Wednesday, April 24, 2019

Mureolukorra anatoomiast, natuke

Kunagi ürgammu haridust omendades käisin ma mingil kursusel, kus lahkesti ära seletati, kuidas inimesed probleemide puhul käituvad, kuidas seda nimetada ja kes kogu selle teooria välja mõtles. Kuna teoreetilist osa pole elus rohkem tarvis läinud, olen ma kõik nimed ja nimetused muidugi ära unustanud, aga praktikas on sellel kõigel muidugi palju rakendust olnud… välja arvatud siis, kui asjaosaliseks olen ma ise. Kingsepad pidada ka paljajalu olema, kui vanasõnu uskuda.

Igatahes on minu elus praegu kokku saanud isiklikke probleeme absoluutselt mittelahendav inimene - mina - ja aktiivselt lahendada püüdev inimene - see teine pool. Minul on kombeks suhtlemisraskuste või ühise keele mitteleidmise puhul vajadusel vabandada - kui mul jätkub mõistust sellest vajadusest aru saada või kui keegi seda mulle lahkesti ütleb - ja mõnda aega eemale hoida. Peaaegu kõik lähedasemad ja kaugemad tuttavad on umbes sama sorti, tundub mulle. Igatahes ei otsi paljud, kellega ma sellistest asjadest olen rääkima juhtunud, konkreetset lõpetust, mis kogu eelneva häirumise tühistaks, pigem astuvad eemale ja võtavad vähemalt mõneks ajaks ettevaatliku hoiaku. Enamiku inimeste puhul ilma vaenuta.

Muide, olen siin oma murelikkuses moorinud ja otsinud hoolega vihkamist ja kättemaksuhimu enda seest - ei ole! Tahaks kas aega tagasi keerata või lihtsalt ära unustada, et keerulised olukorrad on olnud, ja unustamise järel ilusti eluga edasi minna. Ja varasem kogemus näitab, et kui ma ühe või teise inimesega mõnda aega kokku ei puutu või ainult pealiskaudselt suhtlen, siis saab tõesti mingil hetkel alustada nii-öelda puhtalt lehelt ja rõõm on tagasi. Ja valmidus vajadusel koostööd teha või midagi sellist*.

Kui aga üks pool on minemakõndija, taanduja, aga teine pool muudkui tahab klaarida ja klaarida, oma tingimustel, ja klaarimist peale surub… Siis kerkib probleem uuesti üles, eks ole. Minu poolt on asi ühel pool, ma ootan, et minu vastu oldaks möödaminev-ükskõikne-viisakas, lihtsalt eemalt teretamine on tore… aga selle asemel tahetakse rääkida. Ja aeg-ajalt tundub, et enne lahkarvamuste teket valitsenud olukorra kohest taastumist! Tunded võivad muidugi olla petlikud ja sellises olukorras pole neist mitte mingisugust kasu, pigem vastupidi.

Sellisel juhul kuluks tõesti ära keegi ülemuse positsioonil inimene, kes ütleb, Kuidas Asjad Peavad Olema. No aga kesse kahe täiskasvanud inimese puhul, kelle jaoks on ilmselgelt erinevad isikud autoriteetsed, peaks selline inimene olema? Õigemini, keda niisuguse jamaga vaevama peaks? Ei passi ju!

Tegelikult ma kahtlustan, et olen osaline niinimetatud õpikujuhtumis erinevate probleemilahendusstiilide põrkumisest. Nagu lasteaias, ausõna, naeruväärne!

Tutvustasin asjassepuutuvale teisele poolele kunagi kuuldud mõtet, mis mulle hirmsasti meeldib - "Mina ajan oma asja ja sina ajad oma asja. Kui me mõnes asjas kokku saame ja ühise keele leiame, siis on see tore. Kui me aga teineteist ei mõista, siis pole sinna midagi parata." Ta ütles, et see talle meeldib. Mulle nii meeldib, et talle meeldib. Praegu tundub, et me jääme paljudes asjades eriarvamustele**, aga kui me sellega hakkama saame - ja mina  küll tavaliselt saan hakkama -, ja peaksime veel kokku puutuma, siis võiks olukord maha rahuneda. Kuni järgmise olukorrani, juhul kui seda peaks tulema. Kahjuks on valemis rohkem muutujaid kui kaks - inimsuhete puhul on peaaegu alati -, aga ma paluksin edaspidi mingi ebaolulise või kergesti taandatava teguri rolli.

Selle öisel ajal kirjutatud oopuse mõte on, nojah, et kui keegi Truudest Blogilugejatest peaks kunagi sattuma sarnasesse olukorda, et üks asi muudkui vindub ja vindub ja ei haju, kuigi mõlema poole poolt on nagu mingi valmisolek asju korda saada olemas… äkki trehvab teile ka teist erineva probleemilahendusstiiliga inimene, kelle puhul ongi väga raske mõista, mis imeasja ta ometi tahab. Äkki ei tahagi midagi ja Sina tood oma aktiivsusega tahtmatult probleemi üles? Või jällegi tahab pidulikku punktipanemist, nii veider kui see ka ei tundu? Ega meil kellelgi rohkem mõistust peas ei ole, kui Jumal andnud on ("Kristiina Lauritsatütar").

________
* tuleb meelde üks tööalane kokkupuutumine, kus teine pool minu peale karjus - oi, kuidas karjus! - Siis tuli midagi… suvi või… igatahes läks mitu kuud mööda. Ega meil ei olnudki vajadust tihedalt suhelda, kokkupuutumine oligi napp. Aga kokkupuutumisi on olnud ikka ja jälle ja kõik on hästi. Tema võtab mind nii, nagu ma olen, ja mina võtan teda nii, nagu ta on. Armastusega. Ja me teeme koostööd, kui vaja. Ei olnud lapsevanem, kui te täpsemalt tahate teada, ja minu tegevus või tegematajätmine ei olnud üldse vale, no aga kui ta sai oma mujalt korjatud frustratsiooni minu peale välja elada, mis siis. Olin küll natuke aega jahmunud ja solvunud, aga see läheb ju üle.
** minu elus on nii suur hulk inimesi, kellega meil on palju olulisemates küsimustes eriarvamused, et üks rohkem või vähem ei muuda suurt midagi. Eriarvamused ei tähenda tülisid ega vaidlusi, väga paljudel juhtudel pole üldse vajadust neid teemasid üles võtta.

2 comments:

  1. Kadestan Su oskust konflikti põhjustanud inimesesse armastusega suhtuda. Ma ka tean, kuidas peaks, what would Jesus do jne, aga paari juhtumi puhul olen küll mõistnud ja andeks andnud, kuid unustanud ja endist suhtumist taastanud mitte. Armid on jäänud.

    ReplyDelete
  2. Armid jäävad ikka, need jäävad alati. Mõnikord on neist isegi kasu kui teadmisest, et vaat selle inimesega ei tasu vaat seda teemat puudutada. Endise suhtumise või suhtlemise täielik taastamine ongi liiga palju tahetud, mõnikord see on võimalik, mõnikord kindlasti mitte.

    ReplyDelete