Saturday, November 30, 2019

Detsember tuleb

Sel aastal algab koos detsembriga ka advendiaeg. Armas.

Lisaks advendiajale ja jõuludele on detsembris igasuguseid sündmusi. Juba esimese advendi päevakava paikasaamine ajas mul pea valutama, edaspidise logistika peale ei taha mõeldagi.

Aga (juhuslikus järjekorras).

Lapsed osalevad erinevatel jõulusündmustel koolis ja ma loodan, et kirikus ka.

Mina ja Mees osaleme kah erinevatel jõulusündmustel, mõnel neist koos, mõnel eraldi.

Täiesti jõuluväliselt võib juhtuda, et meil peetakse saunaõhtut. Saunaõhtu toimumine ei sõltu sauna olemasolust, vaja on hoopis madratseid ja palju kannatust, sest saunaõhtu gängiks - või mis see nimi oligi - nimetatakse Jalgpallihuvilise Poisi sõpru ja nende sõpru, Legolas Nimekaimu kutsumise peale kah.

Keegi lastest käib sünnipäeval või mitmel.

Kardetavasti roogime lund.

Osaleme teadmata koosseisus (sest võib-olla peab Mees samal ajal olema kuskil mujal ja) Lossi Jõuluturul. Tulge ka, seal on ilus.

Sööme head toitu.

Perekondlikult osaleme esimese jõulupüha söömaajal kirikus.

Õhus on idee taas korraldada nutivaba lauamänguõhtu vana aasta puhul, aga me pole selle suhtes veel kindlale otsusele jõudnud. Kas keegi tuttavam-lähemal blogilugeja muidu oleks tulemas? Ae?

Toome kuuse ja vaatame, kuidas Millie sinna otsa ronib. 

Legolas külastab silmaarsti, ta nimelt ei nägevat kolmandast pingist tahvlile.

Ostame ja jagame portsu kingitusi.

Puhkame.

Naudime koolivaheaega.

Ja siis hakkavad päevad taas pikemaks minema, see on see kõige parem asi. Et valgus pimeduse ära võidab.

Friday, November 29, 2019

Tulin Linnast. Vihmasadu.

Ei käinud tööd otsimas, tööl ja koolitusel käisin hoopis. Aga segase logistika tõttu tulin õhtuse bussiga.

Bussijaamas näeb muidugi igasuguseid huvitavaid inimesi. Kohal oli tavaline "Ma sulle enn-nustan"-proua, kes viimasel ajal pühapäeviti usinasti kirikus käib. Ma ei tea, mis asja ta täna bussijaamas ajas. Oli kohvritega inimesi, lillekimbuga inimesi ja inimesi, kelle tõttu hõigati valjuhääldist, et nähtavas joobes (milline on nähtamatu joove?) isikuid ühistransport kuhugi ei vii ja palun ärge suitsetage.

Minuga sama bussi peale tuli kohutavalt palju rahvast, vist kõik kohad said täis. Ja hämmastaval moel ei olnud ma eelviimane mahamineja, vist kümmekond inimest sõitis edasi. Üks bussisõidukaaslastest oli esmapilgul tema soolises kuuluvuses küsimusi tekitava välimusega noor inimene. Kui häält tegi, siis sain aru, et ilmselt umbes Jõugu Juhi vanune poisu, Neitsipõskne Balint Ungari muinasjutust võis selline välja näha… aga muinasjututegelane küll sellist dressipluusi ei oleks kandnud, kui tema või tema eest vastutav täiskasvanu inglise keelt oleks osanud. Kogu rõivamuster koosnes neljatähelise F-ga algava sõna kordusest, ja see sõna ei olnud näiteks font. Ei olnud ilus vaadata ja jättis ebameeldiva mulje. Ikka on ebameeldiv, kui kõiki lugeda oskavaid inimesi lihtsalt niisama sõimatakse.

Seekord puudusid sõidult Valjusti Vestlevad Naised, tavaliselt on paar prouat, kes poole tunni jooksul kogu küla eraelu läbi võtavad. Kõrval istuv noormees (mitte Balint, viisakalt riides) jäi tukkuma ja vajus mõnusasti mu õla peale. Maga, maga, pojake, mõtlesin, kuni tekkis vajadus maha minna, siis olin sunnitud ta üles ajama.

Kaasreisijad olid veid jahmunud, et keegi (mantli ja käekotiga tädi!) kottpimedas keset suuri metsi bussi pealt maha küsib. Kui meie köögiaknas tuld ei ole, ega siis jah bussipeatuse poolt vaadates aru ei saa, et siinkandis keegi elada võiks.

Õnneks on telefonil taskulambifunktsioon ka, muidu ma tõepoolest ei oleks teed üles leidnud. No nii pime oli! Pärast mõningast astumist hakkas vasakul paistma naabrite aknavalgus. Tulukene siiski vilkus viimati. Huhh. Pimedas, pimedas metsas ei ole just minu lemmikpaik olemiseks.

Veel natukese aja pärast vilkus teiste naabrite tulukene, aga selleni ma ei pidanudki jõudma, enne olid punane postkast ja väike helevalge, veidi segaduses kogu. Valge Mini nimelt on harjunud, et Linnast tullakse autoga.

Ei koputanud, ise tegin endale ja kassile ukse lahkelt lahti. Sooja leiba (mõtelge!) saab vast homme hommikul, selleks ajaks on tulnud koju täitsa oma (mitte võõras*) Mees ja lapsed. Kanapoegi ei ole ega tule, on kassipoeg.

_________
*need pimedas tulekud meenutavad mulle alati täiesti tarbetul moel Liivi luuletust. Kardetavasti juhtub neid edaspidi ka, loodan, et kohalikele huntidele taskulambiga inimesed ei meeldi.

Thursday, November 28, 2019

Autoarvustus

Kuna inimesed, kes autodest asjatundjate meelest mitte midagi ei tea, olevat aeg-ajalt võtnud ette blogida ja kiita omadusi nagu "ilusat värvi istmed" või "aknast paistis huvitav vaade", siis mina, kes ma ka enese meelest autodest palju ei tea, võin ilmselt ka. Ei pürgi influentseriks, ma siin niisama, aga äkki kedagi huvitab.

Niisiis, monsieur Grand Picasso, Citroenide suguvõsast, on meiega juba rohkem kui neli kuud. Selle ajaga on prantsuse rahvusest, aga suurema osa senisest elust Saksamaal veetnud must elukas saanud kogeda peaaegu igasugust ilma peale tõsisema lume. Kõige vähem meeldivad talle nullilähedased temperatuurid, siis ta piiksub, vilgutab temperatuurinäitu ja pahandab, et on tõsine kiilasjääoht. Õnneks alates miinus neljast see jama taas lõpeb. Veel piiksub Picasso, kui keegi turvavöö lahti jätab, kui tagurdamisel midagi liiga lähedale satub ja kui ta arvab, et uksed on lahti. Ja kui ta arvab, et auto satub külglibisemisse, selgus paari päeva eest, mina roolis olles ei märganud midagi, aga auto muutus ärevaks.

Püksipressi ja isepuhastuvat hamstripuuri pole me ikka veel leidnud, aga igasuguseid muid vajalikke ja mittevajalikke lisasid on massiliselt, mõni neist on kindlasti siiani avastamata. Ega me iga võimalikku kohta ei kanguta ka. Kõige parem imelikest lisadest on kindlasti iselaadiv taskulamp tagumise luugi lähistel. Ega meil seda tarvis ole, aga tekitab kuidagi turvalisema tunde, et kui pimedas vaja, siis auto pakub ise lisavalguse võimalust.

Ruumi on väga palju (no meie senine auto on Opel Corsa, eks ole). Lubatud seitsmekohalisuse kohta ütlesid lapsed, et kaks tagumist istet jäävad siiski teismeliste koibade jaoks kitsaks, aga lühemat maad kannatab sõita. Viie teismelisega Euroopa-reisile ilmselt ei sõidaks, aga kuna meid on igapäevaselt viis pluss aeg-ajalt mõni sõber, sugulane või vahetusõpilane, on väga mugav ja praktiline. Ja sisse mahuvad igasugused kodumasinad, samuti lõputult laada- ja ehituskaupa, kui tarvis, paremal juhul koos viie inimesega.

Keskmine kütusekulu on 6,6 l/100 km, diisel. Meil on igapäevaselt umbes 2x28 km maanteed ja keskeltläbi 12 km linnasõitu, sellest suur osa paraku tipptundide ummikutes.

Prantsuse autode kohta teadsime varem, et need on nii üledisainitud ja ülikompaktseks väänatud, et ka esilaterna pirni vahetamiseks on tarvis töökojas aeg kinni panna või umbes nii. Kui mõlemad esitulede pirnid sügisel üksmeelselt läbi läksid, saime testida. Mees avas kapoti, nakitses natuke ühel pool autot ja natuke teisel pool autot ja ütles, et korras. Akut vahetada ta pole veel proovinud, aga põhilised isetegemise-asjad on arvatavasti siiski ise tehtavad, see on hea.

Üle on aga disainitud kogu armatuur. Vähemalt minu jaoks. Kergelt kanapimedana häirun ma pimedal ajal sõites kõigist säravatest tuledest, aga kogu vajalik ja ebavajalik info on suuuuuure helendava ekraanina auto keskel, ekraani minu jaoks piisavalt tumedaks reguleerida ei ole võimalik, oleme proovinud. Rooli peal on hulgaliselt nuppe, millega mina absoluutselt mitte midagi peale hakata ei oska ega tahagi, Mees kasutab, aga minul on ebamugav. Raadiol näiteks on üks komplekt nuppe rooli peal ja teine komplekt seal, kus muudel autodel võiks olla ventilatsioon, kliimaseade või lihtsalt soojendusenupud. Need aga on kusagil vasakul all küünarnuki juures, kuhu minusugune pääseb vajutama - sest nuppude eesmärki tuleb hoolega tudeerida, need ei ole loogilised, ja ma kindlasti ei pööra liikuvas autos pilku pikemaks ajaks kuhugi tee pealt ära - ainult siis, kui auto on ära pargitud. Roolidisainis on veel üks hirmus viga, aga sellest ma ei tea, kas see on ainult meie auto kiiks või teistel ka - nimelt on roolil mingid absoluutselt tarbetult kroomitud detailid. Kui päike paistab vale nurga alt ja seda ikka aeg-ajalt juhtub, peegeldab see mõttetu kroomdetail kogu valguse rõõmsalt ja süüdimatult autojuhile silma.

Veel on virisemist panipaikade teemal - et päris nina peal esiklaasi all on kaks ootamatut panipaika, on tore, aga et neis on eemaldamatud (no või vähemalt me pole kõvemini kangutanud) plastjaotused, mis ei ühildu vist mitte ühegi meie arvates sinna panipaika sobiva eseme suurusega, on tobe. Lapsed on ka ära märkinud, et keskel võiks olla üks panipaik veel. Eks me peame pikemate sõitude puhuks esiistmete vahele mingi kasti või korvi hankima.

Peamiselt juhib seda autot muidugi Mees, kelle saab hakkama nii piiksumise, hiiglaslike mõõtmete kui üledisainitusega... minu autoks jääb loodetavasti pisike väga sinine ja ümarik Corsa, millel on küll palju kilomeetreid turjal ja hetkel oletatavasti starterimure, aga mis muidu on väga mõnus ja mugav auto, seest palju mahukam kui väljast paistab.

Ahsoo, influentserite jaoks tähtis värv ja vorm... Must, seest ja väljast. Sobib. Ümar, see on ilus. Ja kui auto lukku panna, siis ta vilgutab sõbralikult tulesid ja keerab peeglid kere ligi, nagu pikakõrvaline lammas multifilmist sätiks ennast unele, see on nunnu.

Sunday, November 24, 2019

Me peame rääkima kohustuslikust kirjandusest

Tahtmata ühegi tuttava või võõra kirjandusõpetaja pädevust kahtluse alla seada, süveneb minus hämming, mis loogika järgi lastele raamatuid lugeda soovitatakse.

Kui mina noorespõlves… ühesõnaga, meil oli põhikoolis tore eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Nõudlik, asjalik, õpetas. Mul puudub igasugune mälestus kohustuslikust kirjandusest enne üheksandat klassi*. Siis pidime äketse terve klassiga samu raamatuid lugema. Kahtlustan, et üks neist võis olla "Vanamees ja meri". Teine, talvel oli kindlasti "Jumalaema kirik Pariisis". Kolmandat ei tea jällegi. Ma arrrrrmastasin raamatuid umbes esimesest pilgust ja loen siiamaani peaaegu kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Hiljem kogesin, et Hemingway on täiesti loetav, kui valida mingi muu raamat. Hugo "Hüljatud" meeldis mulle kah päris hästi, aga see kirikuvärk… Praeguseks olen jõudnud otsusele, et küllap olin siis "Jumalaema kiriku" jaoks liiga noor. Peaks võtma ette ja selle uuesti läbi lugema, proovima saada ettekujutust keskaegsest Pariisist, millest ju mingi maeiviitsiguugeldadamisnimelise tegelase isikliku otsuse tõttu mitte midagi järel ei ole.

Keskkoolis vahetus õpetaja. Võeh, muud ei ole selle kohta öelda. Puresime end kolme aastaga läbi kogu maailmakirjanduse igavamast poolest. Enam-vähem igasuguse luule vastu olen siiamaani absoluutselt immuunne. Ja see tempo! Näiteks Shakespeare vääriks minu meelest hoopis rohkem tähelepanu kui kolm tundi pluss üks kirjand. Mis mõte on analüüsida ühe või teise tegelase hingeelu - eriti kui see hingeelu on suurelt jaolt esitatud vihjamisi -, kui puudub arusaamine kontekstist, stiilist ja ühiskonna selle perioodi toimimisest üldiselt? Ma ei mäleta, et õpetaja oleks ainsalgi korral maininud Shakespeare'i teatrit või tolleaegset naiste näitlemiskeeldu. Kas teadsid kõike ise, olles nii umbes 12-aastaselt Shakespeare'i eluloo elutoa aknaalusest kapist välja õngitsenud ja läbi lugenud (mina) või ei teadnud (normaalsed inimesed). Pole siis ime, et suur osa klassist kirjanduse tunde ega õpetajat ei sallinud. Sellest on väga kahju.

Eelmisel nädalal oli tööalaselt juttu, et teine klassi loeb Kristiina Kassi raamatuid. Väga tore, täiesti eakohane, ilusate piltidega ja paras lugemine - normintellektiga, soodsas keskkonnas kasvav kaheksa-aastane on selleks täiesti võimeline. Ja ärge tulge mulle ütlema, et kuna osa lapsi kasvab ebanormaalselt ebasoodsas** keskkonnas, siis tuleb latt alla lasta. Urr. Samas klassis olen näinud lapsi lugemas Piret Raua "Tobias ja teine B" ja põlvkonna võrra vanema autori "Naksitralle". Imetore!

Homme vastab Lillebror kohustuslikku kirjandust. Arvake… Kristiina Kassi raamatut. Eelmisel korral vastas ta "Barbara ja suvekoerad", sest teemaks olid loomalood ja "Teofrastus" oli tal kuueaastaselt juba loetud. Järgmine soovitatav teos on sügisel saadud soovituskirjanduse nimekirja põhjal midagi Astrid Lindgrenilt. Lindgren on muidugi super, aga suur osa Lindgreni peaks-võiks olla loetud algklassides. Vaatame, kas Lillebror valib Mio, mõne detektiivjutu või Tjorveni. Midagi lihtsamat ma lihtsalt ei luba. Niimoodi, servast juba titekate raamatutega läheb terve aasta lõpuni. Ja on kuulda, et lapsed vinguvad, kui raaskeee ja kui paaaaljuu lugeda…

Mina lugesin kümneselt läbi kõik musketäride raamatud, sest huvitas. Jõugu Juht luges samas vanuses läbi Pratchetti "Morti", sest tahtis, Legolas kogu Potteri. Ei olnud raaskeee ega paaaljuuu lugeda.

Suuremate laste kohustuslik kirjandus (mitte ainult meie koolis, see tundub olevat üleüldine suund) tundub veelgi hullem. Eelmisel aastal, 14-aastaselt pidi Jõugu Juht lugema Lena Lilleste raamatut. Õhuke, vähe teksti, JJ sõnul ka titeka olemisega. Kriminaalkirjandusega tutvumine on muidugi okei, aga mina oleksin talle Agatha Christie või vähemalt "Karantiin Grand Hotellis" pihku pistnud. Ea- ja võimetekohane. Ja noortekirjandus, virnade viisi noortekirjandust. Kus on õed Bronted, Jules Verne, Bornhöhe, Vilde, Tammsaare, Kross…? Olles lugenud läbi üsna suure hunniku noortekirjandust, võin kinnitada, et kuigi pahna hulgas on ka häid ja väga häid teoseid, ei tundu ükski neist olevat arendav ega ülesehitav, ainult tuhnimine omavanuste, vabandage, jorsside hingeelus. Mille põhjal see noor inimene arenema peaks?

Või teistpidi - kui 14-aastasele peetakse sobimatuks lugeda klassikalisi raamatuid täiskasvanutest (ei olevat eakohane, arvas üks muidu imetore inimene), kas mina ei olekski tohtinud lugeda Hendrik Groeni "Salapäevikut" - jut käib eakatest vanadekodus, väga muhe lugemine -  ja peaksin piirduma raamatutega, kus natuke äravaevatud keskealised naispeategelased kudumisklubi abil õnne ja sisemise tasakaalu leiavad? Ainult et praegusel eluperioodil puudub mul õnnest ja rahulolust peamiselt mõistlik toatemperatuur. Väljas läks valgeks, saan kuurist puud kätte… Mulle teadaolevalt on kütmisest vähe huvipakkuvaid raamatuid kirjutatud, võtan hea meelega vastu soovitusi. Ühtlasi võib (kuna meil tuli Lillebrori Sõbra Emaga jutuks) soovitada raamatuid, mida tegelikult sobib lugeda 10-aastastel lastel, teen sellest mingi aja pärast eraldi postituse.

_________
*kuna ma mingitel asjaoludel olen lugenud "Tasujat", siis võis ikkagi varem ka midagi kohustuslikku olla.
**mõtlen antud juhul kodusid, kus ainsad avalikult näha olevad trükised on poodide reklaamlehed, ei midagi kriminaalset ega lastekaitse huvisfääri ulatuvat.

Pime, külm ja kulukas

Kui nüüd Iibiselt pealkirja (peaaegu) laenata.

Kõigepealt oli sel nädalal neli päeva sellist pimedust, et kole kohe. Esmaspäeva molutasin laadimata päikesepatarei tõttu maha ja nurusin endale kolmapäevaks väikese kits-kangastelje magamistuppa akna alla. Et seal on soe ja (olematu) valgus langeb õigelt poolt. Kolmapäeval kudusin kabuõnnelikult kohe mitu tundi kitsaid rohelisi vaibakesi, eesmärgiks neil päevil vähendada omavahel sobimatu rohelise kaltsuvaibamaterjali kogust neljalt kastitäielt kolmele. Rohkem sel nädalal kangakuduaega ei olnud.

Reedel anti küll päikest ja energiat tuli kohe kah juurde, aga koos päikesega saabus kü-hü-hülm. Vastiku iseloomuga tuul puhus läbi nii meie Majast kui Lillebrori jopest. Viimatimainitu kampsuni asukoht tuule käes bussi oodates oli tõenäoliselt koolikott. Khm. Mul on alati vähemalt 24 tundi üle mõistuse külm, kui ilm miinustesse pöörab. Ainus lahendus oleks istuda otse ahju vastas, aga ahjukõrvaltool ei ole paraku kuigi pehme, taguots jääb ruttu valusaks. On ikka probleemid, eks ole.

Teadmata, kas külma tõttu või mõnel muul põhjusel otsustas Frau Corsa reede õhtul, et sõitku me millegi muuga, tema ei käivitu. Kas starter või starteri-käigukasti infovahetuse koht, ei tea, igatahes üldse mitte ei sobi, sest see tähendab töökoda ja töökoda tähendab väljaminekuid ja... sularahaga on meil momendil pisut kitsas.

Nimelt hakkas kümme aastat ja vähemalt 4000 pesemist truult teeninud Öko-Beko ehk meie pesupesumasin eile villaste esemete pesemise ajal (tsentrifuug nullis, villapesu program) levitama kummalist tehnilise iseloomuga haisu. Mizki imelik haiz oli, noh. Ei olnud liha lehk ega inemise aiz, oli nagu metalli ja kummi kärssamine või midagi. Mees tuvastas lõhna järgi, et see ei saa olla pistikupesa, plastmassikärsakas on teistsugune, ega midagi muud peale mootori. Remontida laskmine maksaks tõenäoliselt vähemalt 100 eurot ja saaks valmis eiteamillal, ei tundunud mõistlik. 24 tundi ja kaks kodutehnikapoodi hiljem oli meil uus masin ostetud. LG, 6,5 kilo, 279 eurot. Kuidas peseb, seda me veel ei tea, Mees alles hakkab teda süsteemi ühendama. Mingi imenipiga said mehed ja poisid masina vupsti autost tuppa ja sama vupsti vana masina eest ära. Teismeliste poiste koduspidamisest on ikka kõvasti kasu. Paraku juhtus olukord - Murphy seaduste toimimist tõestavana - just siis, kui meil oleks olnud päris tore seda raha mitte välja anda. Et Frau Corsa remont ja Jõugu Juhile uus jope ja mõni jõulukingitus ja... Eks me ootame detsembrikuist palgapäeva, viie inimese pesu pikemat aega käsitsi pesta oleks hullem kui kõik need segaste väljaminekutega kaasnevad ebamugavused. Süüa on küllalt ja JJ jope on varrukatest veel täitsa paras, ainult pikkus kipub napiks jääma, kahe autoga elamine on ilmselt üle hinnatud.

Muudest sündmustest käis Lillebror klassiga kontserdil ja Legolas klassiga bowlingus (selgus, et see on kulukam kui ma arvasin, no aga see üks kord…). Jõugu Juhil oli plaanis mingi ebamäärane arvutivärgi-tehing, aga kui tehingu teine osapool taskust pataka kahtlaselt heledatoonilisi, ilma vesimärgita kümneeuroseid välja tõmbas, jäi tehing ära. Kas need olid "Monopoli" rahad või oli tegu päris ehtsa valerahategijaga, ei tea.

Järgmisel nädalal on ilmselt kõige keerulisem Lillebrori graafik - üks sünnipäev nädala sees, reede õhtul lausa kaks konkureerivat hilisõhtuni kestvat üritust, võistlused laupäeval ja võib-olla ka pühapäeval. Koolis ja trennis tuleb ka käia ja hea laps olla. Selline sündmustesadu tekitab soovi hakata helikoptervanemaks.


Wednesday, November 20, 2019

Kooliriietest

Ritsiku juures tekkis paras mäsu kooliriiete ja isikuvabaduse teemal. Mina olen meie koolis see tädi, kes ei ohi õpetajate kohvikus, kuidas see või teine laps ometi riides käib, vaid läheb lapse juurde ja ütleb. Esimesel korral alati ilma pahameeleta, lihtsalt informeerides.

Ütlemine juhtub järgmistes olukordades:
  • mats võtku müts maha ja pangu see põue, nii toas kui kirikus. Mõisa õues võib rahulikult peas hoida. Meie kultuuris ei kanna lugupidamiseväärilised mehed siseruumides mütse. Kui õpilaste nimekirjas seisab, et on meessoost, siis järelikult on, olgugi, et väga noor. 
  • ülearune alastus. Kui madala värvliga püksid vajuvad nii alla, et kannikad välguvad, või jällegi on dekolteest rinnanibud näha, siis on see narrimine, mis ootab juhtumist. 
  • sündsusetute kirjadega särgid-pusad. Tähendab, ühel poisikesel oli heleda dressipluusi peal vähemalt 10 cm kõrguste mustade tähtedega kiri "F*CK YOU". Arutasime, mida see tegelikult tähendab ja kas ta seda õpetajatele eesti keeles häälega ka ütleks. Ei tahtnud öelda, pusa pole rohkem koolimajas nähtud, poiss on endiselt tublikene ja muidu hea iseloomuga. Sama pere vanemal pojal olevat klassijuhataja kanepilehe-piltidega särgi koju kappi käsutanud, ma pole kindel, kas ma mööda joostes kanepipildi ära tunnen - aga sellest kirjast ei olnud võimalik mööda vaadata!
  • valesti läbipaistev riietus. Kui läbi retuuside on näha mummulised aluspüksid, siis on midagi valesti. Tol ühel korral, mis praegu meeles, ütlesin küll tüdrukukese isale, et palun ostke lapsele püksid jalga, ta ise ei oska vist märgata… isale sellepärast, et ema paraku ei soovinud oma last armastada, muidu räägin naisehakatiste riietusprobleemidest (kui neid on) ikka emadega, kuidagi vähem piinlik kõigil osapooltel.
Dressid on minu meelest inetud, kapuutsikandmine tobe ja kummitallaga jaltas ei ole jalats, aga mis sellest siis ikka. Peaasi, et laps on riides ja ei tekita õuejalatsitega pingi alla porihunnikut. 

Kas tüdrukud peaksid koolis seelikut kandma… jah, muidugi. Aga kui nad ei kanna, siis pole ka midagi hullu, endiselt, peaasi, et laps on riides. Teatrisse ja aktusele lähevad enamuses ikka seelikute-kleitidega. Aaaaga mis siis, kui poiss tahab seelikut kanda? Noh, kui ei ole just naljakostüümipäev, siis on see taas narrimine, mis ootab juhtumist. Ise teab. Jõugu Juht on muide ühel kostüümipäeval kahe aasta eest ühe minu lühema suvekleidiga käinud ja ütles pärast, et see oli kohutavalt ebamugav kogemus. Minu meelest on püksid ebamugavad, aga tütretuna* ei hakka ma kedagi võõramat last vägisi küll kleiti-seelikusse suruma. 
Vahetusjalatsite kandmine on meil kodukorras kah kirjas… vaatasin järele, tegelikult on meil kapuutsikeeld ka, aga sellega las tegelevad õpetajad. Üleüldine peakattekeeld koolimajas on tegelikult ka, aga see matsi mütsiasi on e-le-men-taar-ne.

Tegelikult ütlen ma asju veel. Kui üks armas tüdruk tuli -15'C juures kooli, pahkluud paljad, siis ütlesin. Ja kui lapsed lähevad praeguse ilmaga T-särgi väel poodi, ütlen ka. Mitte pahandamiseks, vaid märkamise äramärkimiseks. Kui suhe lapsega on enam-vähem normaalne, siis saab laps aru ka, miks öeldakse. 
Kui keegi vingub litrite ja värvide vastu… ilma kohutusliku vormita koolis? Mis vahet seal on? ka halva maitsega inimesed võivad olla sõbralikud ja akadeemiliselt toimetulevad. Olgu või narrikuues, peaasi, et riided on seljas ja õpib.
________
*minu kujutluses ideaalsest tütrekasvatamisest on, jah, palju seelikuid ja kleidikesi. Elus ei ole aga seni isegi mitte ideaali vastandit ega midagi, nii et... võib-olla pojatütarde puhul näeb, kuidas läheb. Niipalju kui ma nende puhul sekkun, esmased kasvatajad on siis ikkagi poeg ja minia, vanaema ainult koob villaseid sokke ja küpsetab kooke.

Tuesday, November 19, 2019

Hea koolipäeva eeldused

Järgnevat juttu olen ma aastate jooksul lapsevanematele nii korduvalt rääkinud, et kole kohe. Igal aastal jõuab minu juurde ports algklassilapsi, kes tunnis ei keskendu, jonnivad, virisevad, tunnevad ennast pahasti. Asja uurima hakates selgub, et laps on näljane ja magamata, ja niimoodi päevast päeva. Asi ei ole pere majanduslikus olukorras või eriliselt lärmakas kodus. Ei, täiesti sümpaatsed vanemad lihtsalt ei tule asjade peale.

Lähtume siinkohal keskmisest ilma eriliste õpiraskuste või muude hädadeta lapsest, kes ei ole erakordselt varane lõokesetüüp, ja keskmisest perekonnast, kus tuleb vahel ette mõningaid konarusi, aga üldine õhkkond on mõnus. Laps käib koolis hommikuses vahetuses, õhtuse vahetuse logistikast ei tea ma paraku mitte midagi.

Hea koolipäev algab tegelikult eelmisel õhtul, kui laps on lõpetanud koduülesannete tegemise. Siis pakitakse järgmiseks päevaks koolikott. Kindlasti õhtul! Hommikul on alati kiire ja mida saab õhtul ära teha, see tuleb ka õhtul teha. Laps pakib oma koolikoti ise, alguses lapsevanem natuke aitab ja juhendab. Teise klassi lapse kotti lapsevanem ei paki! (jutt käib ikka edasi täitsa standardsest lapsest, näiteks ATH-laps ei pruugi selle ülesandega tõepoolest ise hakkama saada, aga see on eraldi teema) Kunstitarbeid jms koolis vajaminevaid asju, mida laps ka kodus soovib kasutada, võiks olla võimalusel kaks komplekti - ühed värvipliiatsid kooli, teised koju jne. Samuti pannakse eelmisel õhtul valmis kehalise kasvatuse riided, trennikott, pillikott muusikakoolis käiva lapse puhul ja nii edasi. Need kõik ootavad hommikut iga päev täpselt samal kohal, kust kooli minnes hea kaasa haarata.

Teine eelmise õhtu hädavajalik tegevus on õigel ajal magamaminek. Algklassilaps vajab üldjuhul rohkem und kui täiskasvanu. Hommikul peab laps tõusma vara, enamikul juhtudel kella kuue ja seitsme vahel. See tähendab, et kõige hiljem kell 10 õhtul peab laps olema voodis, aga tõenäoliselt hoopis kell 9 või isegi 8. Uinumisele kulub sageli ka oma aeg. Vähemalt pool tundi enne magamajäämist peavad lapse vaateväljast olema kadunud kõik töötavad ekraanid. Jällegi, ma räägin tavalisest lapsest. Õhtud võiksid olla võimalikult rutiinsed. Meil käis (ja käib Lillebroriga ikka veel) nii: telesaade, hambad-pesemine-pidžaama, ettelugemine, õhtupalve, uni. Momendil on selles mustris veel regulaarselt kassipoeg Millie magamaviimine (kaminasaalis ei ole voolualuseid juhtmeid, mida närida, ta püüab ja näksab endiselt absoluutselt kõike) ja üsna tihti mingid jutud, mis päeva jooksul meelde ei tule - aga ametlikult on Lillebror ja Legolas kell kümme voodis ja Jõugu Juht oma toas seal, kus ta tahab olla, enamasti raamatu või telefoniga (urr, aga peaaegu 15...) voodis. Ideaalis võiks õhtune rutiin olla rahulik, aga minu kogemust mööda on isegi suurema une-eelse müramise järel lastel parem uni kui vahetult enne voodisseminekut telekat vaadanult.

Hommikul, oi õudust, tuleb ärgata. Algklassilapsel peab regulaarselt olema hommikul kodus adekvaatne täiskasvanu või hädalahendusena 5-6 aastat vanem vend või õde (aga mitte igavesti, palun). Tööandjad, kes koolilaste vanemaid ainult ja ainult varahommikustesse vahetustesse sunnivad, on kuritegelikud ja seda asja peaks tegelikult seadus kuidagi reguleerima. Tänapäeval ei elata kuigi tihti mitme põlvkonnaga koos ja vanaemadki käivad tööl, sellega peaks tööandjad arvestama. "Võileib kaasa, suudlus palgele" on lapse enesekindluse ja turvatunde jaoks hommikul vajalik, punkt. Kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis peab lapsevanem lapsega sõnumineerima või kirjakesi jätma või midagi sellist. Laps on mõõtmatult olulisem kui töö. Pealegi saab köögilauale kirju jätta juba enne tööleminekut.

Kuidas laps ärkab, kas täitsa ise, kellaga või lapsevanem äratab, pole oluline. Oluline on, et lapsel oleks hommikusteks toimetamisteks piisavalt aega, aga et ta ei jääks pikalt voodisse vedelema, ei venitaks, ei viriseks harjumuslikult. Telekas püsib hommikusel ajal loomulikult kinni, sest vilkuv ekraan kisub tähelepanu endale ja selle jaoks ei ole aega! Erandjuhul võib hommikurutiinis olla üks lühike lemmikmultikas vms, aga siis pannakse teler minutipealt tööle ja pärast sellesama multika lõppu kohe klõpsti kinni, ülejäänud tegevused tuleb siis sellele vastavalt planeerida.

Laps valib kooliriided ise nende hulgast, mille lapsevanem on koolikõlbulikuks ja ilmastikukohaseks kuulutanud. Algklassilaps paneb ise kinni kõik vajalikud nööbid ja haagid (välja arvatud seljatagused, nendega vajab ju täiskasvanugi abi, ja triiksärgi kraenööbi), seob vajadusel kinga- või saapapaelad. Minu meelest oli vanasti saapapaelte sidumise oskus üks kooliküpsuse näitajatest, tänapäeval võiks ka olla, viie-kuuene suudab seda juba probleemivabalt, kui tal vähegi võimalust on ja keegi õpetada viitsib. Lapsevanem hindab vajadusel riiete puhtusastet - no ausõna, villast kampsunit ei panda ühekordse kandmise järel pessu ja koolimaja soojuses võetakse see niiehknii ära, aga juhuslikku jogurtiplekki võib ikka esineda ja ainult puuvillase särgi ja jopega võib kooliteel olla külm.

Hommikul peab laps midagi sööma. Aju vajab toitu. Ikka uuesti, me ei räägi siin erilistest lastest. Üldjuhul ei hakka lapsel hommikusöögist paha ega midagi, ta lihtsalt ei taha söömisele aega kulutada või on harjunud laua taga venitama. Koolipäeva hommikusöök ei pea olema midagi suurt ega taevapärast raskestiseeditavat nagu omlett või inglise hommikusöök (kui see ei ole perekondlik harjumus). Puder, kui keegi jaksab ja viitsib. Aga võileib, moosisai, üks puuvili, jogurt, tass kakaod, kohuke, krõbinad… mis iganes. Varahommikul ei ole tarvis muretseda tühjade kalorite pärast (kui laps on normaalse kehaehitusega ja muidu terve, eridieedid on eridieedid)), peaasi, et laps midagi hamba alla saab. Sest vaadake, teie ehk alustate tööpäeva kell üheksa või kümme kohvitassi ja saiakesega, aga laps peab karmimal juhul kell kaheksa olema valmis tegelema vaabakurruliste purihammaste ja kakskordkahega, olles öö jooksul hoolega kasvanud ja võib-olla ka voodis palju sipelnud, hommikuseks kakskordkaheks ei ole enam energiat ja näljasena ta valgubki pingi alla, vahib ringi, on pahas tujus ja nii edasi, ühesõnaga, õppimisest ei tule midagi välja.

Kui laps kuidagimoodi kohe hommikul süüa ei suuda, siis tehke mingi kokkulepe klassijuhatajaga ja pange lapsele hommikune võileib või banana vms kaasa. Kokkulepet on vaja, et laps saaks kuskil rahulikult oma ampsu ära süüa, ilma et klassikaaslased tuleksid suutäit norima või keegi pahandaks, miks sa siin sööd. Meil pakutakse - vist - neil päevil koolis ka hommikuputru, aga meie lapsed käisid proovimas ja ütlesid, et ei maitse… aga kui maitseb, siis see on ka tore võimalus.

Jah, koolilõuna on algklassides tihti juba kell kümme. Mis siis, kella kümneni on laps kolm tundi või kauemgi ärkvel olnud ja tegutsenud, pealegi ei pruugi koolilõuna lapsele sobida. Jah, lasteaias anti hommikusööki - aga see oli lasteaed!

Kuidas laps kooli kohale jõuab, on täpselt pere otsustada. Mina saadaksin kuni poolteist kilomeetrit pika koolitee puhul - kui seal ei ole ohtlikke tänavaületusi, tee-ehitust või kurje koeri - lapse jalgsi minema, aga kui lapsevanem täpselt samal ajal autosse istub ja samas suunas (ja veel edasi teise linna otsa) sõidab, siis on muidugi narrus last iga ilmaga jalgsi minema ajada. Peaasi, et ta õigeks ajaks kooli kohale jõuab ja kunagi päeva jooksul ka liikuda saab. Koolimajja siseneb laps, palun, pärast esimese klassi esimesi nädalaid üksi. Hommikuti on rõivistutes ilma murelikult loksuvate lapsevanematetagi piisavalt palju sagimist ja koolilähedased parkimiskohad on päriselt ka kullakaaluga. Õpetajaga tegelikult ei ole vaja igapäevaselt kohtuda ja klassiruumi leiab laps ikka ise üles. Iseasi, kui on mingeid suuri ja kiireloomulisi muresid teemal "meil suri eile vanaonu, laps võib nutune olla" või "laps lõi eile õhtul esihamba vastu venna põlve katki, ma katsun talle esimese võimaliku arstiaja saada, võib-olla tulen talle kunagi päeva jooksul järele *". Muide, mure teemal "ta oksendas öösel, aga praegu tundub korras olevat, ma tõin ikka kooli" ei ole mure, vaid kuritegelik käitumine ülejäänud laste ja õpetaja vastu. Igasugune võimalik kõhuviirus vajab pärast viimast oksendamishoogu 24 tundi ühiskonnast isoleerimist. 

Üldiselt võiks laps koolimajja jõuda 10-15 minutit enne tunnikella, siis jõuab jope-mütsi-salli ära riputada, kindad maast üles korjata, vahetusjalatsid panna, klassikaaslastega natuke lollitada, kellegagi tülli minna ja ära leppida, klassi kohale kõndida, esimese tunni asjad kotist välja võtta ja veel salaja telefoni kah piiluda, enne kui algab hommikuvõimlemine või hommikuring või pingi kõrval püstiseismine või mis iganes see õpetaja esimese tunni alguses teeb.

Ühesõnaga, saatke oma lapsed kooli õppinult, puhanult, söödetult, vajalike vahenditega ja ilmastikukohaste riietega, õigeks ajaks, tervetena. Veel võiks kaasas olla hea tuju ja arusaamine paratamatusest, et õpetaja on õpetama kutsutud ja seatud, tema teeb õiget asja ja teda tuleb kuulata isegi siis, kui parajasti ei ole väga põnev. Siis sujub ka koolipäev. 


__________
*Lillebroril juhtus kaks kuud tagasi. Hammas näeb taas normaalne välja, ei olnud väga suur vigastus, aga vajas siiski kiiret sekkumist.

Monday, November 18, 2019

Hall esmaspäev

Taas on käes olukord, kus ma pühapäeva õhtul mõtlen, et oooo, uuel nädalal hakkan… ja siis utleb normaalne novembri-ilm, millega ei taha mitte midagi teha. Mõnd asja ei saa ka, näiteks kangast kududa, sest sellise valgusega kaltsuvaiba värve kokku ei pane, lihtsalt ei näe kõiki toone.

Aga võib-olla ongi mul tänaseks valed plaanid olnud? Plaaniväliselt koristasin maja eest kolm kärutäit lehti. Selle käigus purunes küll lõplikult minu kodujope lukk, nii et ma pidin ennast pärast jope seest välja lõikama*… aga lehti sai vähemaks.

Ja otsustasin, et väike kangastelg kolib täna õhtul tuppa, akna alla, siis ma saan õueilmast sõltumatult väikesi vaipu kududa. Muidu oota seda sooja ja valget nagu…

Ja tegin väikesele teljele ruumi.

Ja inspekteerisin meie puuvarusid, tõin sisse korvitäie katuselaaste (tulehakatus, jätkub veel umbes viieks aastaks või kauemaks) ja viisin välja kogu prügi.

No ja ahjukütmine ja söögitegemine ja kudumine niikuinii. Ja ühe varemkootud väga punase kaltsuvaiba viimistlemine, vaibanarmaste sõlmimine nimelt lõikab sõrmedesse, viimistlen ühe vaiba korraga… kui parajasti köögis laudlina vahetan. Sellised natukehaaval-tegemised tunduvad minu puhul kõige paremini toimivat. Teine sedasorti ettevõtmine on sokikudumine, üks sokk nädalas, pühapäeval, kaks paari olen juba niimoodi saavutanud.

Väga Efektiivsed Inimesed muidugi teevad Suure Plaani ja saavad sellega ühe hingetõmbega valmis, aga mina ei ole Väga Efektiivne, lausa vastupidi. Näputäite viisi, siis toimib. Järgmine näputäis ongi see vaip… ja siis söögitegemine, mille käigus saab köök köetud ja mitu karbitäit poolvalmis asju sügavkülmast ära tarvitatud. Pluss - ma loodan - ka lähipäevade menüü ja poenimekiri kirja pandud. Pole ju tarvis pidevalt jälgida, kuidas paprika pannil haudub.

Ükskord ma saan selle kanga maha kootud niikuinii.


________
*jopelukk on halvasti käitunud umbes kaks aastat. Oli ka juba aeg...

Sunday, November 17, 2019

Kahe nädala pärast on esimene advent

Kujutage ette.

Muidu on elu praegu üsna meeldivalt sündmustevaene. Kõige põnevam ongi ehk Lillebroril, kes käis laupäeval kohalikus loomaaias ja täna Kõige Toredama Klassivenna pool külas.

Legolasel on novembrile ja karikavõistluste-eelsele ajale kohaselt lopsakas, rikkalik ja üsna lärmakas nohu.

Jõugu Juht… ei ole nohus ega loomaaias ega midagi, on käinud Vanaema juures puid lõhkumas ja muidu tubli poiss olnud.

Mehel oli nädala sees juhtumisi üks vaba päev. Ta veetis selle Corsat käima pannes - tollel nimelt oli mingi probleem akuga, juba oktoobri keskpaigast seisis. Ega ta ei olevat tahtnud seda olekut eriti muuta, pole aimugi, miks. Kui ma päev hiljem läksin suuri poisse bussi pealt ära tooma, kogesin, et on ikka vahe küll, kas automaatkäigukast on sõitnud 300 000 või 150 000. Monsieur Picasso vahetab käike nimelt täiesti sujuvalt, aga Frau Corsa võpatab iga vahetuse peale. Võimalik, et Frau Corsa peaks taas külastama töökoda.

Mina sain valmis piibeleht-lehel salli keskosa ja kudusin külmas kudukambris paar roosat vaipa. Tahaks kangesti selle kanga enne päris külmade tulekut maha saada, aga karta on, et ei õnnestu, nädala pärast lubatakse juba läbivaid miinuseid, siis enam ei koo. Kui poolgi kangast ära saab, siis on põhjust juba rõõmus olla.

Kirikus juhtus täna ajalooline sündmus - esimest korda jäi emmede palvegrupi tehtud kohvikus toitu üle! Kohe nii palju jäi, et täna ma süüa ei tee. Tegelikult võtame lisaks kirikust saadud riisisalatile sügavkülmast hakkliha-peekonirullid välja ja sööme neid ka. Saab sügavkülma ruumi juurde ja on minul lihtsam. Aga sügavkülmaruum on tähtis, muidu juhtub viimati jälle nii, et kuskil poes on sajandi madalaim lihahind ja mina ei saa kõike ära osta, sest ruumi ei ole...

Sündmustevaest pühapäevaõhtut teile ka!

Sunday, November 10, 2019

Isadepäeval

Või kuidas võtta. Isadepäev saab millegipärast vähem tähelepanu kui emadepäev. Kodus on üks asi - alles see Mehe sünnipäev oli ju -, aga ka kirikus ei ole läbi aastate tekkinud mingit eriliselt head isade äramärkimise-kommet. Emadega on muidugi lihtne, neile võib alati kubude viisi lilli kinkida, isad… enamasti vist lilli väga ei armasta. Ja see, kes armastab (Laenulapse isa, erialalt aednik), see jällegi oskab ära näha kõik taimede puudujäägid ja voorused, talle lillekinkimine oleks kah nagu kummalisevõitu.

Mees kui meiepere kõige isam isa sai Lillebrorilt poeskäimise koti, kuhu laps oli neljas keeles isakiituse peale kirjutanud, ja pärastpoole saab oma naise käest ekstra tema maitse järgi küpsetatud martsipani-Stolleni. Talle kahe nädala eest sünnipäevasööki tehes urisesin omaette, et tema minu sünnipäeva puhul küll nii palju ei rabele…

Enne isadepäeva juhtus üsna rutiinnne nädal. Rutiinivälised sündmused olid minu hambavalu ja sünnipäev, kus osales Legolas. Sünnipäev oli läinud toredasti. Hambavalu ei olnud väga tore, eriti kui arvesse võtta, et kõnealune hammas peaks olema ammu surnud ega üldse enam valutada suutma. Paraku on samal hambal kombeks ajada närviliseks ka kolmiknärv. Mitu erinevat arsti on mulle kinnitanud, et seda seost ei saa kindlasti olla... on, vabandage, ma olen vist mutant. Ennegi on juhtunud, et mitme arsti arvates ei saa mul olla seda või teist tervisehäda, kuni ma lõpuks päris meeleäraheitel olles veel üht arsti katsetan… ja selgub, et mõnel väga harval juhul võivad vaat need sümptomid küll just seda haigust tähendada. No ja kui anatoomiliselt võimatul moel on hammas ja kolmiknärv omavahel seotud, kas siis peaks lootma, et hamba väljakiskumise tulemusel jääb närv eluksajaks rahulikuks või kartma, et juhtub igavene närvivalu (mida ma, vabandage, ka kõige hullemale vaenlasele ei soovi)? Kuni minu sisetunde järgi on tõenäosus üsnagi 50:50, krõbistan ibuprofeeni ja saan kõrvalmõjuna lahti ka näiteks seljavalust. Hammas, tänan küsimast, on ibuprofeeni eest tänulik ja muutub iga tabletiga aina rahulikumaks.

Veel juhtus selline imelik olukord, et 140 cm pikkune, kõhn ja kleenuke 10-aastane Lillebror laskis sisekarikavõistluste eelringides ära täiskasvanute võistlusnormi. Treeneritel oli olnud omavahel tõsine arutelu, kuidas sellesse suhtuda… me veel vastust ei tea. Tegelikult on vist teine eelringipunktiports veel vaja lasta, äkki ta ikka ei pea kahel päeval järjest võistlema, sest momendil on ta laste arvestuses ka päris kõrgel kohal.

Õmblesin lõpuks kokku ja raamisin musta Ingridi. Pilti ei saanud teha, sest salliraam on hetkel kassipojakindlalt meie magamistoas ja seal on taustaks tume riidekapp - tume sall tumeda riidekapi taustal ei jää just põnev.

Millie on endiselt väga tüüpiline kassipoeg. Hüüab, kui me koju saabume, et lastagu kass ometi väääljaa (ta on öösiti ja meie äraoleku ajal kaminasaalis kinni, seal ei ole voolualuseid juhtmeid, mida saaks närida), käppab kõike ja kõiki, mängib kõigega, millega ei peaks mängima, tunneb suurt huvi lõngakerade vastu ja leiab, et sülesolemine on NURRRRR. Suured kassid on veidi leebunud, suure näljaga söövad isegi Millie' kõrval, aga kasuemaks hakkamise soovi pole veel kummagi puhul täheldanud. Küllap nad lõpuks harjuvad.


Saturday, November 9, 2019

Niisama

Täna väga hilist hommikuputru süües vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et ei ole see siitkandi november midagi asi. Eriti toitab selliseid mõtteid teadmine, et meil on tuttavaid, kes lihtsalt sõidavad ka novembris kuhugi ja neil kohe ongi tore... millegipärast elavad need tuttavad kõik kuskil Kesk-Euroopas. Näiteks need. Hetkel on nad reisiblogi-koostöö asjus kuskil imeilusas külaliskorteris Oldenburgi kandis.

Ja siis mõtlesin, et november on kole, põldmarjad meil ka ei kasva, koliks ikka Saksamaale ja hakkaks immigrandiblogi pidama… Karjäär missugune, eks ole. Eelmisel nädalal lugesin kellegi ameeriklase reisiraamatut, kuidas ta üheksakümnendatel - vist - ühistranspordiga läbi Euroopa sõitis. Väidetavalt olevat väga vaimukas raamat. Minu jaoks oli selle madalaim punkt lõik, kus autor põlastas põhjaeurooplaste napakust - sõidavad päeval põlevate tuledega, kujutage ette, kui lollid. Eks selle jaoks peab jah ise loll olema, et lolli ära tunda. Khm. Raamat oli minu tunde järgi nii vilets ja nii pastakast välja imetud sarkasmi täis, et ma isegi ei mäleta nädal hiljem enam ei pealkirja ega autorit… nüüd tuli meelde, Bill Bryson. Aga võib-olla lugesin ma seda valesti, võimalik, et sedasorti raamatuid peaks lugema nagu ajalehe pühapäevast kolumni, üks peatükk korraga?

Igatahes võidaks vaimukust taotleva immigrantblogijana küll võib-olla populaarsust lõikudega stiilis: "Sakslasi iseloomustab võimetus saia-leiba pagaritööstuses viiludeks lõigata. Selle asemel, et osta eelnevalt viilutatud leib, mida on mugav tarbida, ostab sakslane endale lisaks muudele arvukatele kodumasinatele leivaviilutaja ja teeb selle töökorda seadmisest ja pärastisest ärapakkimisest mitu korda päevas suure rituaali, leivapuru kohesest äraimemisest rääkimata. (joonealune: igasuguseid purukesi peavad sakslased isiklikeks vaenlasteks, kui põrandaid vähemalt kolm korda päevas puhtaks ei imeta, on päev selgelt ebaõnnestunud. Sealjuures jäetakse toas tihti kingad jalga, peetakse suurt hulka väga karvaseid koeri ja/või lubatakse väikelastel söömise vahele mööda tuba ringi joosta, purusid ajav Brötchen peos.)", AGA sellist juttu sihipäraselt kirjutada oleks nõõõ-mee.

Teine alternatiivne eluvalik oleks siin: http://gridlessness.com/  Idee on huvitav, aga ma olen ilmselgelt liiga mugav, et päris lihtsa elu juurde suunduda. Pealegi ei meeldi mulle õues muidu kui sooja sääsevaba ilmaga. Eestis kipub olema peamiselt külm ilm.

Rahulolematuse üks lihtsasti välditav põhjus on hoopiski viimasel ajal liiga palju meediast loetud rumalus. Olen tasapisi endas aretanud kommet teatud autorite tekste põhimõtteliselt vältida, paraku kipub teinekord ka mõni seni mõistlik kirjutaja äketse väljendama seisukohti, mis kohe mitte ei lähe. See üllatab, aga muidugi häirib ka. Et mis jama otsa ma nüüd jälle ja siiiin sattusin. Õnneks on peaaegu kõik päriselu-tuttavad, kes siin või seal arvamust avaldavad, siiamaani arukad olnud. Ja mis mul neist ajakirjanikest või päris tundmatutest blogipidajatest ikka.

Jampsmeediatarbimise asemel tuleks hoopis Päris Asju teha. Ma nüüd lähen ja viimistlen ühe kaltsuvaiba, maksin just Lossi Jõuluturu osalustasu ära. Ja pesumasin sai omadega valmis, pesuriputamine on mulle alati majapidamistöödest üks kõige sümpaatsemaid olnud.

Meediast siiski veel - hakkasin moodsaks ja tegin endale Instagrami, teemaks esialgu käsitöö ja kassid. Vaat see on küll niisugune infokanal, kus poliitilist ja ideoloogilist jampsi liigub väga vähe, kui õiged jälgitavad valida. Minu puhul - sõbrad, üksikud reisiblogijad ja kudupildistajad. Villane lõng on lihtsalt üks ilusamaid asju maailmas (ütles täna hommikul üks Šveitsi pereema). On küll.

Sunday, November 3, 2019

Aga inimesed ostaksid vaat seda kindlasti!

Ajendatuna lumehelves-jõulukaunistustest.

Üks pooltuttav pensionär, vägagi soliidne ja vitaalne proua küsis minul kunagi ühel laadal lumehelbeid. "Oi, neid ostaksid inimesed kindlasti, just kootuid, need oleksid kuuse peal nii ilusad…!" Hästi. Tema ise ostaks, kui ta taas minuga samale laadale juhtub, paar viimast laata pole juhtunud… aga kes veel? Olen kindel, et proua ei oskaks ühtegi oma tuttavat mulle kindlaks kliendiks tuua.

Üks hoopis muu, väga hea ja armas inimene püüdis mind aastaid veenda, et kõigist mu kaltsuvaipadest ("mida keegi ju ei osta") tuleks õmmelda kotid. Nahkrihmadega, lukuga. Need on nii lahedad, neid kotte ostaksid kõik! Või umbes nii. Kui ma ükskord täpsustava küsimuse esitasin, kes need kõik küll on, ma tänavapildis kaltsuvaibast kotte ei näe, mõtles ta järele ja ütles, et vaat Viljandi folgil oli väga palju selliseid kotte. Ma kahtlustan, et Viljandi folgil käijad ei osta endale 50+ eurot maksvat kaltsuvaibakotti, nad tõenäoliselt ostavad 8-eurose vaibajupi ja meisterdavad ise. Aga vaibast müügiks tehtud kott just 50+ eurot maksakski, sest - isegi kui ma õmblemist ei vihkaks - õlarihmad ja lukk ja võib-olla vooder ja selle kõige paikapanek maksab kohe päris palju. Pussakat ma teha ei tahaks, pussakas-tüüpi kotte nägin ma ühel laadal päris hulgi, kõik olid õuuuudsed (nagu ka müüjaproua muu sortiment, no aga igaühele oma, ega minu maitse tema omast kvaliteetsem ei ole). Õnneks suutsin ühe pikema seletamisega sellele armsale inimesele ära seletada, miks minu vaipadest esialgu (minu käes) kotte ei saa.

Iseenesest võiks kududa või vanadest kampsunitest õmmelda patju. Mulle endale meeldivad küll. Aga - mis siis, kui see padi on vale värviga või liiga pehme või liiga kõva või on valest materjalist? (kareeeeee…) Padjad võtavad palju laoruumi ja nende valmistamine on jällegi paras nikerdamine. Patjadeks saaks muidugi "väärindada" ka väiksemad kaltsuvaibad, aga just need väikesed ja odavakesed on need, mis üldiselt pikalt seisma ei jää. Head lapikesed, kerge kloppida, kerge pesta, kui parajasti tarvis pole, ei võta kapinurgas ka palju ruumi.

Vaat nii on selle asjaga. Kõrvaltvaatajad on alati hirmus targad. Nagu me kõik, vaadates ükskõik mis tööd kõrvalt ja tundes, kui hästi me seda inimest õpetada võiksime. Ma seda lumehelbe-asja võib-olla ikkagi millalgi katsetan - uudishimust -, aga kardetavasti ei ole saabuvad jõulud veel see hetk. Praegu olen sellegagi hädas, kuidas salle kassipojakindlalt raamida, Millie katsetab kõige püüdmist, asi ei pea üldse liikuma ka...

November. Ei mingit kahtlust.

Täna hommikul kirikuteel vaatasin hajameelselt autoaknast välja ja mõtlesin, et ilm on nagu novembris. Siis tuli meelde, et ongi november.

Novembrit peetakse üsna masendavaks kuuks… noh, mõni asi ongi novembris masendav, näiteks ilm.

Meil siin kõigest hoolimata väga masendav ei ole.

Lapsed tegelesid järelvastamistega, neil õnnestus enne vaheaega üksmeelselt haigeks jäädes puududa kokku vist kuue arvestusliku töö ajal. Saadi mitmekesiseid hindeid, õnneks rohkem mitmeid kui kesiseid. Sellegipoolest olen ma sel nädalal õppinud eesti keelt, inglise keelt, prantsuse keelt, kirjandust ja ajalugu. Mees pääses kergemini, tema õppis ainult matemaatikat. Järeltööd, muide, olid hoopis muudes ainetes…

Võõrustasime külalisi. Tulemata (peamiselt terviseprobleemide tõttu) jäi umbes kümme inimest, neist pooled alla 10-aastased lapsed. Seetõttu oli hämmastavalt vaikne koosviibimine. Täiskasvanud sõid ja vestlesid. Jõugu Juht imbus oma tuppa arvutisse. Legolas passis vist pool aega telefonis ja teise pool aega oli seltskondlik. Lillebror, Lillebrori Sõber ja suuremad tüdrukud (J 14, L 12) mängisid "Monopoli". Nooremad tüdrukud (M 10 ja IM 3) mängisid Millie'ga või jooksid niisama ringi. Huvitav, kas suurte lastega hakkabki nii olema? Meenutasin peaaegu nostalgiaga seda, kuidas Jõugu Juhi maeiteamitmenda (kaheksas äkki?) sünnipäeva puhul indiaanipidu peeti ja sulgedega ehitud, tomahookidega poisid mööda tube ringi kappasid…

Lillebror esitas kirikus palvesooviks, et Millie'st saaks tubli hiirepüüdja kass. Mõned tunnid hiljem sai see soov ka kindla vastuse - olime just lõunasööki lõpetamas, kui Millie kadus köögikapi alla. Oli kuulda võitlemishelisid. Siis tuli Millie uhkelt kapi alt välja, sabake püsti, suus rippumas täitsa surnud hiir. Surnud hiirest saab väga hea mänguhiire, leidis Millie... seetõttu tuli see hiir enne tükkidena puhastele kaltsuvaipadele laialimäärimist tema käest ära võtta. Millie läks lootusrikkalt uuesti kapi alla, aga uut hiirt sealt talle kohe ei antud. Et hiired tuppa trügivad, on muidugi veel üks novembri tundemärk.

Otsustasin kududa perekonnale sokke, tempoga üks sokk nädalas (et jõuaks tegeleda pitsikudu ja kangakuduga ka). Esimede paari kavatsesin kududa endale, kukkus aga hoopis nii välja, et selle saab Legolas. Mees villaseid sokke hetkel ei vaja, aga kõigi teiste jalad on selle soki jaoks liiga kitsad. Mis teha, sellest lõngast ma pole varem kudunud, nii need upsid juhtuvad.

Ainuke masendav nähtus peale ilma on meil Vanaema. Täna ma ütlesin talle otse, et tuleb valida, kas elavad nad Vanaisaga omas kodus nii, et üleval on C ja abiks käib T (Vanaisale mingi europrojekti käigus saadud hooldaja-"personaaltreener", tänu kellele liigub Vanaisa juba üsna palju ilma toeta)… või tuleb neile mõlemale leida hooldekodu. Vanaema oli natuke õnnetu ja arvas, et hooldekodusse ta küll ei taha. No aga kui inimesed ei saa tegelikult iseseisvalt hakkama ja kõigi lahenduste peale ainult protesteerivad? Miks küll on see nii, et väikesed lapsed, kelle elus on ealistest iseärasustest tingitult palju muutusi, kohanevad kiiresti, aga eakad, kelle elus on ealistest iseärasustest tingitult kah päris palju muutusi, ei kohane kohe kuidagi? (see oli retooriline küsimus) Aga teisipäeval olin ma tund aega hüppevalmis, sest Mees oli töökohustuste asjus Linnast ära ja Vanaema-Vanaisa olid roninud keldrisse mingit rohelist voolikut otsima. Mõtlesin, et kui Vanaisa nüüd sinna boileri alla variseb ja enam püsti ei saa, siis pean suuremad poisid tunnist ära võtma ja päästma minema. Puhta ime läbi jõudis ta siiski maa peale ja oma voodisse tagasi. Keldritrepp on võrdlemisi püstloodis…