Täpsustus eelmisele. Näiteid päris elust.

Selgus, et mõtet vanematepoolse vastutuse võtmisest saab väga erinevalt tõlgendada. Ma olen praegu natuke jahmunud. Või lausa nördinud.

Vanematepoolne vastutuse võtmine ei ole laste kodus õpetamine. Võib muidugi olla, aga üldse ei pea olema. See on lastele õppimiseks tingimuste ja eelduste loomine.

Samuti ei ole vastutuse võtmine helikoptervanem olemine ja lapse eest kõige ära korraldamine. Vastutav lapsevanem õpetab lapsele ühiskonnas elamise oskusi (eriti käitumist, nt järjekorras seismist ja enne sööki kätepesemist) ja toetab kõikvõimalikes olukordades vastavalt lapse vanusele ja udupäisusele. Viimane loodetavasti vanuse kasvades kahaneb.

Vähemalt 90% lapsevanematest, keda mina näinud olen, on vastutust võtvad vanemad ja nendega ei olegi ühtegi muret, teinekord on tarvis lihtsalt koostööplaanid läbi rääkida. Vaat see ülejäänud 10% on keerulisemad. Kuni sellisteni, kelle puhul polegi nagu midagi teha ja püüame ainult kooli vahenditega lapsele mingitki tulevikuvõimalust tekitada.

Konkreetselt.

Mari* ei ärka hommikul õigel ajal, sest passib öösiti kella kolme-neljani telefonis. Kui kord ärkab, tuleb ikka kooli ka... kahte viimasesse tundi. "Ma ei saa ju midagi teha, kui ta ise ei ärka," ütleb mittevastutav lapsevanem.

Paula puudub palju. Klassijuhataja helistab kell kümme koju, miks Paulat koolis ei ole? "Ma arvasin, et ta läks kooli, eks ma pärastpoole vaatan tema tuppa, äkki magab veel," ütleb mittevastutav lapsevanem, viibides kodus - kolmetoalises õhukeste seintega korteris.

Timo käitub tundides täiesti võimatult. Kool kahtlustab, et Timo vajaks lihtsustatud õppekavaga õppimist, aga selleks on vaja läbida kliinilised (lastepsühhiaatri) uuringud, mida peab seaduse kohaselt korraldama (aja kinni panema ja kohale minema) lapsevanem. "Mina pole psühhiaatri aega saanud ja tundi ma tema kõrvale ei tule!" teatab mittevastutav lapsevanem… kolm aastat järjest.

Mario laseb iga päev tunnis sihipäraselt ja ohtralt peeru, lapsevanem keeldub Marioga sel teemal või üldse millestki vestlemast või Mario menüüd üle vaatamast (olukord paranes veidi, kui Mario teise vanema poole kolis, lahutuslapse asi).

Oliver, Tedy ja Marko lollitavad regulaarselt tualettide juures ja kiusavad tõelisi hädalisi, kisuvad uksi lahti, pissivad prügikasti jne. Kui õpetaja vanemate poole pöördub, on need pahased. "Ega meie ei pea lastele õpetama, kuidas koolivetsus käituda!" (vihje: samuti nagu kodus, igaüks toimetab üksipäini, kinnise uksega, pärast edukat sooritust tõmba vett ja jäta kamber lahkudes võimalikult puhtaks)

Kimberly ja Claude'i ema üllatus, kui politsei lapsed talle keset ööd linna pealt hulkumast koju tõi. "Ega mina ei tea, millega nad tegelevad, mul on omad asjad ajada!" Lapsed olid sel hetkel mõlemad nooremad kui 13.

Kaili ei tundnud kooli tulles tähti ega numbreid. "Aga ta pole mitte kunagi ise nende vastu huvi tundnud! Lapsega tuleb ju rääkida ainult sellest, mida laps ise tahab!" ütles mittevastutav lapsevanem. "Kas ta ikka peab kohe (oktoobris!) hakkama tähti õppima, ta ju alles kohaneb kooliga?"

Pärt on täiesti terve laps, puudub igal nädalal vähemalt ühe päeva, kodus puudutud tundide materjali järele ei õpi. "Me teeme lapsele ikka vabu päevi, ega ta siis iga päev ei jaksa, mõnikord tahab lihtsalt kauem magada. Miks kool siis sellega ei arvesta?"

Josan on selgelt neuroloogilise kahjustuse ja arenguhäiretega laps. "No ta ei ole nii tark kui teised, mis siis sellest," ütleb mittevastutav vanem ja keeldub Josanile abi otsimast. Samuti keeldub ta kooli poolt pakutavast tugiõppest, kodus ka ei õpeta. Josan tunneb ennast klassis väga halvasti, sest ei saa mitte millestki aru.

Kaarup ei oska lugeda. "Meil üks raamat kodus on, aga seda ta küll lugeda ei taha… Raamatukogust mulle raamatuid võtta ei meeldi!" teatab mittevastutav vanem.

Ja kuldtsitaat, mille autoriks on Johni ja Pernilla ema: "Minu lapsed teevad sporti, neil pole seda lugemist vaja!"

***
Need, vabandage, on aastatega kogunenud päris lood. Päris lastest ja päris vanematest. Need on need vanemad, kellele tuleb õpetada, et lapse telefoni tohib tegelikult ära võtta (kui see on probleemi allikas); et tegelikult on normaalne teada, kus väga noored lapsed viibivad; et terviseküsimustega saab tegeleda; et eripedagoogilise abi vastuvõtmise puhul hakkab lapsel paremini minema; et lapse arengut soodustav keskkond peaks olema ka kodus. Umbes veerand nendest vanematest ei muuda ka koolipoolse järjekindla palumise ja survestamise peale oma eluviisides mitte midagi. Ka lastekaitse on üsna hambutuks tehtud. Varem oli popitajate ja halvastikäitujate jaoks alaealiste komisjon. neid minu teada enam ei ole. Ongi nii, et kui vanem(ad) ei taha koostööd teha, pole neid ka kuidagimoodi võimalik sellele sundida.

_____
*kõik nimed muudetud, sest lapsed ei ole oma olukorras küll kuidagi süüdi.