Ajendatuna lumehelves-jõulukaunistustest.
Üks pooltuttav pensionär, vägagi soliidne ja vitaalne proua küsis minul kunagi ühel laadal lumehelbeid. "Oi, neid ostaksid inimesed kindlasti, just kootuid, need oleksid kuuse peal nii ilusad…!" Hästi. Tema ise ostaks, kui ta taas minuga samale laadale juhtub, paar viimast laata pole juhtunud… aga kes veel? Olen kindel, et proua ei oskaks ühtegi oma tuttavat mulle kindlaks kliendiks tuua.
Üks hoopis muu, väga hea ja armas inimene püüdis mind aastaid veenda, et kõigist mu kaltsuvaipadest ("mida keegi ju ei osta") tuleks õmmelda kotid. Nahkrihmadega, lukuga. Need on nii lahedad, neid kotte ostaksid kõik! Või umbes nii. Kui ma ükskord täpsustava küsimuse esitasin, kes need kõik küll on, ma tänavapildis kaltsuvaibast kotte ei näe, mõtles ta järele ja ütles, et vaat Viljandi folgil oli väga palju selliseid kotte. Ma kahtlustan, et Viljandi folgil käijad ei osta endale 50+ eurot maksvat kaltsuvaibakotti, nad tõenäoliselt ostavad 8-eurose vaibajupi ja meisterdavad ise. Aga vaibast müügiks tehtud kott just 50+ eurot maksakski, sest - isegi kui ma õmblemist ei vihkaks - õlarihmad ja lukk ja võib-olla vooder ja selle kõige paikapanek maksab kohe päris palju. Pussakat ma teha ei tahaks, pussakas-tüüpi kotte nägin ma ühel laadal päris hulgi, kõik olid õuuuudsed (nagu ka müüjaproua muu sortiment, no aga igaühele oma, ega minu maitse tema omast kvaliteetsem ei ole). Õnneks suutsin ühe pikema seletamisega sellele armsale inimesele ära seletada, miks minu vaipadest esialgu (minu käes) kotte ei saa.
Iseenesest võiks kududa või vanadest kampsunitest õmmelda patju. Mulle endale meeldivad küll. Aga - mis siis, kui see padi on vale värviga või liiga pehme või liiga kõva või on valest materjalist? (kareeeeee…) Padjad võtavad palju laoruumi ja nende valmistamine on jällegi paras nikerdamine. Patjadeks saaks muidugi "väärindada" ka väiksemad kaltsuvaibad, aga just need väikesed ja odavakesed on need, mis üldiselt pikalt seisma ei jää. Head lapikesed, kerge kloppida, kerge pesta, kui parajasti tarvis pole, ei võta kapinurgas ka palju ruumi.
Vaat nii on selle asjaga. Kõrvaltvaatajad on alati hirmus targad. Nagu me kõik, vaadates ükskõik mis tööd kõrvalt ja tundes, kui hästi me seda inimest õpetada võiksime. Ma seda lumehelbe-asja võib-olla ikkagi millalgi katsetan - uudishimust -, aga kardetavasti ei ole saabuvad jõulud veel see hetk. Praegu olen sellegagi hädas, kuidas salle kassipojakindlalt raamida, Millie katsetab kõige püüdmist, asi ei pea üldse liikuma ka...
Patju saaks müüa ja hoiustada sisuta, nii saab iga soovija ise sobiva pehmusega sisu. Aga see eeldab ostjalt muidugi lisaliigutust ja seega vähendab potentsiaalsete ostjate ringi.
ReplyDeleteJah, nii see on.
ReplyDeleteKopli koolis oli mu nahaõpetajal vaibast tehtud kott. Ma enam täpselt ei mäleta, kas ta tegi selle ise või koostöös vaibakudumisõpetajaga. Vot see oli tõesti stiilne ja maitsekas kott! Me nahaõpetaja oligi väga stiilne, ikkagi ERKI haridusega. Kuna ma ta kotis pilti ei teinud, siis ma kardan, et ma ei oskaks ise nii lahedat vaibakotti välja mõelda, kuigi ma olen mitmeid kotte ise teinud. Ja ma ka kahtlustan, et need, kes sellist kotti kanda tahaks, üritaks seda ise teha. Ma tahaks, aga ma tahaks ka selle vaibajupi ise kududa, hetkel pole mul ei head mõtet ega kangastelgi kuskilt võtta.
ReplyDeleteNo täpselt. Enamikul, kes vaibast kotti tahaksid, on kindel ja minu omast kindlasti parem ettekujutus, milline see peaks olema. Nii mõnelgi ka sedasorti asja valmistamiseks rohkem oskusi (nt. nahaõmblemise-oskus) kui minul. Mul pole mõtet ise pusserdama hakata, teen seda, mida oskan.
ReplyDeleteKahtlustan, et mul oli sama nahaõpetaja :). Me pidime ka hästi palju muud materjali kasutama naha kõrval, sest vaene aeg oli see üheksakümnendate algus ja olid vaid näha tükid, millest tuli pidevalt kavandada intarsia tehnikas esemeid...
ReplyDelete