Wednesday, March 6, 2019

Küüntenärimine

Täna on kolmapäev. Reede õhtul saabub prantsuse poiss Tom ja jääb kuni järgmise nädala neljapäeva hommikuni. Oi, ma olen ärevil.

Tomist teame me praeguseks, et ta on 14-15-aastane (arvatavasti); et tema kinganumber on 42-43 (susside ja võimalike talvejalatsite jaoks, järelikult saab vajadusel Mehe või Unistaja omasid kasutada); et talle meeldib jalgpall ja Fortnite mäng, mida nad Jõugu Juhiga nüüd õhtuti mängivad; et tal siiski ei ole kassiallergiat; et ta on "very nice boy" - ütles tema õpetaja, kellele ma kirjutasin, kui Tonilt elumärki ei tulnud - JJ ütles, et seda ütlevad kõik tema kohta ka (tagasihoidlikkusega meil siin muret ei ole); ja et ta sööb "everything except pudding". Mis selles kontekstis pudding on, ma ei tea, mõnel pool öeldakse pudding kõigi magustoitude kohta, mõnel pool ainult pudingi kohta…

Vähemalt ei ole talle vaja nr 47 jalatseid ja ilmselt ei ole ta ka pühendunud moslem, muidu oleks vast öelnud, et porki ei söö. Ja natuke pidavat inglise keelt rääkima.

Magamisega on lihtne, Jõugu Juhi toas on madrats. Tekke ja patju jätkub.

Transpordiga on keeruline, aga eks me kuidagi saame. Kuuekesi me Opel Corsasse ei mahu, aga mina pean selle aja sees ainult ühel päeval tööl käima ja keegi kindlasti ei pahanda, kui ma selle ühe päeva hommikul hiljem tulen. Tuleb ainult ilusti küsida.

Vaba aeg, oeh. Reedel nad tulevad ja kohe laupäeval peame terve päeva ära sisustama. Lumetuubitamine, arvan mina, seda nad seal Lõuna-Prantsusmaal arvatavasti ei tee. Juhul kui Tom kõrgust ei karda. Eks me näitame kodus lumepargio videot ja küsime, kas see tundub nagu fun. No ja nad võivad siin käia pööningul ja garaažis kolamas ja metsas jalutamas ka. "I like countryside", oli Tom JJ-le kirjutanud. No seda kantrisaidi on meil siin kohe palju. Ja pühapäeva õhtuks on meil Mehega teatripiletid ("Nous allons a l'opera," ütlen Tomile oma puuprantsuse keeles.). Tom tuleb rabamatkalt ja siis peavad neli poissi kodus ise hakkama saama. Mees arvas, et filmiõhtu, mina arvasin, et pannkoogid. Võib ju mõlemat.

Ja söök, oeh. Esimesel õhtul lihapallid, eks ole. Ja õunakook. Ja puuvili ja värske aedvili ja purgiaedvili. Ja sai ja leib, viimast ta arvatavasti ei söö, sest prantslane. Aga midagi ta sellest valikust vast ikka sööb. Hommikul, hm, sai, Nutella ja kodune jam. (Putru nad ei söö, arvas prantsuse keele õpetaja.) Ja juhuks, kui ta tahab, siis meil on peekonit ja mune ka. Ühel päeval näiteks kana-sibulapirukas ja teisel karjasepirukas. Ja pitsa moodi asi? Ja pühapäeval teevad ise endile pannkooke, eks ole. Aga nüüd see üks õhtu, kui me tuleme niipalju hiljem, et pikk söögitegemine ei ole valikutes? Boršiga, mis on meie pere kiirtoit, pole vist mõtet ehmatada?

Ja tegelikult… tuleb kõigepealt lapsele otsa vaadata ja tuvastada, mis tegelane ta on. Majutamiseks nõusolekut andes ei taibanud ma mõelda, et tegu ei ole teadlikult reisiva täiskasvanud sohvasurfariga. Tegu on reisist väsinud poisikesega, kes tuleb arvatavasti esimest korda elus põhjamaale ja võib-olla ööbib esimest korda elus puruvõõras kohas ilma ühegi tugiisikuta. Kui mõni minu laps samas olukorras oleks, siis ma vist helistaksin iga tunni aja tagant, ega mu laps näljas ei ole ega külmeta ega midagi.

Kas keegi Truudest Blogilugejatest on olnud samas olukorras või on kellelgi sama asja kogenud laps? Millele tähelepanu pöörata? Kogemusi? Ritsik ja kes veel? Me ju saame lapse, poisslapse,  teismeli se prantsuse lapse! Appi!

5 comments:

  1. Sa võid valmistuda palju tahad, lõpuks ikka ilmnevad Asjaolud. Enamasti õnneks ei midagi hullu 🙂. Meil kord kujunes Asjaoluks see, et laps sõi nädal aega igal hommikul ainult kõige odavamaid maisihelbeid piimaga, kõigest muust keeldus viisakalt ja visalt. Kui keelt räägib, siis juba päris hea. Vahel hispaanlased ja prantslased on väga umbkeelsed, aga häda korral on Google translatega ka suheldud ja meil seda pole juhtunud. Ole valmis, et mäkki hoopis tahetakse vahel sööma minna ja omapead linnas hängida.
    Mõne väikese kingi võib lahkudes prantslase perele kaasa anda, meie oleme Eesti suveniire, šokolaadi vms pannud.
    Kui teil poisid juba suhtlevad, on väga hea! Kõik läheb hästi 🙂!

    ReplyDelete
  2. See puding võibki putru tähendada, mitte magustoite. Ma arvan, et borš on suht norm toit, kuigi peet on vist euroopas rohkem venelastele omistatav toiduaine. suppe prantslased kindlalt söövad, prantsuse sibulasupp on ju kuulus toit.
    Minu jaoks on olnud üllatav see, kui palju euroopas hamburgereid süüakse ja saia. Moosisai hommikul võib neil suht ok olla ja röstsai. prantsusmaal on neil need pikad saiad, euroopas on norm hommikul sarvesaia süüa, need mida meil ka müüakse.
    Mul teismelisi poisse pole, aga ma usun, et kui ta arvutit armastab, siis võib juhtuda, et ta on pigem sellist tüüpi, kellega üldse suhtlema ei pea, sest ta eelistab täiskasvanutega mitte suhelda, ainult vastab küsimustele, lühidalt.

    ReplyDelete
  3. Hm, ma ei teagi, kas meil kõige odavamaid maisihelbeid on. Me või vähemalt mina pole niiehknii ilmaski väga rikkalikult kaetud hommikusöögilaudade ideest aru saanud - kui just hotell ei ole -, nii et krõbinaid söövad meie lapsed ka üsna sageli.
    Iseenesest oleks jube lihtne jah selline laps, kes ainult istuks, nina telefonis, aga ta on siin ikka eesmärgiga, et elukogemus ja silmaring ja suhtlemine ja... ja et saaks inglise keeles rääkida, ja meie omad jällegi prantsuse keeles. Pealegi olen mina sedasorti ema, kes lapsi ekraanide tagant peletab, sõnadega: "Lõpetage see igavlemine, minge tehke oma elu põnevaks, lugege midagi või mängige lauamängu või leiutage…" Kole raske on leppida mõttega, et mõne lapse jaoks võibki põnevus olla ekraanil.

    ReplyDelete
  4. ei pruugi ainult ekraani armastada, nad võivad väljas käimisest ka huvituda, aga näost näkku suhtlemine ei pruugi nende lemmiktegevus olla, kui sa nendega just nende lemmikmängust rääkida ei oska :P

    ReplyDelete
  5. Tjah, mulle sobib, kui ta mu lastegagi suhtleb. Peaasi, et õnnetult nurgas ei istuks.

    ReplyDelete