CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, September 30, 2019

Esmaspäevaselt

Päris hommikul sain suures rõõmus ja tänumeeles koristada ühe khm, hunniku. Ja panna kiisule uue söögi. Kass käib läbi, mis õnn ja rõõm. Oli juba hirm, mis siis saab, kui ühest otsast ei lähegi midagi sisse ja teisest otsast välja ka ei tule. Eile õhtul, muide, oli kiisu nõus kordamööda mitu süle läbi muhvitama. Ainult nime tal endiselt ei ole.

Hommikupoole käime vistrike asjus Legolasega arstil. Nenditi, et olukord näeb välja parem kui varem, kästi salviravi jätkata. Olukord näeb tõesti parem välja.

Lõuna paiku viisin arsti juurde oma ema. Vanaema nimelt maandus eelmise nädala teisipäeval õnnetute asjaolude kokkusattumise (komistas, libises) tõttu maasikapeenrasse ninuli ega saanud enam kuidagimoodi püsti. Me siis Jõugu Juhiga kahekesi ubisime, aga selle käigus panin tähele, et Vanaema parem kehapool allub tema plaanidele kehvemini kui vasak. Perearst siiski täna midagi eriakordselt erilist ei leidnud, luges sõnad peale, et 80+ ei ole 40 ja paluks aiatöödega piiri pidada. Vanaemaga ükskõik mille koostegemine on ettevõtmine, mis võtab oma olemusest sõltumatult kaks korda rohkem aega kui oleks loogiline.

Siis ma jätsin auto (ikka selle suure) Linna Mehele ja tulin ise bussiga koju. Bussikuduks oli kaasas must Ingrid.

Kodus oli midagi asja kaminasaali - alguses ma pisikiisut ei näinudki, arvasin, et ju ta kuskil kapi all redutab - ja kostis Krabin. Kiisu oli roninud Lillebrori lillelauale ja vaatas kardina varjus aknast välja. Tubli kass, oskab ka ronida. Süli sobis, aga mahapanemise peale mindi kohe otse pesasse.

Sain kirja ikka endisel teemal. Et üks inimene ka ei väsi! Varsti on küsimus, kas minna selle jampsiga lõpuni välja kasvõi enda töökoha hinnaga (sest psühholoog ei tohi öelda seda ja seda ja seda, ütleb proua Probleem, ja kuna mul selline haridus on, siis ei tohi ma ka eraeluliselt üldse mitte kunagi lihtsalt inimene olla, näiteks ära väsida vms)… või minna ise hulluks. Viimane ei tundu kuigi tulemuslik ega isiklikku heaolu suurendav. Töökoht, vabandage, ei ole kodu suurepärasest kollektiivist hoolimata minu identiteedi osa ega minu heaolu säilitamiseks hädavajalik asi.

Avastasin, et meie selleaastane ainus kõrvits oli ilmselt siiski külmavõetud. Pehmeks on teine läinud toas, kummiseks ja pehmeks. See oli vist Maheaed, kes kõrvitsaid müüb, peaks ühendust võtma. Kapi otsas ikka paar tükki võiks olla.

Vaatasin kooli sisevõrku - isiklikud lapsed on saanud mitu "viit". Sobib. (et mitte uhkusest puhevil olla)

Nüüd olen otsusekindlalt tänulik keedupoti ja punase paprika eilse soodushinna eest. Täna pakutakse meil kollase paprika suppi punasest paprikast ja mis kooki ma teen, seda ma veel ei tea. Eilne krõbekoorikuga kodusai (leivaküpsetaja küpsetab eeskujulikult) kadus nagu niuhti.

Sunday, September 29, 2019

Koolivaheajani on jäänud kolm nädalat

"Sa näed välja, nagu poleks mitu nädalat magada saanud," oli Jõugu Juhile öelnud tema Sõber. Tunne on vist meil kõigil selline. Kole raskelt läheb sel aastal uue rutiiniga harjumine. Tunde on rohkem, päevad pikemad…

Pühapäeva öösel vastu esmaspäeva oli Külm. Niisugune külm, et esmaspäeva õhtuks olid mu tomatitaimed kõik väga põhjalikult surnud. Nüüd on köök üsna ühtlaselt kaetud roheliste tomatitega, aeg-ajalt korjan sealt külmavõetud eksemplare välja, aga üsna talutavas tempos tõmbub neid ka punakaks. Eks me siis sööme mingil päeval kodutomatikastet.

Koolis toimus spordinädal. Selle käigus osalesid lapsed mitmesugustes sportlikes tegevustes ja minul oli töötegemine häiritud, sest lisaks omadele ei olnud ka tööalased lapsed nii mõnigi kord seal, kus nad tunniplaani järgi võinuks olla. Lillebror siiski jooksuvõistlustele ei läinud, Selgus, et hoopis mina olin uuele klassijuhatajale unustanud öelda, et Lillebror ja tema süda ei tohi joosta. Klassijuhataja andis andeks ja sai aru. Ta ongi väga kena inimene. Legolas ja tema astma käisid jooksmas ühel kaugel staadionil, olevat olnud tore päev.

Osalesime Teadlaste Ööl. Lillebroriga käisime Maaülikoolis koera südant kuulamas ja haavaõmblemist harjutamas, Lillebrori ja puutööringist vabanenud Jõugu Juhiga Physicumis ja Chemicumis - sel korral oli kuidagi nadi -, Lillebrori, Jõugu Juhi ja juunioridest vabanenud Legolasega eksperimentaalpsühholoogia laboris. Silmaliigutuste katse juures nägin, et Legolas liigutab pilku palju metoodilisemalt kui JJ ja Lillebror. Ta ongi kolmest kõige rahulikum.

Legolas ja Lillebror käisid Lillebrori Sõbra sünnipäeval. Tagasiteel tegime kiire põike teeäärsese talli ja saime sealt kassipoja. Noh, kaks kassi on ikka kuidagi vähe… Kassipoeg, kelle ajutine nimetus on "see väike kass" on peotäis hirmu. Kardab ise ja käitus esiotsa hirmutavalt. Küll mu käed ära paranevad… Eile õhtul sai Mees tõsta üht üsna suurt kappi ja koos poistega vana riidekirstu, täna hommikul tõstsin mina klaverit. Kapi taha oli "see väike kass" ennast lausa kinni kiilunud, kirstualune oli lihtsalt vales ruumis ja klaveri taha me ei tahtnud teda jätta. Laseb ennast tegelikult juba natuke aega süles hoida, vaatab ringi, nuusutab natuke. Süüa ei taha, aga kui sõrme pealt kiisueinet suhu panna, neelab alla küll ja limpsib. Talliperenaine ütles, et kiisud (neid oli seal lausa 6, kaks metsikut mammat olid oma pojad kohale toonud ja ise minema jalutanud) oskavad süüa ja potil käia küll, aga küllap on stress. Samas olevat kiisu juba poolkogemata Lillebrori sääri silitanud, enne kui ära ehmus ja taas kuhugi puges, me hetkel ei tea, kus ta täpselt on. Põhimõtteliselt peaks ta esialgu elama kaminasaalis, seal ei ole voolu all juhtmeid ega (enam, kapp sai ju nihutatud) võimalust kuhugi lootusetult kinni jääda.

Kirikus oli kohvikuosadus ja nõudepesuosadus. Pärast käisime lillepoes Jõugu Juhile isiklikku taime ostmas. Ta on endale ammu lihasööjat taime soovinud, nüüd siis sai. Et kärbseid püüaks.

Veel ostsime sõbrapoest järjekordse leivaküpsetaja. Neid läheb meil kuidagi palju. Hetkel tegeleb masin tainakergitamisega., õhtul saame teada, kas küpsetab ka ilusti.

Ja veel läksid üksmeelselt läbi auto lähitulede pirnid. Või pigem, ega me ju praegu veel normaalse liikumise puhul ei märka, kas tuled põlevad või mitte, hommikul kodust välja minnes on valge ja koju tulles kah. Alles Teadlaste Öö asjus ringi kulgedes (Mees oli koguduse juhatuse koosolekul) märkasin, et kuidagi pime on või nii. Enam ei ole, muidugi, Mees vahetas pirnid ära. Aga keeruline on see asi prantsuse autodel...


Saturday, September 28, 2019

Olukorra kirjeldus

On üks dementorinimene, kelle lapsekasvatusteooria järgi oskab laps käituda halvasti ainult siis, kui lapsevanem on talle seda sihipäraselt õpetanud. Tema enda lapse kohta me siinkohal midagi ei ütle, pole nagu ilus.

Juba umbes kaks aastat püüab see isik mulle kõigi käepäraste kanalite - kaasa arvatud tema arvates minust kõrgemal positsioonil asuvate inimeste -, kaudu selgeks teha (ja ei aktsepteeri ainsatki selgitust, eimillegi eest vabandamist või veenmist), et minu laps, kes õnnetuseks on mingil määral tema lapse sõber, on minu poolt väga halvaks kasvatatud. Tal on lausa kahju, et mu lapsel on selline ema, kes teda teisi solvama õpetades tema surematut hinge hävitab jne. "Väga halb" ja "solvamine" on tavaline poisikeste lõõpimine, minul on selle koha pealt juba päris paks nahk. Endiselt, me ei ütle midagi asjassepuutuva teise lapse kohta.

Lõpuks jõudis täpsem info toimuvast ka minu lapseni. Tema kommentaar: "Olen solvunud, et Dudley ema arvab, et ma iseseisvalt ühtegi solvangut ei suuda välja mõelda. Kui madalale ma peaksin laskuma, et ta uskuma jääks, et ma suudan ka omal algatusel kedagi solvata?"

Ma arrrrmastan oma lapse sarkasmi. Muidugi on väga kahju, et ta üleüldse mingite võimumängude keskmesse on kistud… aga ma ise moorisin kogu jampsis tänavarahommikul ja tundsin esimest korda kahe aasta jooksul selle isiku suunas tõelist raevu. Karistus ei jäänud tulemata, ka paar tundi hiljem on surmaväsimus peal. Vähemalt südames ei ole praeguseks enam valusid. Sellest järeldus: vihastamine on väga ebatervislik. Tuleb valida, kes üldse vihastamist väärib.

Thursday, September 26, 2019

Kuidas see juhtus

Kiire, väsitav, ootamatuid olukordi täis tööpäev. Mis siin ikka nutta, normaalne.

Vastik kiri varemgi kurdetud dementorisikult. Otsin kiiresti abi, vererõhk on eiteakus, käed värisevad. Ei nuta, see pole seda väärt.

Vastik pood Selver, pikk kassasaba (ma ei käi peaaegu kunagi Selveris), kiire, närviline, pole aega minna palderjani ostma. Ei nuta veel.

Linnaliiklus tipptunnil ja vajadus jõuda Veeriku Kooli juurest Lembitu Konsumi kaudu (mida sain teada kaks minutit liiga hilja) Annelinna umbes seitsme minutiga. Ei õnnestu. Ei nuta, mu patronused on minuga.

Kooli sisevõrk - Lillebror ja tema süda on pandud osalema teatevõistlustel. Jooksma. Lillebror ja tema süda. Ja asjassepuutuv laps ei olevat ise mitte midagi öelnud! Tuli meelde minu kunagise hoidja poeg, kes ei jõudnudki keskkooli lõpuni, sest jooksmine ja süda. Vaat nüüd sai palju.

Nutmise vahele kirjutasin klassijuhatajale, kes ilmselt oli Lillebrori südame ära unustanud või midagi, ja kes tavaolukorras ei peaks üldse jooksuvõistlustega tegelema. Kehaline-kasvatus teab ja hoiab Lillebroril kiivalt silma peal, et ei toimuks mingit ülepingutamist, no aga meil on praegu see spordinädal ja klassijuhatajad peavad tegelema asjadega, mis üldse normaalsesse koolipäeva ei kuulu…

Taskurätte õnneks on. Küll läheb üle. Ja Lillebror ei osale kindlasti mitte kunagi mitte ühelgi jooksuvõistlusel.

Tuesday, September 24, 2019

Raamatusoovitusi paluks

Vanemate poiste eesti keele ja kirjanduse õpetaja on imetore. Nagu Imetore. Nagu superhüpertore. Noor, energiline, arukas, konkreetne… Kui on kostüümipäev, kannab ta minnihiirekõrvu ja värvib ninaotsa mustaks, ilusal kevadisel päeval kirssidega kleiti ja kirssekõrvas, suvalisel sügispäeval brontosaurusekõrvarõngaid. Nagu päriselt ka.

Aga. Põhikooli kirjandusõpetaja on piiratud mingite riiklikult ettekirjutatud käskude ja keeldudega. See tähendab, et noored peavad lugema noortekirjandust. Minu seisukoht, et teismelised tüdrukud lugegu Brontet ja Austenit, ei loe, see ei olevat Ministeeriumi arvates* eakohane. No ja tegelikult ongi väga raske leida Austeniga võrreldavat klassikalist poistekirjanikku - kuigi iga teismeline peaks tegelikult "Kärbeste jumala" läbi lugema, ütles üks meie koguduse tõsisem vend, ma olen nõus.

Lisame valemisse ühe poja selgelt väljendatud soovi mitte lugeda samu raamatuid, mida vend.

Ja vajaduse leida selle õppeaasta jooksul vähemalt kolm, aga ma kahtlustan, et neli noortekat, mis oleks antud välja pärast 2010. aastat, mille tegelased oleksid 11-17-aastased või umbes nii (tegelaste vanusepiirid on 2-3- aastat lugejast vanemad või nooremad, mitte rohkem). Siinkohal ma katkun juukseid - "Peidus pool" ja "Oma suguvõsa Aadam" ei ole aktuaalsust põrmugi kaotanud ja oleksid ideaalsed poistenoortekad, paneks mõtlema ja puha, aga näe, mobiiltelefonid on neis raamatutes leiutamata… Samuti välistab see "Teraviku" sarja raamatud, millest nii mõnigi on hirrrrrmus hea.

Ja minu enese nõudmised, kui ma oma poegi ja nende lugemisvajadusi vaatan**.
  • Peategelane või üks peategelastest peab kindlasti olema poiss. 
  • Paluks võimalikult s*ksi- ja pornovabalt! Mingid pükste ärakaotamise naljad vms võivad olla, aga ei mingeid imekauneid rinnalihaseid ega nibunäksimisi, palun. Täiskasvanu suudab Maaja-väärilistest stseenidest mööda vaadata, lapsed mitte. Eriti mitte poisslapsed, te ei taha teada, mis tarbetut elevust minevaasta üks Helga Nõu raamat tekitas...
  • Kirjaniku enda kasutatud keel ja kui on tõlkeraamat, siis tõlge ka peavad ilmtingimata olema hea eesti keel, grammatiliselt ja lauseehituslikult korrektsed! Släng ei ole kohase kasutamise puhul probleem. See välistab ühe teatud kirjastuse - või suunab olema selle kirjastuse suhtes üliettevaatlik.
  • Ilma klišeedeta! See välistab nii mõnegi eesti kirjaniku. Helga Nõud peab Legolas niigi lugema, öäk.
Ühesõnaga, oeh. Ma olen täitsa teadlikult närinud ennast läbi üsna suurest hulgast noortekatest ja siiamaani on jäänud sõelale
  • "Ime" - tegelased on umbes lubatud vanuse alampiiril, aga see on selgelt väga hea raamat ja minu meelest oli tõlge ka okei. Sobiks ehk Legolasele Jõugu Juht vingus "Kärbeste jumala" puhul ka (sundisin selle talle suvelõpulugemiseks, oli tarvis), et raamatus tegutsevad väikesed lapsed...
  • "Kuidas me varastasime auto" - seda on Jõugu Juht juba minevaasta lugenud ja Legolas, nagu öeldud, ei soovi samu raamatuid, mida vend luges... aga see vastab kõigile kriteeriumitele, olemata sealjuures rumal. Sobiks muidu kah Legolasele.
  • "Päike on ju samuti täht" - sobiks Jõugu Juhile. Karaokediivanistseen on minu maitse järgi piirialane, aga vähemalt mitte nii üle mõistuse labane kui sama asi saaks umbes ükskõik millises muus raamatus olla. Ja mulle vägavägaväga meeldis peategelanepoiss. Midagi saab vähemustest teada ka.
  • "Paberlinnad" - esmakordne väljaandmine on küll varem kui lubatud, aga eesti keeles siiski mitte… Sobiks kah Jõugu Juhile. Boonus: peategelase vanemad on psühholoogid. :D
No ja ongi kõik. Vähemalt praegu ei tule rohkem meelde. Ega ma ei osanud arvata ka, et pean ühe õppeaastaga neli erinevat lugemisväärset noortekat leidma, muidu oleks kõiki pihkusattunud raamatuid põhjalikumalt analüüsinud. Nii et nüüd ma palun soovitusi. Mul on muidugi suured lootused Märt Saare uuele raamatule, mis kirjastuse võimaeiteakelle tõttu viibib, aga olen Märdi FB-hõigete põhjal aru saanud, et see on kohe-kohe meieni jõudmas. No ja lastele tahaks natuke iseotsustamise-illusiooni ka anda, et võta nüüd lugeda see, see või hoopis too raamat...

_________
*küllap seal õppekavade määramises mõni Umbridge istub.
**kuna mõlema noormehe lugemiseelistused on selgelt seiklusjutud ja fantaasia, on üldse hästi raske neile leida raamatuid, mida täielikuks jamaks ei kuulutata. Nii et ei saa loota suvaliste raamatukogust võetud teoste peale (ootus: niikuinii ei meeldi, võtame kõige õhema… ja siis trehvab midagi tõeliselt viletsat), tuleb abistada.

Mõistatus

Lillebror jutustab raamatust: "Ja siis tuli Mirtel, see kempsuvaim…" Mis teosest käib jutt?

Sunday, September 22, 2019

Koolivaheajani on jäänud neli nädalat

Kõigepealt jäi haigeks Legolas. Esmaspäeval käis veel koolis, aga õhtul kodus ei pannud köha pärast enam suudki kinni. Siis hakkas kurguvalu kurtma Jõugu Juht. Tema jäi ametlikult haigeks neljapäeval. No ja mina ise… võtan mitmendat päeva peapaksust ja nohust olemist aspiriiniga maha. Lillebror on reibas, Mehel valutab selg.

Kooliasjus on nii, et Lillebror osales klassiga maailmakoristamisel. Oli leitud kolm autorehvi ja mingi auto kapott. Suuremate poiste olemasolu tõttu aga saame vist oktoobris taas kaks (vist) last. Prantsuse poisslast! Täpsemalt ei tea veel midagi, sest… vist keegi ei tea.
Õpetajate koolituse asjus oli lastel üks e-õppepäev. Mida suuremad selle käigus õppisid, ma ei tea, aga Lillebror õppis, kuidas Kahooti kokku panna - ülesandeks oli koostada tunnikontroll, Mees siis näitas, kuidas seda nutivahenditega teha.

Peaaegu tervena osales Legolas Viljandis Noorte Piiblipäevade avapaugul. Olevat olnud tore. Jõugu Juht jäi paraku koju kurku valutama.

Mees luges läbi oma järgmise magistri-kodutöö ülesande ja katkus juukseid. Nii ülesande sisu kui nõutud esitamisvorm ei õpeta mitte midagi peale põlguse antud aine koostaja vastu. Miks, oh miks nõutakse pedagoogidelt oskust toota mõttetut teksti? Mees ei ole jutukirjanik, tema õpetab ruutvõrrandit (no või mida iganes matemaatikas parajasti vaja on) ja sealjuures hästi õpetab, lähtuvalt iga erilisema õpilase vajadustest ja nii edasi, linnukese pärast tekstitootmine on puhas piin ja ajaraisk. Arvatavasti on samal kursusel nii mõnigi kehakultuurlane või bioloog, kes tahaks lihtsalt… noh, õpetada ja õppida, kuidas seda paremini teha, mitte hm, jama ajada.

Vanaemaga on raske. Väga raske. Unustab hirmsasti ja on segaduses. Viimati sekkus ta oma ülikannatliku üürilise eraellu nii, et ma ütlesin kohe tõsiselt-pahaselt, et nii ta teha ei tohi, selleks pole tal õigust, ja läksin uksest välja. Selle peale helistas Vanaema mulle pool tundi hiljem ja teatas, et teda pole iial elus nii räigelt sõimatud. Ma oskan sõimata küll, aga siis ma kasutan hoooopis teisi sõnu... Guugeldasin teovõimetuks tunnistamise kohta ja sain teada, et olukord ei ole veel piisavalt hull (piisavalt hull on siis, kui maja põlema paneb vms). Tuleval nädalal panen endale psühhiaatri juurde konsultatsiooniaja kirja, äkki antakse nõu. Olgu või piimanõu.

Täiesti ootamatult käisime Mehega teatris. Kolleeg pakkus pileteid, temal olla tervisemure, ei saavat ise minna. Ma siis ostsin need piletid ära. Tagantjärele on hea meel, et me lastega ei läinud. Muidu on "Hüljatud" päris kena etendus (eriti meeldis mulle, kui Jean Valjean magava Mariuse kohal palvetas), aga bordellistseeni lõpus on kaks või kolm minutit, mis on põhimõtteliselt lubamatud. Võikaid asju saab ka vähemvõikalt näidata, praegune lahendus lausa nõuab, et etendus oleks alla 21-aastastele keelatud. Plusspoole pealt oli Eponine ja oli Gavroche. Eriti Gavroche. Ja midagi oli ikka raamatust ka säilitatud, mitte et ma mäletaksin, mis raamatus Javert'iga juhtus... aga nii põhimõtteliselt. Ega ei ole lihtne kolmeköitelist raamatut kolmetunniseks etenduseks ära pigistada.

Lugesin... no ma loen kogu aeg, aga seekord juhtus üks omasuguste seas eriline raamat. Camilla Grebe "Koduloom" on muidugi kole lugu, mõrvad on ikka koledad. Aga. Erinevalt peaaegu kõigist muudest tänapäevastest skandinaavia kriminullidest, mis mulle pihku on juhtunud, puudub selles raamatus täielikult pornograafia ja koledaid sõnu on ka väga vähe! Sellest hoolimata on kõik olemas, alguses segane ja põnev, lõpuks selge. Ja just praegu guugeldasin, üks väga tõsiselt võetav kirjandusõpetaja (kes vististi kogub põrsaid) on seda kirjanikku ka tõsiseltvõetavaks nimetanud. Nii et mul ehk ei olegi väga nihkes raamatumaitse. :)

Friday, September 20, 2019

Võimalik ja tegelik. Ja nimedest.

Ma olen sel teemal enne ka vingunud.

Kujutage endale ette, et heliseb telefon. Võõras number.
"Tere päevast. /koolitatud, usaldusväärne, väärikas hääl/. Kas Teie /lugupidavalt suure algustähega/ olete proua Seejasee?"
"Olen küll…"
"Tänan. Mina olen Joosep Kamper ravimifirmast Medimidi. Kas Teil on aega pisut vestelda?"

Edasi läheb vastavalt sellele, kas on aega või mitte.

Viimastel päevadel olen ma taas muutunud telefonimüüjate sihtmärgiks. Ühest kehvapoolsest ajakirjast, kuhu ma olen õige mitu korda öelnud, et ma EI KAVATSE mitte kunagi seda kehvapoolset ajakirja tellima hakata, helistati äsja jälle.

"Tereee! /kummaline entusiasm hääles/ Kas ma räägin Reedaga?"
"Jaa?"
"Kas ma ikka räägin Reedaga?"
"Jah, räägite küll." Siin ma sain juba pahaseks, sest aimasin, mis tuleb.
"Väga meeldiv, REET! Mina olen Sten ajakirjast ja..."

Esiteks oli noormehe hääl üsna ebameeldiva tämbriga. Tõi silme ette siilipeaga poiskese. Teiseks olen mina kõigile müügimeestele ja -naistele jätkuvalt proua Seejasee. Kolmandaks pean ma inimese eesnime rõhutamist ja igal võimalikul hetkel kasutamist tarbetuks joviaalsuseks ja ma vihkanvihkanvihkan joviaalsust. Neljandaks on perekonnanimede põhimõtteline mittekasutamine telefonimüüjate poolt ebaprofessionaalsuse tundemärk number üks. Või ebausaldusväärsuse tundemärk. Poisu sai pragada.

Aga tegelikult - miks ei ole tänapäeval Eestis mitte ühelgi müüjal/müügiagendil perekonnanime? Kas nad on selle kuhugi ära kaotanud nagu Notsu vanaisa Läbikäigu Kusti kartis juhtuvat? Millegi müümine on siiski väga ametlik sündmus ja eeldab lugupidamiseväärilist käitumist. Hullem veel, mõned müüjad kipuvad võimalikke kliente sinatama. Ma ei osta mitte midagi puruvõõralt (perekonnanimeta) inimeselt, kes mind sinatab! Müüja jaoks olen ma siiski provva, samamoodi nagu on provva (või per'miis) minu vaibaklient. Ja nii ongi.

Kui keegi mõne ärakadunud perekonnanime peaks üles leidma, siis pakkuge telefonimüüjatele. Äkki neil ikkagi läheks vaja.

Wednesday, September 18, 2019

Niisama

Legolas puudub koolist teist päeva. Nohu oli tal juba enne, siis lisandus kurguvalu, peavalu ja vaikimatu köha. Viimane tundub praeguseks siiski kohati juba vaikivat - kui ta just parajasti sügava raginaga ei köhi. Täna olevat enesetunne siiski parem kui eile.

***
Laatsareti avamiseni oli eile õhtul päris vähe maad, sest Jõugu Juht kurtis ka koledat kurguvalu ja mina kaalusin, kas minna magama aspiriinitabletiga või riskida… Riskisin ilma. Ei läinud hullemaks. JJ otsustas siiski kooli minna, täna oli kontrolltöö inglise keeles, homme tuleb kirjanduses.

***
Õueilm on huvitav, võib ka öelda, et vahelduv. Samal hetkel võib taevas olla must pilv koos vikerkaare ja sinisinise laiguga, ja millal see must pilv ennast tühjaks väänab, on täiesti ennustamatu. Puhastasin maasikapeenraid ja istutasin tütartaimi varupeenardele, vahepeal vaatasin, kui tugevalt vihma sajab. Siis jäi vihm järele ja isegi mu seelikusaba juba taheneb, ainult sõrmeotsad on veel hirmsasti krimpsus - aiatöökindad ei ole vist mõeldud väga märgades tingimustes töötamiseks.

***
Eile käis kuldreneti all üks metskits.See kuldrenett on Majale päris lähedal, vast kümme meetrit verandanurgast. Ei tea, kas tema vastutas ka tormiga mahasadanud ploomide müstilise kao eest? Enne tormi oli puu otsas üsna palju ploome, pärast tormi oli puu tühi, aga puualune ka. Noh, meie saime eelmisel nädalal piisavas koguses ploome, las saab kitseke ka.

***
Kütteperiood on selleks aastaks alanud. Kuiv ja jahe kannatab veel elada, aga märg ja jahe nõuab kütmist, muidu läheb meil liiga niiskeks. Samas ei ole piisavalt jahe, et magamistubades kütmisjärgsel ööl palav ei oleks. Mh.

***
Pärast puhkust on enne puhkust - olen viimasel ajal uurinud, kuhu tuleval suvel reisida võiks, kui midagi väga vahele ei tule ja Jumal päevi annab. Taize Prantsusmaal on muidugi paik, kuhu võiks üle hulga aja taas minna, ega me seal ju lastega käinud ei ole. Legolas kannatab ju nüüd juba hästi rahvahulki ja Lillebror on ka väga kompetentne abiküsija - ja Burgundias on ilus, ilus, ilus! Siis oleks veel võimalik (aga arvatavasti kallim) sõita päris Inglismaale, autoga läbi eurotunneli, tehes ühe peatuse Amsterdamis ja teise Londoni lähistel (Alice, ma ei kavatse teile taas viie inimesega sisse kolida, aga ehk tohiks tulla korraks Jostenile pai tegema? - ja autoga Londonisse me kindlasti ei trügiks!), aga üldiselt ööbida mingites võõrastemajades ja liikuda väikesi kohakesi mööda hm, näiteks Miramise juurde Birminghami külje alla. Või siis hoopis muu suund - inimesed kiidavad Horvaatiat, vaatasin, et seal oleks Vahemerest mõne kilomeetri kaugusel võimalik täitsa mõistliku hinnaga öömaja leida ja noh, soe, Vahemeri, ilus… Kuigi Euroopa on peaaegu igal pool ilus. Ja tegelikult ei tea me praegu, kas me tulevaasta üldse kuhugi reisida saame (raha, ja Vanaema-Vanaisa tervis)  ja kui, siis millal. Ja kas mitte mingid poliitilised olukorrad reisimist keerulisemaks ei tee.

***
Ja nüüd paistab õues muidugi päike.

Sunday, September 15, 2019

Now the party's over, I'm so tired...

Sellise näoga istus pastor täna kogudusehoone fuajees, vaadates, kuidas aina väiksemaks jääv mööbeldamismeeskond (noh, meie kamandasime poisid autosse ja...) suurt saali taas igapäevakorda kolis. Õunaõuepäeva pargikohvik toimus erakordsete (keskseptembrise pühapäeva kohta) ilmaolude tõttu toas ja see tõi endaga kaasa varasemast suurema mööbeldamise. Varasemast suuremat rahvaarvu ei toonud, aga tundub, et peaaegu kogu söök söödi ära, elavat muusikat kuulati, sisse astus ka inimesi, keda tavaliselt kirikus ei näe… ja üldse oli kena ühistegevuse-päev.

Pühapäevale mitteomaselt tegelesin Õunaõuepäeval demonstratiivse kudumisega. Laenulapse Väikevend tuli ja märkis asjatundlikult: "Aaa, sa punud pärga!" Ringvarraste kontseptsioon on talle ilmselt võõras, aga ega ei peagi tuttav olema. Natuke vähem lõbus oli, kui üks Saulusest Pauluseks saanud, vägagi vähemusrahvusest proua tuli pahandama, miks ma kirikus äri ajan ja haapsalu salle inimestele niisama ei kingi. Nojah, koguduse juhatuse esimees personaalselt kutsus… Eks need kõige suuremast patust tulnud ongi vähemalt sõnades kõige pühamad.

Nüüd on Lossi Jõuluturuni - juhul, kui see peaks toimuma - üritustega ühel pool. Aga kangast ja salli koon ma ikka edasi, ükspäev ajasime siin 70-sentimeetrise kanga üles ja esimest vaipa on juba meetrijagu olemas. Loendasin, et mul on ruumi umbes 50 kastitäiele vaibamaterjalikeradele. Mul on olemas vähemalt 80 kastitäit. Kuna ma mahutamisloitsu (Hermione väike kotike seitsmendas raamatus, eks ole) ei oska ja ettenähtud ruumi suurendada ei soovi, hoopis tahan laiutavat materjali koondada… tuleb kududa. Ilmselgelt ostetakse enamik toodangust ühel päeval ära ja mida ei osteta, neid saab alati kasutada kusagil külalaatadel loteriiannetustena.

Legolasel oli klassiõhtu. Olevat tore olnud. Jõugu Juht käis metsas seeni uurimas, seegi oli läinud normaalselt. Lillebror kallistas prantsuse keele õpetajat, ilmselgelt on õpetaja kallistamist väärt. Lastevanemate koosolekutel me ei käinud, kasutasin julmalt ära võimalust klassijuhatajatega kolleegina suhelda. Õpetajad ütlesid, et pole neil meid sinna vajagi, näha tahavad ikka neid, keda koolimajas ei kohta. :)

Eile kolme vihma ja rahe vahel sain valmis suurema osa teisest maasikapeenrast. Ehk homme on ka vihmavahelist aega. Üritan teha toiduplaani, aga see kuigivõrd ei õnnestu. Kindlasti on uue nädala esimeses pooles menüüs Professori Seljanka, sest seda anti meile üks… noh, pool.... noh, veerand pangetäit. Seekord keedeti suppi kaks potitäit, ütles Professor, küllap sellepärast jäi üle.

Aga nüüd on pidu läbi ja ma olen juhtumisi ka väsinud.


Tuesday, September 10, 2019

Vihane

Maksin just ära ühe arve. Panga koduleht prääksus, et uuendatagu kliendiandmed kohe, muidu võtavad nad mul internetipanga kasutamise õiguse ära. Esimene miinus, loomulikult, klienti ei tohi ähvardada, pank peab tahtma hoida mind, mitte mina panka.

Nii, nimi, sünniaeg, elukoht, hea küll. Alaealised lapsed? EI. See ei ole panga asi ega saa mitte kunagi panga asi olema. Mõne aasta eest, täiesti tarbetu (pangast algatatud) telefonikõne käigus tegin sel teemal Väga Kurja Häält, küllap on teisigi sel teemal kurjustanuid, laste kohta käivatele küsimustele vastamine oli vabatahtlik.

Veel üks lehekülg - mis mõttes nagu? Töökoht, oodatav sissetulek, oodatavad väljaminekud, kust riigist tuleb ülekandeid, ja kõik viimseni tärnikesega väljad ehk kohustuslikud? Pank, vabandage, ei ole enam ammu soliidne asutus, kus inimest nime- ja suguvõsapidi tuntakse nagu paremat sorti Inglise filmis. Pank on paratamatus, kuhu peab laekuma kõiksugune raha ja kustkaudu peab tegema kõiksuguseid ülekandeid. Mulle meeldiks küll väga ainult sularahaga arveldamisele üle minna, aga mul hakkab ausalt ülemustest kahju, kes siis peaksid linnavalitsusele tõestama, et ma olen muidu ikka teovõimeline, ainult mul on see üks kiiks… Tegelikult ma isegi ei tea, kas mul on põhimõtteliselt õigus saada netopalka kätte sularahas, aga isegi kui see õigus on, kaasneks sellega jube sekeldamine.

No aga sularaha või pangaülekanne, panga asi EI OLE, kus inimene töötab. Panga asi EI OLE, kui palju inimene raha teenib või kulutab, tavalise arveldusarve puhul ei ole ju võimalik ka miinustesse minna. Ja siis olid seal napakad vahemikud, kui palju kuus raha saate - noh, vaat selle vahemiku alumisest piirist paarkümmend eurot rohkem jah, ausalt… ja kui palju kuus välja annate. Heal kuul jääb tõesti sadakond eurot alles, tähendab, väiksem vahemik. Mulle valetamine ei meeldi. Luban siinkohal ausalt ja avalikult, et pragan läbi iga pangareklaamitöötaja, kes mulle lähema aasta aja jooksul helistab ja kiidab, et näete, teil jääb ju igakuiselt raha üle, meil on praegu niiiiiii head investeerimispakkumised… Sest iga reklaamialane ootamatu helistamine on inimese tülitamine ja häirimine. Ükskõik milline asutus, mis lubab inimesi tülitada ja häirida, on minu silmis tühine.

Kui mõni päev aega on, uurin kohaliku hoiu-laenuühistu ideed, äkki on see selline asutus, mis käitub nagu päris pank, soliidselt ja reklaamivabalt… aga ma kardan, et mul on liiga kõrged ootused ja tolle asutuse jaoks liiga madal sissetulek.

Igatahes ei näinud mina kohta, kus saanuks loobuda töökoha ja sissetuleku kohta käivatele küsimustele vastamisest. Nii ju ei tohi. Endiselt, see ei ole panga asi.

Või hakkaks ikkagi võitlema ainult sularahaga arveldamise õiguse nimel? Oma finantsidest ja nendega toimuvast täieliku ülevaate omamine peaks siiski olema inimõigus. Praegu me tegelikult ei tea, mis meie rahadega toimub, kui need pangas viibivad. Vaat Gringotts oli õige pank, igaühel oma varandusekamber, kust raha võtta, ei mingeid investeerimisfonde (upsi, börsil toimus mingi teustamatu jama) ega isikuandmeid. Paraku ei ole Gringottsi mujal kui raamatus ja filmis ja noh, te ju teate, mis sellega juhtus.


Kõigepealt oli Gringotts niisugune…




… ja siis juhtus lohe.


Me olen SEB peale niigi kuri, et nad kõik normaalsetes asukohtades olnud kontorid kinni panid. Kesklinnas ei ole võimalik parkida ja ootama peab seal peakontoris oikuikaua. Ükskõik milline teenindusasutus on ju inimeste jaoks, mitte inimesed teenindusasutuse jaoks, aga...


Kuidas nad täna hommikul oleksid peaaegu Opel Corsaga Linna sõitnud

Hommik. Niigi juba kiire. Kõik lapsed istuvad autos, rihmad kinni, valmis kooli minema.

Mina ja Mees otsime kümme minutit paaniliselt süütevõtit - me siin kodus ei pane tihti uksi lukku ega midagi, siin lihtsalt ei käi üldse mitte keegi üldse mitte kunagi. Mees käib autos vaatamas, ega ma eile võtit ette ei jätnud - auto hakkab küll PIIKSUMA, kui võti süütelukku jätta, aga nii igaks juhuks… Mina pööran käekotti pahupidi ja jooksen edasi-tagasi, äkki on magamistoas, äkki on mu jakitaskus… Igaks juhuks teist korda veel.

Mees läheb uuesti auto juurde, küsib, ega poistest keegi midagi autovõtmest ei tea. Üks laps ulatab talle võtme… peost, tagaistmelt. Oli teine võtmekohast võtme võtnud ja autosse läinud, ilma seda kellelegi ütlemata*. Et isa ärevalt süütelukku kontrollis, ei olnud piisav põhjus öelda, et võti on siin, ma võtsin kaasa…

Oeh.

Kell oli umbes viisteist minutit liiga hilja, kui nad liikuma said. Õnneks oli tee hea ja liiklust vist vähe - Linna piirini jõuda on üks asi, aga piirist koolini on kolm kuni kuus valgusfoori ka (suurt teed mööda sõites kuus, väikesi tänavaid mööda vähem, vastavalt tehtavatele jõnksudele, aga väikeste tänavate peal on kiirus jällegi aeglasem, sest 30 piirang ja lamavad politseinikud ja julgemad kassid tara-aukudest). Jõudsid veel kuus minutit enne tundide algust.

Aga oeh.

__________
*jah, Corsa puhul oli see hädavajalik, sest sinna ei pääse juhtivad jõud enne sisse, kui tagaiste on pakitud - aga siis tuleb võti panna juhiistmele nähtavasse kohta! Mitu aastat on see reegel imehästi toiminud, mis täna hommikul juhtus, ei tea. Võimalik, et viga oli võtme huvitavas vormis, metallosa käib klõpsti puldiga pea sisse ja seda tuli süvenenult uurida…  Oeh.

Monday, September 9, 2019

Peki-Heinist

Täna metsas käies märkasin, et metsaskäimise-püksid (mingid suured meeste ülikonnapüksid, kaltsukotist, värvlis ei ole grammigi kummi) vajuvad kuidagi rohkem alla kui kevadel. Huvitav, kas püksid on välja veninud või annab kaks kaotatud kilo juba tunda?

Soovunelmad ei ole ju keelatud, eks ole. Õhtuseks näksiks valin tomatisalati jäägid.

Sunday, September 8, 2019

Kiire hakkab ehk mööda saama

Legolase sünnipäevaga on selleks aastaks ühel pool. Samuti on ühel pool Sügislaadaga. Tunniplaan on enam-vähem olemas ja trenni- ja ringiajad kah loodetavasti mingis paigas.

Kõik kolm last on juba saanud mingeid hindeid. Keskmine hinne kamba peale on 5,0. Sobib, paluks samas vaimus ehk võimetekohaselt jätkata.

Maksin ära esimese teatripileti hinna - Lillebror läheb klassiga teatrisse, see ongi selline kultuurihuviline õpetaja, kes kasutab ära aja, kuni veel eakohaseid etendusi näidatakse. Umbes kuuendast klassist alates on väga raske leida etendust, mis ei oleks korraga titekas ega "noortekas" ega ainult täiskasvanutele sobilik. Perekondlikult tahaks minna näiteks Estoniasse vaatama "Viiuldajat katusel", aga seda asja peab veel mõtlema, millal oleks hea aeg ja üldse. Kooliüritustest esialgu peale Lillebrori teatrietenduse suurt midagi teada ei ole. Jõuab veel.

Kodusematest üritustest juhtub aina sagedamini spontaanseid külalisi. Momendil on kusagil Maja peal liikvel Legolase Nimekaim, homme läheb koos meie poistega kooli. Ühel mitmepojalisel pastoriproual oli õigus, et teismelised poisid kipuvad paljunema.

Laadal kohtasime üht teistmoodi teismelist poissi. Tuli noormees, küsis ühikatuppa väikest vaipa. Väike olevat 15 eurot või vähem. Noh, me siis pakkusime ja leidsime talle sobiva. Jäi mulje, et poisu ostab elus esimest korda päris endale mingit sisustust, küllap tal oli täiskasvanu tunne. :) Ma arrrrrmastan esimese kursuse tudengeid.

Aias tuleb puu otsast mõõdukas tempos ploome ja pirne, kasvuhoonest sama mõõdukas tempos tomateid. Metsatempoga pole olnud aega tutvuda, aga ehk kunagi neil päevil, kui kiire möödas on... Sest tegelikult on küll pärast iga suuremat Laata või muiduüritust tunne, et nüüd kohe nagu ei oskagi oma eluga midagi peale hakata. Sügiseks on mul ilus PLN ära koristada kõik katastroofid… noh, sellist plaani on ennegi olnud. Küllap ma ükskord viin selle ellu ka!

Vanaemal ja Vanaisal läksid kahe päeva jooksul läbi kuumaveeboiler (keldris), külmkapp ja veekeetja. Viimasega oli lihtne. Boileri Mees ostis ja paigaldas, avastades, et umbes 500 kg jaoks mõeldud kandur - Vanaisa isiklik disain - oli kinnituatud umbes nagu papist ja liivast seina külge. Õnneks on Mees harjunud lahendusi leidma ja leidis ka, kuum vesi tuleb jälle kõigist kraanidest, kust vaja. Külmkapiga oli olukord kõige hullem, sest kapi jaoks mõeldud ruum oli piiratud ja sobivas laiuses ja hinnaklassis kappe ei olnud leida. Siis sai neile meie vana - toorest liha ma seal sügavkülmas ei hoiaks, aga külmunud peast sissepistetud köögiviljad püsivad kenasti külmunud ja muu osa ka külmutab piisavalt. Citroen Gand Picassoga on täiesti võimalik viia korraga külmkapp ja kolm inimest. Uskumatu. Püksipressi ma pole ikka veel sellest autost leidnud, aga Mees avastas hiljuti, et tagumine luuk käib kaheosaliselt lahti (klaas eraldi) ja mina avastasin, et vihmaga töötavad kojamehed mingi anduri abil… ühesõnaga, pühivad vastavalt vihmasusele. Mida kõike välja ei mõelda.

Homme istutan maasikaid ega koo sentimeetritki kangast! (ei saagi, telg on tühi, sain neljapäeva õhtul kanga maha - alles homme õhtul ajame uue kanga üles, aga see tuleb kõigepealt panna niide ja sukka)

Thursday, September 5, 2019

Keelenope

Mõtlesin siin ükspäev, kui meie hakkasime mesilasi pidama (mida me ei tee, aga põhimõtteliselt ju saaksime asukoha mõttes ja nii), siis oleks meil hiljem pakkuda küll võilille-, pärnaõie-, kanarbiku- ja põdrakanepimett, aga raskusi oleks muude metega … kriiiiiiiks, tegi aju, kuidas mesi käändub? Käsi-käte, loogiline. Vesi... käiakse ju kalavetel, näiteks. Aga mesi? Teised meed on seal riiulis, igaühel silt peal. Saab küll mitmuse nimetavas. Aga mitmuse omastav? Osastav? Meed-mete-mesi?

Paluks seisukohti ja ainult ÕSist mulle antud juhul ei piisa, mul on keeleväänamise tuju.

***
Ja kui keegi tahab pealkirja kakskeelsena lugeda, siis seda võib ka.

Tuesday, September 3, 2019

Noppeid

Esmaspäeva hommikul saime 13-aastase lapse. 12-aastane Legolas kadus öösel ära ja asemele tuli 13-aastane. Täitsa uskumatu. Veel uskumatum on, et asjassepuutuv noormees on minuga umbes ühepikkune, räägib bassihäälega (või midagi sinnapoole) ja aretab esimesi vuntsikarvu. Ja et me talle paar meeste M-suuruses (sest S on õlgadest kitsas) T-särki ostsime, see on kah uskumatu. Kui ma talle paari nädala eest ütlesin, missugune üks 12-aastane tegelikult peaks olema (kleenuke, pisike ja igerik, ei mingit nähtavat puberteeti veel), lubas ta ära minestada. Puberteet on juba jupp aega põhjalikult kohal. Selles kontekstis ei olegi nii uskumatu, et ka tüdrukud on avastanud, et Legolas... näeb oma east jupi maad vanem välja ja päris vastik ega loll ei ole. Õnneks on ta (eileõhtuse spontaanse jutuajamise seisuga) esialgu seisukohal, et tema laseb vibu, teeb Instagrami jaoks pilte ja sõidab rattaga, ei mingeid naisi. Niisama vaatamisväärseid uurib mõõduka huviga eemalt ja toredate tüdrukutega suhtleb sõbrana. Ma loodan, et nii see ka Selle Õige kohtamiseni jääb (nagu meie subkultuuris olema peaks, baptistide värk).

***
Eile jälgisin tööl teise korruse koridoriaknast neljanda tsee esimest kehalise kasvatuse tundi poiste kehalise kasvatuse õpetajaga. Kümme poisslast istus kenasti pingi peal reas nagu pääsukesed traadil ja kuulas, midagi õpetaja räägib. Õpetaja rääkis arvatavasti tunni reeglitest ja tegevusplaanidest - ega ma õpetajat ei jälginud, on selge, et tema teab, mida teeb -, aga üks kõhn tumedapäine poiss niheles ja vahetas asendit kõikidest kõige rohkem. Isegi rohkem kui need sellid, kellel ma ATH jooni kahtlustan. Eks ma kahtlustan neid Lillebroril ka... või on ikkagi tegemist südamelaste erilise rabelemisvajadusega. Vähemalt ei kippunud Lillebror traadipinginaabriga lobisema. Ja mingil hetkel tõstis ka kenasti käe ja ütles midagi. Pärast rääkis, et oli õpetajale teada andnud, et tema ongi see südamelaps, kes palju pingutada ei tohi. Eks me näeme, kuidas hindamine edaspidi kujuneb, kardioloogilt on koolikehalise-luba käes, aga paluks ilma pingutamata, samas on kehalises kasvatuses ju justnimelt pingutamine oluline.

***
Lillebror sai ka esimese hinde. Inglise keeles, "viie" loomulikult - sest esimene numbriline hinne peabki olema väga hea. Teised olevat ka saanud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis minu esimene hinne oli "3", kirjatehnika eest. Eks ma sain edaspidi ka mõnel korral "kolmesid", aga seda ei juhtunud kuigi tihti, äkki keskmiselt kolm korda õppeaastas? Lillebrorile igatahes ütlesime, et nii peabki, jätkaku samas vaimus.

***
Igal lapsel on mõni uus õpetaja. Lillebroril enamik, olevat väga toredad. Legolasel paljud, olevat ka tore. Jõugu Juhil vist üks - keemia-füüsika -, kes on loomulikult tore. Füüsika õppimist ootas JJ juba mitu aastat. Poisslapsed ongi vist imelikud… Iseenesest ei takistanud mitte miski teda kodus mingeid katseid tegemast, aga koduõpe loob võimalused, kooliõpik annab struktuuri. Või midagi sellist.

***
Sel aastal olen ise kõigile õpikutele ja vajalikele töövihikutele paberid ümber pannud. Läheb kiiremini, vähem vingumist ja saab korralikult ka, ei pea üle tegema - voltimine ei ole meie poiste tugev külg. Kolme rulli jõupaberi ostmine oli arukas tegu ja ega ma veel ei tea, võib-olla läheb seda veel vaja - paberdan igal õhtul ainult järgmise päeva portsu, muidu saaks palju.
"Sa ei tea, mis see mulle tähendab, et sa selle minu eest ära teed!" ohkas JJ esimese õpikuvirnaga tulles. Ma siis märkisin, et ehk on see vihjeks, kui palju tema mulle tähendab.
Õpikuid paberdades märkasin, et 8. klassi inimeseõpetuse õpiku kirjutamisel on osalenud ka üks mu kursusekaaslane, blogilugeja Susliku tolleaegne sõbranna. Nojah.

***
Muud kah - Facebook on ilmselgelt lolliks läinud, kui mu uudisvoogu sattus siiani üks-kaks reklaami nädalas, siis täna olen ma pidanud vist juba kümme korda ütlema, et paluks ära paita, see reklaam on irrelevantne. Ongi, kõik reklaamid viimseni on mulle sobimatud, sest nad on reklaamid. Ma ei soovi mitte kuskil näha mitte ühtegi reklaami - välja arvatud ehk toidupoe sooduspakkumised -, kui mind mingi asi huvitab, siis ma otsin selle ise üles. Vaatasin järele, jälle üks, Purina kassitoit. Meie kassid, vabandage, söövad hiirtoitu ja Whiskast, Purina kõrval võivad nälga surra. Mis siis, et ma kassiinimene olen ja mu FB uudisvoog peamiselt kassipilte sisaldab, reklaami ei taha, punkt.

***
FB grupis "Käsitöö ost-müük-vahetus" küsis keegi haapsalu salli. Mina nägin seda - sest vabandage, ma ei istu pidevalt arvutis - 52 minutit ja 25 pakkumist hiljem. Ei ole hullu midagi, lihtsalt naljakas. Mul niiehknii ei ole otsekohe pilte pakkuda, see pilditegemine on üks hirmus vaev.

***
Kaltsuvaibast siiski tegin pilti. Nimelt tellis keegi daam Kuurortlinnast nelja-poolemeetrise vaiba. Umbes sellise. Tellimustöödega on alati keeruline, sest tellija kujutab endale ette üht, aga mina võib-olla hoopis teist… Järgmisel korral palun kavandit või midagi.


***
Ilmaennustus ütleb, et kella ühest hakkab sadama… ma lähen siis panen nüüd pesu välja ja vaatan, kas saan natuke maasikapeenras toimetada, äkki pesu kuivab ära ja maasikad saavad istutatud enne, kui neid taevast kastma hakatakse.