CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, May 26, 2019

Igasugused arengud on võimalikud

Seda ma nentisin neljapäeva õhtul planeeritust kohe palju hiljem kodu poole sõites. Perearsti nõuandetelefonilt öeldi, et auväärt iga ei ole veel diagnoos, kutsuge kiirabi. Kiirabi ütles, et täitsa terve vanainimene, ainult jalgu ei võta alla. Viime ta nüüd voodisse. Vanaisa ise jaksas ennast kätega ilusti ära toetada, aga jalgadest ei olnud tuhkagi kasu… ei ole siiani.

Põhimõtteliselt on võimalik, et saab õendushooldusele ja sealtkaudu mingid uuringud ja võimlemised ja ravi… ja hakkab jälle kõndima. On võimalik, et ei saa. Või et saab, aga ei ole kasu. Või et nojah, pole enam mingit hooldamist vaja. Igatahes me viisime talle reedel mitmesegaseid raskusi ületades mõningad vahendid natukegi inimväärilise elu säilitamiseks ka olukorras, kus kemps on kättesaamatult kaugel, ja homme hakkan taas tema perearsti püüdma.

"Kas teil siis enda juures ruumi ei oleks," küsis lahke kiirabitöötaja, "tal on ju varsti 24 tundi ööpäevas abi vaja." Paraku ei ole me 24 tundi ööpäevas kodus ja kuigi ruumi ruutmeetrite näol leiaks, ei ole need ruutmeetrid haigetoaks kohased. Anfilaadne ruumijaotus võis olla kohane 17. sajandil, kui õukond käiski pealt vaatamas, mismoodi mõisahärra potil istub, aga tänapäeva inimväärikus eeldab siiski magamiseks, pesemiseks ja tualetitoiminguteks teatud privaatsust. Siinkohal võiks muidugi pikalt halada müütide üle, et maamajades on alati hirmpalju vabu, sissekolimisvalmis omaette tube, või et eramajad on lõpmata suured, nii et sinna mahub korraga palju põlvkondi… aga need ongi ainult müüdid.

Pärast jaanipäeva, jah, siis elab nende maja teisel korrusel üks adekvaatne täiskasvanu, kes muidugi ei pea pesema ega potitama, aga oskab ehk nõu anda, kui meid käepärast ei ole, aga ärevus suureks läheb. Nagu neljapäeval oli, kui Vanaisa köögis taburetist mööda istus ja enam püsti ei saanud, aga ka pärast püstitõstmist (olime just lapsed trennist võtnud, saime kohe appi hüpata) jalgade peal püsti ei püsinud.

Tollesama teise korruse vabastamise nimel loobusin Kirikute Ööle minekust ja selle asemel kudusin õige pika jupi kangast hele-meresiniseks vaibaks. Sest sisse ei saa kolida enne, kui on tehtud remont, ja remonti ei saa enne teha, kui on tuba lage, ja tuba ei saa lagedaks enne, kui on kangas maha kootud. Nii et ma koon uuel nädalal seal ka kohe palju.

Kodustes tingimustes kudusin kah. Jõugu Juht pani enda toa jaoks vaibavärvid kokku, aga märkas siis üht kangapaku peale keritud eksemplari ja leidis, et seegi vaip on kena. Noh, eks me vaatame, kui vaibad maha lõigatud ja valmis, kumb talle rohkem meeldib. Oleks ka väheke imelik, kui vaibakuduja laps ei saaks endale tuppa valida just seda vaipa, mis kõige rohkem meeldib.

Kodustes tingimustes tegin veel aiatöid kohe nii, et higi tilkus ja lendav seltskond kahte lehte laiali… lendas. Paraku on ka minu kuumataluvusel teatud piirid, osa maasikapeenardest jäi uude nädalasse rohida. Mehed niitsid natuke muru - mitte et see praeguseks enam märgata oleks - ja panid mulle kokku ühe kena kasvuhoone. On vähemalt mingi lootus, et sinna tekivad peenrad ja peenardesse saab istutada tomateid, mis hetkel üritavad verandal tekitada väikest kohaliku tähtsusega ürgmetsa.

Jõugu Juht pani kokku oma uue voodi. Üsna ise pani. Veel käis JJ sünnipäeval, kus Kooli Kõige Viisakam Tüdruk olevat reeglitevastaselt talle püssiga kaela pihta tulistanud. Mulle need sõjamängu-sünnipäevad ei meeldi, no aga minevaasta olla sama laps pidu põgenemistoas pidanud, paljuke neil teismelistel ikka sünnipäevaideid on.

Unistaja sai teada eesti keele tasemetöö tulemuse - väga hea. Veel kirjutas Unistaja terve nädala lausehaaval kirjandit kevadest. Ei tule siit ei Agu Sihvkat ega Ottokar Dommat, mõnest looduspoeedist (Richard Roht vist?) rääkimata. Loovkirjutamine ei ole enamikul juhtudel Unistaja teetassike.

Lillebror oli paar päeva natuke nagu kõrvapõletikus, aga pärast esimese tableti võtmist see enam tema elu väga ei seganud.

Pühapäeval lõpetas Unistaja pühapäevakooli. "Mul oli natuke imelik seal ees seistes kõige pikem olla," arvas ta ise. Noh, keegi peab ju kõige pikem olema, ühtlasi oli ta ppk lastest ka kõige vanem.

Nägin eemalt, kuidas üks sõber vestles kauni noore emaga, kes tundus kangesti tuttav. Pärastine üleküsimine ja kontroll sotsiaalmeedia abil andis tulemuseks, et oligi tuttav, õpilane sellest imetoredast lennust, kes peaaegu kõik (no miinus J.-A. ja T., kes tunnis võimlesid laua all, laua peal ja pinkide vahel…) mulle väga meeldisid. Tundub, et läheb väga ilusasti ja Jumal on ta enda ligi saanud - see on tõeline arm ja suur tänupõhjus.

Rüüstasin rabarberipuhmaid Vanaema juures ja kodus ja... nüüd on meil kolm suurt karpi rabarberit sügavkülmas, talvel hea võtta. Järgmisel nädalavahetusel ehk keedan portsu rabarberi-sibulakastet. Õues lõhnavad sirelid jalustrabavalt ja õnnelikud pääsukesed laulavad nii, kuidas jaksavad. Räägitakse, et järgmisel nädalal algab juba juuni.

0 comments:

Post a Comment