Esimene ametlik puhkusenädal ehk nädal, mil Unistaja sai uue bloginime

Unistaja on endiselt pigem aeglase tempo ja omas mõttes olemisega poiss. Ainult et... laupäeval juhtus. Ma olen nüüd Eesti Meistri Ema. Andsin Unistajale vägevate vibumeeste nimesid valida. Välek Vibulast ta ei teadnud. Robin Hood olevat titekas, Katniss Everdeen on ju naisterahvas (ütles Unistaja nördinult - vat sulle Paljulapselise Poliitiku soov kasutada sooneutraalseid nimesid), Legolas hädapärast kõlbas. Niisiis, lubage esitleda - Legolas!

Muid sündmusi juhtus muidugi ka. Koos Unistaja Legolasega olid võistlustel ja sellele eelnenud laagris ka Lillebror ja Lillebrori Sõber. Lillebror sai viienda koha, see tundub iseenesest päris hea, eriti kuna Lillebror ei ole pooltki nii pühendunud vibulaskja.

Jõugu Juht kutsus külla Sõbra. Selgus aga, et Sõber, kes on siin käinud ainult kesktalvel kottpimedas, vups autost valgesse tuppa, sattus elus esimest korda majja, kus akendest ühtegi muud elumaja ei paistagi, ja sai ägeda agorafoobiahoo või midagi sellist. Eks me teadsime ennegi, et Sõber päris standardne poiss ei ole, aga seda muidugi arvata ei osanud, muidu oleks Google Earthi abil tutvustanud või midagi. Isa tuli päästma, sest päästmine tundus olevat vajalik. Siis kutsus JJ külla Laenulapse, kes toimetab meil umbes nagu oma laps, ainult et ei kräunu nii palju. Laenulapsega sujus kõik ilusasti, nagu oligi oodata.

Saime umbes valmis hädaremondi Vanaema-Vanaisa majas. Umbes selles mõttes, et... võiks panna lisa-põrandaliistud, värvida aknaraamid ja kohendada üht või teist värviserva. Aga ausalt, enne oli hullem. 

Tutvusime ühe toreda projektijuhiga, kes Organiseeris Vanaisale kaks abilist - üks käib neli korda nädalas võimlemas ja vajadusel mingeid hommikusi esmatoiminguid tegemas, teine tuleb kord nädalas habet ajama ja pesema. Juhul, kui Vanaisa lubab, ta seda esimest ei tahtnud reedel alguses hästi lubada, aga siis olla Vanaema Häält teinud ja Vanaisa otsustanud ära kannatada. 

Sain valmis viienda viiulivõtmesalli. Kujutage ette! Täna oli kohe imelik kirikusse sõita ilma kudutööta. Nüüdsest ma jälle pühapäeviti ei koo, ja viiulivõtmesalle ei koo kohe mitu nädalat kindlasti. Selle asemel koon kevadel poolelijäänud kevadeöökirja, mis peaks tulema imeilus.

Veel jõudsin kaks (2!) korda metsas käia. Esmaspäeval saime Lillebroriga kahe peale karbitäie metsmaasikaid ja kolm kukeseent. Siis käis paras uputus üle ja reedel sain juba umbes 150 grammi kukeseeni. 

Tänu viiulivõtmesalli valmissaamisele tundub, et mul on nüüd kole palju vaba aega. Tähistasin seda küüslaugupeenra rohimisega. Mitte ilusaks, aga vähemalt on nüüd näha, et peenras kasvab küüslauk.

Kindlasti toimus veel midagi, mis praegu meelde ei tule. Aga kui ühes nädalas on koos kuldmedal ja kukeseened, siis on ju hea nädal olnud?