Wednesday, July 17, 2019

Puhkusest veidi täpsemalt, teine osa

Niisiis, esmaspäeva varavarahommikul tuli takso meid lennujaama viima. Ka selle päeva sisustasime peamiselt ootamisega. Kõigepealt ootasime taksot, mis tuli tegelikult täpselt, aga me olime muidugi igaks juhuks varakult üleval. Siis ootasime lennukit. Gatwickis lennuki peale minnes hakkasin mina ka aru saama, miks mõned inimesed kohe põrmugi ei salli seda turvakontrollidesse mineku ja ootesaalide osa. Tõesti ei ole meeldiv. Baseli-Freiburgi-Mulhouse'i lennujaamas saime küll ainult mõne hetke Prantsusmaa pinnal oodata, kuni buss tuli, aga Baselis ühest raudteejaamast teise sõitmiseks bussi tuli ikkagi oodata. No ja õiges raudteejaamas rongiootamine oli ka... oeh. Ja Kölnis teise rongi ootamine. Gummersbachis vähemalt tuli meile vastu imetore väike vanaproua Lore, kes ka ootas, pilk pingsalt suunatud teise rongiotsa poole.

Lore juures sai süüa ja tuppa (Lore, nagu paljud Gummersbachi elanikud, elab mäekülje peal, nii et ühelt poolt läheks nagu keldrisse, aga teiselt poolt on täitsa täiskõrguses ja suurte akendega korrus - sellises kambris me olimegi) ja magada. Kuni hommikul valgeks läks, sest me olime kõik kambakesi ära unustanud, et Saksamaal kasutatakse pimendavaid ruloosid, mille allalaskmise nupp tuleb kõigepealt üles leida. Mehed, muide, saavad valges väga hästi magada, mina ei saa. Käisin siis igaks juhuks poes, Lore juurest on toidupoodi ainult natuke maad. Tegelikult pakuti meile pidulikult hommikusööki ka, aga seda üsna hilja, sest tegus 81-aastane saksa proua on tihti hõivatud, ka sel hommikul oli tal mingi sündmus või kokkusaamine või mis.

Järgnevad kaks päeva sisustasime auto otsimisega. Saksamaalt auto ostmine käib umbes nii, et kõigepealt tuleb Internetis auto või autod välja valida. Selleks sobivad autoscout.de või mobile.de või ebay Kleinanzeigen. Siis tuleb leida viis, kuidas huvipakkuva auto juurde pääseda. Kui tugipunktiks on Gummersbach, on pääsemine üsna komplitseeritud, peaaegu ükskõik kuhu ühistranspordiga sõitmine võtab tunni kuni kolm. Meie saime esimesel päeval kasutada Lore autot ja teisel päeval laenutasime auto, lapsed jäid Lore juurde telekat vaatama ja niisama olema, sest laenuauto oli Opel Adam, kus tagumine iste on küll ainult ilu pärast, inimesi sinna ei mahu. Autovaatamise käigus tuleb taluda mitmesegast uudishimu ja nalju teemal "Kolm last? Kas teil telekat ei ole?", sest sakslased ei suuda mõista, kuidas kellelgi saaks olla rohkem kui kaks last. Olen sattunud blogisabasse, kus naised tõsimeeli arutasid, milliseid tohutuid probleeme (nagu: esimene laps ei tunne ennast enam ainsa ja tähtsaimana, peab õppima jagamist ja nooremaga arvestamist) teise lapse saamine endaga kaasa tooks… Õnneks on ka sealmaal veel normaalseid inimesi, näiteks Puddingklecks. Veel tuleb autovaatamise käigus tutvuda mitmete türklastega, sest autoäri on suurelt jaolt türklaste käes. Mis teha.

Meie auto asus Duisburgis. Jumal tänatud navigatsioonisüsteemide eest. Parkimisplatsil seisis üks selline, nagu me võrgus sorides olime välja otsinud, aga hinnasilt näitas lausa kolmandiku võrra rohkem, kui meie teadsime. Kaupmees, joviaalne türklane Mustafa, kelle eluloost me paberitäitmise käigus umbes poole teada saime, teatas, et ta olla netis hindu alla lasknud, tal on praegu liiga palju autosid sees ja tahaks vähemaks saada, reedel sõidab puhkusele. Nunuh. Auto oli puhas ja viisakas. Mustafa ahelsuitsetamisest ei olnud märkigi. Aga prantslane. Ja kõik asjad muidugi vales kohas. Minu esimene küsimus oli, kuidas raadio vait käib, sest laenu-Adam oli manuaalkäigukastiga ja mina teatavasti juhin ainult automaatkastiga autosid, pole tarvis puruvõõra autoga võõras kohas sõites veel kellegi võõra inimese vadinat kuulata. Vaikima sunnitud raadioga auto liikus edasi ja tagasi. Rool keeras, pidur pidurdas. Sobib. Siis viisid Mustafa ja Kolleeg meid kuhugi Duisburgi linna numbrimärke ostma, sealmaal tehakse kõigepealt number ja siis võetakse auto arvele. Numbritöökoda pidasid muidugi türklased. Läks natuke aega, õnneks mitte väga palju, sest arvelevõtmise punktid on tavaliselt väga hommikused asutused, isegi vedas, et see konkreetne Zulassungsstelle kella kaheni lahti oli… Mees ja töökoja-türklane (Mustafa oli juba läinud) läksid numbrimärkidega ümber nurga arvelevõtmise punkti, mina tutvusin niikaua auto kasutusjuhendiga. Veel mõningase ootamise järel tuli Mees tagasi, sõitis mõlemad autod arvelevõtmise punkti juurde ja sealt anti meile luba liigelda. Kuuajane kindlustus koos numbrimärkidega maksis umbes 220 eurot, võeh.

Auto vastas meie nõudmistele peaaegu sajaprotsendiliselt - seitse kohta, automaatkäigukast, väikesepoolne läbisõit, uuem kui Corsa, oma suuruse kohta ökonoomne, puhas. Mina tahtsin, et istmed ei oleks nahast - ei olegi, riidega on -, Mees tahtis kliimaseadet ja püsikiiruse hoidjat. Ainult et prantslane ja hirrrrrmsasti üledisainitud. Isegi autolõhnastamise-pulkadele on eraldi suhvel! Neid me muidugi ei kasuta, igasugused lõhnakuused ja nende peenemad analoogid on võeh.

Ja siis sõitis Mees laenu-Adamiga ees ja mina Grand Picassoga järel. Ei saa päriselt öelda, et oleks nagu väga suure Corsaga sõitmine, sest nagu ma ütlesin, kõik asjad on vales kohas. Käigukang, käsipidur, tulede lüliti… Aga kohale jõudsime, kuigi mina sain sõidu ajal vähemalt kaks närvivapustust, neist ühe ootamatu rajavahetuse pärast ja teise kiirteed vahetades, nimelt tuleb Kölni all Gummersbachi suunas keerates läbida ühe auto laiune õrs üle tühjuse, aga mina ju kardan kõrgust!

Neljapäeval pidime minema koos ühe tuttava daamiga Kölni maeiteamida tegema. Daam Viola oli väga veendunud, et tuleb sõita rongiga, sest see on kiire ja mugav, autoga Kölnis on paha ja kallis. Esimene rong jäi vist kolmveerand tundi hiljaks. Selleks ajaks olime keskmiselt näljased, aga Viola ei olnud nõus Bäckereisse minema, sõime aasiapärast kiirtoitu. Vabandage, see ei kõlvanud süüa. Hirmus õline ja maitsetu ja koht ise oli ka kole. Kuna me kirikutorni minna ei tahtnud (kõrgusekartus, mäletate?), siis lootsis Viola meid katedraali uksest ka mööda ja suunas šokolaadimuuseumi poole kõmpima. Rheini kaldapealsel oli ülearu palju inimesi. Šokolaadimuuseum on võib-olla huvitav, aga jällegi, kõrgusekartusega inimesed sinna ei pääse. Sisse saab kas treppidest tühjuse kohal või klaasliftiga. Viola tundis ennast ebamugavalt, sest tema tehtud ilus plaan ei paistnud meile sobivat, ja meie tundsime ennast ebamugavalt, sest Violal oli ebamugav. Ka järgmist rongi tuli oodata, aga Viola poolt valitud minigolfi mängimise koha leidsime siiski õigeaegselt üles ja see asus ka märgatavalt sümpaatsemas linnaosas kui katedraali ümbrus. Ma ei tuleks eluilmaski selle peale, et puhkusel olles kuhugi mingit sporti tegema minna, aga näe, on inimesi, kes arvavad, et see võiks kellelegi meeldida. Selgus, et Mees ja Legolas on minigolfis tähelepanuväärselt head, mina ja Jõugu Juht tähelepanuväärselt viletsad. Ega ma ei viitsinud pingutada ka, sest ma ei näe selles mängus mingit mõtet. Tagasirong… jäi kõigepealt pool tundi hiljaks. Siis istusime jupp aega paigal, et vastutulevat rongi läbi lasta ja siis… teatati üks peatus enne Gummersbachi jõudmist, et upsi, rong on katki, palun minge maha ja vaadake ise, kuidas edasi saate. No me siis vaatasime, bussiga. Oli see vast päev!

Reede möödus mõnevõrra rahulikumalt. Hommikul hästi vara käisime Gumbala veekeskuses ujumas, see asus sõna otseses mõttes ümber nurga. Lõunat sõime armsate Carmeni ja Walteri juures, kes meid magustoidu asjus ka jäätist sööma viisid, õhtusöögiks oli Lore kutsunud külla veel mõned koguduse inimesed, keda me tundsime. Lastel oli igavavõitu, aga mis sellest, nad peavad harjuma. Oh oleks ainult neil kiiret arukamaks muutumist ja vanahärra Klausil pikka elu, et nemadki taipaksid kuulata Klausi mälestusi sõjajärgsest Berliinist!

Laupäeva hommikul käisime natuke poodlemas, teemal "uued püksid Mehele". Kella kahe paiku tuli veel üks pere, kes tahtis meiega midagi ette võtta. Peab ütlema, et on üpris väsitav igaühele uuesti rääkida, kuidas meil läheb ja üldse. Sõitsime selle perega - ema, isa, (arvatavasti) igavesti lapsemeelne 20+ poeg ja 17-aastane tütar, kelle isik tekitas meie puberteetikutes mõnevõrra elevust - kõigepealt vaatama üht päris sümpaatset keskajateemalist turgu. Natuke Hansapäevade moodi, aga pisem ja palju stiilipuhtam. Legolas leidis mitu vibulaskmise võimalust, aga sportvibu ja pikkvibu on ikka natuke erinevad asjad. Siis sõitsime edasi Panarbora loodusparki, kus tekkis mõningane segadus teemal "Mina kardan ka kõrgust, aga see pole üldse õudne…" Jah, sõber Ingo võib kõrgust karta küll, aga tema kardab omal moel, mina jällegi omal moel ja Lillebror hoopis omal moel. Leppisime siis nii, et lapsevanemad  joovad all kohvi, kuni lapsed üleval vaateid vaatamas käivad. Lillebror jõudis poole vaatetornini, siis oli tema jaoks kõik, aga vähemalt puuladvarada ta julges kõndida. Pärast käisime veel lahke pere juures kodus õhtust söömas. Mees grillis, suuremad poisid vaatasid häguselt naeratades peretütart ja vennastusid perepojaga (Jõugu Juht: "Ta on üle kahekümne, aga temaga on lahe, nagu oleks ta ka neliteist või kolmteist!"), mina ja Lillebror olime niisama ilusad.

Pühapäeva hommikul käisime muidugi kirikus. Kirikus on alati tore. Muu osa pühapäevast nii tore ei olnud, kuna meil puudus selge ettekujutus, kus tagasiteel ööbida, ja Lillebror kurtis käänuliste teede peal iiveldust, seetõttu jäi välja päris palju piirkondi. Lõpuks magasime hädapärases öömajas nimega Hotel City Inn Magdeburgi külje all. See on päriselt vana F1 hotell, mis on natuke üle värvitud ja saanud uue, mitte-psühhedeelse voodipesu. Olles teel punktist A punkti B ja tahtes ainult natuke aega magada, kõlbab see küll. Eriti, kuna ta on puhas, absoluutselt puhas ööbimiskoht.

Esmaspäeva hommikusöögi sõime Magdeburgi külje all Burgi linnas Clausewitzi kohvikus. Tegelikult asub see suuremas kaubanduskeskuses sees, pildid FB lehel on veidi eksitavad. Saiakesed olid head ja kohv täitsa joodav. Päevaplaani teine punkt oli külastada suurt kaubanduskeskust Berliini ringil. Muidu on see päris hea keskus, aga raamatupood on väike. Vähemalt saime korralikku jäätist ja mõned tavalisemad ostud ka tehtud. Ja siis… kujutage ette, saime vähem kui 24 tunniga koju. Mees sõitis ilma puhkuseta Poola läbi - uutel kiirteedel sõitmine ei väsita ka pooltki nii palju kui varasem külade vahel loksumine.

Tegemata jäi palju. Jäi jalutamata nunnudes linnakestes, sest pühapäevane ja esmaspäevane ilm ei kõlvanud kasutamiseks. Jäi käimata vanas lossis või kindluses, sest me pidime ju minigolfi mängima ja puuladvarajal käima (ma küll tunnustan häid kavatsusi, aga enne oleks võinud meie käest küsida, mida me tegelikult teha tahame). Jäi külastamata mõni vana kloostriaed, sest neid lihtsalt ei jäänud tee peale. Tegelikult jäi saamata see õige Saksamaa-puhkuse tunne, aga eks me seda oleme juba saanud kah küllalt, varasematel kordadel. Küll me mõnel järgmisel korral sõidame sinna, kuhu ise tahame, ja teeme neid asju, mida meile teha meeldib. Ja seda järgmist korda me ei kombineeri pikkade matkadega suurlinnas! Pealegi läheb mõni järgmine reis Prantsusmaale, siis jääb Saksamaa kenasti tee peale.

Sellel puhkuseosal erilisi järelmõjusid ei olnud peale otsuse kohe kiiresti tubliks hakata. Ma olen juba käinud metsas kukeseeni korjamas (eile õhtul) ja aias vaarikal ja riputanud esimese masinatäie pesu. Nüüd oleks aeg kohvi keeta ja valmistada puder, mida vaarikatega süüa. Ehk saab siis ka mehed voodist välja ja tegutsema.

No comments:

Post a Comment