Tuesday, October 1, 2019

Kolmapäeva varahommikul

Noh, vähemalt on meil jälle elekter. Eile olevat käinud vahelduva eduga, kui koju jõudsime, muidugi polnud. Jumal tänatud veevarude (kaevust ilma pumbata kättesaamine on vaevaline) ja puupliidi eest. Küünalde eest kah. Elekter tuli tagasi siis, kui ma olin õhtuse magusa ampsu jaoks käsitsi vahukoore kloppimise lõpetanud. Aga mis sellest vahukoorest, kõige toredam oli kempsus vett tõmmata!

Kassipoeg sai nimeks Millie (loetakse Milli). Valikutes olid ka Mikro ja Nano. Ma oleks võib-olla valinud Lobeelia või Roosa või midagi taolist, aga need hääletati üksmeelselt maha. Las ta siis olla. Täna öösel ärkas Mees mingi mütsatuse peale. Hommikul teatas Lillebror, et kõik pappmudelid (Eiffeli torn ja mis seal veel olid) on klaveri pealt alla pühitud. Meil ei olegi varem olnud kassi, kes midagi sihipäraselt maha ajaks - saab põnev olema.

Tööl oli eile sihuke päev, et ei olnud aega mitte millegi peale mõelda, ainult tormasin ja vestlesin. Noh, nagu umbes peakski olema. Meil on palju päriselt toredaid vanemaid ja päriselt toredaid lapsi ja muidugi väga toredad õpetajad, ainult et vahel on vaja nende üksteisemõistmist pisut vahendada.

Vanemate poiste inglise keele õpetaja on ära, tema asemel on meil asendus nimega, mis justnagu ei saaks inimese nimi olla. Teoreetiliselt võib ta olla näiteks jaapanlane vms, mul polnud aega teda näha, aga ta pidavat rääkima ainult inglise keeles - see mulle igatahes meeldib! Ka tunnikirjeldus ja kommentaar olid puhtas inglise keeles. Vaesed vanemad, kui need juhtumisi inglise keelt ei peaks oskama… Muidu annab nende prantsuse keele õpetaja ka koduülesandeid põhimõttekindlalt ainult prantsuse keeles, aga kui tal on vaja mingit kommentaari kirjutada, siis see on ikka vanematele ka arusaadav (no mina olen poolteise aasta jagu prantsuse keelt õppinud, aga keskmine lapsevanem kindlasti ei ole...).

Õues on ilus, ilus, ilus! Kui te oskate ja on aega pilte teha, siis tehke!

Kas te olete kunagi katsetanud käia suvisel perepuhkusel Liechtensteinis? Teate, Austrias, Šveitsis ja muidu sealkandis on suvi ka olemas ja sinna tohib minna täitsa ilma suusatamiskavatsuseta (selles mõttes, et mitte ammu ütles üks minu teada mitte päris rumal inimene, et aa, Austria, nojah, sa käisid tookord seal suusatamas, eks ole? ja oli väga hämmingus, kui ma ütlesin, et suvel on mägistes riikides ikka päriselt ka huvitav, spordipuhkus võrdub minu jaoks rannahotellipuhkuse nüridusega). Igatahes üks viie lapsega saksa pere käis. Kui te saksa keelest aru ei saa, vaadake pilte, ilus on ikka.

Tänases PLNis on piibelehesalli kokkuõmblemine, mingi hulk kaltsuvaibakudu ja vääramatu tomatisorteerimine. Küpsevad, muide, täitsa ilusti.

Iseenesest võiks kirjutada igasugustel hariduse omendamise, poliitika ja muidu jaburate asjadega seotud teemadel, aga ma ei taha. See tekitab vaidlemist ja vaidlemine ei meeldinud mulle juba siis, kui ma kolmeaastane olin ja Onu Juhan (kes oli Tädi Elleni mees, loomulikult, nad elasid Viljandi linna arvatavasti kõige väiksemas majas) mind vaidlema ärgitada püüdis. Ega ta pahatahtlik ei olnud, ta lihtsalt üritas väga jonnaka ja maailma asjus kindlate teadmistega lapsukesega suhelda. Muide, tema kohta on meil perekonnalegend, mida ma olen kindlasti varemgi maininud. Mingis sünnipäevalauas kunagi seitsmekümnendate alguses olevat mu ema isa kallal midagi õiendanud. Onu Juhan võtnud seepeale valjusti manitseda: "Eva, ole vakka! Mees teab, mis mees teeb!", küünitanud üle laua millegi järele, vajunud istuma… toolist mööda. Küllap ta ehmus ja sai haiget, aga nojah, mees teadis, mida mees tegi…

Üks pahurdamine siiski. Vaatasin praegu ühe väga olulise väga kõrge riigiasutuse töötajate nimekirja. Uudishimust. Tundsin sealt ära vähemalt kolm inimest, kes minu kogemust mööda ei sobi üldse antud valdkonnas otsuseid vastu võtma (sest nende stiil on kirvega ja kõigile, või siis jälle laps koos pesuveega välja, või on mingi isiklik lemmikidee, mida Kõrgel Kohal on hea ellu viia selle ebamõistlikkusest hoolimata). Ja ei leidnud mitte ühtegi tuttavat nime - ometi võiks! -, kelle puhul võiks kindel olla, et nad teavad, mida nende valdkonnas päriselt vaja on. Ilmselt on antud statistika liiga vähene ja ühekülgne, et teha torisejate lemmikjäreldust - mida kõrgemal kohal, seda ebakompetentsem -, aga mina pean äärmiselt oluliseks, et kõigi kõrgetel kohtadel olijate kogemustepagasis oleks viimase 10 aasta jooksul minimaalselt üks aasta praktilist tegevust otse sündmuskohal. Et põhimõtteliselt ei saaks näiteks sotsiaalministriks inimene, kes ei ole viimasel 10 aastal hetkegi töötanud mingi piirkonna sotsiaaltöötajana. Sest teate, reaalsusest võõrandumine on nii üle mõistuse lihtne ja kiire, et see on õudne. Ja selle tulemusena roteeruvad kõrgetel kohtadel inimesed, kes sisulisest tööst midagi ei tea, aga kellel on pikaajaline juhtimiskogemus (üks ametissemääramine just niimoodi toimuski, olen asjalikust allikast kuulnud)… Vähemalt haridus- ja sotsiaalvaldkonnas nii ei tohiks, aga tehakse. Õrr.

Niisiis, piibelehesall. Ja kangakudu. Ja vahepeal ehk kassipojasili. Need on palju meeldivamad asjad kui mingi poliitika… ja on kohe näha või Millie puhul kuulda - "Nurr!" -, et midagi saab tehtud.

2 comments:

  1. "Aga mis sellest vahukoorest, kõige toredam oli kempsus vett tõmmata!" Paneb kohe mõtlema, kui enesestmõistetavalt me mõningaid asju võtame :)

    Mägistes riikides on suvel palju teha, aga ärge te ainult Liechtensteini minge - sellele riigile teeb jalgsigi kahe päevaga tiiru peale :) Mägesid saab vaadata ja oma jalaga katsuda ning kenasid linnu on ka. Usutavasti sobivad mõlemad, aga eriti mäed ka su lastele. Pluss muidugi muuseumid. Näiteks Genfi kantonis on n-ö riigimuuseumite püsiekspositsioon suisa tasuta, mis teeb rahakoti kohe eriti rõõmsaks.

    ReplyDelete
  2. On jah endastmõistetavad asjad ja õuudne elektrisõltuvus.

    Ma tegelikult ei mõtle üldse Liechtensteini puhkamamineku peale, meil on endiselt küsimus, kas vana hea Inglismaa, Taize Prantsusmaal või mugavustsoonist välja Vahemere äärde Balkanile. Aga "minu" Internetis ei käi keegi ilmaski Liechtensteinis, seetõttu oli mõte seal puhkamise võimalusest mulle uus ja põnev. Et ta ühehobuseriik on, seda tean, oleme kunagi hästi ammu sealt pikkupidi vupsti läbi sõitnud ja imestanud, et riik juba otsa lõppes.

    ReplyDelete