Sunday, August 18, 2019

Mugavustsoonidest väljumine

Eks ole, auto on ikka parem kui lehm… esmaspäeval olime alles Kuurortlinnas, vahepeal kodus ja reede õhtul juba Paldiskis.

Nimelt oli sel nädalal kõrgekskiidetud Vanamõisa laat. Et nii palju inimesi (nagu Linna kevad- sügis- ja Hansalaadal, tunde järgi mitte rohkem) ja nii palju ostlejaid… Kah nagu tavaliselt mõnel Linna laadal. Ei rohkem. Kaltsuvaibakudujaid oli aga oikuipalju ja üks päris professionaalse olemisega pitsikuduja ka.

Pitsikuduja tundus tore. Loodan, et tal läheb oma sallide-rättide-kleitidega hästi.

Kaltsuvaibakudujate hulgas oli armsa Miramise armas ema, vähemalt üks naiskäsitööselts, "õnnenööbiga" vanaproua ja vabandage, kõigist vaipadest kõige vähem minu maitsele vastavad vaibad. Ja nutsakud ja satsid ja pudipadi. See viimane siis, mõjus, nagu eee Aafrika turg oleks plahvatanud vms. Mitte et ma oleksin kunagi elus Aafrika turgu näinud. No aga küllap on inimesi, kellele tema looming meeldib, ja kodusid, kuhu sellised esemed passivad. (muist pudipadi oli tegelikult väga kvaliteetsest toorainest, ei oleks tohtinud nii odavalt müügil olla. Kui teda kunagi veel kohtan, siis ütlen, et hinnaku oma pudipadikaupa kõrgemalt.)

Nii et Vanamõisasse me tuleval aastal kindlasti ei lähe, liiga kaugel ja seetõttu tuleb liiga kallis ettevõtmine.

Aga Paldiskisse sattusime me nii, et Mees tahtis eelmisel õhtul kohale sõitaja kuskil sealkandis ööbida. Meie vaatepunktist on Paldiski piisavalt Vanamõisa lähedal, pealegi olid võõrastemaja arvustused väga head. See oli tõsi, Adamsoni võõrastemaja on täiuslikult puhas, kõik vajalik on olemas, auto (koos laadale mineva kaubaga!) sai parkida kohe akna alla, pood on kolme sammu kaugusel, söögitegemiseks köök on kah okei… ja hotellipidaja tuli meile vastu koduselt toasusside väel, ta pidavat elama maja ülemisel korrusel. Ainult eesti keelt ei rääkinud, no aga mis sellest.

Tegime linna peal ka väikese autotiiru ja otsisime merepoolse otsa kah üles. Selgus, et merepoolne ots pakkus muljeavaldavat päikeseloojangut, pilvedega (aga ma arvan, et seda igal kellaajal ei näe), Pakri panka ja paari selfitavat inimest. Piinlik küll, aga minu jaoks tuli sealkandis mingi tõsiseltvõetava pankranniku olemasolu täieliku üllatusena. Ega ma muidugi kunagi Eesti geograafiasse süvenenud ei ole ega sealpool käinud kah ole, välja arvatud umbes seitsmeaastasena Kloogarannas, kus minu mäletamist mööda pole mingit pankrannikut, liiv oli. Tundus nii kena, et sinnakanti võiks kunagi lausa perega minna.

Kuni mina ja Mees laadal rügasime või mere ääres romantilised olime, olid Lillebror ja Legolas Piiblilugemise laagris, aga Jõugu Juht täitsa üksi kodus, esimest korda elus öösel. Ei olevat väga hirmus olnud. Veel kasutas JJ esimest korda elus pesumasinat ja nõudepesumasinat, sai hakkama küll. No eks ma instrueerisin enne äraminekut ka.

Laagrimuljed olid muljeavaldavad, Legolasel olevat olnud üliäge mentor ja Lillebror sai karja uusi sõpru pluss endast nooremaid praktilistes tegevustes juhendada - noh, nad on mõlemad vanad laagrihundid, samas kohas õige mitu korda käinud. Legolase jaoks oli see kindlasti viimane lastelaager, tulevaasta läheb juba noortesse või meeskonnaliikmeks (olevat kutsutud), Lillebror läheb võib-olla tulevaasta veel.

Valmistasin 14 purki mirabellkompotti, korjasin meie aia esimesed kollased ploomid ja lõikasin tänase salati sisse ka esimesed meie aia tomatid.

No comments:

Post a Comment