Monday, April 22, 2019

Minu Patronused

Olen vist varem ka maininud, et minu elus on... dementor. Keegi märkis servast, et tal oleks nagu kiusaja vaim… noh, teate küll, need kurjad vaimud Piiblist, seakari ja puha. Mina ei ole õige seda mõtet kinnitama ega ümber lükkama ega seda asja üldse kuidagi kommenteerima, muidu läheb õeluseks. Üleeilsest saadik olen ma jälle pidanud olukorraga tegelema ja ei ole mõnus… hing on tegelikult sees, aga ninasarviku alla jäämise tunne on küll. Hullude eest pole keegi kaitstud, ütlen ma selle kohta. Ja kui ma mõtlen, kuidas veel paar armast inimest on sama ninasarviku poolt trambitud saanud - süütult muidugi -, siis on ekstra jube*.

Must Mimi tuli ja tegi nurr. Valge Mini tuli ja tegi nurr. Võtsin lahti minevaastaste puhkusepiltide kausta, et äkki on mõni ilus pilt näidata… pealegi on meil õues juba peaaegu suvi. Kahjuks puhkusepiltide hulgas midagi head ei olnud, liiga udused või on kogu kamp nägupidi näha (ja ma ikka veel püüan teha nägu, et me oleme siin anonüümsed… jäägu mulle see illusioon, eksju). Aga piltide peal oli peale laste ja Mehe teisigi kalleid inimesi ja pisar tuli silma, kui nende headus ja heldus taas meelde tulid.

Ja tundsin, et... ma olen Patronustega nii väga õnnistatud. Ei ole üks ega kaks ega kuus (Mees ja lapsed ja kassid). On väga, väga paljud. On emmede palvegrupp. On head kolleegid. On lapsed tööl, kes mind kallistavad või niisama sädistama tulevad, kui mind näevad. On sõbrad koguduses ja sealt väljaspool, kristlased ja mittekristlased. On ka mõned armsad Truud Blogilugejad.

Tähendab, ma sain praegu perepiltide kirjutuslaual hoidmisest aru, aga kuidas kogu seda sajapäist (vähemalt!) seltskonda ühele pildile ära mahutada? Või kõigepealt, kuidas neid kõiki kokku saada? Muist ju teises ilma otsas (Alaskal näiteks)!

Igatahes olen ma teile kõigile väga tänulik. Lihtsalt selle eest, et te olemas olete. Aitäh.
___________
*me keegi ei ole vastuhakkajad, eriti mitte absurdile. Meie jaoks on loomulik halbadest olukordadest lahkuda ja püüda need ära unustada, aga praegu on nii, et see inimene tuleb lihtsalt järele, ükskõik kuidas ja kui kaugele püüad minna.

4 comments:

  1. Patronused on hingele :) Aga dementoritest... Isiklik kogemus nendega on olnud, et kakelda pole môtet (analoogselt sigadega poris pûherdamisele - vabandan siinkohal sigade ees). Ja tihti toovad nad välja just ûmbritsevate inimeste head-vead. Kellega tasub koos luurele minna ning kes ûhineb (hoolimatusest või huvist või nahahoidmiseks) "koolikiusamisega". Jõudu ning võimalikult valutut vastupidamist.

    ReplyDelete
  2. Aitäh, Hulgus. Ma kakelda ei tahagi, muudkui jooksen eest ära, aga näe, tema jookseb vähemalt sama kiiresti. Järjekindel dementor sihuke.

    ReplyDelete
  3. Ma ei tea, kas ma armas olen, aga truu olen küll :D

    Ma olen endale üritanud selgitada, et need, kes ei meeldi, aga ikka silmapiirile ilmuvad, nad otsivad abi. Või kui eriti sügavalt vaadata, siis nad pakuvad mulle abi või õpetust kuidas probleeme täiskasvanulikult lahendada. (koolides tundub neid õpetajaid-õpetuse otsijaid eriti palju olevat :P) Ega neile abi anda ei saa, sest nad ise ei teagi, miks nad nii käituvad. Kuid see aitab mul endal neisse paremini suhtuda, kui ma vaatan neid kui õnnetuid.

    ReplyDelete
  4. Oojah, seda mõtlen mina ka.

    ReplyDelete