegu korras. Jooma pean ka rohkem, aga hetkel elan haigeolemise asjus niiehknii peamiselt mustsõstravee peal, kodusest mahemoosist. Kui vajalik seelik mulle tuleval sügisel ja edaspidi jälle selga läheb, siis on eesmärk täidetud.
Koolivaheaeg on meil kah, aga selle nädala sisustame ilmselt Peo Asjus. Nimelt saame nädala pärast 10-aastase lapse ja see tuleb ju ära märkida… ja kahe nädala pärast ühe umbes 14-aastase prantsuse lapse, kellest me endiselt peale eesnime midagi ei tea. Ma hakkan juba veidi ärevaks muutuma.
No comments:
Post a Comment