Sunday, October 6, 2019

Koolivaheajani on jäänud kaks nädalat

Ja minul on õnnestunud endale hankida korralikud unehäired. Laupäeva hommikul ärkasin pool seitse. Pühapäeva hommikul kah kunagi enne kaheksat ja kuna oli vaja, triikisin enne hommikusööki (ehk normaalsete inimeste ülestõusmist) ära kõik aktuaalselt triikimist vajanud riided. Praegu on esmaspäeva varahommik ja ma olen ärkvel kella poole viiest saadik. Magama lähen, muide, tavalisel kellaajal, väsimusest poolsurnuna, aga näe, piisavalt kauaks magamas püsida ei õnnestu. Urr.

Möödunud nädala jooksul juhtus… noh, natuke. Laupäeval käisime Kuurortlinnas Teise Vanaisa pool. Ilus ilm oli, õues ei käinud, istusime, ajasime juttu.

Enne laupäeva ööbisid Legolas ja Lillebror kirikus. Oli sedasorti üritus. Jõugu Juht oli oma Sõbra pool, lapsevanemad koos kassidega kodus. Ei, me ei võtnud midagi erilist ette, isegi mingit märgatavalt ebatervislikku toitu ei söönud. Kuigi jah, ilma lasteta ei oskagi nagu eluga midagi peale hakata.

Üks lastest sai kontrolltöö eest viletsa hinde. Edaspidi õpime temaga seda ainet koos, sest minu poolt kiiresti läbiviidud vigade analüüs andis arusaamise, et noormees läks tööd tegema väga kehva ettevalmistusega. Sama laps kirjutas (ikka kooli asjus) päris mõnusa muinasjutu ja kui ma iga lause komade arvu ette ütlesin, sai need isegi paika. Ka komateemalisi etteütlusi hakkame temaga taas tegema, põhihariduse omandanud inimene peab oskama õigesti kirjutada (kui tal just mingit õpiraskust ei ole) ja põhihariduse oodatava lõpuni ei ole meie lastel kellelgi enam väga palju aega.

Õmblesin kokku piibelehesalli. Raamimine tuleb siis, kui saab seda kuidagi kassipojakindlalt teha. Või prantslastekindlalt. Lähitulevikus pole oodata üht ega teist. Alustasin Lillebrori jaoks Gryffindori salli kudumist.

Lillebror on kasvanud välja augusti lõpus ostetud pükstest, tuleb poodelda voodi all kastis. Samuti selgus täna hommikul, et Jõugu Juht on kohe-kohe kasvamas välja minevaastasest väga korralikust talvejopest, mis paari nädala eest veel paras oli. Jopehindu ma Legolasele ostmas käies nägin… brrrr. Talvesaapaid ma pole veel julgenud neile jalga proovida, arvatavasti on vaja vähemalt kaks paari. Oeh.

Millie sööb, väetab, magab juba ka diivanil kaisus. Mängib, kui keegi viitsib teda mängitada. On meie mahitusel nuusutanud musta Mimi, kes sellise familiaarsuse peale solvunult kräunub. Mees tabas Millie eile teolt - Millie toas ehk kaminasaalis on see suur ilus toakask, mille potis on hea kaevata, annetada ja kraapida, kui olla väga pisike. Panen sinna täna krabiseva fooliumi katteks, äkki see talle ei meeldi. Muidu on Millie liivakasti ideest ka hästi aru saanud.

Reedel peaksid tabama meid prantslased. Üks neist olevat murdnud jala ja tema asemel tuleb keegi muu. Iseenesest palju vahet pole, peale eesnimede ei tea me neist ikka veel sisuliselt mitte midagi - ma ei saagi aru, kas viga on lõunamaalaste üldises muretuses või selles konkreetses organiseerivas õpetajas, minu meelest tuleks ikka paar kuud varem lapsed omavahel meilitsi suhtlema suunata, aga meie õpetajad küsivad juba jupp aega prantsuse laste kontakte, aga ei anta. Noh, kuna seekord tuleb neid kaks, siis nad loodetavasti vähemalt ei nuta.

Täna hommikul kell pool kaheksa, kui mehed Linna sõitsid, oli meie laudakatuste peal korralik kogus lund. Ma praegu ei saa vaadata, kas ikka veel on, Mimi on süles ja aken kaugel.

3 comments:

  1. Nende vahetusõpilastega oli meil samamoodi: isegi kui läbi raskuste õnnestus kontaktid hankida, siis midagi olulist neist teada ikka ei saanud. Suvaline info a la mida sööd- kõike, mul on kass ja noorem õde jne. Iga kord saime üllatusmuna 🙂.

    ReplyDelete
  2. Nojah, ega ma suurt kirja teel filosofeerimist ei ootagi, aga võiks ju vahetada mingeid ideid, mida vabal ajal teha meeldib (peale jalgpallimängu, mis minu lapsed hoobilt turri ajab). Eriti kuna esimese saabumisšokiga päeva peab siinne pere ise sisustama.

    ReplyDelete
  3. Asooh, näiteks austerlastega oli meil kohe algusest peale hea meilikontakt, üks ema saatis isegi perepildi (no mina saatsin ka kõigile, et nad ikka näeksid, et me päriselt olemas oleme). Ja üks mu tuttav kommenteeris FBs, et nemad olla lausa igaõhtuselt oma lapse võõrustajavanematega videokõne vms abil koosolekuid pidanud.

    ReplyDelete