CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, April 30, 2019

Natuke poliitiliselt ja rohkem moekriitiliselt

On paiku, kuhu dressipluusiga minnakse. Seenemets, kartulipõld, loomulikult spordisaal (-väljak, -võistlused jne). On paiku, kuhu dressipluusiga kindlasti ei minda, kui on võimalik valida mingi muu riietus.

Mulle on meie presidendi riietevalik siiani pigem meeldinud. Enam ei meeldi. Riietega meelsust väljendada saab ka elegantsel moel. Ekstravagantsel, kui tarvis.

Ehk siis: president saab arvatavasti presidendipalka. Ei tohiks olla võimatu leida kibekähku üks siidimaalija või rätsep, kes maalib sõnumiga salli või õmbleb suurekirjalisest riidest pluusi. Riidele on minu teada võimalik ka maalida… või kirjutada, käsitsi ja ilusasti, paari päevaga saab valmis, kindlasti kuivavad tänapäevased värvid ruttu. On meelsus näidatud, kodumaine käsitöö toetatud ja daamiks jäädud. Pusaga valitsemise-kohas (ma isegi ei tea, kus täpselt see dressipluusisündmus oli!) käivad õpilased ekskursioonil ja võib-olla öisel-õhtusel ajal koristaja. Eks asjassepuutuv proua peab ise otsustama, kumba ta kehastas.

***
Vaadake, igaühel peab olema missioon. Minu missiooniks tundub olevat võitlemine igasuguste dresside kandmise vastu. Igas vormis, kõigis paikades, kus vähegi sobib midagi muud kanda. Võite seda nimetada tuuleveskitega võitlemiseks, miks mitte.


Sunday, April 28, 2019

Soe koolivaheaeg

Taas on koolivaheajanädal kuidagi märkamatult mööda läinud.

Esmaspäeval viisime Vanaisa arsti juurde. Hommikupoole, kuni Mees kollitusega tegeles, kasisin natuke Vanaema ja Vanaisa elamist. Sai puhtam küll. Ilmselt kasingi ma seal nüüdsest ise. Vanaema nimnelt usub Cif-i nimelise vahendi kasutamisse, aga ta lahjendab seda umbes 1:10 ja siis imestab, et puhtaks ei lähe. Ja nad kasutavad kohutavalt palju õli, mis pritsib ja te ausalt ei taha teada, millised pliiditagused plaadid olid.

Unistaja veetis mõned ööd Nimekaimu juures… ja sattus koos sellega kirjandusest kohatud poistekampade parimate traditsioonide järgi ka mujale ööbima. Ma poleks iial arvanud, et pean oma 12-aastaselt pojalt küsima, kus ta ööbida kavatseb… ja veel vähem arvanud, et kuulen vastuseks: "Ma veel ei tea." Kell, muide, oli üheksa õhtul! Tegelikult on kõik ööbimiskohad teada ja usaldusväärsed poistesõbralikud pered.

Teisipäeval viis Mees Vanaisa veel korda arsti juurde, sest röntgenipildi põhjal ei olnud alust hiljutist fraktuuri välistada vms.

Kolmapäeval ootasime, kuni Mehel tööpäev läbi saab, ja käisime sipsti Teise Vanaisa juures Kuurortlinnas. Ilm tundus väga soe, aga kuna meie käik oligi sipsti, ei külastanud me merd ega muid vaatamisväärsusi peale Kaubamajaka Rimi, jäätise ja koogi asjus.

Neljapäeval… sain ma kastpeenra number üks ja olin väga õnnelik.

Reedel valmistati vist kastpeenar number kaks, kui ma õigesti mäletan. Suuremad poisid käisid juuniorides ja Mees samal ajal koguduse juhatuse koosolekul. Meie Lillebroriga käisime samal ajal Vanaema Juhani puukooli viimas ja Gardestist seemneid ostmas… ja korraks meil kodus ka, sest Vanaema ei saa siia eriti muudmoodi, aga tahaks tulla. Kõndimisega on tal raskused. Eks meie aed ole ka parasjagu suur… aga ikkagi. Tee peal selgus taas, et Vanaema ei mäleta mõnd asja üleüldse, aga mõne asja kohta mäletab, et sellest on kunagi räägitud. Mida räägiti, ta ei tea. Oeh. Mehe koosolek venis väga pikale, me poistega istusime autos ja arutasime muuhulgas ümberlõikamise küsimust, mis jäi segaseks. Ma pean selle asja endale igaks juhuks selgeks tegema, piibellikust seisukohast ja tänapäeva Euroopa meditsiini seisukohast, äkki tuleb veel kunagi jutuks.

Laupäeval… valmistati kastpeenar number kolm! Külvasin peenrasse number kaks porgandeid. Number kolmega tegelen homme, sest laupäeval ütles mu selg väga selgelt, mida ta järjekindlast kompostivedamisest arvab. Minevaastasesse salatipeenrasse külvasin taas salatit. Lillebror valmistas endale isikliku peenra, võõrasemade ja maasikate jaoks. Ja oli väga õnnelik, kui ma ütlesin, et ta võib seda laiendada kuuskedeni… see maa on paraja kartulipõllu suurune, laiendagu, kuni tuju on.

Vaatasin üle laste inglise keele töövihikud. Neid õpetajad väga detailselt ei kontrolli. Leidsin läbivaid vigu, klassikat ja mõne ootamatu lahenduse ka. Näited: "I'm board." "The desert was delicious." "He merried my aunt." "Marry Christmas!" Õnneks oli laps, kes ümberlükkamise-tõlkelauses oli kasutanud sõna knocked laiendina mitte over, vaid up, juba küllalt teismeline, nii et mul õnnestus see kogemata ilmunud väljend ruttu ära seletada. Hirmus on see inglise keel, hirmus! Eriti kuna peamiselt kuuldakse ja nähakse ikka seda ameerikalikku slängi, mitte mingeid vanainglise traditsioonilisi väljendeid...

Pühapäeval oli pühapäevasem kui tavaliselt. Kirikus oli tore nagu ikka, aga pärast kirikut, poodi ja Vanaema-Vanaisa ülevaatamist - Vanaisal ongi muide neljanda nimmelüli murd, valuravi ja rahulikult olemine, ega seal muu ei aita - läksime külla Peaaegu Täiuslikku Kollasesse Majja, mida täiusest lahutab endiselt vaid ahju puudumine. On väga ilus, kui majaperemees tervitab külalisi uksel sõnadega: "Tere, me juba ootasime teid!" On väga ilus, kui kööki (mille poole ma tõmbun nagu kõik Pratchetti nõiad ja muidu vanad naised loomulikul moel) kostab elav muusika. On väga ilus, kui printsess näitab värskelt maniküüritud küüsi ja veel mitte teadlikult printsess tõsiste ümmarguste silmadega otsa vaatab. Ja on väga ilus, kui mõni hetk enne kavatsetud äraminekut viis poissi (2 x 14, 2 x 12, 1 x 10)  lõpuks ühise tegevuse leiavad. No me olime siis veel. Ja muidugi on väga ilus, kui on võimalik tutvuda noore emaga ja tema kolme pojaga, kellest üks tundus sabaaluse-uurimise põhjal siiski tütar. Kassipojad! Aitäh.

mahavõtu jaoks

TWWTMYZK

Friday, April 26, 2019

Ma isegi ei nõua ülestunnistust

See õel ja pahatahtlik inimene, kes lisas sessinatse blogi Blog.tr.ee lehele, võtku see sealt nüüd otsekohe palun maha ka, igaveseks. Minu käest ei küsitud ja nii EI TOHI! Mul käib siin niigi küllalt trolle ja muid tegelasi, tänan väga.

Oleks võinud vähemalt ennast tutvustada ja küsida, kas mulle see meeldib. Kellegi konkreetse isiku blogilistis olla meeldib, aitäh. Mujal mitte.

Lisaja omaette nurgas häbenema ei pea, aga paluks edaspidi sellist asja mitte korraldada.


Thursday, April 25, 2019

Täitsa ilma virinata ka midagi

Ma olen vist armunud.

Mees ja poisid valmistasid mulle esimese kastpeenra loodetavasti paljudest ja see on nii tore...! Loodetavasti on see 54 porrulauguvuntsikese meelest ka tore. Roovilattidest naelte väljakiskumine on muidugi minu uus omapärane hobi, aga mis siis. Juba asustatud peenra jaoks läks neli pikemat ja kaks lühemat roovilatti. Ma vist lähen ja kisun veel mõned naelad välja, homme hommikupooleks lubati vihma, siis ei tee õues suurt midagi.

Kui neid peenraid rohkem saab, siis näitan pilti ka.

Wednesday, April 24, 2019

Mureolukorra anatoomiast, natuke

Kunagi ürgammu haridust omendades käisin ma mingil kursusel, kus lahkesti ära seletati, kuidas inimesed probleemide puhul käituvad, kuidas seda nimetada ja kes kogu selle teooria välja mõtles. Kuna teoreetilist osa pole elus rohkem tarvis läinud, olen ma kõik nimed ja nimetused muidugi ära unustanud, aga praktikas on sellel kõigel muidugi palju rakendust olnud… välja arvatud siis, kui asjaosaliseks olen ma ise. Kingsepad pidada ka paljajalu olema, kui vanasõnu uskuda.

Igatahes on minu elus praegu kokku saanud isiklikke probleeme absoluutselt mittelahendav inimene - mina - ja aktiivselt lahendada püüdev inimene - see teine pool. Minul on kombeks suhtlemisraskuste või ühise keele mitteleidmise puhul vajadusel vabandada - kui mul jätkub mõistust sellest vajadusest aru saada või kui keegi seda mulle lahkesti ütleb - ja mõnda aega eemale hoida. Peaaegu kõik lähedasemad ja kaugemad tuttavad on umbes sama sorti, tundub mulle. Igatahes ei otsi paljud, kellega ma sellistest asjadest olen rääkima juhtunud, konkreetset lõpetust, mis kogu eelneva häirumise tühistaks, pigem astuvad eemale ja võtavad vähemalt mõneks ajaks ettevaatliku hoiaku. Enamiku inimeste puhul ilma vaenuta.

Muide, olen siin oma murelikkuses moorinud ja otsinud hoolega vihkamist ja kättemaksuhimu enda seest - ei ole! Tahaks kas aega tagasi keerata või lihtsalt ära unustada, et keerulised olukorrad on olnud, ja unustamise järel ilusti eluga edasi minna. Ja varasem kogemus näitab, et kui ma ühe või teise inimesega mõnda aega kokku ei puutu või ainult pealiskaudselt suhtlen, siis saab tõesti mingil hetkel alustada nii-öelda puhtalt lehelt ja rõõm on tagasi. Ja valmidus vajadusel koostööd teha või midagi sellist*.

Kui aga üks pool on minemakõndija, taanduja, aga teine pool muudkui tahab klaarida ja klaarida, oma tingimustel, ja klaarimist peale surub… Siis kerkib probleem uuesti üles, eks ole. Minu poolt on asi ühel pool, ma ootan, et minu vastu oldaks möödaminev-ükskõikne-viisakas, lihtsalt eemalt teretamine on tore… aga selle asemel tahetakse rääkida. Ja aeg-ajalt tundub, et enne lahkarvamuste teket valitsenud olukorra kohest taastumist! Tunded võivad muidugi olla petlikud ja sellises olukorras pole neist mitte mingisugust kasu, pigem vastupidi.

Sellisel juhul kuluks tõesti ära keegi ülemuse positsioonil inimene, kes ütleb, Kuidas Asjad Peavad Olema. No aga kesse kahe täiskasvanud inimese puhul, kelle jaoks on ilmselgelt erinevad isikud autoriteetsed, peaks selline inimene olema? Õigemini, keda niisuguse jamaga vaevama peaks? Ei passi ju!

Tegelikult ma kahtlustan, et olen osaline niinimetatud õpikujuhtumis erinevate probleemilahendusstiilide põrkumisest. Nagu lasteaias, ausõna, naeruväärne!

Tutvustasin asjassepuutuvale teisele poolele kunagi kuuldud mõtet, mis mulle hirmsasti meeldib - "Mina ajan oma asja ja sina ajad oma asja. Kui me mõnes asjas kokku saame ja ühise keele leiame, siis on see tore. Kui me aga teineteist ei mõista, siis pole sinna midagi parata." Ta ütles, et see talle meeldib. Mulle nii meeldib, et talle meeldib. Praegu tundub, et me jääme paljudes asjades eriarvamustele**, aga kui me sellega hakkama saame - ja mina  küll tavaliselt saan hakkama -, ja peaksime veel kokku puutuma, siis võiks olukord maha rahuneda. Kuni järgmise olukorrani, juhul kui seda peaks tulema. Kahjuks on valemis rohkem muutujaid kui kaks - inimsuhete puhul on peaaegu alati -, aga ma paluksin edaspidi mingi ebaolulise või kergesti taandatava teguri rolli.

Selle öisel ajal kirjutatud oopuse mõte on, nojah, et kui keegi Truudest Blogilugejatest peaks kunagi sattuma sarnasesse olukorda, et üks asi muudkui vindub ja vindub ja ei haju, kuigi mõlema poole poolt on nagu mingi valmisolek asju korda saada olemas… äkki trehvab teile ka teist erineva probleemilahendusstiiliga inimene, kelle puhul ongi väga raske mõista, mis imeasja ta ometi tahab. Äkki ei tahagi midagi ja Sina tood oma aktiivsusega tahtmatult probleemi üles? Või jällegi tahab pidulikku punktipanemist, nii veider kui see ka ei tundu? Ega meil kellelgi rohkem mõistust peas ei ole, kui Jumal andnud on ("Kristiina Lauritsatütar").

________
* tuleb meelde üks tööalane kokkupuutumine, kus teine pool minu peale karjus - oi, kuidas karjus! - Siis tuli midagi… suvi või… igatahes läks mitu kuud mööda. Ega meil ei olnudki vajadust tihedalt suhelda, kokkupuutumine oligi napp. Aga kokkupuutumisi on olnud ikka ja jälle ja kõik on hästi. Tema võtab mind nii, nagu ma olen, ja mina võtan teda nii, nagu ta on. Armastusega. Ja me teeme koostööd, kui vaja. Ei olnud lapsevanem, kui te täpsemalt tahate teada, ja minu tegevus või tegematajätmine ei olnud üldse vale, no aga kui ta sai oma mujalt korjatud frustratsiooni minu peale välja elada, mis siis. Olin küll natuke aega jahmunud ja solvunud, aga see läheb ju üle.
** minu elus on nii suur hulk inimesi, kellega meil on palju olulisemates küsimustes eriarvamused, et üks rohkem või vähem ei muuda suurt midagi. Eriarvamused ei tähenda tülisid ega vaidlusi, väga paljudel juhtudel pole üldse vajadust neid teemasid üles võtta.

Monday, April 22, 2019

Minu Patronused

Olen vist varem ka maininud, et minu elus on... dementor. Keegi märkis servast, et tal oleks nagu kiusaja vaim… noh, teate küll, need kurjad vaimud Piiblist, seakari ja puha. Mina ei ole õige seda mõtet kinnitama ega ümber lükkama ega seda asja üldse kuidagi kommenteerima, muidu läheb õeluseks. Üleeilsest saadik olen ma jälle pidanud olukorraga tegelema ja ei ole mõnus… hing on tegelikult sees, aga ninasarviku alla jäämise tunne on küll. Hullude eest pole keegi kaitstud, ütlen ma selle kohta. Ja kui ma mõtlen, kuidas veel paar armast inimest on sama ninasarviku poolt trambitud saanud - süütult muidugi -, siis on ekstra jube*.

Must Mimi tuli ja tegi nurr. Valge Mini tuli ja tegi nurr. Võtsin lahti minevaastaste puhkusepiltide kausta, et äkki on mõni ilus pilt näidata… pealegi on meil õues juba peaaegu suvi. Kahjuks puhkusepiltide hulgas midagi head ei olnud, liiga udused või on kogu kamp nägupidi näha (ja ma ikka veel püüan teha nägu, et me oleme siin anonüümsed… jäägu mulle see illusioon, eksju). Aga piltide peal oli peale laste ja Mehe teisigi kalleid inimesi ja pisar tuli silma, kui nende headus ja heldus taas meelde tulid.

Ja tundsin, et... ma olen Patronustega nii väga õnnistatud. Ei ole üks ega kaks ega kuus (Mees ja lapsed ja kassid). On väga, väga paljud. On emmede palvegrupp. On head kolleegid. On lapsed tööl, kes mind kallistavad või niisama sädistama tulevad, kui mind näevad. On sõbrad koguduses ja sealt väljaspool, kristlased ja mittekristlased. On ka mõned armsad Truud Blogilugejad.

Tähendab, ma sain praegu perepiltide kirjutuslaual hoidmisest aru, aga kuidas kogu seda sajapäist (vähemalt!) seltskonda ühele pildile ära mahutada? Või kõigepealt, kuidas neid kõiki kokku saada? Muist ju teises ilma otsas (Alaskal näiteks)!

Igatahes olen ma teile kõigile väga tänulik. Lihtsalt selle eest, et te olemas olete. Aitäh.
___________
*me keegi ei ole vastuhakkajad, eriti mitte absurdile. Meie jaoks on loomulik halbadest olukordadest lahkuda ja püüda need ära unustada, aga praegu on nii, et see inimene tuleb lihtsalt järele, ükskõik kuidas ja kui kaugele püüad minna.

Kuidas Vanaisa arsti juures käis

Kodust saab autoga hästi minema, sest majaukse ja auto vahele jääb ainult paar meetrit kõnniteed. Perearsti juurde on juba märgatavalt keerulisem pääseda, sest Gildi polikliinik on mõeldud väga tervetele inimestele. Autoga ligi ei saa või kui saab, siis on see komplitseeritud. Mees parkis nii ukse lähedal kui sai ja upitas Vanaisa autost välja. Mina istusin rooli taha ja läksin autot parkima. Lutsu raamatukogu taguses parklas on vaba koha eluiga loetud sekunditega… kohutavalt vedas, sattusin õigesse kohta ainsa auto juurde, mis sealt parasjagu lahkus. Kui ma kasutaksin gife, siis oleks siin praegu gif "Jääaja" Scratist Ülimat Tõru nähes või mingisuguse eriliselt maia ilmega suuresilmse närilise pilt. 

Kui mina arsti ukse taha jõudsin - looooomulikult on Vanaisa perearst kõige trepist kõige kaugemas kabinetis -, olid Mees ja Vanaisa juba sisse läinud. Pälvisin kulmukergituse õelt, kes eesruumis istus, aga ta uskus küll, et ma sisseläinud väga vana mehe tütar olen… Vaadati selga, mis hirmsasti valutas, ja kuulati kopse. Vanaisa oli riides nagu sibul - kõige all vähemalt üks, aga võimalik, et mitu alussärki, triiksärk, kampsun, pintsak. Võimalik, et midagi veel. Vähemalt ei olnud need kihid omavahel mingi salviga kokku määritud nagu Ankh-Morporki kõige auväärsemal kirjakandjal ("Postiteenistus", loomulikult Pratchett). Anti saatekiri röntgenisse ja vereproovi ja kästi homme helistada. Tähendab, kui perearstil on usk sellesse, et patsient homme veel oma analüüside vastu huvi tunneb, siis see patsient veel surema ei hakka, eks ole?

Röntgenisse minekuks tuli kõndida tagasi trepi ligi ja oodata. Lift võttis kõigepealt peale kaks muud inimest ja püüdis seejärel kõigepealt Vanaisa ja siis mind ukse vahele jätta. Ma homme kaeban perearstile ka, et liftil on midagi viga. Röntgeni uks oli kutsuvalt lahti ja nii nad Mehega kahekesi sisse läksidki, Mees riietumise puhuks assisteerimas. Õnneks ei olnud vaja kõiki riideid ära koorida, küllap muidu oleks kaua läinud. Ka röntgeniõde ei saanud aru, mis asja mina seal ajan. Ega need eakad seal vist saatjaskonnaga ei käi… Gildi polikliinikus peab ka lifti peale minekuks mitu astet trepist ronima ja kuidas me nende kiiitsastes koridorides ratastooliga oleksime õiendanud, mina ei tea. Ratastooli oleks muidu soovi korral kasutada saanud küll, öeldi registratuurist lahkesti.

Pärast röntgenit oli vaja pikalt puhata. Õnneks ei olnud vereimemise koht trepikäigust kaugel ja trepini tuli ju niiehknii minna, sest lift. Verevõtmine kestis kaua, aga vajalik kogus saadi siiski kätte. Siis tulid Mees ja Vanaisa uksest välja - mina teatavasti minestan verd nähes ära - ja mina kappasin trepist alla, et auto ära tuua. Ka seekord vedas tohutult, vasakpöörded käisid sipsti ja Mehe sõnul oli Vanaisa just jõudnud ennast invaliidikoha sildi vastu ära toetada, kui ma juba autoga saabusin. Seal õues võiks ka üks pink olla, juhuks kui polikliinikusse veel mõnd kõrges eas ja kergesti ümberkukkuvat inimest tuleb viia. Pingid seinte ääres olid küll puhas õnnistus. 

Kodus läks Vanaisa otse voodisse, aga oli endiselt täitsa kontaktivõimeline ja suutis ennast väljendada. Mäletas isegi, et puudega inimese kaart (võimisseeon) asub pintsakutaskus ja üldse. Eks näeb, mis homme röntgeni ja vere kohta öeldakse. Peaasi, et päris voodihaigeks ei jääks. Ja tänulik, et ilm oli ilus ja Vanaisa selle ekspeditsiooni vastu pidas. 

Sunday, April 21, 2019

Suur nädal

Oijah. Maailmas on toimunud sündmusi, mis ei oleks tohtinud toimuda. Meil siin kodumail on natuke parem, aga mõni äramärkimist mitteväärviv asi tuleks siiski ära märkida… ja mõni märkimist vääriv asi loomulikult ka.

Esmaspäeva õhtul olime kurvad ja šokeeritud. Kõigepealt luges Mees lehest ja siis vaatasime jahmunult telekast ka. Täna hommikul luges Mees ka lehest… aga seda me mujalt pole vaadanud, kõrges eas inimese lahkumine on siiski mingil hetkel loomulik paratamatus ja kuna meil isiklik kontakt kahjuks puudus, siis… ohkame ja elame edasi.

Perekondlikult ei ole lahkumisi veel toimunud, Vanaisa küll ähvardab surema hakata, aga tal kohe kuidagi see ei õnnestu. Homme püüame ta perearsti vastuvõtule viia.

Mitte kurva, vaid äärmiselt ebameeldiva sündmusena juhtus täna… ütleme, et kokkupuutumine. Ma pole siiamaani palderjani võtnud, see on hea märk. Aga kui nüüd teha järeldusi selle kohta, mida ma tegelikult kuulamast keeldusin (ja mul oli selleks täiesti muu põhjus, miks see hetk kohe üldse ei sobinud, aga ega ta ju ei küsi, kas sobib või kas mul äkki mõni muu teema hinge peal ei ole...)… meelevaldseid järeldusi… siis saaks asja kokku võtta niimoodi, et pastoriharidusega inimene võttis häiruda sellest, et ma oma pastori juures hingehoidlikul vestlusel julgesin käia. Kelle muu poole ma peaksin siis pöörduma kui mitte inimese poole, kes on mulle rohkem kui pastor, sest on sõber ka, ja rohkem kui sõber, sest on pastor ka? Ükskõik millise vaimuliku probleemiga, millega ma ise toime ei saa, ja probleem oli ikkagi ka vaimulik, mitte ainult inimlik (võõrastav, vaenulik ja valelik kindlasti ka). Igatahes jama jätkub, eks me seda näeme, kui suurel skaalal.

Aga märkimist väärivatest asjadest…

Jõugu Juht pälvis väga hea hinde loodusõpetuse kontrolltöö eest. Sellega on tõestatud, et hiljutine viletsavõitu esinemine bioloogias - sama õpetaja! - on õpilase huvi ja valmistumise küsimus, mitte võimetus õpetaja nõudmisi täita. Veel käis JJ laenulapseks Sõbra juurde. Koos oli käidud ujumas ja... kui ma siis edasi ei küsinud, oli JJ solvunud, miks ma huvi ei tunne. Noh, ma tegelikult usaldan, et JJ saab Sõbraga väga hästi koos hakkama ja mis seal ikka aru pärida…

Unistaja käis Nimekaimu pool ja laekus siis koos Nimekaimuga meile. Toimus mõningane kultuurivahetus, nimelt on Nimekaim elus vähe kohanud nõudepesumasinaid ja Vanaisa Siberimaa-lugu oli talle täiesti tundmatu maa. No ju siis tema peres ei ole sellist tausta olnud. Meil jällegi oli pallimängimine raskendatud, sest pall oli lössis ja pallinõel kadunud, sest erinevalt Nimekaimust ei ole meil jalgpallifänne. No aga ta on sellegipoolest tore poiss. Ja kui korraga oli meil neli poissi, siis oli mul taas tunne, et vaat niimoodi peakski olema.

Lillebror käis kiriku lastepäeval ja sünnipäeval üksteise otsa. Üritas jooksuga läbi lugeda Harry Potteri kolmandat osa, kiitis, et algus on naljakas, aga ei jõudnud kuigi kaugele. Noh, Londoni-reisini on aega (PLN muutus, läheme suvel, mitte praegu) ja eks ta selleks ajaks ikka loeb läbi.

Istutasin pottidesse ümber suure hulga tomatitaimi. Õues istutasid mehed ümber kaks noort tammepuud. Ühiselt istutasime aeda kaks taralõnga, kaks mustikat, ühe musta mooruspuu, ühe sireli ja kolm valgete õitega põõsast, millest üks oli kontpuu ja teiste nimesid ma ei mäleta… mingi van midagi, aga mitte van Damme... Lillebror vast teab. Põõsaid sai nii palju, sest Rimis oli allahindlus ja Mees läks väheke hoogu.

Kaubanduses käisime ka Jõugu Juhi kevadsuvisügisjope asjus. Õige mitmed joped on toodetud poistele, kellel ei ole õlgu! Midagi muud ei oska ma sellest asjast arvata, nagu soolikad olid tal seljas. Lõpuks saime ühe jope, kus JJ ja minu maitse enam-vähem kokku said. "Sügiseks on see kindlasti väike," arvas JJ süngelt. Nojah, aga kui see kõige paremini sobis… Ja kes saab lapsele kasvamist keelata.

Suure Reede pärastlõuna veetsin tegelikult pühadele ebasobiva, aga elu mõtte üle järelemõtlemist soosiva tegevusega. Nimelt valmistasin ette portsu roovilatte, millest saavad minu peenrakastid. On üsna eriline tunne kiskuda välja sada kakskümmend aastat vanu naelu, millest enamik võinuks ilmselt teist niikaua veel laaste paigal hoida… kui need laastud poleks ise sealt ümbert ära kõdunenud. Naelatõmbamist jätkub veelgi, sest see on aeglane töö.

Uuel nädalal loodan teha kohe palju kudutööd. Ja saada mulda porgandiseemned (keegi peaks need muidugi kõigepealt ostma, khm…).

Friday, April 19, 2019

Huvitavad ööd (unenäoblogimine)

Suurel Reedel ei passi tegelikult nalja teha. No aga kui see nali juba paar päeva tagasi ära juhtus…?

Kõigepealt tegid mehed ühel tuuletul õhtul lõket. Sodi oli tarvis ära põletada, loomulikult. Aiavoolik ulatub ilusti lõkkeaseme ümber kerra, kui tarvis, ja vesi tuleb kah, kui tarvis. Pärast tuppa minnes sussitati lõke kenasti maha. Nii nagu peab. Öösel ärkasin igaks juhuks. Magamistoa aknasse paistis… päris suur lõke. Ei sobi! Tõmbasin vatid selga, olin tänulik teed valgustanud täiskuu eest ja avastasin, et eemalt tundus põlemine kohe hästi palju suurem. Koha peal oli… neljaharuline küünlajalg, ei muud. Mängisin siiski priitahtlikku pritsinaist ja kastsin söed kustu ja tuha märjaks.

Tagasi voodis läks uinumisega aega… ja hetk pärast uinumist torgati mulle näkku palju valgeid kõditavaid vurre. NURRH! Ainult kassi voodist mahalükkamine aitas, siis ta solvus ega püüdnud enam suhelda.

No ja kui ma lõpuks magama jäin, osalesin mingil põhjusel segases eksituste komöödias, kus oli kohutavalt palju kappe. Alles siis, kui järjekordse laoruumi uksest sisenes Jaan Willem Sibul, taipasin, et tegu on operetiga "Viini veri"... Ainult sellest ma aru ei saanud, kelle abikaasa või armuke ma pidin olema.

Hirmus! Pole siis ime, et pool järgmist päeva olin nii väsinud, et... Et oleksin hea meelega olnud hoopis surnud.

Ja järgmisel ööl sain päranduseks lipsu ja elujagu saatmata armastuskirju kelleltki enda väitel osaliselt mustlasverd Tiidult. Ma ei ole enda teada ühegi Tiiduga isegi mitte kohvi joomas või jalutamas käinud…

Peaks hakkama arvet pidama, kas napakad unenäod tulevad mingi regulaarsusega, täiskuu puhul või nii, või on need lihtsalt minu aju eripära, mida juhtub siis, kui juhtub. Kahtlustan viimast.

Tuesday, April 16, 2019

Kolmapäeva hommikul

Mehed on kõik seal, kus nad peaksid olema. Kes tööl, kes koolis, kes valmistumas taas kaheksajalga mängima.

Mina olen kohevarsti ka seal, kus ma peaksin olema, tähendab, pesu riputamas. Päeva PLN sisaldab endas kudutööd päikese käes - kas ma olen rääkinud, et mul on nüüd magamistoas akna all tugitool, mida me Valge Miniga vaheldumisi kasutame ja kuhu paistab päike peale? -, kangakudutööd nii, et kangas õhtuks maha ja uus üles aetud saab, söögitegemist ja võimalik, et õhtupoole, kui mehed kodus, ka mingeid aiatöid. Söögiks tehakse näiteks hmm, hispaania omletti salatiga ja magustoiduks dampfnudelneid ploomikompotiga? Võib-olla. Tegelikult peaks tomatitaimekesed ka ära pikeerima, enne kui nad lõputult pikaks venivad. Aga mitte, palun, kell kolmveerand üheksa hommikul.

Maailmas toimuv ja viimasel ajal toimunu tekitab endiselt emotsioone, aga mis neist ikka… Kui midagi ära märkida, siis neil päevil sai kinnitust minu veendumus, et vähemalt üks omal alal tunnustatud eestlane - see, kes kõigist kõige edukamalt mitte midagi ei oska - on erakordselt rumal (ma ei pane linki, kes teab, see teab). Minul oli esmaspäeva õhtul telerist vist N24 uudiseid vaadates - sest Mees avastas Postimehest ja Lillebror tahtis jälgida - täpselt sama tunne nagu 9/11 kaksiktornide hävimist vaadates. Kuigi kogu sündmus oli ju hoopis teistsugune… aga absoluutse katastroofi pealtnägemise tunne oli ikkagi. Ja enese väiksuse ja võimetuse tunne.

Veel on juba ammu jahmatanud mind ühe tuttava, lausa (vist endise) palvekaaslase avaldused sotsiaalmeedias. Tekib tahtmine talle öelda, et ole hea inimene, otsusta ära, kuhu sa tahad kuuluda… aga ei ole päriselt minu asi öelda, pealegi ma põhimõtteliselt ei salli vaidlemist, milleni see ütlemine kindlasti viiks. Aga selle inimese pärast on ka kurb.

Kodusematest asjadest veel - ilm on täpselt selliseks muutunud, et ahjukütmine on nagu liig, aga ilma kütmata on nagu kõhe. Ja riidesse panna ei oska, peale Lillebrori pole meil praegu vist kellelgi ühtegi kevadsügisjopet ega mud sedasorti hilpu, hea, et kingad saime. Pealegi on hommikuti miinuskraadid. Rõõmu teevad muidugi kured ja kannikeste õitsemine.

Koolivaheajani on jäänud poolteist päeva.

Ja nüüd - naine, võta kausitäis pesu ja kobi õue. See osa maailmast võiks veel paigas ja turvaline olla.

Sunday, April 14, 2019

Palmipuudepühal, ka olmeliselt

Sel nädalal oleme ostnud viis (5) paari jalatseid, neist kolmed Jõugu Juhile. Täna hangitutega läks ta umbes otse poest Sõbra poole. Selgus, et ketsid on tänapäeval hägustunud üldmõiste ja JJ mõtles hoopis kabedamaid tenniseid. Palun, nendega võib kuivema ja soojema ilmaga käia küll. Ka seekord valis ta poest kõige ilusamad tennised, vähemalt kusagil puutuvad meie maitsed veel kokku.

Täna hommikul tundus, et lisaks jalatsitele peame sel nädalal ostma ka uue nõudepesumasina… aga kuni mina käsitsi kaheksa tassi ja portsu taldrikuid pesin (miks selgub masina katkiolek alati siis, kui on kogunenud suurem hulk musti nõusid, mida pesta?), jõudis Mees masina taas töökorda seada. Tõeline eesti mees!

Õnnetumalt läks ühe punase villase soki ja Mehe peaaegu uue valge "Sangari" särgiga. Absoluutne klassika, eks ole. Keegi lastest oli soki tekikoti või maeiteamille sisse ära peitnud ja... Särgi viime sõbrapoodi, Mehele ei sobi roosa (täiesti ühtlane!). Soki ma harutan üles, sest meie majas pole kedagi, kellele see enam jalga läheks.

Seni teadmata, kas õnnetult või ikka natuke õnnelikult ka on läinud meie autoga, millel hakkas neljapäeval üks ratas hirmsasti logisema. Hetkel seisab auto Vanaema-Vanaisa hoovis, sealt saab ta vast kokkulepitud päeval remondikohta veeretada… Meie sõidame Vanaisa Citroeniga, mis on veel väiksem kui Opel Corsa.

Vanaisale kutsusin reedel igaks juhuks kiirabi, sest tundus, et tal jälle üks näpoool ei liigu kõneldes… Kiirabiarst ütles, et pole siin mingit insulti (tore) ja käskis perearstiga suhelda. Perearst jällegi käsib kiirabi kutsuda, temal eakate jaoks aega ei ole (Vanaema tõlgendus). Ma homme helistan ise ja küsin, kuidas selle perearstiabiga tegelikult on, pole üldse kindel, kasVanaema on olnud siiani nõus perearsti juttu lõpuni kuulama.

Ilusa ilma puhul tegime natuke aiatöid ka. Täpsemalt mängisin veel oksapurustajaga ja Mees vingutas mootorsaagi. Nüüd on teadaolevad peenemad oksad otsas ja mulle tulevaste peenarde vahele oksapuru küllalt… ja nii mõnedki jämedamad roikad ja lausa palgid pliidipuudeks lõigatud.

Lillebror käis klassiga teatris. Oli olnud naljakas ja tore, aga see Karlsson oli kogu aeg nii paha ja tegi meelega pahandust…! Eriti nördinud oli Lillebror, et Karlsson tahtis piiluda, kuidas see tüdruk seal musitab… Vrd Jõugu Juht samas eas - nördis, sest Eesti Rahva Ennemuistsetes Juttudes tegid kõik kavalad ja targad kangelased kuritegusid, muudkui varastasid vanapaganatelt võluasju ja... Nagu vennad või nii.

Viiulivõtmesalli kudumist ärgitanud inimene vaimustus ja jagas sallipilti laiali… ma nüüd koon natuke aega viiulivõtmesalle. Upsi.

Tegelikult juba eelmisel nädalal jõudis Helmepesast kohale minu nahkhiireklamber, millega ma nüüd tänumeeles ja rahulolevalt kodust väljas käin. Hästikäituv, vagune nahkhiir juustes on ju väga tore asi. Elus hiir vaevalt et paigal püsiks ja patsi koos hoiaks.

Kirikus ootasin teenistuse järel Meest ja Unistajat, kes olid veel kusagil teisel korrusel liikvel… ligi astus Laenulapse Vend, kes on, ütleme, mittestandardne laps. Vaatas mulle hoolikalt alt üles  otsa ja teatas: "Sa oled ilus!" No aitäh. Mis selle peale muud ikka öelda.

Saturday, April 13, 2019

Hanekarjatamise tulemus ehk mitu närvirakku läheb kingapoes?

Hane-ema käis tänavakingade asjus kohe mitmes poes ja tuvastas, et Lorenzo (vist) nimelistel muidu ilusatel kingadel on veider sisetald, Caprice on jalas perfektne, aga kõigi mudelite puhul kas liiga väike või liiga suur, Tamaris ei paku tutvutud poodides üldse sobivaid mudeleid, aga Jana küll. Ja Jana suurus 37 on natuke suurem kui Caprice'i 37, aga selgelt väiksem kui Caprice'i 38, mis mul jalas hirmsasti loksus. Said siis ühed Mary Jane'ide tüüpi Janad, millel jalas üldse mingit kaalu ei ole. Tuleval nädalal lubati soojemat ilma, eks ma siis proovin, kas nad poest väljaspool ka head on.

Hanepoegadega oli aga nii, et noorem hanepoeg Unistaja vaatas esimeses poes ainult hästi kitsaid mudeleid, istus siis maha ja arvas, et tema jaoks seal kingi pole. Vanem hanepoeg Jõugu Juht vajas tegelikult nii sisejalatseid kooli kui tänavakingi. Esimeste suhtes olime juba enne poodiminekut kokkuleppele jõudnud - mina küsisin, kellel poistest on tema meelest kenad jalatsid, tema mõtles, ütles, vaatasin möödaminnes ära… Teistega läks aga nii, et meie jalatsimaitse ei puutu enam mitte kusagil kokku. Jõugu Juht tahab ketse, soovitatavalt firmalt Vans. Vaatasin praegu, mis need maksavad… Pool kuni üks haapsalu salli.

***

Öösel korraks üles ärgates mõtlesin, miks ma spordiajalatsite kandmist nii õudseks pean. Välja mõtlesin. Kui mina olin päris noor ja hakkasin inimesi enda ümber rohkem tähele panema, kandsid asisemad poisid tänavakingi. Spordijalatseid kandis rahakas põhjakiht. Teate küll, üheksakümnendad, Kappa dressid ja miskid tossud… Noh, need kahtlasel viisil raha hankinud tüübid, kellega üks uptown girl tegemist ei teinud, esiteks oli kole ja teiseks hirmutav. Õigemini, alguses sosistasid teised plikad, et need dressides tüübid on kahtlased, hiljem oli juba usaldusväärsest allikast (sõbrannadelt) saadud info kinnistunud… Aga need noormehed, peamiselt tudengid, keda needsamad sõbrannad ja noh, mina ka vaatamisväärseks pidasime, käisid tubases-klubises-kevadises olekus kombinatsioonis triiksärk-teksad-kingad. Jahedamal puhul kampsun või pintsak. Noorespõlves nähtu ja mõeldu mõjutab ikka palju…

***

Tagasi kingapoodi, Jõugu Juhile meeldisid ühed jalatsid, mille pealsematerjal vihmasemal päeval varbad kohe märjaks teeb. Neid me ei lubanud. Siis põlgas ta ära kõik - nagu absoluutselt kõik, ja valik oli suur - sportlikuma lõikega kingad ja mokassiinitüüpi kingad, klassikalistest kingadest rääkimata. Lõpuks õnnestus mul talle ühed kummitallaga kingalaadsed asjandused jalga suruda, mille ta armulikult ära lubas osta. No aga kirikusse ja kevadel aktusele ja kuhugi lipsumasse kohta veel ei minda ketsiga, kingamoodi asjad peavad olema, muidu mina ei mängi!

Sisejalatsiteks valis ta õnneks poe kõige ilusamad tennised. Vähemalt selle koha pealt sai hea.

Järgmisel nädalal hakkame ketse jahtima, sest tuleb koolivaheaeg, mil tahaks sõpradel külas käia, ja miski üritus Laenulapsega ja mingi klassiasi, kus on ketsid täitsa omal kohal ja... Ja sügiseks kasvab ta neist sallihinnalistest jalatsitest niiehknii välja. Oeh.

Kuni mina JJ-ga piike murdsin, askeldasid Mees ja lahke müüjanna Unistaja jalgade kallal. Leiti kõige laiema liistuga mudel, klassikaline tänavaking, sobis. Jumal tänatud.

Selle kõige vahepeale jõuti mulle teha märkusi igasuguste emalike ütlemiste (nt. "Minu meelest olete te väga ilusad poisid,") pärast, sest inimesed äkki kuulevad ja mõtlevad eiteamida, kakelda ja üldse… tekitada isegi kahe poisiga käies tunne, et mul on kaasas Tillud Vabamehed. Ühel päeval saab puberteet läbi - kogenumad lubavad - ja see on uskumatu, kui toredad mehed neist võivad saada… sest kõigest hoolimata vilgub loomulik hea iseloom mõlemal läbi. Jumala armust, ma usun. Armu läbi elame me puberteediaja üle ka.

Aga keegi oli neil päevil punase villase soki keeranud heledatesse riietesse ja pannud valgesse pesukorvi… ja täna ma riputasin siis nöörile muuhulgas Mehe kõige uuema algselt valge olnud särgi, mis läheb ilmselt otseteed kaltsu või sõbrapoodi, sest roosade särkide suhtes on mul väga konkreetne ja ravimatu lapsepõlvetrauma. Eks see särkide roosaksvärvimine pidi ühel päeval juhtuma niikuinii, hämmastaval kombel ei hakanud värv oluliselt külge ei laudlinadele ega muudele esemetele. Ma koon juurde veel ainult valgeid villaseid sokke ja kuna Vanaema enam ei koo, siis… aga Vanaema ja Vanaisaga on muidugi eraldi teemad. 

Wednesday, April 10, 2019

Hanekari

Või ma ei tea, kas kolm kingatut hanepoega on kari? 

Suuremad poisid on üksmeelselt sügisel ostetud tänavakingadest välja kasvanud. Reedel võtame rahakoti puuga selga ja läheme närve kulutama kingi ostma, eesmärgiga leida jalatsid, mis oleksid ühekorraga sündsad ja kõige vähem ebamugavad. Ja sobiksid sinna aina ahtamaks jäävasse punkti, kus minu ja laste maitsed natukenegi omavahel kokku saavad. Kuna mina olen valmis oma maitset nihutama õige pisut sportlikumaks - aga botaseid ei kanta meil mujal kui sporti tehes endiselt, öäk -, siis on ehk lootust.

Mina käisin küll pühapäeval minevaastaste kevadsügiskingadega kirikus, aga ega need ilmselt kaua vastu ei pea. Guugeldasin teie poolt - aitäh - sügisel lahkesti pakutud firmasid. Mitte ükski neist, no ausalt mitte ükski ei tooda naiste tänavakingi, mis minu maitse ja riietumisstiiliga kokku läheksid!

Saksa keeles on minu kingade nimi "pumps", vist inglise keeles ka. Mitte Muumitrolli Pumps, vaid nojah… kontsaga kingad. Aga konts ei tohi olla kõrgem kui 4 sentimeetrit ja liist peab olema kitsas ja värv, palun, peaks olema üleni must, ma ei salli mujal kui suvesandaalil pealsete ja talla/kontsa värvierinevust. Ja mitte kõige vähematki blingi ega läiget, palun, aga väike pealsematerjalist lips või muu sedasorti asi võib olla. Ahsoo, ja konts peab olema eraldi, mitte paks tald, mis sujuvalt kontsaks üle läheb! "When Harry Met Sally" Sally on minu pealt maha kirjutatud, ausalt.

Üle kümne aasta elus püsinud talvesaapad, mis uutena maksid pool varandust, aga mida jalga pannes on mul endiselt tunne, et jalg läheb hästiistuvasse pähklikoorde, kannavad nime Caprice. Natuke nooremate töölkäimise-vahetusjalatsite (mugavad ja ilusad, aga õue ei kõlba, sest on lahtise kannaga) nimi on Tamaris. Mõningase guugeldamise tagajärjel sain teada, et need ja umbes kõik muud silmajäänud kinganimed käivad ühe emafirma alla. Tähendab… kui hästi läheb, eks ma siis jätkan sama kontserni toetamist. Korra eelmisel nädalal juba üritasin, aga ei tulnud välja, sest Tamarise ilmselt minevaastased, allahinnatud Mary Jane'id olid Kaubamajas ainult piisikeses mõõdus. 

Kui need kingafirmad ainult madala ja päris kõrge kontsa vahel vahepealset kõrgust ka tunnistaksid… Tuleb arvatavasti võimatu missioon, aga kesse teab, äkki õnnestub. 

Sunday, April 7, 2019

Murelikud mõtted

Ühe sõbra isa on haiglas ja olevat oma vanemale pojale kogu koduvalitsemise-info üle andnud - ei tea, kas homseni elab. Eks eesseisvad protseduurid olevat ka hirmutavat sorti. Kõnealune isa on juba aastates mees, igasugune invasiivne ravi võib küll ellu jätta, aga pärastine abivajadus ja toimetulek on nagu on, esialgu raskesti ennustatav.

Ühe teise sõbra väga kõrges eas isa suri mõne kuu eest. Pikalt ja kaua, kuigi vist mitte väga piinarikkalt. Ma pole küsinud, kuidas sõbra ema nüüd toime tuleb, aga… küllap see kohanemine keeruline on. Lapsed laiali, pool sajandit ühist elu otsas…

Kolmanda sõbra kasuisa suri kah mõne kuu eest. Tore mees oli, teda me servast tundsime. Oleks võinud veel elada, aga haigus. Kasuisa lapsed - kaks leske olid omavahel küpses eas kokku saanud, ei mingit kärgperet - tahtsid isast jäänud kinnisvara jagada… sõbral õnneks oli majas just parasjagu ruumi - suuremad lapsed äsja lendu läinud -, et ema sisse kolida. Pidavat kenasti minema. Ka sissekolitud ema on väga tore ja arukas inimene, teda me tunneme kah, jagab lastega maailmavaadet ja ilmselt rõõmustab nüüd südamest (sest ta on tore inimene) vanavanaemaks saamise puhul, paari nädala eest sündis talle tütrepojatütar.

Hiljuti rääkisin meie saksa sõpradega. Walter, kes on umbes 77 või nii, olevat saanud insuldi. Hiiliva, nagu minu isalgi. Endiselt: insult ei pea tähendama, et inimene jala pealt maha variseb ja püsti tõustes imelik või ühepoolne on. Insult võib tulla ka aeglaselt, kui mõni suurem veresoon umbe läheb. Walteri proua kurtis, et Walter ei taha taastusravihaiglas püsida, kipub koju, kevad ja... Ta on jah selline toimetaja ja tegutseja. Ja sõber Klaus (Onu Klaus, Kes Unistajale Tiigri Kinkis ja Kellega Me Suvel Pitsat Söömas Käisime), kes on vist juba 80, samuti hästi vitaalne ja tegus vanahärra, pidavat ühtelugu haigla vahet käima, vanade meeste hädad.

No ja nüüd sadas mu isa redeli seljast alla. Tahaks midagi teha ja toimetada, aga tasakaalu ei ole. Keldrisse värkstuppa ei lubata, sest trepp. Teisele korrusele vannituppa ka üksi ei lubata, sest trepp. Garaaži pole mõtet minna, kui autoga sõitma minna ei saa - ja ei saa, sest nägemine, eks ole. Tänavale jalutama ei julge ja mis siin ikka jalutada, kõik kohad on noori terveid inimesi täis… Kõiki raskemaid töid teeb väimees, kes on puhtakujuline poisike, või siis oh õudust, lapselapsed, kes ei tea elust ju mitte midagi. Ja ega needki pole kohe vajaduse tekkimisel võtta ja käsutada, hea, kui tunnikese päevas käivad. Redeli otsast kukkus Vanaisa muide tund aega enne Unistaja koolist saabumist… Küll oleks see kellakeeramine kannatanud.

Meie Majas on ohtralt ruutmeetreid, aga vähe tube. Eriti vähe on privaatseid tube, kust keegi regulaarselt läbi ei ratsuta. Momendil on mitte-läbikäidavad toad meie magamistuba ja Jõugu Juhi tuba. Kõik. Maja üritab olla anfilaadse põhiplaaniga, esiküljel põhimõtteliselt õnnestub ka, tagaküljel, seal päikese pool mitte nii väga, aga mingit koridorsüsteemi ei ole ega tule. Vanaema ja Vanaisa ei saa omavahel piisavalt läbi, et samas toas hakkama saada, olgu neil ruutmeetreid kuitahes palju. Kui me nüüd suve jooksul selle pehme palgi seina seest kätte saame... no siis saaks ühe eraldi ja ühe läbikäidava toa juurde teha küll jah. Eeldusel, et me sinna ka ahju hangime. Aga... oma majas on Vanaema ja Vanaisa nelikümmend üks aastat olnud perenaine ja peremees. Meil nad seda ei oleks. Pealegi ei ole Vanaemaga, kes kahest tegusam on, olnud siiamaani võimalik teha ainsatki kokkulepet. Et mina võiksin suuta koostada menüüd või paika panna mingit logistikat või üldse maailmast midagigi teada, ajab teda lihtsalt südamest naerma - ma olen ju tema laps, tähendab, toimetulematu. Vanaema ei suuda minus kuidagimoodi näha muud kui seda täpilise tutipaelaga blondi kaheaastast, kellel oli alati nii lühike kleidike, et aluspüksid paistsid. See viimane oli minu ema selge põhimõte, ma ei tea, miks, aga nii Väikesel Tüdrukul Pidi Nii Olema. Viieselt õnneks enam mitte! Aga kleidid kleitideks, olukord on keeruline. Meie lapsed on jällegi liiga noored, et neid Vanaema ja Vanaisa juurde sisse kolida. Kahe aasta pärast läheb Jõugu Juht gümnaasiumi, tulevad igasugused nädalasisesed üritused ja asjad, võib-olla siis… kuigi ma ei tahaks teda ka 16-aastasena kodust ära anda. Ja JJ-st ei ole Vanaisa pessu ega potile aitajat, ma arvan. Muidugi, kas kahe aasta pärast on kedagi vaja kuhugi aidata, on ka iseküsimus.

Ideaalset mitme põlvkonna kooselu nägime nelja aasta eest Wuppertalis. Oma (Vanaema) Helga oli väga kehva tervisega ja tegelikult oma ainusündinud poja, minia ja nende viie lapse juurde surema läinud. Perel oli (ja on) imetore hiigelsuur maja. Oma Helgale sätiti valmis omaette haigetuba, isikliku vannitoaga, ülejäänud majast natuke eraldi, esimesel korrusel. Sest lisaks muule imetoredusele on see maja ka imevahvalt sopiline ja ebaloogilise plaaniga, mitte nagu meie oma… koduvanamaja, võiks meie Maja kohta öelda, kõik ruumid on kandilised ja hirmus loogilised. Oma Helga kosus veidi ja hakkas pereelus osalema - võttis enda mureks nõudepesumasina tühjendamise ja laskis endale sisustada suure valge õmbluskambri, kus õmbles päevade viisi toredaid kandekotte, mida kõigile tuttavatele kinkida. Ja kui suvisel ajal tervis lubas, tegi tühjaks ümberkaudsed seene- ja marjametsad, et valmistada hoidiseid. See korraldus toimis vist viis-kuus aastat, kuni Oma Helga tervis lõplikult üles ütles. Aga - Oma Helga oli eluaeg valmis tegema kokkuleppeid ja leidma lahendusi. JA tema mõistus püsis lõpuni selge, ainult mälu jäi kehvemaks. Meil minu vanematega seda õnnistust ei ole.

Ega see heietamine ja muretsemine ka asja paremaks tee. Peame palvet nende eest, kes haiglas, ja nende eest, kes veel seal ei ole... ja ma lähen kohevarsti kuduma, et suve teisel poolel, kui on PLNi järgi lammutamise-palgilappimise aeg, saaks kogu minu kangavärgenduse kenasti kokku ja eest ära lappida. Sest muidu oleks see töö veel hulga keerulisem ja kehvem teha.

Päikesenädal

Esmaspäeval tarisin magamistoa akna alla tugitooli ja nautisin kohe südamest võimalust päikese käes kududa. Meil on nimelt elutuba ja köök ebaloogiliselt põhja poole, sobivad õhtusteks ruumideks, aga päeviti nii pimedad, et kohe õudne.

Päike paistis väga hoolega terve nädala. Nägin Vanaema juures kollast liblikat, paksu taguotsaga kimalast ja hulka tegusaid mesilasi puškiiniaõites askeldamas. Meil siin on näha natuke suuremaid lendajaid, nimelt on mõlemad kured kenasti kohal, remondivad pesa ja tegelevad, khm, pereplaneerimisega.

Veel segasime ühel päeval kasside koosolekut. Mitu aastat tagasi tuli must Mimi ühel varahommikul tuppa vesihalli sõbra seltsis. Vesihall sõber heitis mulle õudust täis pilgu ja kadus… aga seekord oli ta koosolekul kohal. Väga ilus kass, näeb natuke britlane välja, üleni ühtlaselt hall ja endiselt Mimi sõber, kuhu Mimi, sinna ka tema - ainult et Mimi millegipärast ei karda neid hirmsaid inimesi, kes siin ringi kooserdavad. Lisaks Hallile Sõbrale osalesid muidugi meie daamid, Findus ja Tumepunane. Lillebror arendas teooriat, et võib-olla on Hall Sõber emane… sest kuhu läheb Hall Sõber, läheb ka Tumepunane, kes on ilmselgelt kõuts.

Tõime Linnast oksapurustaja ja ma veetsin sellega mitu õnnelikku tundi. Mees veetis jällegi mitu tundi jämedamaid oksi saagides. Kavatsen oma tulevaste kastpeenarde vahed täita oksamultšiga, aga jämedamate okste jupid on kolme poissjõu abil kuuri jõudnud ja eks nad jõuavad sealt kunagi edaspidi jällegi pliidi ja ahju alla.

Kütmisega oli tänu soojale ilmale hästi, mõned korrad juhtus, aga peamiselt soojendas Maja pliit, kui ma süüa tegin - ma teen puupliidi peal süüa kevadel nii kaua, kuni vähegi passib, ja sügisel esimesest sobivast hetkest peale. Sest aktiivmaja.

Lillebror ja Unistaja käisid sünnipäeval. Jõugu Juht läks täna ööseks Semu poole ööbima.

Mees esitas ülikoolis täiesti mõttetul kohustuslikul kursusel tunde järgi sajaviiekümnenda mõttetu kirjatöö ja sai teada, et pidanuks kasutama töös teooriaid ja rohkem süvitsi minema ja paluks tulevaks nädalaks ümber teha. Võeh. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas see konkreetne kursus ja need konkreetsed saba ja sarvedeta kirjatükid tulevasi või ka juba praktiseerivaid pedagooge* kuidagimoodigi paremateks õpetajateks teeks (pealegi, mitukümmend aastat põhikoolipraktikat vastutavatel õppejõududel ette näidata on?) ja kogu aine olevat üldse umbes eksperimentaalne… Mida kõike Paberi pärast tegema ei pea...

Midagi juhtus arvatavasti veel, aga millegipärast ma ei tea praegu, mis juhtus… Ahsoo, Vanaisa kukkus redeli otsast alla, sest tahtis ilmtingimata ise kella õigeks panna (ta on ju eluaeg  sellega ise hakkama saanud!). Nüüd pidavat olema valus olla pikali ja püsti ja üle ei lähe… täna palus, et Vanaema tema asjus homme perearstile helistaks. Ei ole kerge olla kõrges eas.



________
*Mees ütles, et neile noortele, kes pole pärast põhikooli lõpetamist ühtegi elusat last lähedalt näinud, on sellest ainest ilmselt kasu küll, aga kogenud tegevõpetajale on see, vabandage, jama. No aga tema sai õpetajaks Tookord Ammu ilma igasuguse pedagoogilise teadmiseta ja näete, siiamaani töötab hea meelega...

Thursday, April 4, 2019

Oi kui kuri

Kõigepealt tuli meie piirkonna prügifirmalt mitmest allikast, lausa ajalehe kaudu ka info, et alla viieeurone arve pole arve, sellega pole vaja tegeleda.

Siis tuli arve. Tavalises formaadis, tähendab, loetakse viimast rida, kuhu kõik on kenasti kokku liidetud, võimalikud võlad ja puha. Sest arvetega tehakse nii. Mingit lisa-pudipadi arvel ei. Loeta. Pealegi on kõigi firmade arved alati samal moel vormistatud, makstav summa parempoolses tulbas KÕIGE ALL, viitenumber paremal üleval, pangakonto number on kunagi ammu määratud maksete juurde juba sisestatud, seda ei vaata ma niiehknii mitte kunagi.

Kuna ma olen korralik inimene, maksin loomulikult õige summa ära. Selle, mis oli parempoolses tulbas KÕIGE ALL, nagu kõik kokkuliidetud summad alati on.

Üleeile pidi olema prügipäev. Ja prügi meil paraku tekib. Täna hommikuks polnud mitte midagi ära viidud - see ei saanud enam olla auto ootamatu rike või midagi... Helistasin ja olin kuri.

"Aga teil on ju arve maksmata!" Mis arve, kus arve, mina olen alati kõik ära maksnud, mis üle viie euro on..." Võlg on võlg," öeldi infoliinilt, "teil ei pidanudki sel kuul prügiauto käima, sest võlg."

Vaatasin arveid, mitte ühegi peal polnud vihjet, et ükskõik millise puuduoleva raha puhul ilma ette hoiatamata keegi prügiveo katkestaks... Aga vaadake vaat selle kuupäeva arvet, seal on eraldi rea peal kõige üleval - kus arvete peal a-la-ti käib üldine info, et tore, et maksma hakkate, meeldetuletuseks, et meie firma nimi on endiselt selline nagu on - kirjas, et kokku maksta...

"Kokku maksta" käib alati all paremal. Kõigi arvete peal. Alati. Või vähemalt kuskil all. Ja kui teenus katkestatakse, oleks viisakas sel teemal ette hoiatada.

Ja kuna meie kandis käib prügivedu kord kuus, sagedamini ei käi - ehkki vajadus oleks vähemalt kaks korda kuus, sellepärast mõned inimesed oma prügi metsa alla viivadki -, moorigu meie silmini täis prügikast nüüd kenasti esimese maini. Palju õnne meile.

Kui ma saaksin, siis vahetaksin prügifirmat.

Hakka või nullkululiseks… kuigi ma ei taha seda puhtalt juba selle sõna tõttu, minu meelest ei ole see parim tõlge.

Selle mikrovõla maksin muidugi ära. Firmale, mis on vasakule ja paremale teatanud, et alla viieeuroste arvetega pole vaja tegeleda. Summa oli 1,54. Kust see tekkis, ma uurima ei hakka, pole tegelikult ju oluline. Oluline on panna prügikast maikuuni niimoodi kinni, et juhuslik vares ligi ei pääseks. Sest meie prügi metsa alla ei vii, pigem vastupidi.

Edit: Et keegi valesti aru ei saaks, otse loomulikult on minu poolt ka viga. Oleks pidanud kontrollima ja kontrollima ja kontrollima. AGA arvetel peaks miski standardvormistus olema. Kõik muud firmad, huviklubid jms suudavad, miks nemad ei suuda? Eristumine on hea kuskil mujal, mitte arvete peal.


Tuesday, April 2, 2019

Madratsist

Niisiis, natuke rohkem kui nädal aega tagasi kolis meile sisse Plus Pocket Alergic madrats, päritolupood Jysk. Lesimas käisime siin ja seal, aga esmase tunde järgi erilist vahet ei märganud. Kõige õigem oleks muidugi otsustada paarinädalase testmagamise järel, aga ma kahtlustan, et meile sobivas hinnaklassis (alla 400 euro, palun) ei ole kodune pikem katsetamine ette nähtud. Pealegi, transport.

Transport oli tegelikult selle madratsi kohe esimene märgatav pluss. Mingi ime läbi oli ta pressitud õõõõõhukeseks ja keeratud kenasti rulli, nii et sissekeeratud tagaistmega Opel Corsasse oleks tema suguvendi korraga lausa mitu tükki ära mahtunud. Pakitud oli korralikult, me nokitsesime päris kaua nende kilede kallal… siis tegi madrats vuhvaku! ja PAISUS. Iseenesest on loogiline, vedrude vahel ongi ju peamiselt õhk, seda ei pea poest kaasa võtma.

Hoolimata kohalikust õhust vedrude vahel on madratsil kerge keemiline lõhn juures. Millalgi harjusin magama, pea teki all... selle olen nüüd pidanud ümber harjutama, sest madratsikeemia häirib. Muul ajal ei häiri üldse. Küllap see lõhn pikapeale hajub, aga ega ma ei peagi peadpidi teki alla pugema.

Magamismugavus on nii ja naa. Vanas madratsis olid tuttavad lohud ja Mehel ka mõni tuttav vedruots tunda. Uues ei ole. Uue peale õhtul pikali heites on kole imelik, nagu heidaks sileda, aga pehme laua peale. Hommikuks ilmselt vajuvad need vedrud natuke, ärgates enam lauatunnet ei ole. Ärgates on tunne, et oleks nagu vähem ja harvemini öö jooksul ärganud kui varem. Kas see tuleb allergiarohtudest, mida ma nüüd jälle võtan, kellakeeramisest, madratsimugavusest või madratsist (võib-olla) erituvatest kemikaalidest, ei tea.

Veel tundub, et Mees ei ärka minu siplemise ja näiteks öösel, khm, kempsuskäimise* peale nii põhjalikult üles kui varem. Ja mina jään vist pärast öösel ärkamist rutem magama.

Harjumatu - kohe väga harjumatu - on, et vanal madratsil oli servas metallraam, uuel ei ole. Voodiserval istumine on kohe väga imelik. Mitte et seal kaua peaks istuma, aga sokkide jalgapaneku asjus näiteks ikka. Ju see on harjumise asi.

Seljavaludega on kah… nagu on. Tundub, et minu selg hakkab ikka valutama, kui ma liiga pikka aega pikali olen. Pikk aeg on 9 tundi või rohkem, aga paljuke seda ikka ette tuleb. Mehe selg valutab umbes igas olukorras, aga ta ütleb, et hullemaks kindlasti läinud ei ole. Mees küll arvab, et madrats võiks pehmem olla... aga siis me peame vist ostma kattemadratsi ja selle keskelt pooleks keerama, mina pehmemat ei taha.

Kui me ükskord vanad ja rikkad oleme, eks me siis ostame mõne ortopeedide seltsi poolt soovitatud madratsi. Esialgu, ma loodan, sobib see olemasolev natuke aega.


__________
*teadaolevalt ei ole mul mingeid tervise-eripärasid, aga ma vahel täitsa meelega tahan öösel üles ärgata ja vannituppa minna. Tegelik eesmärk on õhtul valmispandud pesumasin tööle vajutada, sest ööelekter - juhul kui ma ei jaksa masina töölepaneku aega ära oodata, meil taimerit endiselt pole. Ja vahel saab selle käiguga ühtlasi õue tõstetud kogemata õhtul tuppaununenud kass. Meie kassid ei oska öösel õue küsida ja liivakast neile ei meeldi. :(