Paari päeva eest toodi meile pliidipuid. Puutalunik tahtis minuga pärast koorma mahakallamist juttu ajada. Nojah, natuke aega kannatasin ära. Sain teada mitmesuguseid fakte ümberkaudsete inimeste kohta, selle kohta, kus puutalunik reisinud on ja selle kohta, mis maksab kange alkohol Ukrainas. Huvitaval kombel kirus ta paar lauset varem oma palgatöölisi, kes suure viinavõtmise tõttu tööd ei mõista teha.
Pärast arutasime seda asja natuke Mehega ja avastasime, et me kumbi tegelikult ei tea, mis viin või konjak Eestis - või kuskil mujal maailmas - maksavad. Ilmselt liiga vähe, muidu inimesed ennast purju juua ei jaksaks. Küllap ei tea ükski meie sõpradest ka neid hindu - kui keegi just oma lastele sageli viinasokke ei pea tegema.
Siis… lastele lugemisest ja kooliasjadest ma olen rääkinud. Eks ole. Mõni vanem tõuseb oma viie-miinuselise lapse kontrolltöö pärast pool kuus - et saaks lapsega enne kooli ilusti kõik üle korrata -, teine vanem ei vaevu last hommikul kooligi saatma ega huvituma, kas laps midagi omendab.
Ja praegu on meil siis see projekt (hakkan kohe koristama ja kasima!). Üks tubli vanem kirjutas klassi emade listis, et ikka kohe palju ja varakult peab ette valmistama… ja tänagi uuris juba, kes läheb vastu ja kuidas asjad käivad. Üks teine vanem kehitas õlgu ja arvas, et tema ei pea siin midagi korraldama, küll laps ise vaatab, kelle ta endale suhtlemiseks saab ja kuidas saab, teda lapse päevane tegevus ei huvita (nad ei majuta, aga laps on nii-öelda suhtlejana osaline ja minu meelest peaks lapsevanem koordineerima ja huvituma küll, laps on 13 või 14 või midagi sinnakanti, päris laps alles ju). Minu süda sai sellest muidugi ära murtud, aga mis sellest ikka, mul paindlik süda.
Ega vist muu ei aita kui armastada omasid nii kõvasti, kui see võimalik on... ja nii palju, kui nad lasevad. Mõni õnneks veel laseb, aga ma ei tea, mis me siis peale hakkame, kui Lillebror ka enam sülle ära ei mahu. Ma nüüd hakkan valmistuma Austria laste armastamiseks ka. Minu armastuse keel on toit. :)
No comments:
Post a Comment