Sunday, March 17, 2019

Aina pöörasemaks läheb

Nädala esimese poole sisustas prantslane Tom. Või õigemini kohustus Tomi eest hoolt kanda, et ta söönud ja pestud oleks, ilmastikukohaseid riideid kannaks (haa-haa!) ja õigel ajal õigesse kohta jõuaks. Tom kadus Linnas paaril korral ka ära, aga ilmselt oskas ta hästi oma telefoni GPSi kasutada, jõudis alati enne paanika tekkimist sinna, kus ta pidanuks koos Jõugu Juhiga juba olema.

Mees, kes koos Jõugu Juhiga Tomi raudteejaama viis, rääkis, kuidas Tomi lahkumisaitähi peale kellegi vanemad kõrvalt olid imestanud, et näe, mõni neist oskab ka rääkida! Nii et küllap oli kellelgi perel veel keerulisem olukord kui meil.

Siis Tom läks ja nojah, sama päeva lõunaks selgus, et tuleb vahetuslapsi aga jälle. Andsin juba sisse tellimuse austerlastele, nendega me oskame vähemalt rääkida.

Reede õhtupoole koju sõites vaatasin, et kätte on jõudnud minu lemmikaeg aastast - mulle hirrmsasti meeldib, kui lumi ära sulab! -, aga pidin sinna juurde kohe tõdema, et nautida ma seda ei suuda, sest olen väsinud. Proovisin sihikindlat puhkamist pärastlõunauinaku vormis. Ei aidanud palju. Aga ma olen vähemalt proovinud, see loeb!

Lumesulamise kõrvalnähuna on meil praegu kõvasti pori ja suurem seltskond julgeid lumikellukesi. Meeldib!

Laupäeval käis Unistaja Nimekaimu sünnipäeval ja meie Mehega teda selle asjus Linna viimas. Kolasime natuke poodides… no ei saanud midagi sellist suuremat, mille transpordiks lastevaba autot ära kasutada. Koduteel kohtasime põtrade kollektiivi. Mees ütles, et oli vähemalt kolm.

Lillebror osales etlemisvõistlusel ja pälvis 2.-4. koha.

Jõugu Juht oli, nojah, "avec Tom", nagu ma kalendrisse kirjutasin.

Ühel ööl oli must Mimi toas. Tuli voodisse, trampis minu otsas… tabas käpakesega nägu nii, et üks küünis puuris üsna sügavale minu ninasõõrmesse. Mul on niigi nohu ja nina seest katki ja kipub veritsema… Noh, nüüd veritses topelt. Muidu on meil endiselt väga armas ja nurr must kass.

Siis tuli pühapäev. Nagu riigis, toimusid ka meie koguduses sel aastat valimised. Valiti pastor, sest pastor valitakse viieks aastaks, ja juhatus, sest juhatus valitakse kolmeks aastaks. Pastor jätkab tuntud headuses ja see on muidugi suur hea asi. Juhatusest… ma isegi hetkel ei tea, kes vanas juhatuses kõik olid. Üllatuslikul moel oli keegi kandidaatide ülesseadmise ajal märkinud ära Mehe. No ja Mees otsustas, et annab Jumalale võimaluse, kui teda peaks sinna teiste hulka tarvis olema… Selgus, et on tarvis. Pauluse kirjas Tiitusele, mis mul eile piibel.netist juhusliku peatükina ette tuli, seisab esimese peatüki kuuendast üheksanda salmini vanemate ehk koguduse asjapulkade (minu üldistus) kohta nii: 
"kui keegi on laitmatu - ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed, 
keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses.

 Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, 
kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja,

 vaid külalislahke, head armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin,
 kes peab kinni õpetusekohasest ustavast sõnast, nii et ta oleks 
suuteline niihästi manitsema terve õpetuse varal kui ka ümber veenma 
vasturääkijaid."


Nojah. Ühenaisemees, ma loodan küll, usklikud lapsed tekivad puhtalt Jumala armu läbi, ulaelu ei ela ja ma ei tea, mis see allumatus on... Elu on õpetanud alandlikuks, tõesti ei joo, ei kakle ega laena kasu saamiseks raha, kannatab üsna rahulikult ära naise poolt pealesunnitud vahetuslapsed ja sohvasurfarid, armastab head - kes ei armastaks? - loodetavasti on mõõdukas ja õiglane. Ma vagaduse, kasinuse ja mitteäkilisuse kohta ei oska seisukohta võtta. väljaspoool perekonda on küll hästi rahuliku loomuga. Khm.

Nii et vast mõni tingimus on ikka täidetud, ega ta siis pastor ega juhatuse esimees ei pea olema! Aga see on meile muidugi praegu täitsa uus olukord, austav ja hirmutav korraga, sest vastutus on vägev. Õnneks on juhatuses pastor ja veel seitse usus tugevat ja muidu lugupidamiseväärilist inimest, nii et küllap Mees nende tuules kasvab ja areneb. 

Mis veel juhtus, ma ei mäleta, sest olen praegu, kirikust tulnuna veel natuke vapustatud. Küll see üle läheb. Meil on kolm aastat aega harjuda, et Mehel on nüüd uus teenimisevorm. Pealegi olen ma alati arvanud, et ta võiks Jumalariigi tööd rohkem teha. Mina olen koguduses endiselt naine, kes peseb köögis nõusid, ja ma olen selles rollis rõõmus. Võib-olla kirjutan sellest mõni päev pikemalt. 

No comments:

Post a Comment