See nädal, mil me saime lapse

Vahetuslaps Tomi nimelt. Ilmselgelt on see viimaste päevade tähtsündmus.

Enne Tomi oli olukord veidi ärev. Mehel oli nädala sees üks koosolek kirikus, mistõttu ma sain oma kolme poja seltsis bussiga sõita ja olla tänulik, et me ei pidanud selle eest kaheksat eurot maksma. Bussisõite tuli veel nelja pileti jagu, nii et palun väga, riigi lahkuse tõttu kuusteist eurot kokkuhoidu - ja tegelikult ei ole see üldse nii väike summa kui tundub. Eriti, kuna see ei ole aastas ainukordne olukord.

Ilm oli lumine ja suvine ja kõike. Ja siis ütles prantsuse keele õpetaja, et neil seal Carcassonne'is olevat olnud +25'C. Oijah.

Reede õhtul saabus Tom, kes olevat kodukohast startinud kell viis hommikul. Kujutage ette, milline pikk ja väsitav teekond! Õhtul ei saanud tegelikult arugi, kui väsinud ta ilmselt on, aga hommikul küll. Mõned taskurätikud ja üks hädakõne prantsuse keele õpetajale hiljem õnnestus meil talle siiski õunakooki sisse sööta ja suunata ta meie poistega Katanit mängima. Carcassonne'i mängu ei võinud, siis läks jälle üks taskurätik. Eks ongi raske olla 13-aastane ja sattuda kodust lootusetult kaugele.

Unistaja läks ühele sünnipäevale ja Lillebror teisele, Jõugu Juht ja Tom käisid siis Mehe juhatusel tagurpidi majas, batuudikeskuses ja Lõunakeskuse liuvälja kohal turnimas. See viimane meeldis kõige rohkem (neist poiskestest pole võimalik üldse aru saada!). Õhtul Tom juba sõi ja kasutas vannitoa kõiki funktsioone, nagu vaja. Huhh. Mõtlesin, et umbkeelse prantslase söötmine on nagu Gerald Durrelli kogemused eksootiliste loomapoegadega. Ühe taimetoitlasest linnupojaga olid nad ikka hirmsasti hädas, kuni selgus, et lind sööb edukalt spinatit, mis on eelnevalt inimese poolt läbi mälutud. Mälujaks olnud Jacquie Durrell ("Joobnud mets. Sahisev maa"). Õnneks saab inimlaps oma toidu ise näritud, nii et selles suhtes on meil vedanud. Näitasin talle kokaraamatust karjasepiruka pilti ja sain teada, et see võiks sobida. Sobis. Sõi! Homse asjus näitasin šnitslit, ta küsis kahtlustavalt, kas see on fish. Ja täna sõi nii nutellasaia kui õhtuseid pannkooke, šokolaadi-vahukomm nimega Grabower Kisses sobib ka. :)

Täna hommikul jäi Unistaja rüütellikult koju, sest Opel Corsas oleks kuuekesi ebamugav ja ebaseaduslik ka. Rabamatkale minekuks püüdsin Tomile õhukeste dresside peale jalga sundida lumepükse. Ilma vägivallata ei õnnestunud ja vägivaldselt ma ei julgenud. Oli juba piisavalt hull lugu, et koju pidid linnasolevad poisid tulema bussiga ja siis iseseisvalt pannkooke küpsetama - meil Mehega olid teatripiletid. Noh, Mees nägi lapsi bussile pannes üht prantsuse tüdrukut riidest tennnistega ja paljaste pahkluudega, eesti lastel piilusid kõigil matkasaabastest villased sokid ja sallid olid kaelas… (selle ma pidin Tomile ka kaela panema, ta ei teadnud vist, mis sall on) Eks hiljem kuuleb, kui paljud külma said.

Kirikus tegin pilti.

Lillebror ja tema Sõber, lauluraamatuga. Lillebrori Sõbra Ema kutsub neid mustaks ja valgeks koeraks. Sellel on iseenesest põhjust… Lillebror oli tegelikult kammitud küll. Tal on mingi ebamäärane plaan juukseid annetada, aga sinnamaani tuleb veel palju kehalise kasvatuse tunde, kuhu patsikumm kaasa võtta…

Teatriskäik oli nii ja naa. Kempsusabas tundus, et kohale on sõitnud ma ei tea, Kärevere endiste raamatukoguhoidjate selts või midagi sellist, sabaliste keskmine vanus oli umbes 68 ja nad paistsid kõik üksteist tundvat. Ega ma daamidele operetielamust ei keela, aga ma tundsin ennast seal kohe kangesti noorena.

Imestasime Mehega, mis asjus on saali valgus lilla… siis selgus, et kogu lavakujundus on lilla ja hall. Isiklikult mulle meeldivad värvid rohkem. Kujunduse koha pealt hakkas esimese vaatuse keskel närima, et Viini kongressi ajal oli vist ikka ampiirstiil moes… ja kui ma kodus guugeldasin, siis ütles vikipeedia ka, et olid öösärgikujulised kleidid, ei mingeid krinoliine. Kui see kunstnik (kelle pojaga Jõugu Juht muide esimeses klassis kakles ja sellesama poja sünnipäeva asjus absoluutselt sobimatus paigas sünnipäeval käis) just mingeid moeajaloo varjatud külgi ei tea... ma loodan, et äkki teab, kunstnik ikkagi.

Kleidiprobleemist mööda vaadates… no eks see "Viini veri" üks jant ole. Tüüpiline eksituste komöödia nagu kõik nad muudki, mida ma näinud olen. Hämmastavate herpetoloogiliste teadmistega kammerteener Josef oli muidugi minu lemmiktegelane. "Mina räägin kõike nii, nagu tegelikult on!" või mis see tema lemmiklause oligi. Õmblejanna Pepi oli paraku üle mängitud (või kästud üle mängida), aga liiderlik krahv laulis ennast lõpuks täitsa sümpaatseks. "Peaministri" tütrel olen ma kunagi aidanud uurimistööd teha ja üks krellroosa lehvikuga kooridaam on eraelus meie koguduse liige. 

Negatiivselt tuleb ära märkida teatri vaheajal peetud kohvikut. Kokteilsalat ei ole (välimuse järgi) Maksi Köögi makaronisalat pooliku kirsstomatiga! Kokteilsalatis peaks olema siiski… klassi, eriti, kuna tegu on teatriga. Kui makaronid, siis olgu näiteks värvilised ja kena õli-äädikakastme sees, kui kurk, siis värske ja krõmps, kui tomat, siis ohtralt! Või mis iganes, igatahes olin ma seda neljaeurose hinnaga möginat nähes kurjavõitu ja keeldusin kohvikule võimalust andmast. Magusaisu ei olnud ja makaronisalat ei tundunud tõesti söömist väärt. 

Tuleval nädalal on meil veel kolm päeva ja üks hommik prantslast. Eks näeb, kas midagi mud põnevat veel juhtub. Nädalavahetusel paluks rahu ja rutiini.