Igapäevablogimisest

Siin on üks blogi, mis mulle meeldib - noh, kui blogija päevapoliitilised seisukohad kõrvale jätta, aga ega ma tema tööalaseid jutte ka lugeda ei viitsi. Aga idee poolest on tore, inimene paneb igapäevaselt kirja, mis tema meelest on väärt maailmaga jagada. Võiks proovida? Tänasest pole veel midagi rääkida, aga eile oli selline päev.

Aias.
Puhastasin vaarikaplatsist jupikese. Tuvastasin paljudel tomatitel kuivmädaniku. Guugel ütles, et liiga niiske ja tahavad väetist. Inspekteerisin kollaseid tikreid. Midagi sealt saab. Maitsesime esimese vilja senituvastamata, isetekkinud puust, mis sel aastal esimest korda vilja kannabki - mingi mirabelli ja ploomi vahepealne (ka suuruselt), tumepunane, hõrk.

Ehitus.
Mees koristas kantseleid. Õhtul avastas, et keegi pakub teisel pool Linna tasuta telliskive - meie ehitus- ja remondiplaanid on hetkel muutunud, kuna veranda toestamist võimaeiteamida ei saa enam edasi lükata, veranda ripub põhimõtteliselt katuse küljes. Telliskive oli kohe palju, äravajunud vundamendipostide asendamiseks passivad hästi. Käisime päris õhtul kahe auto ja kahe suurema poisiga (tõstejõud) järel.

Kudu.
Kuna kuduruum siiski hetkel remonti ei lähe (vt eelmine lõik, veranda), ajasime nädala alguses üles järjekordse kanga. Kudusin paarimeetrise pruunkarupruuni vaiba.

Köögis.
Õhtusöögiks pakuti kana aedviljadega ja riisi. Marineerisin paprikat, neli purki sai.

Lapsed.
Tänu õhtusele kivijärelkäimisele sai kumbki suurem poiss pooltunni kummagi lapsevanemaga omavahel olla. Eks sedagi on vaja. Lillebror harjutas samal ajal üksi kodusolemist, kass kaenlas. Kassid on praegu tavapärasemast sagedamini tubasel režiimil, kuna vibud toodi trennist koju ja Lillebror ja Legolas harjutavad laskmist. Kui Legolas uhkelt teatas, et laskis noole saepuruplaadist (paks, tihe!) läbi, lubasin ma hakata teda Detrituseks kutsuma. ("In contradiction to his species preference, his weapon of choice is not a club, but rather a converted siege-crossbow. Originally, this fired a blunt-but-enormous metal bolt, but after further modifications he made it to shoot a large bundle of wooden bolts at once and renamed the bow as the 'Piecemaker'(c.f. Colt Single Action Army, also known as the Peacemaker). Due to the various forces they are under, the bolts, once fired, quickly become an expanding cloud of high-speed burning wooden shrapnel, resembling less a crossbow and more a blunderbuss. The first time it was fired, it removed several archery targets, the bunker wall behind them, and a flock of seagulls directly above Detritus. Samuel Vimes appreciates its intimidation factor, but otherwise discourages its use except under extreme circumstances. As Vimes himself put it after a single shot from Piecemaker ripped a castle's gates to shreds, "Ye, Gods, Detritus. That's not a weapon. That's a national emergency." Vimes also once had to 'remind' Detritus that "When Mr safety catch is not on, Mr Crossbow is not your friend." ")
Lillebror luges neljandat Potterit ja kurtis, et plaani järgi peatüki lõppu jõudes oli järsku nii põnev, et ta kohe pidi edasi lugema. Mis ma talle rääkinud olen, eks ole.

Juhuslik pilt - ei ole eilsest, aga sobib siia lõppu, kuna neljas Potter…

Jõuluballi lauakaunistus või misasi - Potteri stuudios näeb tohutult palju detaile, mida filmis iial ei märka. Ja Madame Maxime'i kostüüm võrreldes muudega. Maxime'i mänginud näitlejanna on tegelikult minuga ühepikkune, aga filmis olevat kasutatud kedagi korvpallurit kehadublandina. Nojah, ega neid poolhiiglasi eriti palju ringi ei liigu.