CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, June 14, 2019

Kuidas ma noorena tööle ei saanud

Ritsik kirjutas. Ma räägin, kuidas minul asi oli.


Tegelikult sain ma kohe pärast keskkooli lõppu tööle, Saksamaale, lapsehoidjaks. Aga siis sai see aeg mööda ja kui ma Eestisse tagasi tulin, olid ülikooli eksamid juba läbi ja ega ma ei osanudki arvata, mida muud üks noor inimene eluga peale peaks hakkama.

Saksamaal teenitud raha - nii natuke, kui seda oli - panin panka ja mõtlesin, et uute ülikoolieksamiteni on aasta aega. Mida teha? Keeltekooli läksin prantsuse keelt õppima. Asi seegi. Natuke otsisin tööd ka.

Kõige lihtsamat lahendust ema ei lubanud - tema tütar ei tule kliinikusse katseklaase pesema! Või mida iganes seal pesema pidi, päris sanitaritöö see ei olnud, ikka mingid kemikaalid ja asjad, aga lihttöö ja küllap oleks ema kaudu tööle võetud.

Lapsehoidmisest, tänan väga, mulle natukeseks ajaks jätkus.

Noh, olid igasugused putkad ja nurgapealsed poed ja... müümine ei tohiks keeruline olla ega mingeid eriteadmisi vajada. Vähemalt mitte "kaks saia, üks piim" tüüpi ostude puhul.

Hamburgeriputkas olid imelikud tööajad ja ma omanikule vist eriti ei meeldinud, igatahes ta mind tööle ei tahtnud.

Mingis kirjatarvete poes - või mis see oligi, ikka ajalehekuulutuse peale ju kandideeriti tol ajal - pandi mind matemaatikaülesandeid lahendama ja vastama küsimusele, miks ma müüjaks tahan saada. Ülesanded olid umbes: "Kui ost maksab 1.70 ja klient maksab 10-kroonisega, siis milliste rahadega tuleb tagasi anda?" Nagu selle peale peaks mõtlema, kui kassas igasuguseid rahatähti piisavalt on! Kui ei ole, siis on niiehknii jama. No ja ega ma ei tahtnud müüjaks saada ka, lihtsalt tööd oli vaja. Ma ei mäletagi, mis sellest edasi sai.

Nurgapealses putkas püüdis omanik mulle korrutustabelit õpetada, sest ilmselgelt ei pidanud ma seda tema arvates oskama. See oli niikaua naljakas, kuni ta esitas nõudmise, et enne tööleasumist tuleb ikka mitu päeva harjutada, muidu ei õpi ära… Putka kaubasortiment oli vast 30-40 erinevat ühikut. Me rääkisime ilmselt erinevates keeltes. Ei, ma ei pidanud kaupa vastu võtma ega midagi, ainult leti taga kaupa ulatama ja raha võtma. Juhul kui seal olnuks mingeid nippe või kahtlasi kliente, ega ma seda poleks niiehknii selgeks saanud.

No ja siis oli skeemitajatädi. Või mis iganes. Paremal oli tal kohvik, vasakul käsitööpood. Sinna ma tegelikult pidingi abitööjõuks minema. Käsitööesemetel hindu peal ei olnud, sest siis saab välismaalastelt kallimat hinda küsida. Esimesel päeval pandi mind kohviku jaoks suppi keetma, mida ma ausalt ei osanud - ilma retsepti ja kaalu ja kõigeta! - ja teisel päeval aknaid pesema. Kohvikus käis kahe päeva jooksul kaheksa ja käsitööpoes kaks inimest või umbes nii. Kokkulepe oli, et mina müün käsitööd… tegelikult pidin ma hoopis muid asju tegema. Kuna mul oli Saksamaa perest juba kogemus, kuidas kirjalikust lepingust hoolimata igasugused lisaülesanded ja lisa-tööaeg tekivad, siis ilma lepinguta lisaülesanded mulle ei meeldinud ja nii ma sealt käsitööpoest ära lahkusingi. Ei olnud ilus kogemus.

Selleks ajaks oli juba sügav talv ja selge, et mõneks kuuks pole mõtet tööd otsida. Jätkasin pigem kaltsuvaibandust, ilmselt jäi sellesse perioodi ka mingile üritusele kootud kaheksameetrine vaip. Uurisin usinasti ülikooli pakutavat ja püüdsin ennast sisseastumiseksamiteks ette valmistada. Ja vist tegin mingeid usina ja tubli tütre asju ka nagu majapidamis- ja aiatööd. Siis tuli suvi ja eksamid ja siis ma olin… omadega sees. Ülikoolis sees. Aga see on hoopis teine lugu.

Iseenesest on niisugune sihitu moorimine tobe, aga veel tobedam oleks minu arvates olnud sihipäraselt niisama moorida. Mina jäin ripakile, sest mul puudus igasugune plaan. Tänapäeval pidavat olema noori inimesi, kellel on ripakilejäämine lausa plaanis. Seda ma oma lastele küll ei tahaks, kui mitte muu, siis tagantjäreletarkuse pärast - rumal ja kasutu aeg oli. Peale prantsuse keele tundide, nendest oli kindlasti kasu.

0 comments:

Post a Comment