Kiire, väsitav, ootamatuid olukordi täis tööpäev. Mis siin ikka nutta, normaalne.
Vastik kiri varemgi kurdetud dementorisikult. Otsin kiiresti abi, vererõhk on eiteakus, käed värisevad. Ei nuta, see pole seda väärt.
Vastik pood Selver, pikk kassasaba (ma ei käi peaaegu kunagi Selveris), kiire, närviline, pole aega minna palderjani ostma. Ei nuta veel.
Linnaliiklus tipptunnil ja vajadus jõuda Veeriku Kooli juurest Lembitu Konsumi kaudu (mida sain teada kaks minutit liiga hilja) Annelinna umbes seitsme minutiga. Ei õnnestu. Ei nuta, mu patronused on minuga.
Kooli sisevõrk - Lillebror ja tema süda on pandud osalema teatevõistlustel. Jooksma. Lillebror ja tema süda. Ja asjassepuutuv laps ei olevat ise mitte midagi öelnud! Tuli meelde minu kunagise hoidja poeg, kes ei jõudnudki keskkooli lõpuni, sest jooksmine ja süda. Vaat nüüd sai palju.
Nutmise vahele kirjutasin klassijuhatajale, kes ilmselt oli Lillebrori südame ära unustanud või midagi, ja kes tavaolukorras ei peaks üldse jooksuvõistlustega tegelema. Kehaline-kasvatus teab ja hoiab Lillebroril kiivalt silma peal, et ei toimuks mingit ülepingutamist, no aga meil on praegu see spordinädal ja klassijuhatajad peavad tegelema asjadega, mis üldse normaalsesse koolipäeva ei kuulu…
Taskurätte õnneks on. Küll läheb üle. Ja Lillebror ei osale kindlasti mitte kunagi mitte ühelgi jooksuvõistlusel.
No comments:
Post a Comment