CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, April 28, 2019

Soe koolivaheaeg

Taas on koolivaheajanädal kuidagi märkamatult mööda läinud.

Esmaspäeval viisime Vanaisa arsti juurde. Hommikupoole, kuni Mees kollitusega tegeles, kasisin natuke Vanaema ja Vanaisa elamist. Sai puhtam küll. Ilmselt kasingi ma seal nüüdsest ise. Vanaema nimnelt usub Cif-i nimelise vahendi kasutamisse, aga ta lahjendab seda umbes 1:10 ja siis imestab, et puhtaks ei lähe. Ja nad kasutavad kohutavalt palju õli, mis pritsib ja te ausalt ei taha teada, millised pliiditagused plaadid olid.

Unistaja veetis mõned ööd Nimekaimu juures… ja sattus koos sellega kirjandusest kohatud poistekampade parimate traditsioonide järgi ka mujale ööbima. Ma poleks iial arvanud, et pean oma 12-aastaselt pojalt küsima, kus ta ööbida kavatseb… ja veel vähem arvanud, et kuulen vastuseks: "Ma veel ei tea." Kell, muide, oli üheksa õhtul! Tegelikult on kõik ööbimiskohad teada ja usaldusväärsed poistesõbralikud pered.

Teisipäeval viis Mees Vanaisa veel korda arsti juurde, sest röntgenipildi põhjal ei olnud alust hiljutist fraktuuri välistada vms.

Kolmapäeval ootasime, kuni Mehel tööpäev läbi saab, ja käisime sipsti Teise Vanaisa juures Kuurortlinnas. Ilm tundus väga soe, aga kuna meie käik oligi sipsti, ei külastanud me merd ega muid vaatamisväärsusi peale Kaubamajaka Rimi, jäätise ja koogi asjus.

Neljapäeval… sain ma kastpeenra number üks ja olin väga õnnelik.

Reedel valmistati vist kastpeenar number kaks, kui ma õigesti mäletan. Suuremad poisid käisid juuniorides ja Mees samal ajal koguduse juhatuse koosolekul. Meie Lillebroriga käisime samal ajal Vanaema Juhani puukooli viimas ja Gardestist seemneid ostmas… ja korraks meil kodus ka, sest Vanaema ei saa siia eriti muudmoodi, aga tahaks tulla. Kõndimisega on tal raskused. Eks meie aed ole ka parasjagu suur… aga ikkagi. Tee peal selgus taas, et Vanaema ei mäleta mõnd asja üleüldse, aga mõne asja kohta mäletab, et sellest on kunagi räägitud. Mida räägiti, ta ei tea. Oeh. Mehe koosolek venis väga pikale, me poistega istusime autos ja arutasime muuhulgas ümberlõikamise küsimust, mis jäi segaseks. Ma pean selle asja endale igaks juhuks selgeks tegema, piibellikust seisukohast ja tänapäeva Euroopa meditsiini seisukohast, äkki tuleb veel kunagi jutuks.

Laupäeval… valmistati kastpeenar number kolm! Külvasin peenrasse number kaks porgandeid. Number kolmega tegelen homme, sest laupäeval ütles mu selg väga selgelt, mida ta järjekindlast kompostivedamisest arvab. Minevaastasesse salatipeenrasse külvasin taas salatit. Lillebror valmistas endale isikliku peenra, võõrasemade ja maasikate jaoks. Ja oli väga õnnelik, kui ma ütlesin, et ta võib seda laiendada kuuskedeni… see maa on paraja kartulipõllu suurune, laiendagu, kuni tuju on.

Vaatasin üle laste inglise keele töövihikud. Neid õpetajad väga detailselt ei kontrolli. Leidsin läbivaid vigu, klassikat ja mõne ootamatu lahenduse ka. Näited: "I'm board." "The desert was delicious." "He merried my aunt." "Marry Christmas!" Õnneks oli laps, kes ümberlükkamise-tõlkelauses oli kasutanud sõna knocked laiendina mitte over, vaid up, juba küllalt teismeline, nii et mul õnnestus see kogemata ilmunud väljend ruttu ära seletada. Hirmus on see inglise keel, hirmus! Eriti kuna peamiselt kuuldakse ja nähakse ikka seda ameerikalikku slängi, mitte mingeid vanainglise traditsioonilisi väljendeid...

Pühapäeval oli pühapäevasem kui tavaliselt. Kirikus oli tore nagu ikka, aga pärast kirikut, poodi ja Vanaema-Vanaisa ülevaatamist - Vanaisal ongi muide neljanda nimmelüli murd, valuravi ja rahulikult olemine, ega seal muu ei aita - läksime külla Peaaegu Täiuslikku Kollasesse Majja, mida täiusest lahutab endiselt vaid ahju puudumine. On väga ilus, kui majaperemees tervitab külalisi uksel sõnadega: "Tere, me juba ootasime teid!" On väga ilus, kui kööki (mille poole ma tõmbun nagu kõik Pratchetti nõiad ja muidu vanad naised loomulikul moel) kostab elav muusika. On väga ilus, kui printsess näitab värskelt maniküüritud küüsi ja veel mitte teadlikult printsess tõsiste ümmarguste silmadega otsa vaatab. Ja on väga ilus, kui mõni hetk enne kavatsetud äraminekut viis poissi (2 x 14, 2 x 12, 1 x 10)  lõpuks ühise tegevuse leiavad. No me olime siis veel. Ja muidugi on väga ilus, kui on võimalik tutvuda noore emaga ja tema kolme pojaga, kellest üks tundus sabaaluse-uurimise põhjal siiski tütar. Kassipojad! Aitäh.

0 comments:

Post a Comment