Saturday, April 13, 2019

Hanekarjatamise tulemus ehk mitu närvirakku läheb kingapoes?

Hane-ema käis tänavakingade asjus kohe mitmes poes ja tuvastas, et Lorenzo (vist) nimelistel muidu ilusatel kingadel on veider sisetald, Caprice on jalas perfektne, aga kõigi mudelite puhul kas liiga väike või liiga suur, Tamaris ei paku tutvutud poodides üldse sobivaid mudeleid, aga Jana küll. Ja Jana suurus 37 on natuke suurem kui Caprice'i 37, aga selgelt väiksem kui Caprice'i 38, mis mul jalas hirmsasti loksus. Said siis ühed Mary Jane'ide tüüpi Janad, millel jalas üldse mingit kaalu ei ole. Tuleval nädalal lubati soojemat ilma, eks ma siis proovin, kas nad poest väljaspool ka head on.

Hanepoegadega oli aga nii, et noorem hanepoeg Unistaja vaatas esimeses poes ainult hästi kitsaid mudeleid, istus siis maha ja arvas, et tema jaoks seal kingi pole. Vanem hanepoeg Jõugu Juht vajas tegelikult nii sisejalatseid kooli kui tänavakingi. Esimeste suhtes olime juba enne poodiminekut kokkuleppele jõudnud - mina küsisin, kellel poistest on tema meelest kenad jalatsid, tema mõtles, ütles, vaatasin möödaminnes ära… Teistega läks aga nii, et meie jalatsimaitse ei puutu enam mitte kusagil kokku. Jõugu Juht tahab ketse, soovitatavalt firmalt Vans. Vaatasin praegu, mis need maksavad… Pool kuni üks haapsalu salli.

***

Öösel korraks üles ärgates mõtlesin, miks ma spordiajalatsite kandmist nii õudseks pean. Välja mõtlesin. Kui mina olin päris noor ja hakkasin inimesi enda ümber rohkem tähele panema, kandsid asisemad poisid tänavakingi. Spordijalatseid kandis rahakas põhjakiht. Teate küll, üheksakümnendad, Kappa dressid ja miskid tossud… Noh, need kahtlasel viisil raha hankinud tüübid, kellega üks uptown girl tegemist ei teinud, esiteks oli kole ja teiseks hirmutav. Õigemini, alguses sosistasid teised plikad, et need dressides tüübid on kahtlased, hiljem oli juba usaldusväärsest allikast (sõbrannadelt) saadud info kinnistunud… Aga need noormehed, peamiselt tudengid, keda needsamad sõbrannad ja noh, mina ka vaatamisväärseks pidasime, käisid tubases-klubises-kevadises olekus kombinatsioonis triiksärk-teksad-kingad. Jahedamal puhul kampsun või pintsak. Noorespõlves nähtu ja mõeldu mõjutab ikka palju…

***

Tagasi kingapoodi, Jõugu Juhile meeldisid ühed jalatsid, mille pealsematerjal vihmasemal päeval varbad kohe märjaks teeb. Neid me ei lubanud. Siis põlgas ta ära kõik - nagu absoluutselt kõik, ja valik oli suur - sportlikuma lõikega kingad ja mokassiinitüüpi kingad, klassikalistest kingadest rääkimata. Lõpuks õnnestus mul talle ühed kummitallaga kingalaadsed asjandused jalga suruda, mille ta armulikult ära lubas osta. No aga kirikusse ja kevadel aktusele ja kuhugi lipsumasse kohta veel ei minda ketsiga, kingamoodi asjad peavad olema, muidu mina ei mängi!

Sisejalatsiteks valis ta õnneks poe kõige ilusamad tennised. Vähemalt selle koha pealt sai hea.

Järgmisel nädalal hakkame ketse jahtima, sest tuleb koolivaheaeg, mil tahaks sõpradel külas käia, ja miski üritus Laenulapsega ja mingi klassiasi, kus on ketsid täitsa omal kohal ja... Ja sügiseks kasvab ta neist sallihinnalistest jalatsitest niiehknii välja. Oeh.

Kuni mina JJ-ga piike murdsin, askeldasid Mees ja lahke müüjanna Unistaja jalgade kallal. Leiti kõige laiema liistuga mudel, klassikaline tänavaking, sobis. Jumal tänatud.

Selle kõige vahepeale jõuti mulle teha märkusi igasuguste emalike ütlemiste (nt. "Minu meelest olete te väga ilusad poisid,") pärast, sest inimesed äkki kuulevad ja mõtlevad eiteamida, kakelda ja üldse… tekitada isegi kahe poisiga käies tunne, et mul on kaasas Tillud Vabamehed. Ühel päeval saab puberteet läbi - kogenumad lubavad - ja see on uskumatu, kui toredad mehed neist võivad saada… sest kõigest hoolimata vilgub loomulik hea iseloom mõlemal läbi. Jumala armust, ma usun. Armu läbi elame me puberteediaja üle ka.

Aga keegi oli neil päevil punase villase soki keeranud heledatesse riietesse ja pannud valgesse pesukorvi… ja täna ma riputasin siis nöörile muuhulgas Mehe kõige uuema algselt valge olnud särgi, mis läheb ilmselt otseteed kaltsu või sõbrapoodi, sest roosade särkide suhtes on mul väga konkreetne ja ravimatu lapsepõlvetrauma. Eks see särkide roosaksvärvimine pidi ühel päeval juhtuma niikuinii, hämmastaval kombel ei hakanud värv oluliselt külge ei laudlinadele ega muudele esemetele. Ma koon juurde veel ainult valgeid villaseid sokke ja kuna Vanaema enam ei koo, siis… aga Vanaema ja Vanaisaga on muidugi eraldi teemad. 

3 comments:

  1. Tere!

    Mul on 2 last, vanem saab varsti 13, nii et lugedes äratundmisrõõmu jagub :)

    Mis vanuseni sa mõtled lastele oma arvamust peale suruda? Ei mõtle seda üldse paha pärast, aga JJ hakkab ju suureks saama?

    ReplyDelete
  2. Tere lugemast! Kui JJ on vähegi isasse, siis ei saa ta ka täiskasvanuna ilma naisterahva arvamuseta rõivaid ostetud. Khm. Mulle tundub, et tema arvamus on praeguseks päris ilusaks kujunenud, ta saab väga hästi aru, et kirikusse ja aktusele spordijalatsitega ei minda, aga igapäevase kooliskäimise koha pealt põrgib natuke. Ma loodan, et mõned järgmise jalatsiostu puhul sobivad talle igapäevaseks tänavajalatsiks sportlikuma olemisega kingalaadsed ka, sest täna selgus, et kets tema sõnavara järgi on puhtalt tennis, riidest pealsetega, millega vihmase ilmaga käia ei saa. Eks minu arvamus paindub ka laste järgi, aasta tagasi ei olnud kummitallaga tennis minu jaoks veel mingi vahetusjalats… Nii et elastilist vastupanu esineb mõlemal poolel, kuni me ükskord leiame selle punkti, mis oleks mõlema jaoks okei. Kindlasti läheb lihtsamaks ja vabamaks siis, kui lapsed enam kiiresti ei kasva ja igaks hooajaks ei pea ostma täiskomplekti täiesti uusi jalatseid.

    ReplyDelete
  3. Oh, need roosatavad heledad pesud! Pesuvalgendi Liilia toimib muidu enamuse materjalide puhul päris edukalt.

    ReplyDelete