Tuesday, October 29, 2019

Kuidas kanamamma kohustuslikku kirjandust laenutas

Suuremate poiste võimatutest raamatutingimustest ma juba kirjutasin. Lugemiskontrolli tähtaeg läheneb. Raamatuid polnud.

Mees sai mind autos oodata (muidu ei ole piisavalt parkimisaega ja tänane ilm ei kutsunud jalutama). Sukeldusin riiulite vahele.

Lillebror vajas "Käru-Kaarlit", see oli lihtne - kuigi lastekirjanduse riiulid ei olnud päris nii loogilised, nagu mina arvasin. Küllap kogenumad raamatuotsijad saavad neist paremini aru.

Kogu niinimetatud noortekirjandus oli ühes paigas. Väga riiulirohkes paigas, kus eristumine toimus ainult autori perekonnanime ja rahvusliku kuuluvuse alusel - et kas eestlane või väliskirjanik.

Pöördusin raamatukoguhoidja poole, lugesin ette pika nimekirja tingimustest ja et minu arusaamist mööda ei ole tarvis, et kindlasti eestlasest autor oleks… Lahke raamatukoguhoidja asus mulle ikka eesti autoreid soovitama. No ei läinud mitte!

Üks teos oli küll paari aasta eest välja antud, aga tegevus toimus sovhoosiaja lõpus või umbes nii - ei ole tänapäevane. Teises olevat olnud tegelaste hulgas nii poise kui tüdrukuid, ma lappasin kolmveerand raamatut läbi, siis leidsin Sigridi, Anneli ja eeee näiteks Liisbeti vahelt ühe Kristoferi ka. Ühe repliigiga. Kolmas oli Keräneni jalgpallisaaga - mu lapsed teatavasti ei salli jalgpalli põrmugi. ja nii edasi. Jõugu Juhil oli meeles õpetaja soovitus, Kiiri Saare Punamütsikese-lugu… tüdrukutele küll, jah, aga mitte

Ütlesin lahkele raamatukoguhoidjale aitäh, aga me olemegi imelikud, ja lahkusin nelja raamatuga.
Vahepeal oli välja pimedaks läinud.

Legolas valis "Teise ringi südame" ja Jõugu Juht "Sada tundi ööd". Terviseprobleemid, elundisiirdamise eetika ja siirdamisobjekti sisemised dilemmad on kohe kindlasti tänapäeva noorte probleem. Selles mõttes, et kui Silvia Truu oma Indreku-sarja kirjutas, siis küll kellelegi midagi ei siiratud või kui, siis üli-üliharva. Samuti on kodust ärajooksmine ja ootamatu elektrikatkestus täitsa aktuaalsed teemad, eriti see viimane. Ega paljud tänapäeva inimesed ei oskagi hakkama saada, kui elekter mõneks tunniks ära läheb (meil, tänan küsimast, seekord ei läinud, aga mu kolleegil oli üle 24 tunni ja Võru linnas, lugesin netiavarustest, mõnelpool lausa 7 tundi, milline kohutav ja väljakannatamatu kriis…).

Ma tõesti loodan, et kirjandusõpetajale sobib. Varuks on veel "Tere tulemast eikuhugi", sest pagulaskriisi teemaga on tänapäeva lapsed loomulikult kursis, ja "Kui härra Koer hammustab". Seda viimast ma ise veel lugenud ei ole, aga tundub paljutõotav. Ja vaimse tervise eripärad on kohe kindlasti probleem, millega tänapäeva noored kokku puutuvad - ei pea olema isiklik kogemus, aga kõik tunnevad arvatavasti kedagi, kes tunneb kedagi, kes on Asperger või elab ATHga või millegi muu sellisega. Miks mitte Tourette'i sündroomiga? Küllap on nemadki toredad inimesed.

No comments:

Post a Comment