Sunday, April 21, 2019

Suur nädal

Oijah. Maailmas on toimunud sündmusi, mis ei oleks tohtinud toimuda. Meil siin kodumail on natuke parem, aga mõni äramärkimist mitteväärviv asi tuleks siiski ära märkida… ja mõni märkimist vääriv asi loomulikult ka.

Esmaspäeva õhtul olime kurvad ja šokeeritud. Kõigepealt luges Mees lehest ja siis vaatasime jahmunult telekast ka. Täna hommikul luges Mees ka lehest… aga seda me mujalt pole vaadanud, kõrges eas inimese lahkumine on siiski mingil hetkel loomulik paratamatus ja kuna meil isiklik kontakt kahjuks puudus, siis… ohkame ja elame edasi.

Perekondlikult ei ole lahkumisi veel toimunud, Vanaisa küll ähvardab surema hakata, aga tal kohe kuidagi see ei õnnestu. Homme püüame ta perearsti vastuvõtule viia.

Mitte kurva, vaid äärmiselt ebameeldiva sündmusena juhtus täna… ütleme, et kokkupuutumine. Ma pole siiamaani palderjani võtnud, see on hea märk. Aga kui nüüd teha järeldusi selle kohta, mida ma tegelikult kuulamast keeldusin (ja mul oli selleks täiesti muu põhjus, miks see hetk kohe üldse ei sobinud, aga ega ta ju ei küsi, kas sobib või kas mul äkki mõni muu teema hinge peal ei ole...)… meelevaldseid järeldusi… siis saaks asja kokku võtta niimoodi, et pastoriharidusega inimene võttis häiruda sellest, et ma oma pastori juures hingehoidlikul vestlusel julgesin käia. Kelle muu poole ma peaksin siis pöörduma kui mitte inimese poole, kes on mulle rohkem kui pastor, sest on sõber ka, ja rohkem kui sõber, sest on pastor ka? Ükskõik millise vaimuliku probleemiga, millega ma ise toime ei saa, ja probleem oli ikkagi ka vaimulik, mitte ainult inimlik (võõrastav, vaenulik ja valelik kindlasti ka). Igatahes jama jätkub, eks me seda näeme, kui suurel skaalal.

Aga märkimist väärivatest asjadest…

Jõugu Juht pälvis väga hea hinde loodusõpetuse kontrolltöö eest. Sellega on tõestatud, et hiljutine viletsavõitu esinemine bioloogias - sama õpetaja! - on õpilase huvi ja valmistumise küsimus, mitte võimetus õpetaja nõudmisi täita. Veel käis JJ laenulapseks Sõbra juurde. Koos oli käidud ujumas ja... kui ma siis edasi ei küsinud, oli JJ solvunud, miks ma huvi ei tunne. Noh, ma tegelikult usaldan, et JJ saab Sõbraga väga hästi koos hakkama ja mis seal ikka aru pärida…

Unistaja käis Nimekaimu pool ja laekus siis koos Nimekaimuga meile. Toimus mõningane kultuurivahetus, nimelt on Nimekaim elus vähe kohanud nõudepesumasinaid ja Vanaisa Siberimaa-lugu oli talle täiesti tundmatu maa. No ju siis tema peres ei ole sellist tausta olnud. Meil jällegi oli pallimängimine raskendatud, sest pall oli lössis ja pallinõel kadunud, sest erinevalt Nimekaimust ei ole meil jalgpallifänne. No aga ta on sellegipoolest tore poiss. Ja kui korraga oli meil neli poissi, siis oli mul taas tunne, et vaat niimoodi peakski olema.

Lillebror käis kiriku lastepäeval ja sünnipäeval üksteise otsa. Üritas jooksuga läbi lugeda Harry Potteri kolmandat osa, kiitis, et algus on naljakas, aga ei jõudnud kuigi kaugele. Noh, Londoni-reisini on aega (PLN muutus, läheme suvel, mitte praegu) ja eks ta selleks ajaks ikka loeb läbi.

Istutasin pottidesse ümber suure hulga tomatitaimi. Õues istutasid mehed ümber kaks noort tammepuud. Ühiselt istutasime aeda kaks taralõnga, kaks mustikat, ühe musta mooruspuu, ühe sireli ja kolm valgete õitega põõsast, millest üks oli kontpuu ja teiste nimesid ma ei mäleta… mingi van midagi, aga mitte van Damme... Lillebror vast teab. Põõsaid sai nii palju, sest Rimis oli allahindlus ja Mees läks väheke hoogu.

Kaubanduses käisime ka Jõugu Juhi kevadsuvisügisjope asjus. Õige mitmed joped on toodetud poistele, kellel ei ole õlgu! Midagi muud ei oska ma sellest asjast arvata, nagu soolikad olid tal seljas. Lõpuks saime ühe jope, kus JJ ja minu maitse enam-vähem kokku said. "Sügiseks on see kindlasti väike," arvas JJ süngelt. Nojah, aga kui see kõige paremini sobis… Ja kes saab lapsele kasvamist keelata.

Suure Reede pärastlõuna veetsin tegelikult pühadele ebasobiva, aga elu mõtte üle järelemõtlemist soosiva tegevusega. Nimelt valmistasin ette portsu roovilatte, millest saavad minu peenrakastid. On üsna eriline tunne kiskuda välja sada kakskümmend aastat vanu naelu, millest enamik võinuks ilmselt teist niikaua veel laaste paigal hoida… kui need laastud poleks ise sealt ümbert ära kõdunenud. Naelatõmbamist jätkub veelgi, sest see on aeglane töö.

Uuel nädalal loodan teha kohe palju kudutööd. Ja saada mulda porgandiseemned (keegi peaks need muidugi kõigepealt ostma, khm…).

11 comments:

  1. Kui su kontpuu on kirss-kontpuu ehk punaste väga hapude viljadega, siis sellest saab imehead moosi. Ma võin ämma käest retsepti küsida, ehkki ma kahtlustan, et see on klassikaline "kilo marju, kilo ja veidi peale suhkrut". Kuuldavasti pidi siirup ka hea olema, aga seda pole ämm teinud.

    ReplyDelete
  2. Hmm, väga huvitav. Pildi peal mingeid marju ei olnud, jasmiini moodi õied olid. Ilmselt läheb paar aastat, enne kui ta õite või viljadeni jõuab.

    ReplyDelete
  3. Kas taralõng ja mooruspuu said ilutaimeks või viljade pärast? Mooruspuu on külmaõrn seda passiks algustalvedel kindlasti katta kuidagi (eriti kui ta kuskilt lõunapoolt sisse toodi) :)

    ReplyDelete
  4. Taralongad ootasid tegelikult juba ammu ja kui nad marju annavad, siis on hasti, kui ei anna, pole ka hullu. Mooruspuuust loodaks marju, aga eks naeb. Aitah soovituse eest.

    ReplyDelete
  5. Taralõng annab marju, mida rohkem tuntaks goji marjadena ;)

    ReplyDelete
  6. Meil on taralõng juba mõni hea aasta olnud ja ka vilja kandnud. Ma ei tea, kas asi on minus, sordis või milleski kolmandas, aga no ei sünni need marjad kohe üldse süüa. Kuidagi mõrkjad ja nii edasi. Loodan, et teil läheb nendega paremini. :)

    ReplyDelete
  7. Ma olen kusagilt lugenud, et mõni puu või põõsas tahab heade viljade kasvatamiseks mingit ainet. Pirnile meeldib sool, ploomile tuhk. Äkki tahab taralõng ka midagi erilist saada?

    ReplyDelete
  8. Sordist võib palju oleneda küll ja mingeid aineid nad võivad ka vajada.
    Aga soola...?! Osmoos ja mu säärane... ma julgen kahelda :)

    ReplyDelete
  9. Sool pidi jah pirnipuudele meeldima, aga mitte otse juure peale, umbes meetri kaugusele tüvest, natukehaaval.

    ReplyDelete
  10. Ma jätan selle tähelepaneku meelde, ehk saan kunagi selles osas targemaks. Kuigi hetkel minu teadmised (täiesti tööalased professionaalsed) pigem soovitavad eitada. Aga mine sa siis tea, on imelikumaidki asju siin ilmas :D

    ReplyDelete
  11. Minu jaoks on see soolatamine ka hästi ebaloogiline, aga Teine Vanaisa soovitas, me vana puuga proovisime - see puu on niiehknii peamiselt ainult õite pärast olemas - ja puu läks selle peale kabedamaks küll.

    ReplyDelete