Kui ma oma tund aega füüsilist tööd ehk umbes poole koti jagu puude kuuritoimetamist lõpetasin, võis kinnastest vett välja väänata. Jope alla jäänud riided olid kuivad, aga taguotsa jope ei kata ja see oli suure osa ajast ilmastiku poole urvi, puude üleskorjamine nõuab teatavasti mõningast kummardamist. Nii et tuppa minnes oli mul lisaks muule seljas üks kuiv ja üks märg ihupesuühik. Jopega jällegi läks nii, et ma riputasin ta dušinurga ukse peale kuivama, pool jopet dušikabiinis sees, pool väljas. Pool tundi hiljem oli dušinurga ees maas väike veeloik ja see ei olnud mingi toruleke!
Võimalik, et oleks olnud eriti elegantne vedada puid kuuri poole, ühe käe otsas kelk (sest ikka natuke maad minna ja libe), teine käsi hoidmas vihmavarju, aga ma kardan, et tööjõudlus poleks siis suurem asi olnud.
Vähemalt on väike osa puid nüüd kuuris ja enam eriti märjemaks minna ei saa.
***
Kui mu mehed koju jõudsid, kohtasin üht eriliselt määrdunud mütsi, mis algselt oli kootud valgest lõngast. "Ma kukkusin mitu korda," teatas mütsiomanik. Tõsi, müts oli määrdunud kohe mitmest küljest.
Ühtlasi olid tähelepanuväärselt mustad sama lapse püksipõlved, jope ja kindad. Ma koolikotti pole veel vaadanud… Hm, see näeb hämmastavalt hea välja. Nagu Vanaema kunagi palju aastaid tagasi, kukkus libedaga, randmeluu purunes, aga restitäis tooreid mune jäi terveks…
Homseks see jope ja muu kraam kindlasti ära ei kuiva, puhtaks, jah, saab küll. Õnn ja rõõm, et riidekapist oli võtta üks täitsa viisakas õiges suuruses jope. Küllap mütsi ja kindad ka leiab.
***
Kuigi lumevee sulin on endiselt üks hästi tore heli, eelistaksin ma lumesulamise lõppemiseni elada pigem toas. On kuivem.
No comments:
Post a Comment