No teate!

Olen eluaeg arvanud, et spordiürituste koht on spordiväljakul või spordihoones. Linnatänavatele ega maanteele ei ole suurüritustel asja. Et ma ühtegi spordiüritust vajalikuks ei pea, on minu probleem, aga kui sport tavaliste inimeste elu takistama hakkab, siis… on see puhtakujuline sigadus.

Seekord suunati rattaralli või eiteamisasi  mööda Vanaema-Vanaisa kodutänavat. Otse loomulikult ei olnud selle kohta Tartu Postimehe kodulehel hommikupoole sõnagi, igatahes mitte nähtaval kohal. Nähtav koht peaks olema kõige esimene artikkel! Noh, nii, nagu hiljuti oli pidevalt mingi jutt kellestki Ott Tänakist - kes see taevapärast on ja miks Postimees arvab, et ma tema kohta midagi lugeda tahan?

Ja otse loomulikult keerasime meie Mehega, Vanaisale hangitud invavahendid autos - ma sellest kirjutan kunagi edaspidi, aga olukord on veel kehvem kui kuu aega tagasi -, sinna tänavasse just selle kinnipanemise hetkel. "Keerake vasakule!" viipas ja karjus ühtlaselt karvase peaga (ehk: kuidagi erakordselt habetunud) blond noormees, turvafirma logo selja peal. "Ei saa, mul on otse vaja!" hõikas Mees vastu. "Sõitke sealtkaudu!" Noormehe mõistusesse ilmselgelt ei mahtunud, et mõni inimene ei tahagi Staadioni-Sauna ristmikult Kroonuaia sillale keerata, vaid tahaks nagu… otse. Ja et otse on nii otse, et mujaltkaudu ei ole põhimõtteliselt olemas.

Siis tulid mingid vihmakuubedes mootorratturid, ratta peal silt "politsei", ja üks neist hakkas omakorda Mehe peale karjuma. Lausa RÖÖKIMA. Räuskama. Sõimama. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis numbrimärk oli 34 IJ ja räuskav meesterahvas sadulas erakordselt ebameeldiva ilmega. Muidugi, ega inimene, kes sinu peale lihtsalt niisama KISENDAB, ei paistagi tavaliselt kuigi kaunis. Veel vähem kaunis paistab inimene, kes RÖÖGIB su maailma kõige olulisema inimese peale.

Teatavasti peaksid politseinikud olema korralike inimeste vastu aupaklikud. Nende funktsioon on abistada. Samamoodi on teada, et Eesti politsei, eriti liikluspolitsei ei täida oma olemasolu eesmärki absoluutselt, vaid tegeleb abistamise asemel kahtlustamise ja karistamisega. Aga mitte sellest ma ei tahtnud… Ega Mees muidugi ka just väga sõbralik ei olnud, lausa vihane oli, sest esiteks oli temalt ära võetud õigus liikluseeskirjadele vastavalt sõita sinna, kuhu vaja, teiseks RÖÖKIS tema peale mingi jupijumal. Isegi kaks jupijumalat, ka see esimene karvik oli kõike muud kui viisakas*.

Ootasime päris kaua aega - selle ajaga oleksime jõudnud kohale ja invavahendid maha laadida, uuesti peale laadida ja otsa ümber keerata -, kuni hirmsa huilgamise saatel sõitis mööda pundar jalgrattureid. Mina üritasin niikaua saada telefoni otsa politsei infotöötajat, sest olukord oli selgelt pealekaebamist väärt. Infotöötaja teatas jahmunud häälega, et ükski politseinik küll niimoodi käituda ei saaks ja kui see tõõõõesti nii oli, tehku me avaldus Lõuna Prefektuurile. Selge, avaldust teha ei viitsi, see ei viiks suurt mitte kuhugi. Elukogemus on näidanud, et politseinike hulgas on igasuguseid inimesi. Mõned on väga toredad. Ja mõned… mõned üksikud… on noh, vastupidi. Aga ma otsustasin selle olukorra laulu sisse panna.

Kui me olime Vanaemale ja Lillebrorile sündmustest ülevaate andnud, arvas Lillebror, et ju see mees oli ahvist arenenud. Baptistilapsukeste naljad.

Kui ma üldse sain veel spordivaenulikumaks muutuda, siis täna see muutumine toimus. Minu Mehe peale ei karjuta.

Paaril varasemal korral, muide, on meid rallirajast siiski läbi lastud või palutud vaat nii kaua oodata. Viisakalt kohe algusest peale. Äkki see asi ongi nii mõeldud, et rajaäärsed viipajad peaksidki viisakad olema ja meile juhtus lihtsalt korraga kaks erakordset… Bergkvisti?
___________
*inimestele põhjendamatute ebamugavuste valmistamisel tuleks kõigepealt vabandada, et olukord on selline nagu on, ja siis anda infot ooteaja orienteeruvast pikkusest. Mitte alustada karjumisest ja käsutamisest.