Suurel Reedel ei passi tegelikult nalja teha. No aga kui see nali juba paar päeva tagasi ära juhtus…?
Kõigepealt tegid mehed ühel tuuletul õhtul lõket. Sodi oli tarvis ära põletada, loomulikult. Aiavoolik ulatub ilusti lõkkeaseme ümber kerra, kui tarvis, ja vesi tuleb kah, kui tarvis. Pärast tuppa minnes sussitati lõke kenasti maha. Nii nagu peab. Öösel ärkasin igaks juhuks. Magamistoa aknasse paistis… päris suur lõke. Ei sobi! Tõmbasin vatid selga, olin tänulik teed valgustanud täiskuu eest ja avastasin, et eemalt tundus põlemine kohe hästi palju suurem. Koha peal oli… neljaharuline küünlajalg, ei muud. Mängisin siiski priitahtlikku pritsinaist ja kastsin söed kustu ja tuha märjaks.
Tagasi voodis läks uinumisega aega… ja hetk pärast uinumist torgati mulle näkku palju valgeid kõditavaid vurre. NURRH! Ainult kassi voodist mahalükkamine aitas, siis ta solvus ega püüdnud enam suhelda.
No ja kui ma lõpuks magama jäin, osalesin mingil põhjusel segases eksituste komöödias, kus oli kohutavalt palju kappe. Alles siis, kui järjekordse laoruumi uksest sisenes Jaan Willem Sibul, taipasin, et tegu on operetiga "Viini veri"... Ainult sellest ma aru ei saanud, kelle abikaasa või armuke ma pidin olema.
Hirmus! Pole siis ime, et pool järgmist päeva olin nii väsinud, et... Et oleksin hea meelega olnud hoopis surnud.
Ja järgmisel ööl sain päranduseks lipsu ja elujagu saatmata armastuskirju kelleltki enda väitel osaliselt mustlasverd Tiidult. Ma ei ole enda teada ühegi Tiiduga isegi mitte kohvi joomas või jalutamas käinud…
Peaks hakkama arvet pidama, kas napakad unenäod tulevad mingi regulaarsusega, täiskuu puhul või nii, või on need lihtsalt minu aju eripära, mida juhtub siis, kui juhtub. Kahtlustan viimast.
No comments:
Post a Comment