Friday, March 29, 2019

Mõttetu

No tõepoolest.

Kõigil neil päevadel, mil ma olen hommikul vara tundnud, et peaks koju jääma, sest enesetunne on lõpmata sant, on olnud mingid kokkulepped ja hädavajalikud lapsevanemad, kellega lihtsalt peab kokku saama… sest vaadake, minul on oma tööaeg, aga lapsevanem peab ekstra aja looma…

Aga kui ma ühel sandi enesetunde päeval otsustan, et aitab, homme võtan tervisepäeva ja mind ei huvita, tühistan kõik kokkulepped, lürbin kodus teed ja köhin, siis läheb juba õhtul olemine selgemaks ja sellel pühendunult haigeolemise-päeval polegi nagu enam haigust, millega kodus olla.

Tegelikult on kurk aeg-ajalt valus küll ja tundub, et organism ei suuda ikka veel ära otsustada, kas haigus peaks arenema põskkoopapõletikuks (võeh) või brohniidiks (jah, palun, köhimine ei sega mind ilmaski), aga võrreldes sellega, kuidas mul terve eilse päeva ninas visises ja ma ennast läbi - peamiselt kirjalike, lastest püüdsin eemale hoida - tööasjade aevastasin, on tänane olek puhas lust. Kange tahtmine on minna aiatöid tegema.

Jahjahjah, ma tean, et tegelikult ei tohi, muidu läheb nii, nagu juba läkski, küllap ma oleks terveks saanud, kui oleks eelmisel nädalavahetusel asju rahulikult võtnud. Kogu see visin ja ebamäärane viletsus kestab ju juba kaheksandat päeva. No aga… ollagi haige… vabatahtlikult… kuidas see võimalik on? Kui veel ilma toeta püsti püsid? Ometi ma just selleks vaba päeva võtsin, et haigeolemisega valmis saada. Uuel nädalal jõuan vaevalt koolimajja, kui juba algab üks ümarlaud, kus ma pean kohal olema, kohe kindlasti mittetatisena.

Klassikalises kirjanduses manitseb pastor Andrest, et see Krõõta ei säästnud, aga ma arvaksin, et selle maailma Krõõdad ei säästa iseennast. Kuni püsti püsid, tuleb Midagi Teha.

Atsih. Ma ikka igaks juhuks püsin toas.


No comments:

Post a Comment