CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, March 31, 2019

Ilma naljata

Mulle endiselt ei meeldi aprillinaljad. PLNid meeldivad. Keerasin nüüd hommikul kalendris lehte ja vaatasin, et kuidagi meeldivalt lage on selle kuu PLN... siis tuli pähe, et küllap midagi tekib juurde.

Muidugi, aprillikuu kõige tähtsamad sündmused on ülestõusmispühad ja koolivaheaeg. Viimase puhul ei lähe me vastupidiselt algsele PLNile Inglismaale, sest lennupiletid ja kombineeritud reisi PLN ja... teeme hoopis aiatöid.

On võimalik, et kedagi meist tabab mõni sünnipäevakutse.

On vägagi tõenäoline, et Mees Organiseerib auto parandusse… see asi on juba mitu kuud oodanud.

Võib-olla juhtub midagi veel.

Võib-olla ei juhtu ka ja me oleme meeldivalt kodused.

***
Üldisest aastaPLNist (ikkagi veerand aastat läbi!) on täidetud nii, et...

… valge lina asi toimib;
… koristamise- ja retseptiasi ei toimi;
… aias areneb asi planeeritud suunas;
… JJ tuba on valmis ja kasutusel;
… muud remonditeemad on ootel;
… lapsed on registreeritud laagritesse ja osalevad jooksvalt igasugustel üritustel;
… Mehega kahekesi oleme õhtul väljas käinud ühel (1) korral, teatris. Aga on tulnud ettepanek viia mingil suvisel hetkel nooremad lapsed laagrisse ja jätta vanim laps üksi koju - ta õudselt ise tahab - ja minna abikaasaga hotelli ööbima või midagi. Selline asi kehtiks ilmselt lausa kahe või kolme kohtinguna;
… reisinud pole kuhugi. Suvise reisi piletid ja orienteeruv vaatamisväärsuste vaatamise kava on paigas, Eesti-sisesed reisid ootavad, millal auto korda saab. Ega me talviti eriti ringi ei sõidagi;
… rahakogumine pole olnud nii edukas, nagu tahaks, aga praegu ikkagi parem kui kunagi varem;
… käsitöötööga on täpselt nii, nagu on... vähemalt Lai Kangas on poole peal ja muist juba maha lõigatud. Kui vaibad valmis saavad, näitan pilti ka.

Tänase päeva PLN on olla igati efektiivne. Ma alustan seda laste bussikaartide pikendamisega. Siis tulevad pesuriputamine, vaibasõlmimine, kaltsulõikamine, kangakudumine, sallikudumine, söögitegemine… õues vast kah midagi, vahepeal. Või õhtupoole, kui mehed Linnast kodus. Nüüd on õhtud ju pikalt valged (see on suveaja peamine pluss). Tegusat aprillikuud teile ka!

See nädal, kui meile ametlikult kevad saabus

Teatavasti algab meil kevad kurgede saabumisega. Pärast reedest Lillebrori-bussiärevust vaatasin mingil põhjusel vannitoa aknast välja ja mulle tundus, et nägin pesas pead. Käisime siis Lillebroriga kahekesi vaatamas ja tõepoolest, pesast paistis üks kurnatud olemisega kurepea. Laupäevaks võttis pea jalad alla ja tiivad lendu ja tegeles usinasti pesa kohendamisega. Eks näeb, kas sel aastal ka kureperet luuakse.

Veel on nähtud üht mesilast (Lillebror), üht kannikest (Lillebror), üht lepatriinut (mina, õuest kuivamast tulnud voodilinade vahel) ja üht konna (Vanaema). Viimane kirjeldas olukorda nii: "Ma riisusin seal värava juures ja vaatasin, et üks leht liigutab kuidagi imelikult…" Hiljem selgus, et leht vaatas Vanaemale pungis silmadega otsa ja kiirustas siis kuhugi peitu.

Kassid küsivad vabatahtlikult õue. Must Mimi püüdis sisaliku ja sõi selle ära. Toas on püütud ja vaiba peale laiali määritud üks hiir… vaip käis pesus ja kuivas ka ilusasti, võib uuesti põrandale panna.

Lubasin Catharinale, kes oma õuekassiga ultrahelis käis ja teada sai, et kassil on juhtunud ups... kuus upsi…, et me võtame suvel ühe upsi omale. Õuekass viiakse pärast upside sündimist muidugi uuesti arstile, sest ühest pesakonnast upsidest täitsa jätkub. See aga tähendab, et me saame suve teises pooles kassilapse. Oeh. No aga keegi peab ju kassilapsi tahtma, eks ole.

Sain valmis viiulivõtmekirjaga salli. Kangast ei kudunud, sest haige. Urr. Haapsalu räti koolitusel ka ei käinud, sest haige. Urr veel. Mulle muidu need suured ruudukujulised rätid väga ei meeldi (kuigi ikka paremad kui kolmnurksed rätid), aga Liina koolitusel oleks tahtnud käia.

Mees saagis natuke õues puid. Seda tööd jätkub veel mitmeks päevaks. Ükskord me saame kõik need roikad ja tüved kontrolli alla niikuinii!

Lapsed... tegid neid asju, mida lapsed ikka teevad. Sel nädalal ei olnud ühtegi sünnipäevakutset ega muid üllatusi, aitäh sellegi eest.

Või ma ei mäleta, mis nad tegid, sest olin haige - iseenesest on ka see võimalik. Uuel nädalal kavatsen olla mitte haige. Hoopis väga efektiivne kõigis tegevustes. Efektiivsusele aitab kaasa allergiatablettide korralik sissevõtmine, sest pajud on avanud õietolmuhooaja ja kogemustele tuginedes võib karta, et varsti löövad teised puud kampa.

Saturday, March 30, 2019

Ma vastan ka, aga ei räägi midagi huvitavat.

Viimaste päevade popiks blogiteemaks on küsimused, mida justnagu peaks olema 51, aga on vähem. Ma vastan ka (sets ma väsisin pesutriikimisest natuke ära ja puhkan siin, kuni me õue läheme, mina muidugi haige inimesena seitsme vati sees), aga ilmselt midagi uut te siit teada ei saa.
Kas päikese- või suusareisid?
Loomulikult päikesereisid, aga palun, mitte basseini ääres praadimine, kui sinna päikese kätte juba minna, siis tuleb otsida võimalikult palju varemeid, vanalinnu ja looduskauneid kohti.
Mis on su kõige vihatum kodutöö?
Akende pesemine.
Mis on su lemmikpitsa peal?
Lihtsam on öelda, mis pitsa peale mitte kunagi ei käi - hakkliha, igasugune teravamaitseline kraam ja suitsuvorst koos kõigi oma sugulastega. Lemmikpitsa peal võiks olla seened, aga palun värskelt või marineeritult, mitte sügavkülmast.
Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni? 
Siin pole pannud, aga mõne täitsa nimelise plärtsu olen lihtsalt ära kustutanud.
Kas näeksid end kunagi veganina? 
Ei.
Parim raamat?
Ma peaksin ütlema, et Piibel, aga kuna ma otsin raamatutest ka meelelahutust, siis pigem mõni neist, millest igal ülelugemisel saab midagi uut leida. Ma olen neist varem ka rääkinud.
Milles oled sa koba?
Ruumilist mõtlemist nõudvates ülesannetes, olgu koolis või päriselus. Ma ei suuda.
Kas oled ebausklik?
Ei. On teatud kunstid ja kombed, millest ma kinni pean ja mis laienevad ka kodust väljapoole, näiteks keeran ma poes möödaminnes kõik leivad-saiad õigetpidi, sest leiba ei panda mit-te ii-al-gi selili… aga ma ei usu, et see elu kuidagi mõjutaks.
Mis on õnneliku suhte saladus?
Küsige siis, kui me oleme vähemalt hõbepulmadeni vastu pidanud. Praegu on alles 18 aastat kooselu ja 16 aastat abielu, me oleme veel vähe kogenud.
Lemmikaastaaeg?
Praegu. Aga üldiselt kõik, mis jääb lume sulamise ja uue pimeduse vahele. Vihkan talve.
Millised kolm asja võib su käekotist leida?
Rahakott, poeskäimise kott, telefon.
Mida sa meeste puhul ei mõista?
Näiteks nende huvi igasuguse tehnika vastu. 
Kas oled realist või unistaja?
Vaheldumisi. Aga hämmastavalt paljud asjad, millest ma olen unistanud, on ka juhtunud.
Mis sul elus parasjagu käsil on?
Kitsamalt haigeolemine. Laiemalt terve mõistsue säilitamine, kui majas on kaks puberteeti ja üks, kes selle jaoks hoolega harjutab.
Kes on sinu lemmikblogija?
Ritsik, näiteks. Ja Iibis. Ja Frau Frische Brise. Ja Alice.
Mis vanasõna sind kõige paremini iseloomustab? 
Pime kana leiab tera.
Kas Facebook, Instagram või Twitter?
Facebook.
Suurim iluapsakas naiste puhul?
Hmmm. Kui keegi piiiigistab ennast koos kõigi khm, päästerõngastega rebenemiseni kitsastesse riietesse ja arvab, et see on kena. Ja ülearu popid ja noortepärased kiirmoeriided 45+ naiste seljas, eriti kui see naine on kurnatud välimuse ja vastavas seisundis nahaga.
Mis on need 3 asja, mida sa alati poest ostad?
Sai, piim, puu- või aedvili.
Lapsepõlve hüüdnimi?
Puudus. Mulle ei meeldi, kui inimestele hüüdnimesid pannakse.
Lemmiksöök? Kõige vähem lemmik?
Kõige vähem lemmik - piimasupi kõrval võin ma ilmselt nälga surra. Lemmiksöök… midagi vahemerelist.
Kas kontsad või tennised?
Kontsad, loomulikult. Aga mõistliku kõrgusega, muidu ei jaksa tervet päeva olla.
Emaduse parim külg?
Lapsed.
Mis ajab sind rohkem närvi, ootamine või liiklus?
Liiklus.
Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?
Ükskõik kus (ka omas kodus) alkoholijoobes olemine võiks saada kriminaalkaristuse, ja mitte vähe. Ja joobes tehtud kuriteod võiksid saada topeltmääraga karistatud. Või midagi sellist, tegelikult mulle meeldiks kuiv seadus, aga palun, ma tegelikult ei taha selle üle pikemalt järele mõelda, sellega kaasneks ilmselgelt hirmus palju jama. 
Mis on mehe juures oluline?
Et ta oleks tubli ja austamisevääriline, muidugi.
Suurim eneseületus?
Hmmm, näiteks see, kui me 2012. aasta suvel olime Austrias Kitzlochklammis, suured poisid kappasid ees nagu kaljukitsed, Lillebror põrutas neljakäpakil kõigist taevatreppidest üles ja meie Mehega, kes me mõlemad kardame kõrgust (Mees vähem), pidime järele minema. Selline asi elavdab tugevalt palveelu.
Mida sa kunagi ei reklaamiks?
Neid asju on natuke liiga palju, et nende peale praegu mõelda. Ma reklaamiks üldse väheseid asju.
Kas lõhefilee või burger?
Kõik lõhefileed, mida ma elus olen kohanud, on olnud tähelepanuväärselt igava maitsega. Huvitavaid burgereid olen kohanud rohkem. Näiteks Õunaõuepäevade Mehine Burger, aitäh, seda võiks muul ajal ka saada.
Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda juures ei meeldi?
Ma olen üldiselt halva iseloomuga. Kõik, mis minus on head, on puhas Jumala arm. Nii et minu loomupärane patune loomus ei meeldi.

Friday, March 29, 2019

Nad tegid seda jälle!

Meie piirkonna ainukest bussiliini teenindab GoBus. Tasuta ühistransport on tore, aga.

Korduvalt on buss LEHANUD suitsu järele. Huvitaval kombel ei juhtu seda kõigi, vaid ainult mõnede juhtidega.

Mõnikord jääb buss hiljaks ja mitte natuke, vaid kohe kümneid minuteid. Kui on miinuskraadid, pole see üldse lõbus.

Bussijuht Ain (see, kes ka Jõugu Juhist ükskord samas peatuses mööda kihutas ja siis minu peale karjus, miks laps ei seisa täpselt ettenähtud kohas ettenähtud nurga all) on pahur ja turtsub alati, kui mul ei ole piiksutatavat kaarti - ma sõidan keskeltläbi kaks korda kuus, miks mul peaks selline asi olema? Teised bussijuhid trükivad pileti ega pahanda.

Ja nüüd just praegu. Tegelikult kvalifitseerub see kuriteoks. Ja see ei ole esimene kord, eelmine kord ma olin ise möödakihutavas bussis ja sain karjatada, et mul ju laps ootab peatuses…!

Lillebror seisis veel valgel pärastlõunal eresinise, üldisest hallist foonist selgelt eristuva jopega bussipeatuses (nõudepeatus, aga ega seal muudel asjaoludel ei seista). Bussijuht ei olevat isegi peatuse poole vaadanud ega liikumist aeglustanud. Tegu on viimase õhtuse bussiga, mis meiekanti tuleb. Lillebror on nähtavalt algklassilaps. Meie lapsed lähevad sealt peatusest sellel kellaajal piisavalt tihti bussi peale.

!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Loomulikult helistasin firmasse. Looooomulikult vastati kurtmisega, kui raske firmal on ja kui täis see konkreetne buss oli ja kuidas ei tohi piirarvust rohkem inimesi võtta ja kuidas neil küll ei ole ühtegi suuremat bussi sinna panna... ja kuidas on ju ikkagi reede õhtu ja palju inimesi ja küllap mõni neist teeb niisama lõbusõitu… Ja 10-aastast last tohib õhtusel ajal peatusesse seisma jätta, eks ole. Aaaaga igal asjal on kaks otsa… Minu jaoks on ainult üks ots, kui õhtul rohkem busse ei tule ja peatuses ootab laps, siis peab lapse sihtkohta viima, bussijuht ei ole hiromant, et peaks teadma, kas sellel lapsel on linnas kuhugi minna või kas vanemad saavad lapse kuidagi koju organiseerida. Mis siis saab, kui ei saa? Minu käest, muide, ei võetud ei nime ega kontaktandmeid. Mis klienditeenindus ja kaebuste vastuvõtmine see sihuke on?

Lillebror oli Vanaema juurest Mehele helistanud, Mees helistas mulle, küsis, mis firmast öeldi. Lubas ise ka neile Häält teha. Mehe Hääle peale olevat Organiseeritud privaatne buss Lillebrori jaoks. No ma usun seda siis, kui näen. Hea mees, kes lubab…

Aga vabandage, miks peab elementaarsete asjade õpetamiseks - et üksi tee ääres seisvaid lapsi EI JÄETA bussidest maha - nii palju närvirakke kuluma?

Ja kes soovib poliitiliseks minna - ka enne tasuta ühistransporti oli probleeme, üsna samasuguseid. Ei ole tunda, et midagi oleks ühes või teises suunas muutunud. Teate, Iirimaa (kus ma elus kõige rohkem bussiga sõitnud olen) maaliinibussid peatusid iga maja ees, kui paluti, ja bussijuhtidel olid alati triiksärgid ja lipsud… Ma ei tea, kui palju seal bussijuhi palk oli, aga need mehed tundusid küll head inimesed olevat. Siinmaal… ma ei saa aru.

Edit hiljem:  Laps toodigi koju. samasuguse sinise bussiga, nagu meil siin igapäevaselt sõidab. Mitte lihtsalt peatusesse, vaid lausa väravasse. Kas Mehele sattus telefoni otsa keegi teine daam? Või on Mees parem enesekehtestaja (tegelikult on, vähemalt siis, kui ta kurjaks saab, tema hakkab ähvardama, mina ei hakka)? Või oli asi selles, et Mees helistas ja mehi peab tõsiselt võtma? Ma selle asja pärast feministiks ei pööra, aga rõõmustan muidugi, et probleemilahendusega siiski tegeletakse. Tsivilisatsioon jõuab ehk kunagi ka meie ühistransporti.

Mõttetu

No tõepoolest.

Kõigil neil päevadel, mil ma olen hommikul vara tundnud, et peaks koju jääma, sest enesetunne on lõpmata sant, on olnud mingid kokkulepped ja hädavajalikud lapsevanemad, kellega lihtsalt peab kokku saama… sest vaadake, minul on oma tööaeg, aga lapsevanem peab ekstra aja looma…

Aga kui ma ühel sandi enesetunde päeval otsustan, et aitab, homme võtan tervisepäeva ja mind ei huvita, tühistan kõik kokkulepped, lürbin kodus teed ja köhin, siis läheb juba õhtul olemine selgemaks ja sellel pühendunult haigeolemise-päeval polegi nagu enam haigust, millega kodus olla.

Tegelikult on kurk aeg-ajalt valus küll ja tundub, et organism ei suuda ikka veel ära otsustada, kas haigus peaks arenema põskkoopapõletikuks (võeh) või brohniidiks (jah, palun, köhimine ei sega mind ilmaski), aga võrreldes sellega, kuidas mul terve eilse päeva ninas visises ja ma ennast läbi - peamiselt kirjalike, lastest püüdsin eemale hoida - tööasjade aevastasin, on tänane olek puhas lust. Kange tahtmine on minna aiatöid tegema.

Jahjahjah, ma tean, et tegelikult ei tohi, muidu läheb nii, nagu juba läkski, küllap ma oleks terveks saanud, kui oleks eelmisel nädalavahetusel asju rahulikult võtnud. Kogu see visin ja ebamäärane viletsus kestab ju juba kaheksandat päeva. No aga… ollagi haige… vabatahtlikult… kuidas see võimalik on? Kui veel ilma toeta püsti püsid? Ometi ma just selleks vaba päeva võtsin, et haigeolemisega valmis saada. Uuel nädalal jõuan vaevalt koolimajja, kui juba algab üks ümarlaud, kus ma pean kohal olema, kohe kindlasti mittetatisena.

Klassikalises kirjanduses manitseb pastor Andrest, et see Krõõta ei säästnud, aga ma arvaksin, et selle maailma Krõõdad ei säästa iseennast. Kuni püsti püsid, tuleb Midagi Teha.

Atsih. Ma ikka igaks juhuks püsin toas.


Wednesday, March 27, 2019

Kuidas minust sai naine, kes peseb köögis nõusid

Koguduse noortega hakkasin ma kokku puutuma MN kaudu (kellel on muide täna sünnipäev), esialgu tema pool kodus ja vaatasin, et oi kui rõõmus rahvas. Aeg läks edasi, mina käisin Iirimaal hingerahu otsimas ja tagasi tulles küsisin, kas kirikusse kaasa tohib tulla. Tohtis, aga suurt head sellest ei sündinud. Liiga vähe oli mul teadmisi kristlusest ja liiga vähe tuttavaid, kellega pärast jumalateenistust suhelda. Ega noortekad paremad olnud. Alfa kursus oli tol hetkel veel leiutamata või vähemalt maale toomata ja nii ma siis käisin… mõnikord. Kui eelmise korra masendumine üle läks - sest ei saanud suurt midagi aru ja kõik olid võõrad -, läksin jälle uurima, ehk on seekord parem.

Esimest korda oli hea 1999. aasta jaanilaupäeval Jaani? talus Vellaveres (vist). Jasmiinid õitsesid nagu pöörased, ilm oli ebajaanipäevalikult soe, sõber, kelle nimekaimuks Jõugu Juht hiljem täitsa kogemata sai, laulis lõkke ääres mesilaselaulu ja Kristel ütles mulle väga mitu korda, et tema on Kristel. See oli tegelikult hästi armas ja sõbralik, sest ma olin endiselt täitsa teadmatuses ja tundsin ennast paraja võõrkehana. Mitte-võõrkehana tundsin ennast - ja arvatavasti oli see esimene kord, kus ma ennast selles seltskonnas tõesti väga hästi tundsin - alles kunagi keset ööd mitmekümne inimese nõusid pestes. Ei mäleta, kas vesi tuli kraanist või ämbriga kaevust, aga nõusid oli palju ja pesta nad tuli.

Nõudepesemist, muide, olen ma eluaeg vihanud.

Siis tulid muud üritused, muuhulgas pastoraadis, ja kuni pastor naise võttis, tundsin ma pastoraadi kööki ka väga hästi… sest ma pesin nõusid!

Ja noortekad ja Alfa, juba koos Mehega, söögitegemine ja... nõudepesemine. Vana kogudusehoone keldris oli köök, sellest ühel pool nõuderuum ja teisel pool miski sahvri moodi asi. Nõusid pesime käsitsi ja kuivatasime muidugi ka. Mõni koguduse laager ja Alfa väljasõit olid ka... ikka tuli nõusid pesta.

Siis tuli uus maja ja seda vaatamas käies olime emmede ja kellega veel üsna ühel meelel - köök on liiga väike! Baptistid nimelt söövad sageli ja palju. Köök tehti suuremaks - ehkki terve palvegrupiga me sinna ikkagi toimetama ei mahu - ja nüüd on köögis ka nõudepesumasin. Ui, selle kasutamine tundus alguses keeruline. Aga meil on kolm-neli korda kuus pärast jumalateenistust üsna populaarne kohvikuosadus, nii et nõudepesumasin on tõeline õnnistus.

Sellegipoolest tuleb käsitsi pesta kohviku ettevalmistamise käigus tekkivaid nõusid - nuge, lõikelaudu, munavõipotsikuid vms. Ja ega see nõudepesumasin ka ise nõusid sisse ei võta ega välja sülga, ikka on tarvis sorteerida banaanikoored, koogijäägid ja salvrätikud prügisse ja tassid-taldrikud nende liikide järele masinasse, ja paar minutit hiljem auravad nõud üle vaadata, võib-olla ka kuivatada ja kindlasti kappi õigesse kohta tõsta.

Mõne aja eest pöördusin ühe mure asjus pastori poole - kesse veel targem peaks olema, kui mure on vaimuliku iseloomuga - ja pastor küsis minu käest, et mida sa ise, kogenud inimene, asjast arvad? Noh, pastoril on inimeseks olemise kogemust siiski paar aastat rohkem kui minul, pealegi olen mina... lihtsalt üks naine, kes peseb köögis nõusid. Ei taotle erilist tarkust ega positsiooni.

Sest vaadake… Evangeeliumi kuulutamine on väga vajalik ja õige tegevus, mõnikord tehakse seda ka kohvitassi taga, aga ma arvan millegipärast, et puhtasse tassi on nagu väärikam kohvi kallata. Ja puhtas kirikus on kenam teenistust pidada. Ja üldse… on see kulissidetagune abitöö siiski vajalik ja hea, usun mina köögis. Ja võib-olla... Võib-olla leiab keegi, kes alles koguduses käima hakkab, just esialgu kuskil tagaruumis toimetades endale koha, kus ta ennast hästi tunneb - nagu mina tookord, peaaegu 20 aastat tagasi leidsin. Mulle isegi tundub, et meie koguduses on mõned sellised inimesed, kes teenivad kaasa praktilisel moel, abistades, mõnikord ka nõusid pestes. Ja kui me vähegi taipame selle peale mõelda, siis oleme selle eest väga tänulikud.

Aga meie koguduse kõrgtehnoloogilise nõudepesumasina eest olen ma siiski tänulik. Ja valmis sellega tegutsema, kuni tervis (selg! seal peab nõudereste tõstma) lubab. Õnneks kostab jumalateenistus tänu tänapäeva tehnikaõnnistusele kööki kah ära.

Sunday, March 24, 2019

Märtsioosiselt

Nädala keskel peal käinud ägeda märtsioosihoo põhjus sai järgmisel päeval selgeks - tuli päris haigus. Kahjuks ei olnud aega haige olla, sest tuli teha, noh, seda ja teist ja kolmandat ja...

Muidu juhtus asju.

Mees käis koguduse uue juhatuse esimesel koosolekul. Oli valitud esinaine ja aseesimees ja paika pandud järgmise koosoleku aeg. Kuidas need asjad kõik üle kolme tunni aega võtsid, mina ei tea, aga küllap sellel oli mingi põhjus… Veel käis Mees laupäeva parema osa mingi õpetajate konverentsi jaoks helitehnikut tegemas. Ei meeldinud! Õpetajate konverentsid toimugu koolivaheajal ja nädala sees, niiehknii nõutakse sel ajal töötegemist!

Mõlemad vanemad lapsed osalesid Känguru võistlusel. Lillebror Kängurule ei mahtunud, neil vist oli klassi jaoks ainult neli kohta ja... nojah. Lillebror mängis see-eest huviringis kaheksajalga, väga edukalt mängis, sai (koos teistega) koha, peab uuesti mängima.

Kogu Gäng osales Laenulapse Venna sünnipäeval. Jõugu Juht kulges sealt ise Laenulapse juurde laenulapseks, ülejäänud ööbivad siiski kodus.

Lillebror käis Klassivenna pool. Väga sümpaatne klassivend on, kui mina arvasin, et noh, kella neljani võid olla, siis me tuleme sulle järele, vaatas Klassivend mulle alt üles väga suurte silmadega otsa ja küsis Eriti Armsa Häälega: "Viieni?" Noh, kui nad seal palju pahandust ei teinud, vast mängivad edaspidigi koos ja äkki saavad lausa sõpradeks…? Klassivennal ei pidanud ka koolist olema lähedast sõpra tekkinud, kurtis Klassivenna ema. Eks see on jah loterii küsimus, kellega ühte klassi satud, kas tekib lähedus või on niisama… semud.

Unistaja käis juuksuris ja veetis pärast palju aega peegli ees. Ta on nüüd harjumatult nudi ja nudisuse taustal paistab lõug umbes sama pikk ja kandiline nagu Gastonil Disney multikast "Kaunitar ja koletis". Eks need teismelised poisid kasvavadki ebaloogiliselt.

Jõugu Juht… ahah, läheb maikuus klassiga matkama või mingisse metsamajja või midagi. Teda näeb neil päevil üldse harva, sest netiühendus tema toas on endiselt laitmatu.

Mina, nojah, olin natuke haige. Ja otsustasin, et kuna endiselt ei tule kulude üle arvepidamisest midagi välja, võtan hoopis plaani, et koju ostetava toidu peale kuluv summa ei ületa nädalas 50 eurot, kui just mingeid erikülalisi või sünnipäevi või muid katastroofe ei ole. Ja kuna ma tundusin endale kahtlaselt vaene, kontrollisin pangaseisu ja ups... mingitel müstilistel asjaoludel olin bensiiniarvet maksnud kaks korda. Noh, tuleval kuul siis seda väljaminekut ei ole.

Veel käisime Mehega kahekesi söömas. Lõunakeskuse hiinakas liuvälja ääres (mitte Chopsticks, seal teisel pool) on siiamaani olnud päris sümpaatne kiirsöögikoht, aga nüüd viimati… võeh. Väidetavalt magushapu sealiha maitses nagu mõnes menüüga kohas vähemalt kahe chilipildiga roog, isegi Mees ei saanud seda süüa. Ilmselt läksid kokal maitseained vahetusse või midagi. Meie kaebamise peale kehitasid letitagused daamid õlgu. Ei soovita.

Ostsime uue madratsi. Kuna lesimiskatsete põhjal ei tundunud olevat erilist mugavusvahet kallitel ja odavatel, valisime kõige odavama vedrumadratsi, küllap me mingi aja pärast oleme jõukamad ja hangime mõne peenemat sorti küljealuse. Pealegi oli see odav eksemplar nii täiuslikult rullis, et Opel Corsasse oleks neid lausa mitu tükki mahtunud. Kui kile maha koorisime, tegi madrats kõigepealt vuhvaku! ja siis kerkis aeglaselt ja väärikalt ettenähtud vormi. Väga lõbus.

Külvasin rediseeemneid. Lootusrikkalt õue, aga kõrgpeenrasse, millele Mees madratsipakendikilest (taaskasutus!) ja käepärastest liistudest läbipaistva katuse peale ehitas. Kasvuhoone on momendil kutu, katust pole enam olemas ja muld on kah vilets, sellega hakkame tegelema… varsti, aga esialgu ei külva sinna midagi. Tomatilapsed mul aga juba on, kenasti kaane all kastis ja kasvavad.

Saturday, March 23, 2019

Kas valus on ka nii loll olla?

Üks mu kolleeg rääkis kunagi, kuidas keegi naabriteismeline oli üritanud mõnitada kolleegi tol ajal koolieelikust last. Lapsuke oli selja sirgu löönud, pubekale alt üles otsa vaadanud ja küsinud: "Ütle… kas valus on ka nii loll olla?"

Ükskord kurtis üks mu lastest raskusi klassikaaslasega… kes, nojah, on keeruka taustaga. Eks oma mure varjamiseks on ikka teisele halvasti ütlemine kõige käepärasem. Arutasime siin üht-ja teistpidi, mida vastu öelda või teha… Lõpuks tuli kolleegi räägitu meelde. Minu lapsele meeldis see vastus väga. Kuigi ma ei saa seda päris heaks kiita…

Täna jagas mitu nördinud tuttavat FB-s ühes eesti telesaates hiljuti toimunud mõnitamist, kus ohvriteks olid valitud lapsevanemad. Suure, hästi toimetuleva perekonna armastavad vanemad, oma avalikult väljaöeldud seisukohtade pärast. Mõnitamine olla toimunud saatejuhi kaasteadmisel ja heakskiidul. Et kõnealune saatejuht mingitel kohalikel valimistes kandideerides muuhulgas ka mind - enda jaoks puruvõõrast inimest! - FB-s sõbrakutsetega pommitas, kahandas minu lugupidamise tema vastu juba tookord väikeseks. Praegu tekitab see koos tolle telesaate lõiguga puhtakujulist vastikust.

Kõigi tolle saatelõigu autorite ja heakskiitjate käest tahaks ka küsida… Ei tea, kas neil on valus?





Wednesday, March 20, 2019

Tusaselt

Sotsiaalmeedias soovitakse õnne kevade alguse puhul. Võib-olla tõesti. Meil siin metsas algab kevad ametlikult esimeste toonekurgede kohalejõudmisega, mitte varem. Kurgi veel pole, järelikult ei ole kevad alanud. Õueilm on hall ja väljas puhub mingi vastik tuul, mis meie aktiivmajast ka suurema osa sooja minema on puhunud.

Mossitasin siin omaette - päikesepatarei on laadimata, see aitab mossitamisele kaasa - ja mõtlesin, et aeglane elu nagu meil paari aasta eest oli, oli ikka lihtsam. Raha oli vähem ja lastel oli mõnikord suhtlemisvaeguse moodi asi (needsamad lapsed nuruvad nüüd kangesti koduõppele, muide), aga me määrasime ise oma tempo ja väsimust ei olnud.

Aga praegu… Laste elus on periood, mil sotsiaalset suhtlemist ja üritusi on palju, aga kohalejõudmiste eest peavad hoolitsema vanemad. Ja kojujõudmiste eest. Ma sel teemal urisen natuke allpool. Mehel on töö. Ja ülikool. Ja kogudusega seotud kohustused. Prioriteedid peaksid minu meelest olema täpselt vastupidises järjekorras, et koduväliselt kõigepealt kogudus, siis ülikool ja kindlaks määratud tööaegadel ja mitte üks minut rohkem töö, aga nojah… Minul on kah töö ja kogudus, aga ma tahan ka seda, et keskmiselt kord päevas (vähemalt) saaks perekond söögilaua ümber kokku ja valge lina oleks laual (on, mõnikord pool päeva kohati vähem valge, aga ikkagi on) ja oleks maheaedvili (tomatiseemned panin mulda ja porrulauguvuntsid kiikavad potist) ja laste tegevused koordineeritud ja kõigil puhtad riided seljas ja minu enda käsitöötöö kah tehtud. Ja vahetusõpilased poputatud, sest vahetusõpilaste ja sohvasurfarite vastuvõtmine on meie elustiil.

Ja aeg-ajalt on küll tunne, et me kumbki Ei. Jõua. Kui minul on unehäired, on Mehel ka, sest meil on kergesti ärrituv madrats ja mina olen ka rahuolekus aktiivne magaja. Ja kui ma olen väsinud, on mul unehäired. Kosutava puhkuse saamiseks tuleks kõigepealt ennast välja puhata - leidke siit loogikaviga.

Pealegi tekivad koduvälistest allikatest sündmused, mille toimumise kohta meie algselt lepingut ei ole teinud. Nüüd on see urisemise koht. Minu ettekujutus huviringist või trennist on selline, et ma panen lapse kirja, maksan raha ja organiseerin, et laps oleks õigel ajal osalemas. Viis minutit pärast korrapärast ringi/trenniaja lõppu väljub laps ringimajast ja kulgeb üksi või vanemapoolse abiga järgmisesse vajalikku kohta. Lapsel on ringis/trennis tore, vanemad tunnevad sellest rõõmu. Punkt. Huvikooli ettekujutus on, et võib ummistada lapsevanemate meilboksi kõikvõimalike kutsetega huvikooli laatadele, üritustele, piknikele ja maeiteamillele, et meie lapsevanemad ja meie lapsevanemad ja meie lapsevanemad… Ja korraldada lisaüritusi, kus laps muidugi rõõmuga osaleb, aga mille toimumisaeg nõuab tavapärasest täiesti erinevat logistikat ja Organiseerimist lapsevanemate poolt. Täna on üks selline päev. Miks? Rääkimata lisaüritustest, mida korraldab kool tunnivälisel ajal. Õnneks ei ole neid hetkel üle mõistuse palju, aga küllap tuleb kohevarsti jälle. Küllap on see kõik tore, kui elada linnaliini bussipeatuse kõrval kortermajas, ilma aia ja kooli/tööväliste kohustusteta, aga meie nii ei taha. Ei tahtnud kohe algusest peale, ega me muidu oleks siia metsa Maja ostnud.

Ja nii ongi tunne, et kogu elu toimub mingite tulevikuressursside arvelt. Küll me nädalavahetusel puhkame (aga siis on Mehel mingi tööüritus - kas laupäevased õpetajate kokkusaamised ei peaks olema illegaalsed? ja minul pühapäeval juuniorid ja lastel Laenulapse Venna sünnipäev). Või küll me koolivaheajal… ja siis tahaks ju käia ja suhelda ja olla ja kevad ja mingi aeg koolivaheajast on ju kooli-inimestel ka tööaeg… Või küll me puhkuse ajal… Vabandust, suvel käiakse reisimas ja mütatakse aias ja tehakse hoidiseid ja käiakse metsas ja Mere ääres muidugi ja võõrustatakse külalisi ja võetakse üks sein palgini lahti, lapitakse sarikaotsa ja kardetavasti vahetatakse paar palgijuppi ka ära… Ja need puhkuseagesed tegevused on tegelikult toredad ja hädavajalikud ja täiesti üleni positiivsed… aga lihtsalt hingamisepäeva* ei paista kusagilt. Sest selle tempoga ja praeguse maailmakorra juures ei pruugi mitte kunagi tulla "küll me pensionipõlves", sest tervis.

Lahendus? Äkki… osta uus madrats? Ja planeerida vähemalt järgmine laupäev kindlalt koduseks, kui just mõnd last mõni järgmine sünnipäevakutse ei taba.

Tänase päeva PLN on pesu ja ahjud ja söök ja kangakudutöö ja pitsikudutöö ja üks töötööasi kah. Ja võib-olla midagi veel, aga see olemasolevgi PLN sisaldab endas palju pikemaid tegevusi kui välja paistab.

________
*peaaegu kaks aastat tagasi, kui meil katust vahetati, Maja ümber oli nagu põrgu eeskojas ja kogu aeg olid mul mingid kohustused kaelas, varastasin endale tund aega metsaskäimist, korjasin kukeseeni, nutsin väsimusest ja palvetasin - Jumalaga on väga hea metsas käia - ja palusin natukenegi puhkust. Jumal ütles, et augustis saab. Saingi, ühe tuulise mereääre-päeva, istusin kivi otsas, kudusin piibelehekirjalist salli ja puhkasin täiesti kohustustevabalt. Järgmisel päeval oli veel natuke puhkamise moodi asja, aga oli pitsipäev ja Suur Torm ja mööda Eestit orienteerumine… ja siis läks oravaratas aina suurema hooga käima ega ole vist praeguseni peatunud. Ma tahaks jälle kivi otsa pitsi kuduma! Kas te kujutate ette, et ma igatsen korralikult haigeolemist, et oleks õigus mitte vastutada ja öelda, et ma ei jaksagi üldse, ilma südametunnistusepiinadeta? (nüüd ma andsin kindlasti kellelegi kondi hambusse, eks te närige rõõmuga)

Sunday, March 17, 2019

Omast ja võõrast. Uuesti. Natuke poliitiliselt. Saba ja sarvedeta.

Või pigem võõrastest.

Igasugused kurjategijad on minu jaoks Võõrad. Kurjategijad nagu mõrtsukad, sarivargad, vägistajad…

Alkohoolikud ja lärmakalt massilise alkoholijoomise pooldajad on Võõrad. Tuleb meelde üks naisõpetaja (!), kes vaheruumis valjusti hõikas, et see ei olevat õige mees, kes viina ei võta. Ma ei tea, kas ta on ikka veel õpetaja, me ei tööta enam päris kaua samas asutuses, kokkupuutepunkt puudub.

Suitsetajad on loomulikult Võõrad, kui nad ei taipa mittesuitsetajate juuresolekul oma kommet vaka all hoida. Rääkida sellest võib, aga teha… Ööök. Sõna "sõltuvus" pole mingi vabandus, sõltuvustest on tänapäeval võimalik vabaneda.

Võitlevad ateistid. Olen FB-s mõne sõbra postituste kommentaarides kohanud niisuguseid plärtsatusi ja vihakõnet, lausa viha õhutamist kristlaste pihta, et olen ära blokeerinud terve hulga inimesi, kelle olemasolust mul muidu poleks aimugi olnud.

Süstemaatilised labatsejad. Mul on olnud mõned sealsamas FB-s suguelundinalju jagavad lapsevanemad ja... saate isegi aru.

Järjekindlalt juhmid, õelad ja pahatahtlikud.

Võimalik, et mõni sort Võõraid on veel, aga praegu ei tule meelde.

Omad on siis põhimõtteliselt kõik muud. Head inimesed, eks ole. Värv ja vorm ei ole tähtis. Haridustase ei ole tähtis. Peremudel ei ole tähtis. Ühised huvid ei ole ka nii tähtsad, ilmast ja tervisest võib alati rääkida. Poliitilised vaated… no keda see huvitab.

Ja siis ongi nii, et üks isa-poja tandem, kellega mul võib ju servast mingeid sarnaseid ideid olla, on siiski, nojah, Võõrad, aga nii mõnigi võeh-parteisse* kuuluv inimene on nagu Oma. Sest on eemalt vaadates palju kenam inimene.

Vaadates seda, mis riigis ja maailmas toimub, süveneb minus aina rohkem veendumus, et hästitoimivad riigid saavad olla ainult tillukesed, niisugused… väikese valla moodi. Ehk sellisel juhul õnnestuks valitsemise juurde juhatada need, kes soovivad tõepoolest vastutada ja hoolida**, mitte võimu omada ja isiklikke veendumusi läbi suruda.

Noh... meil olid ju eile ka valimised. Valituks osutunud pakuti kellegi muu poolt välja, ei olnud nii, et tahan valitsemise juurde pääseda ja trügin ise. Ja ma olen kindel, et nad kõik on sellised inimesed, kes ütlesid, et juhatusse pääsemise eesmärki ei ole, aga kui tarvis, teeme ära. Sellist suhtumist tahaks poliitikute poolt ka, aga paljuke seal Toompeal niisuguseid on...?

Ja sellepärast ma tegelikult ei mõtle selle peale, mis meist saab. Ei osale demonstratsioonidel, ei juurdle, kas vastikud tulevikuvisioonid on tõsi ehk mitte. Katsun oma tomatiseemned ja kangasteljed ära valitseda, ja riigitööl olles ära toetada… üks õpilane korraga. Või üks klass. Ja ma ikka veel arvan, et kui igaüks püüaks valitseda temale valitseda antud valdkonda nii hästi kui võimalik, ja "hästi" tähendab siinkohal "teiste heaks", siis oleks meil kõigil parem ja ilusam elu. Ainult et... need valitsema usaldatud tahavad tihtipeale valitseda võimu pärast. Võeh. Võimusoov on egoism on halb.


________
* jah, Eestis on vähemalt üks suur erakond, mille valimist pole ma iialgi kaalunud - ja see ei ole see-mille-nime-ei-tohi-nimetada!
** teine asi on need perekonnad, kes on sadu aastaid mõne riigi juhtimise juures olnud ja hästi juhtinud. Seal õpivad lapsed ilmselt juba titeputrude kõrvale vastutust. Keegi tuttav oli ühe niisuguse perekonna esindajaga kohtunud, rääkis, et olevat olnud väga läbimõeldud sõna ja aruka jutuga inimene. Aga paljuke meil neid vanu kuningasugusid alles on ja paljuke neist tõsiseltvõetavad on, eks ole...

Aina pöörasemaks läheb

Nädala esimese poole sisustas prantslane Tom. Või õigemini kohustus Tomi eest hoolt kanda, et ta söönud ja pestud oleks, ilmastikukohaseid riideid kannaks (haa-haa!) ja õigel ajal õigesse kohta jõuaks. Tom kadus Linnas paaril korral ka ära, aga ilmselt oskas ta hästi oma telefoni GPSi kasutada, jõudis alati enne paanika tekkimist sinna, kus ta pidanuks koos Jõugu Juhiga juba olema.

Mees, kes koos Jõugu Juhiga Tomi raudteejaama viis, rääkis, kuidas Tomi lahkumisaitähi peale kellegi vanemad kõrvalt olid imestanud, et näe, mõni neist oskab ka rääkida! Nii et küllap oli kellelgi perel veel keerulisem olukord kui meil.

Siis Tom läks ja nojah, sama päeva lõunaks selgus, et tuleb vahetuslapsi aga jälle. Andsin juba sisse tellimuse austerlastele, nendega me oskame vähemalt rääkida.

Reede õhtupoole koju sõites vaatasin, et kätte on jõudnud minu lemmikaeg aastast - mulle hirrmsasti meeldib, kui lumi ära sulab! -, aga pidin sinna juurde kohe tõdema, et nautida ma seda ei suuda, sest olen väsinud. Proovisin sihikindlat puhkamist pärastlõunauinaku vormis. Ei aidanud palju. Aga ma olen vähemalt proovinud, see loeb!

Lumesulamise kõrvalnähuna on meil praegu kõvasti pori ja suurem seltskond julgeid lumikellukesi. Meeldib!

Laupäeval käis Unistaja Nimekaimu sünnipäeval ja meie Mehega teda selle asjus Linna viimas. Kolasime natuke poodides… no ei saanud midagi sellist suuremat, mille transpordiks lastevaba autot ära kasutada. Koduteel kohtasime põtrade kollektiivi. Mees ütles, et oli vähemalt kolm.

Lillebror osales etlemisvõistlusel ja pälvis 2.-4. koha.

Jõugu Juht oli, nojah, "avec Tom", nagu ma kalendrisse kirjutasin.

Ühel ööl oli must Mimi toas. Tuli voodisse, trampis minu otsas… tabas käpakesega nägu nii, et üks küünis puuris üsna sügavale minu ninasõõrmesse. Mul on niigi nohu ja nina seest katki ja kipub veritsema… Noh, nüüd veritses topelt. Muidu on meil endiselt väga armas ja nurr must kass.

Siis tuli pühapäev. Nagu riigis, toimusid ka meie koguduses sel aastat valimised. Valiti pastor, sest pastor valitakse viieks aastaks, ja juhatus, sest juhatus valitakse kolmeks aastaks. Pastor jätkab tuntud headuses ja see on muidugi suur hea asi. Juhatusest… ma isegi hetkel ei tea, kes vanas juhatuses kõik olid. Üllatuslikul moel oli keegi kandidaatide ülesseadmise ajal märkinud ära Mehe. No ja Mees otsustas, et annab Jumalale võimaluse, kui teda peaks sinna teiste hulka tarvis olema… Selgus, et on tarvis. Pauluse kirjas Tiitusele, mis mul eile piibel.netist juhusliku peatükina ette tuli, seisab esimese peatüki kuuendast üheksanda salmini vanemate ehk koguduse asjapulkade (minu üldistus) kohta nii: 
"kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed, 
keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.

 Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, 
kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,

 vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
 kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks 
suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma 
vasturääkijaid."


Nojah. Ühenaisemees, ma loodan küll, usklikud lapsed tekivad puhtalt Jumala armu läbi, ulaelu ei ela ja ma ei tea, mis see allumatus on... Elu on õpetanud alandlikuks, tõesti ei joo, ei kakle ega laena kasu saamiseks raha, kannatab üsna rahulikult ära naise poolt pealesunnitud vahetuslapsed ja sohvasurfarid, armastab head - kes ei armastaks? - loodetavasti on mõõdukas ja õiglane. Ma vagaduse, kasinuse ja mitteäkilisuse kohta ei oska seisukohta võtta. väljaspoool perekonda on küll hästi rahuliku loomuga. Khm.

Nii et vast mõni tingimus on ikka täidetud, ega ta siis pastor ega juhatuse esimees ei pea olema! Aga see on meile muidugi praegu täitsa uus olukord, austav ja hirmutav korraga, sest vastutus on vägev. Õnneks on juhatuses pastor ja veel seitse usus tugevat ja muidu lugupidamiseväärilist inimest, nii et küllap Mees nende tuules kasvab ja areneb. 

Mis veel juhtus, ma ei mäleta, sest olen praegu, kirikust tulnuna veel natuke vapustatud. Küll see üle läheb. Meil on kolm aastat aega harjuda, et Mehel on nüüd uus teenimisevorm. Pealegi olen ma alati arvanud, et ta võiks Jumalariigi tööd rohkem teha. Mina olen koguduses endiselt naine, kes peseb köögis nõusid, ja ma olen selles rollis rõõmus. Võib-olla kirjutan sellest mõni päev pikemalt. 

Thursday, March 14, 2019

Pirn (Et elu igavaks ei läheks...)

Täna hommikul lahkus Tom, ma loodan, et tal on Tallinnas tore ja kojulend mõnus.

Mõne nädala eest jagati algul JJ ja siis Unistaja klassides mingi järgmise projekti kohta pabereid, kes soovib osaleda, kes saab majutada... ma kirjutasin mõlemal juhul alla ja ütlesin JAH, poisid olid ise ka huvilised. Ja loomulikult lükkasin ma selle JAH-ütlemise kuhugi vaiba alla ära, sõna antud, kes teda enam viitsib taga ajada!

Täna tuli direktorilt kiri, projektis osalemise kohta allkirja andnud vanemad ja lapsed kogunegu tuleval nädalal koosolekule, läheb projektiks! Asjaga kursis olev sotspedagoog ütles, et sul ju mõlemad esitasid paberi, järelikult osaled mõlema lapsega...

Nii et on võimalus, et me saame varsti kaks (2) last. Võimalik, et veel sel kevadel, see on sihuke nobedama olemisega projekt. Olevat vist inglisekeelne, halleluuja!

Et kõikse paremad õpetajad oo meitel ja kõikse parem prantsuse keel oo meitel ja kõikse ägedamad lapsed oo meitel, seda ma teadsin ennegi, aga nüüd tundub, et meitel oo ka kõikse paremad projektid.

Kas suurte lastega käibki nii, et puhkamise ja niisama hingamise jaoks sobivaid hetki (hingata sisse... hingata välja...) peab ette planeerima? Sest sünnipäevakutseid sajab ja trennid ja võistlused ja huviring ja koolivärk ja...?

Wednesday, March 13, 2019

27 aastaga pole mitte midagi muutunud

Manjana küsis veel lugusid vahetuslapsest. Ei ole suurt midagi rääkida, ma hoopis räägin memuaare.

1992. aasta augustikuu veetsin mina Saksamaal. Muist aega rahvusvahelise grupiga erinevaid linnu mööda rännates, kaks nädalat peres. 27 aastaga ei ole mitte midagi muutunud, kui välja arvata, et mina olin siis muidugi natukene vanem kui meie Tomikene, kes hetkel on teel raudteejaama.

Minu suhe saksa perega algas ka raudteejaamas. Õigemini ainult pereemaga, võõrustajatüdruk Steffi oli tol hetkel kusagil ära ja isa üldse müütiline isik, geoloog või bioloog või miski taoline, suveks välitöödele sõitnud. Seisin äervalt oma kohvrist kinni hoides ja siis tuli üks blond lühijuukseline tädi, naeratas ja ütles, et tema on Steffi ema, tulgu ma kaasa. Ega sellises olukorras muud teha ei ole, ülejäänud grupp, kellega ma juba natuke tuttav olin, pudenes igaüks oma pere juurde laiali. Aga midagi teha ei oska ka.

Lisaks vanusele oli mul veel üks eelis, mida Tomil ilmselgelt polnud - ma rääkisin juba siis vabalt saksa keelt. Sain vähemalt Steffi emaga rääkida! Sest Steffiga olid meil päris erinevad elueesmärgid ja maailmavaated ja huvid… Mitte et ta oleks otseselt vaenulik olnud, meil lihtsalt puudus ühisosa.

Sobiv varustus puudus mul kah. On meeles üks eriliselt vihmane matk viinamägedes, mille tarbeks polnud mul ühtegi sobivat riideeset peale teksapükste. Sest kust see idabloki tüdruk teab, et reisile tuleks kaasa võtta vihmakuub ja matkajalatsid! Ega mul neid kumbagi kodus kah olnud, mul oli vihmavari ja kingad linnas käimiseks. Õnneks oli mul Steffiga sama jalanumber ja jopenumber ka.

Võrdluseks: Tomikene pidi koos Jõugu Juhiga eile viis minutit õues ootama, buss jõudis varem ja mina bussi vastu hiljem… esiteks oli Tom aleviku tänavalampide all nähtamatu, teiseks jõudis miinuskahese ilma käes viie minutiga kapitaalselt läbi külmuda. Siidist suvejopega! Õnneks on tal mingi õhuke suusajope kaasas (selle pani täna ilma kobinata selga) ja helkuri pookisime talle ka külge, koolidirektorile kirjutasin juba eile õhtul, et edaspidi paluks vahetusõpilaste tervitamisse lisada helkuritseremoonia.

Aga seal Steffi juures… Ma ei julgenud tegelikult midagi. Saksa lukskorterite kombe kohaselt oli neil külaliste-vannituba, nii et kempsuskäimiseks ei pidanud luba küsima, aga oma ihupesu pesin sealsamas vannitoas käsitsi, sest kuidas sa ütled võõrale emale, et ma tahaks nagu puhtaid aluspükse omada… Ema lõi muidugi käsi kokku, miks sa ei öelnud, ma oleks su asjad masinasse pannud… aga ma olin võõras, noh!

Söök õnneks väga imelik ei olnud, me olime umbes aasta varem kooli kaudu mingi toiduabipaki saanud, nii et Nutellat ma teadsin. :) Lasanje oli küll tundmatu ja selle kohta ütles Steffi ema, et sul pole mõtet retsepti küsida, teil seal ju lasanjeplaate ei müüda. Noh, viis aastat hiljem juba müüdi. Khm.

Aga suhted… Olin grupi esimese koosolemise ajal (5 päeva Bonnis) saanud natuke sõbraks trullaka prantslanna Fabienne'iga Bretagne'ist, kes oskas saksa keelt küll üsna minimaalselt, aga oli sellegipoolest suhtlemisaldis ja heatahtlik tüdruk. Fabienne'i võõrustaja Miriam ei olnud otseselt Steffi sõber, aga mingitel ühisüritustel triivisime meie Fabienne'iga teineteise poole ja nii ma Miriamiga ka tutvusin. Noh... Miriamiga oleks mul olnud ilmselgelt palju rohkem ühist. Mulle tundus. Eks ta loterii on. Jõugu Juht kurtis ka, et Tomi sõbraga jookseb jutt hoopis paremini.

Praeguseks on neist saanud…
Steffi on vist arhitekt, aga tema elektrooniline jalajälg on napim kui napp. Miriami perekonnanime ma ei mäleta, teda ei leia enam kuskilt. Fabienne'i nime alt tuleb õnnetuseks mingi prantsuse näitleja, kes minu Fabienne küll ei ole, ja FB järgi vähemalt kaks vaevatud olemisega pereema, kellest ükskõik kumb võib olla või ka mitte olla see õige Fabienne. Mind neiupõlvenime alt FB-st või kuskilt mujalt ei leia… Mõned muud tolle korra grupikaaslased on leitavad, vahepeal emaks saanud ja karjääri teinud ja mis… aga enamiku puhul ei mäleta täisnime ja nimekaime tundub ka hulgi olevat. Või on nad nagu Steffi, diskreetselt netivälised inimesed, kesse teab. Loodetavasti läheb neil kõigil hästi.

Sellest kõigest hoolimata olen tänulik, et mul kunagi niisugune võimalus oli… ja et meil nüüd oli Tom. Igatahes huvitav!

Homsest saabub taas normaalsus

Külalistest olevat kaks korda hea meel - kõigepealt, kui tulevad, ja siis, kui ära lähevad.

Tom on vaieldamatult very nice boy. Viisakas, kuulekas, püüab. Ainult et...

Noh, ikka see keeleküsimus. Eile ta küll ütles vist isegi kolm lihtlauset järjest, üks oli "Can I take shower?", teine: "Thank you for the candee," (panime talle kohvrisse kilo "Kalevi" komme, noh, et võtku koju kaasa, ega ta ise ei taipa osta), kolmandat ma kahjuks ei mäleta. Aga mingitki tõsisemat vestlust temaga arendada ei saa, kui, siis ainult ekraani abil.

Ja ekraanide koha pealt, ma nüüd lõpuks sain vist aru, et Tomikene eeldas, et poisterohkes peres on muidugi olemas mingi mängukonsool ja üks mugav mängimissohva, aga just neid meil kohe üldse ei ole. Ta on natuke meie lastega lauamänge mänginud ja eile õhtul üritasime teda sundida StarCrafti mängima, mis näiteks Laenulapsele väga meeldib, aga see oli ilmselgelt tema maitsele liiga uimane. Meil on mitu lauaarvutit, läpakad ja nutiseadmed, konsooli pole selle kõige juurde lihtsalt enam tarvis, aga tee sa seda selgeks inimesele, kellega sa ühtegi sama keelt ei räägi.

Ja söök. Magus läheb, muude asjadega on kahtlane. Meie tavalist rütmi, et vähemalt kaks suppi nädalas, ma pole üritanudki. Järelikult sööme ise ka ebatervislikult ja eiteamida.

Õhtune magamaminek on täitsa untsus, sest on ju põnev, et meil on üks lisapoiss. Seetõttu on ka pärastkooline Lillebror untsus. Tänan soovitamast, pole lootustki, et ta varem magama jääks, ka ajades mitte.

No ja need hommikud, oh õudust… Ütleme nii, et Tomi ettekujutus kiirustamisest on nagu Lillebrori Sõbral, kes muudes aspektides täiesti imeline laps, aga me oleme nüüd teda trennist muusikakooli viinud ja... Homme hommikul peab Tom õigeks ajaks rongi peale jõudma. Umbes selleks kellaajaks, milleks kooli jõutakse… läbi linna tipptunni ajal! Palju õnne meile.

Ja ParfönG. Meeste dušigeelid on siinmaal ka tugeva lõhnaga, aga ehtne prantslane peab hästi lõhnama, järelikult lõhnab Tomi pesuskäimine kõrvulukustavalt hästi. Mul on õnneks momendil nohulaadne toode.

Sellest kõigest hoolimata saame me järgmise võimaluse tekkides taas lapse. Ka siis, kui ta juhtub olema soojamaa laps, kes meie aktiivmajas paljajalu ringi kooserdab. "Sokid!" on prantsuse keeles muide "Les chaussettes!" (ehk lešošett!), selle ma olen juba väga hästi ära õppinud. Ja küllap oskavad meie poisid järgmise lapse saamise ajaks natuke rohkem prantsuse keelt. Ja neli poissi on kindlasti parem kui kolm.

Aga homme õhtul süüakse meil suppi. Ja minnakse pärast unejuttu (Ilo ja Punapõsk orkivangistuses, ma usun) kell kümme magama. Ja reedel tõustakse natuke enne kella seitset nagu tavaliselt ja saadakse poole tunniga väljumisvalmis nagu tavaliselt. Ja kõigil püsivad sokid jalas!

Sunday, March 10, 2019

See nädal, mil me saime lapse

Vahetuslaps Tomi nimelt. Ilmselgelt on see viimaste päevade tähtsündmus.

Enne Tomi oli olukord veidi ärev. Mehel oli nädala sees üks koosolek kirikus, mistõttu ma sain oma kolme poja seltsis bussiga sõita ja olla tänulik, et me ei pidanud selle eest kaheksat eurot maksma. Bussisõite tuli veel nelja pileti jagu, nii et palun väga, riigi lahkuse tõttu kuusteist eurot kokkuhoidu - ja tegelikult ei ole see üldse nii väike summa kui tundub. Eriti, kuna see ei ole aastas ainukordne olukord.

Ilm oli lumine ja suvine ja kõike. Ja siis ütles prantsuse keele õpetaja, et neil seal Carcassonne'is olevat olnud +25'C. Oijah.

Reede õhtul saabus Tom, kes olevat kodukohast startinud kell viis hommikul. Kujutage ette, milline pikk ja väsitav teekond! Õhtul ei saanud tegelikult arugi, kui väsinud ta ilmselt on, aga hommikul küll. Mõned taskurätikud ja üks hädakõne prantsuse keele õpetajale hiljem õnnestus meil talle siiski õunakooki sisse sööta ja suunata ta meie poistega Katanit mängima. Carcassonne'i mängu ei võinud, siis läks jälle üks taskurätik. Eks ongi raske olla 13-aastane ja sattuda kodust lootusetult kaugele.

Unistaja läks ühele sünnipäevale ja Lillebror teisele, Jõugu Juht ja Tom käisid siis Mehe juhatusel tagurpidi majas, batuudikeskuses ja Lõunakeskuse liuvälja kohal turnimas. See viimane meeldis kõige rohkem (neist poiskestest pole võimalik üldse aru saada!). Õhtul Tom juba sõi ja kasutas vannitoa kõiki funktsioone, nagu vaja. Huhh. Mõtlesin, et umbkeelse prantslase söötmine on nagu Gerald Durrelli kogemused eksootiliste loomapoegadega. Ühe taimetoitlasest linnupojaga olid nad ikka hirmsasti hädas, kuni selgus, et lind sööb edukalt spinatit, mis on eelnevalt inimese poolt läbi mälutud. Mälujaks olnud Jacquie Durrell ("Joobnud mets. Sahisev maa"). Õnneks saab inimlaps oma toidu ise näritud, nii et selles suhtes on meil vedanud. Näitasin talle kokaraamatust karjasepiruka pilti ja sain teada, et see võiks sobida. Sobis. Sõi! Homse asjus näitasin šnitslit, ta küsis kahtlustavalt, kas see on fish. Ja täna sõi nii nutellasaia kui õhtuseid pannkooke, šokolaadi-vahukomm nimega Grabower Kisses sobib ka. :)

Täna hommikul jäi Unistaja rüütellikult koju, sest Opel Corsas oleks kuuekesi ebamugav ja ebaseaduslik ka. Rabamatkale minekuks püüdsin Tomile õhukeste dresside peale jalga sundida lumepükse. Ilma vägivallata ei õnnestunud ja vägivaldselt ma ei julgenud. Oli juba piisavalt hull lugu, et koju pidid linnasolevad poisid tulema bussiga ja siis iseseisvalt pannkooke küpsetama - meil Mehega olid teatripiletid. Noh, Mees nägi lapsi bussile pannes üht prantsuse tüdrukut riidest tennnistega ja paljaste pahkluudega, eesti lastel piilusid kõigil matkasaabastest villased sokid ja sallid olid kaelas… (selle ma pidin Tomile ka kaela panema, ta ei teadnud vist, mis sall on) Eks hiljem kuuleb, kui paljud külma said.

Kirikus tegin pilti.


Lillebror ja tema Sõber, lauluraamatuga. Lillebrori Sõbra Ema kutsub neid mustaks ja valgeks koeraks. Sellel on iseenesest põhjust… Lillebror oli tegelikult kammitud küll. Tal on mingi ebamäärane plaan juukseid annetada, aga sinnamaani tuleb veel palju kehalise kasvatuse tunde, kuhu patsikumm kaasa võtta…

Teatriskäik oli nii ja naa. Kempsusabas tundus, et kohale on sõitnud ma ei tea, Kärevere endiste raamatukoguhoidjate selts või midagi sellist, sabaliste keskmine vanus oli umbes 68 ja nad paistsid kõik üksteist tundvat. Ega ma daamidele operetielamust ei keela, aga ma tundsin ennast seal kohe kangesti noorena.

Imestasime Mehega, mis asjus on saali valgus lilla… siis selgus, et kogu lavakujundus on lilla ja hall. Isiklikult mulle meeldivad värvid rohkem. Kujunduse koha pealt hakkas esimese vaatuse keskel närima, et Viini kongressi ajal oli vist ikka ampiirstiil moes… ja kui ma kodus guugeldasin, siis ütles vikipeedia ka, et olid öösärgikujulised kleidid, ei mingeid krinoliine. Kui see kunstnik (kelle pojaga Jõugu Juht muide esimeses klassis kakles ja sellesama poja sünnipäeva asjus absoluutselt sobimatus paigas sünnipäeval käis) just mingeid moeajaloo varjatud külgi ei tea... ma loodan, et äkki teab, kunstnik ikkagi.

Kleidiprobleemist mööda vaadates… no eks see "Viini veri" üks jant ole. Tüüpiline eksituste komöödia nagu kõik nad muudki, mida ma näinud olen. Hämmastavate herpetoloogiliste teadmistega kammerteener Josef oli muidugi minu lemmiktegelane. "Mina räägin kõike nii, nagu tegelikult on!" või mis see tema lemmiklause oligi. Õmblejanna Pepi oli paraku üle mängitud (või kästud üle mängida), aga liiderlik krahv laulis ennast lõpuks täitsa sümpaatseks. "Peaministri" tütrel olen ma kunagi aidanud uurimistööd teha ja üks krellroosa lehvikuga kooridaam on eraelus meie koguduse liige. 

Negatiivselt tuleb ära märkida teatri vaheajal peetud kohvikut. Kokteilsalat ei ole (välimuse järgi) Maksi Köögi makaronisalat pooliku kirsstomatiga! Kokteilsalatis peaks olema siiski… klassi, eriti, kuna tegu on teatriga. Kui makaronid, siis olgu näiteks värvilised ja kena õli-äädikakastme sees, kui kurk, siis värske ja krõmps, kui tomat, siis ohtralt! Või mis iganes, igatahes olin ma seda neljaeurose hinnaga möginat nähes kurjavõitu ja keeldusin kohvikule võimalust andmast. Magusaisu ei olnud ja makaronisalat ei tundunud tõesti söömist väärt. 

Tuleval nädalal on meil veel kolm päeva ja üks hommik prantslast. Eks näeb, kas midagi mud põnevat veel juhtub. Nädalavahetusel paluks rahu ja rutiini.

Friday, March 8, 2019

Küüntenärimise jätk

Just praegu pakkis Mees kooli kõrval parklas ühe prillidega poisi ja tema koti autosse. Prillidega poiss ei pidavat inglise keelest eriti aru saama, Jõugu Juht üritavat tõlkida. Olevat veidi ärev, kas ikka on õige auto. Ega keegi ei ole jah ilma ettehoiatamata valmis Opel Corsaga sõitma, aga minu meelest oleks Hummer palju kahtlasem.

Oh sa vaene lapsukene, tuli 20-kraadiselt lõunamaalt libelögasele põhjamaale, keelt ei oska ja viiakse kuhugi ära...

Õunakook on laual, lihapallid lõhnavad ahjus ja morss on kannu valmis tehtud. Voodi tegin valmis, panin kaks patja ja uued helerohelised linad. Eks me nüüd lähema tunnikese jooksul vast hakkame tutvuma, mis lapse me saime…

Õnneks on meil salarelvad Unistaja, kes on momendil ülimalt enesekindel ja täitsa vabalt suhtlev sell, ja Lillebror, kes on lihtsalt väike ja sõbralik. Juhuks, kui Jõugu Juhil peaks puberteet peale tulema, või siis vastutusest tulenev ärevus.

Edit paar tundi hiljem: Tom on viisakas, väga meeldiva olekuga laps, aga ikkagi natuke ärev. Kolmteist! Minu meelest natuke noor, et tulla puruvõõraste inimeste hulka kodust nii väga kaugele. Kraamisin kokku oma prantsuse keele riismed ja sain tasustatud rõõmsate naeratustega. Unistaja arvas, et mina rääkivat viie minutiga rohkem prantsuse keelt kui nemad kogu kodutee jooksul. Khm, kes meil siin tegelikult prantsuse keelt õpib? Tomikene ei julge prantsuse keeles rääkida, sest siis me ei saa aru, ja inglise keeles ei oska kuigivõrd. Google translate on hüva abimees, kirjutasime Tomiga homse päeva organiseerimise kohta kirju. Vist esimest korda elus soovin ma jõuluvälisel ajal jahedamat ilma, sest lumetuubitama (ma ei tea, mis on snowtubing, ütles Tom) väga sooja ilmaga ei lähe. Noh, et kui ta on Eesti talve toodud, siis olgu Eesti talv, eks ole. Saapaid tal ei pidanud olema, eks me vaatame, mida meil siin on...

Ahsoo, nalja kah - Tom astus sisse, kooris jope seljast, jäi nõutult seisma. "Ähm, take off your shoes," ütles JJ abivalmilt ja Lillebror heitis illustratsiooniks hoogsalt endal sussid jalast. Tom sai aru küll. See nägi päriselt ka lõbus välja. Küllap me saame lähipäevil palju käte ja jalgadega rääkida, sest google translate asub meil peamiselt arvutis ja ega siis kogu aeg ei saa ekraani passida. Küll ta kohaneb. Ma loodan. Ikkagi vaene lapsuke, puruvõõras kohas...


Wednesday, March 6, 2019

Küüntenärimine

Täna on kolmapäev. Reede õhtul saabub prantsuse poiss Tom ja jääb kuni järgmise nädala neljapäeva hommikuni. Oi, ma olen ärevil.

Tomist teame me praeguseks, et ta on 14-15-aastane (arvatavasti); et tema kinganumber on 42-43 (susside ja võimalike talvejalatsite jaoks, järelikult saab vajadusel Mehe või Unistaja omasid kasutada); et talle meeldib jalgpall ja Fortnite mäng, mida nad Jõugu Juhiga nüüd õhtuti mängivad; et tal siiski ei ole kassiallergiat; et ta on "very nice boy" - ütles tema õpetaja, kellele ma kirjutasin, kui Tonilt elumärki ei tulnud - JJ ütles, et seda ütlevad kõik tema kohta ka (tagasihoidlikkusega meil siin muret ei ole); ja et ta sööb "everything except pudding". Mis selles kontekstis pudding on, ma ei tea, mõnel pool öeldakse pudding kõigi magustoitude kohta, mõnel pool ainult pudingi kohta…

Vähemalt ei ole talle vaja nr 47 jalatseid ja ilmselt ei ole ta ka pühendunud moslem, muidu oleks vast öelnud, et porki ei söö. Ja natuke pidavat inglise keelt rääkima.

Magamisega on lihtne, Jõugu Juhi toas on madrats. Tekke ja patju jätkub.

Transpordiga on keeruline, aga eks me kuidagi saame. Kuuekesi me Opel Corsasse ei mahu, aga mina pean selle aja sees ainult ühel päeval tööl käima ja keegi kindlasti ei pahanda, kui ma selle ühe päeva hommikul hiljem tulen. Tuleb ainult ilusti küsida.

Vaba aeg, oeh. Reedel nad tulevad ja kohe laupäeval peame terve päeva ära sisustama. Lumetuubitamine, arvan mina, seda nad seal Lõuna-Prantsusmaal arvatavasti ei tee. Juhul kui Tom kõrgust ei karda. Eks me näitame kodus lumepargio videot ja küsime, kas see tundub nagu fun. No ja nad võivad siin käia pööningul ja garaažis kolamas ja metsas jalutamas ka. "I like countryside", oli Tom JJ-le kirjutanud. No seda kantrisaidi on meil siin kohe palju. Ja pühapäeva õhtuks on meil Mehega teatripiletid ("Nous allons a l'opera," ütlen Tomile oma puuprantsuse keeles.). Tom tuleb rabamatkalt ja siis peavad neli poissi kodus ise hakkama saama. Mees arvas, et filmiõhtu, mina arvasin, et pannkoogid. Võib ju mõlemat.

Ja söök, oeh. Esimesel õhtul lihapallid, eks ole. Ja õunakook. Ja puuvili ja värske aedvili ja purgiaedvili. Ja sai ja leib, viimast ta arvatavasti ei söö, sest prantslane. Aga midagi ta sellest valikust vast ikka sööb. Hommikul, hm, sai, Nutella ja kodune jam. (Putru nad ei söö, arvas prantsuse keele õpetaja.) Ja juhuks, kui ta tahab, siis meil on peekonit ja mune ka. Ühel päeval näiteks kana-sibulapirukas ja teisel karjasepirukas. Ja pitsa moodi asi? Ja pühapäeval teevad ise endile pannkooke, eks ole. Aga nüüd see üks õhtu, kui me tuleme niipalju hiljem, et pikk söögitegemine ei ole valikutes? Boršiga, mis on meie pere kiirtoit, pole vist mõtet ehmatada?

Ja tegelikult… tuleb kõigepealt lapsele otsa vaadata ja tuvastada, mis tegelane ta on. Majutamiseks nõusolekut andes ei taibanud ma mõelda, et tegu ei ole teadlikult reisiva täiskasvanud sohvasurfariga. Tegu on reisist väsinud poisikesega, kes tuleb arvatavasti esimest korda elus põhjamaale ja võib-olla ööbib esimest korda elus puruvõõras kohas ilma ühegi tugiisikuta. Kui mõni minu laps samas olukorras oleks, siis ma vist helistaksin iga tunni aja tagant, ega mu laps näljas ei ole ega külmeta ega midagi.

Kas keegi Truudest Blogilugejatest on olnud samas olukorras või on kellelgi sama asja kogenud laps? Millele tähelepanu pöörata? Kogemusi? Ritsik ja kes veel? Me ju saame lapse, poisslapse,  teismeli se prantsuse lapse! Appi!

Sunday, March 3, 2019

Koolivaheaeg, sünnipäev ja muud üritused

Tundub, et talvine koolivaheaeg on päris kena vaheldus lõputule kolmandale veerandile. Tõsi, mina sain veel teisipäeval ägeda vebruariidihoo ja üldse olen ma selle nädala seitsmest hiljemärkamisepäevast (sest õpetajate tööpäevad ei alga koolivaheajal kell 8.15, vaid tunnike hiljem) kuuel päeval automaatselt kell seitse silmad lahti teinud, aga üleüldiselt on olnud täitsa tore vahelduse mõttes mitte kehalise kasvatuse särkide või näiteks matemaatika töövihiku olemasoluga tegeleda.

Tegelesime hoopis muude asjadega.

Minul, noh, oli ükspäev vebruariit, millest ma siin juba rohkem kirjutasin… aga ma kahtlustan, et selle said teisedki, kes olid lubatud koolituse asemel sunnitud kuulama mitu tundi holistilist enesehinnangut või mis selle umbluu nimi nüüd oligi… Vahel juhtub.

Muidu olen teinud süüa ja kudunud kangast. Tore on taas kududa. Hetkel on pooleli ülilai kangas, soas mingi 140 cm või nii ja valmimas pruunkarupruun vaip.

Mees… käis peamiselt tööl tegemas neid asju, mida õpilaste majasviibimise ajal teha ei saa. Ja valmistas natuke riiuleid, Jõugu Juhi tuppa. Ja käis koguduse juhatusse kandideerimise asjus visiooniõhtul, kus olevat selgunud, et nii mõnelgi koguduseliikmel on hoopis ootamatu visioon ja tuleviku-ettekujutus. Nojah, eks me siis vaatame, mis seal saab, tundub, et meie visioon sarnaneb siiski enamikuga. Ma loodan.

Jõugu Juht veetis vaheaja peamiselt arvutis. Kuni täna hakkas toimima mingisugune suhtlus prantslane Tomiga, nüüd ta installeeris Whatsappi ja oli rõõmus, et Tom on päriselt olemas.

Unistaja… veetis ka aega peamiselt arvutis. Ja lõhkus puid. Ja me endiselt ei tea, kas ta Eesti meistrivõistlustele pääseb ehk mitte. Vast homme-ülehomme selgub.

Lillebror… sai 10-aastaseks. Millegipärast tundub ta endiselt väiksem kui Jõugu Juht samas vanuses, ehkki JJ poolt 10-aastaselt kantud kampsun hakkab Lillebrorile üsna lootusetult väikeseks jääma. No aga eks JJ ongi peaaegu terve elu olnud vanem vend, aga Lillebror on endiselt pesamuna. Isegi 10-aastaselt.

Sünnipäeva asjus pidasime laupäeval maha ühe võrdlemisi lärmaka peo, kus osales (aeg-ajalt ringiloivavate) suurte vendadega kokku 9 poissi ja 5 lapsevanemat. Kes ülejäänud kutsututest oli haige ja kes kuskil mujal hõivatud, polegi tähtis, Lillebror jäi sellegipoolest rahule ja tundus, et külalised ka. Lisaks põhipeole toimus täna järelpidu, kus tarvitati ära suur osa ülejäänud toidust ja tegeleti hoopis muude asjadega, näiteks istutasid Lillebror ja Noorem Sõber (kes eile jäi tulemata, sest pidas samal päeval klassikaaslastega oma pidu) koos sünnipäevakink-toakasvuhoonesse lilli ja külvasid seemneid.

Valimistel osalesime meie Mehega nädal tagasi ära, aga täna kohtasime täitsa näost näkku üht Selle-Partei-Mille-Nime-Ei-Tohi-Nimetada valijat. Onu Ants juhtus Vanaemal ja Vanaisal külas olema ja ütles, et tema kui Õigusvastaselt Represseeritute Rahvusliku Erakonna kunagine liige ja Memento asjapulk ja üldse... valis rahvuskonservatiivid. No las ta valis, ka Onu Ants on eas, kus tuleb kõik hääleandmise võimalused ära kasutada, kes teab, kas enam kunagi saab. Hetkel on ta küll ülikõbus (olevat paari nädala eest redeli pealt alla kukkunud, aga eluaegse arstina diagnoosinud endal ainult põrutuse, ei mingit reieluukaelamurdu ega midagi), aga iial ei või teada, 80. sünnipäev on temalgi ammune möödanik ja selles eas… on viisakas inimese poliitilisi seisukohti austada. Vanaemal ja Vanaisal käis valimiskast kodus, aga nemad jätsid oma eelistuse enda teada, Vanaemal oli kuskil nimekirjas tuttav ja usaldusväärne inimene olnud, küllap ta seda valis.

Homme algab taas kool ja et tali taeva ei jääks, sajab praegu väljas lund nagu jahukotist. Kohe üldse ei meeldi, ainuke pluss on, et siis saab äkki Lõuna-Prantsusmaalt tulevale Tomile ka lund näidata. Paljuke neil seal seda ikka sajab.