Sunday, February 17, 2019

Teate, ma ei mäleta, mis sel nädalal juhtus.

Ausalt. Nagu midagi väga erilist ei olnudki. Või oli... või ma ei tea.

Käärisin kaks kangast ja minu suureks rahuloluks sai üks neist laupäeval ka üles aetud. Kui nüüd mõnel päeval taas ilus valge ja soe ilm on, siis saan ta niide ja sukka ka ära panna ja siis… tuleb oodata järgmist valget ja sooja ilma, et kududa.

Ahsoo, jah, valge ja soe ilm oli. Raporteerin: esimesed lumikellukeseninad on veranda nurga juures põõsa vahel umbes paari sentimeetri ulatuses väljas. Ma arvan, et neid on ainult sellepärast näha, et sealt on lumi ära sulanud. Peale mõningate õnnelike puutüve- ja põõsaümbruste ja Lillebrori peenarde on meil endiselt ülearu palju lund. Vähemalt katuselt on enam-vähem kõik ilusti (MAUHTI) alla tulnud. Lillebrori peenras on ka mõned ülearu entusiastlikud nartsissininad. Vaatasime tänaöist ilmateadet (KÜLM) ja kühveldasime neile lund peale, äkki see tekitab tunde, et sadas loomulikul viisil ja samal ajal moodustas külmakaitseteki…?

Teisipäeval purunes lõplikult minu täiuslike saabaste teinegi lukk - parema jala saapa lukk oli ülemisest otsast juba mitu aastat katki, aga laskis kanda, vasakul jalal läks katki päris alt. 10 eurot hiljem olin ma sõbrapoest saanud asendus-hädaabisaapad, mis istuvad hästi, on soojad ja sealjuures ei näegi täiesti jubedad välja. Paar päeva ja veel 35 eurot hiljem olid ka täiuslikud saapad parandatud, kuna paigaldati senisest laiem lukk, istuvad nad nüüd veel täiuslikumalt jalas. Mu sääred, khm, on nimelt saabaste ostmisest saadik (2008? 2009?) mõnevõrra jämedamaks läinud. Eriti hea meel on mul selle paranduse üle, sest kiire pilk kingapoodidesse näitas, et normaalse välimuse, paraja kontsakõrguse, korraliku kvaliteedi ja sooja voodriga, kõrge säärega saapaid tänapäeval peaaegu ei tehta. No aga kuhu ma nende poolsaabastega läheksin, ma ju ei kanna pükse…?

Koolis oli inglise keele nädal. See kajastus lustlikes piltides klassiustel. Minu kabineti uksel oli prillidega psühholoog nõustamas koma, mis tunneb ennast vales kohas olevat. Ma arrrrmastan komasid ja lähen üsnagi endast välja, kui keegi neid valesse kohta paneb või lausa panemata jätab.

Lapsed... ei teinud palju midagi erilist. Üks neist on ealiste iseärasuste tõttu jänes-tampararamm-lõbusmees, kellel esineb ühtelugu lühiseid "õige" ja "vale" vahel, aga siiamaani õnneks mitte midagi vära traagilist. Teine sai kaheks päevaks arvutikeelu, sest väljus endast mängus ebaõnnestumise tõttu nii, et... Ja kolmas… kolmas esindas klassi miskis viktoriinis või mis see oligi. Laste asjus käisin mina põhjalikult poes ja jätsin sinna päris suure summa, sest kasvavad. Lillebrori jaoks šoppasin siiski meie voodi all kastis, kui lapsel on kaks peaaegu ühesuurust vanemat venda, siis neid rõivaid koguneb ikka küll.

Mees oli reede õhtul hirmsas peavalus. Kahjuks sai sellest teada Vanaema, kes seepeale laupäeval nutuselt helistas. Et kuidas tal on ja kas ikka läheb üle ja... Aga ma ju MURETSEN teie pärast, kes see muu ikka teie pärast muretseb? Hm, justnagu muretsemine oleks mingi vajalik tegevus, mida peaks ka keegi tegema?

Meid külastas üks ilus hallitriibuline kass. Vaieldamatult kõuts. Väga kõuts. Siis tuli Findus ja neil oli teineteisele üht-teist öelda.

Hm, tundub, et midagi ikka juhtus?

No comments:

Post a Comment